Hellboy, kõvas köites, osa 2

Maksin 23 krooni tollimaksu, 75 krooni teenustasu (olgu see viimane kord - detsember ja tollivaba tariifi tõus on lähedal!) ja sain postist kätte Amazoni lähetatud raamatu. Kusjuures ühe väga ilusa raamatu.

Kõik tuttavad teavad, et mu lemmikkunstnik on juba kümmekond aastat Mike Mignola. Lemmikuid on loomulikult teisigi, kuid selle mehe stiili ja kompositsioonitaju, võime kasutada nii negatiivset ruumi kui musti pindu, stiliseerida ja jätta joonistamata just see, mis vaja, on praktiliselt ületamatu. Tema looming on äärmiselt inspireeriv, kusjuures seda sugugi mitte ainult joonistaja või koomiksikirjutajana. Tema tehtu on sedavõrd ruumiline ja näiteks kasvõi anatoomiliselt stiliseeritud, et selle 3D kujule viimine on samuti ääretult põnev ja õpetlik.

Ma ei ole Mignolat isiklikult kunagi kohanud, kõige lähem kontakt on paar tema abikaasaga vahetatud e-maili. (Kusjuures tema mailis esimesena... :-) Sellele vaatamata on mul mõned MM autogrammidega prindid, posterid ja sketchbookid, seda paljuski tänu äärmiselt sõbralikule Hellboy foorumi rahvale. Ausalt öeldes ei olegi mul hetkel aimu, palju mul neid kokku on... Igatahes enam kui kümme, kuid samas tüki vähem kui kakskümmend. Ja ma väga loodan, et tuleb juurde. Iseenesest mitte autogramme, aga haruldusi, mida ta signeerinud.

Mõned sketchbookid ja miniprindid

Mike Mignola peateos on Hellboy seriaal, lood punasest deemonist, kes küll põrgust pärit ja natside poolt meie ilma manatud, kuid kes USA militaarteadlase kasulapsena kasvades pigem inimkonnaga mestis on ja B.P.R.D. agentuuris kõiksugu kolle ja mütoloogilisi olevusi jahib. Või õigemini jahtis, nagu teavad need, kes saaga viimaste minisarjadega kursis.

Leheküljed loost "The Wolves of Saint August"

Enamus inimesi tunneb Hellboyd ilmselt kahest Hollywoodi mõõduka eduga kassafilmist. Aga neist ei tahaks ma tegelikult siinkohal pikemalt kirjutada... Guillermo del Toro on kahtlemata üks huvitavamaid filmitegijaid around ja suudab vähese rahaga hoopis enam ekraanile manada kui enamus kolleege, kuid Hellboy filmid... Kui minu arvamust küsida, on nad omadega ikka üsna vales suunas sammunud. Eriti teine, suvel 2008 linastunud lugu "Golden Army". Oli tegu mingi turundusarvestusega või mis, aga ausalt öeldes ei ole Mignola gootilikust horrorist selles suurt alles. Film on pigem kaootiline segu "Men in Blackist", telesarjalikust pooltobehuumorist ja feminiinse sihikuga seebiooperist. Loomulikult on seal omad vinged hetked, kuid on ka tõsiseid möödalaskmisi - õudne laps-Hellboy, CGI-s tehtud legendi-intro tõeliste detailsete marjonettide või vähemalt oluliselt detailirohkema visuaalia asemel, kogu nõme Liz-Hellboy paarisuhte ja (spoiler!) raseduselugu... Samas, vägagi Miyazaki filme meenutav ökokoletis, haldjad ning mõni muugi detail jäävad siiski kummitama, nii et läbinisti lame see lugu nüüd ka pole. Lihtsalt raamat on sedavõrd palju parem... Blu-ray ost on siiski plaanides, vähemalt lisakraami pärast. Aga aitab filmist, tagasi raamatute juurde.

Ühesõnaga, kirjastuselt Dark Horse on ilmunud järjekordne, numbrilt teine kuid "The Art of Hellboy" hardbacki arvestades kolmas kõvaköiteline hellkogumik. Ma ei tea, kes seda trendi alustas, aga viimastel aastatel on mõlemad kaks USA turuvalitsejat - Marvel ja DC - oma hinnatumatest raamatutest suures formaadis kõvaköiteid trükkinud. DC nimetab oma seesuguseid nimega "Absolute Edition" ja need on üsna impressiivsed asjad. Ega DH saa maha jääda ja nii ongi tulnud samalaadseid köiteid neiltki, lisaks Hellboyle näiteks Frank Milleri "Sin City" lugudest.


Tegelikult ei ole kõvas köites Hellboy raamatud ainult USA leiutis. Prantsuse versioonid ameeriklaste koomiksivihiku mõõtu paperbackidest on kõik kõvas köites, lisaks on ilmunud ka üks suureformaadiline mustvalge eriväljaanne. Too 2500 eksemplarise tiraažiga raamat ilmus 2005, minulgi õnnestus see osta. Kahjuks küll tuleb tiba kriitikat teha - idee suuremas formaadis (originaalsuuruses?) ja ilma segavate värvideta Mignola joonistest on hea. Selleks tuleks aga ära trükkida mitte tavalise koomiksiraamatu külje CMYK-faili must komponent, vaid originaaljoonised koos kõigi siniste abijoonte ja hallskaala ebaühtlustega. Aga ehk tuleb kunagi veel ka midagi seesugust.

Prantsuse mustvalge raamat ja USA koomiksivihik

Teise köite sisuks on kaks Hellboy albumit, mis mõlemad lühemate lugude kogumikud. Seega sobib see tegelikult tegelaskuju ja Mignola loodud maailmaga tutvumiseks ehk pareminigi kui esimene köide või, veel enam, uuemad osad, mis juba tugevalt eelnevaga kursis olemist eeldavad. Kuna siinsed lood on valminud üsna pika ajavahemiku jooksul, annab raamat ka üsna hea ülevaate Mignola stiili aina enam üldistuse ja stiliseerituse suunda muutumisest.

Isetehtud kollaaž - Hellboy läbi aegade

Olles hiljaaegu "Joonistajad koos" blogi seltskonnaga arutlenud thumbnailide olulisuse üle, siis siin on lõpetuseks raamatu lõpuosa täitvatelt kavandikülgedelt pärit Mignola varem trükkimata pisivisand, milles ta on kogu tulevase võimaliku pildi mustvalge olemuse paari joonega perfektselt paika pannud: