Avatar

Made myself a new avatar to be used in some forums I'm posting. Of course, an hour later the sculpt already looks different and it will change every time I touch it. I hope it will only change to be better, but who knows...

PS: the lesson here is - it's not.

Later: Ok, started over from scratch.

And here's the Abe that will never be...

Veel üks seapilt

Sinine pliiats ja Penteli brushpen Cansoni 250 g/m2 koomiksipaberil, lisaks roheline kontuur kalkal ja veidi säbrulist arvutivärvi.

Report R

No mis sa kostad või kos sa pistad. Vaatasin 27. novembril Kanal 2 "Reporterit". Muule elulisele lisaks, nagu liikluskorraldajat rammiv rahvuslane või hoolitsetud meeste võistlus, tuli sealt ka lugu Pariisis elavast eesti soost muuseumitädist. Ja mis ma näen - kuidagi väga tuttavad pildid on neil Pompidoust... Näe, rohelise T-särgiga tibi tuleb toasuurusest Jean Dubuffet' "Le Jardin d'hiver" taiesest välja! Minu enda fotol oli vist ka üsna samasugune hetk... Ja, näe, neid vidinaid pildistasin ma ka! Või... või... Hm?...

Kaadrid öisest sõsarkanali kordussaatest.

In case someone's wondering: I was watching TV one evening and discovered with some amusement that news magazine "Reporter" from Estonian private TV channel Kanal 2 used 4 of my photos I posted here in this blog. They had a story about Paris and a former Estonian actress who emigrated from Leonid Breznev's USSR and is working in Pompidou. Of course, no one was asking any permissions... Power to Google!

Sapieni saleduskuur

Kuna Abe Sapieni kuju kippus natuke valesse suunda kiiva kiskuma ja tehtud savikiht ei võimaldanud enam figuuri ja poosi piisavalt korrigeerida, eemaldasin pea kõik senitehtu ja hakkan torso ja kätega täiesti otsast peale. Poosiga on vaja veel mõelda ja proovida, sest ma tõepoolest ei taha, et ta mõjuks kõndivana.

I will re-sculpt the whole upper body. It went to the wrong direction and I hope the new version will be much better. Hell, I'm sure it will be better!

Siin on paar olulisemat reference-pilti, lisaks tavapärasele kolmele kollaažidele, mille koomiksikaadritest koostasin. Vasakpoolne pilt pärineb magnetilt, parempoolne Mignola sketchbookist. Kuigi stiil on aastatega muutunud, on põhiline siiski sama, ma väga loodan, et oskan seda ka kujusse panna.

Ristisõjasiga

Joonistasin Joonistajad koos-blogisse ühe pildikese, teemaks oli "Siga-sõdalane". Paberiks Cansoni 250 g/m2 koomiksi- ja BD paber, kontuuriks Penteli 0.5 mm sinise pliiats ja Penteli brushpen. Rohekas lisakontuur on tehtud kalkale.

Mulle üldiselt üldse ei meeldi pintsliga paberile kontuuri nühkida, aga mõningasele laialivalgumisele vaatamata kukkus see ju päris kena välja. Jäi isegi veidike pliiatsis olnud spontaansust alles. Üks seapilt on veel plaanis.

Luud ja kondid

Järjekordne näide Ebay kasulikkusest - ostsin sealt endale ühe lelu. Karp lubab tarvitada lastel alates kuuendast eluastast, seega on see just täpselt minusugusele sobiv!

Tegu siis Bitz-nimelise firma õpetliku luukere-konstruktoriga. Enamus selliseid on juba pildilt vaadates anatoomiliselt väärakad, antud objekt aga paistis päris paljulubav. Ilmselt on põhjus koostöös brittide teadusmuuseumiga, mille tulemusel on sündinud ikka üks päris õpetlik mänguasi.

Karbis on lisaks osaliselt kokku monteeritud skeletile ka pisike buklett, millest õpetatakse antud 46-osalist puzzlet kokku monteerima ja sellele lisaks jagatakse ka kuhjaga taustateavet. Nagu näiteks: täiskasvanul on skeletis 206 luud, erinevalt vastsündinust, kellel on neid suisa 300 kandis. Kandestruktuur koljust läbi roiete ja selgroo koosneb 80-st kondist, ülejäänu moodustavad vaagen ja jäsemed. Murtud luud paranevad 4 kuni 8 nädalaga. Suurim luu on sääreluu, väikseim, mis leidub kõrvas, on kõigest 25-33 millimeetrit pikk.

Igatahes on selle lelu kokkupanek igapidi õpetlik ja lõbus tegevus. Konstruktsioon on täiesti geniaalne, kõiksugu pistikud ja ühendused on päris hästi varjatud ja pealiskaudsel vaatamisel pole neid nähagi. Samas annab pead-lõuga ja käsi-jalgu mõõdukuse piires liigutada.


Muuseas, vasaku kehapoole värvilistel laikudel on ka oma funktsioon - need markeerivad nimelt suurte lihaste kinnituskohti. punane ühenduskoht on "algus", sinine "lõpp", ehk siis asub kondil, mis lihasega kaasa liigub.

Igatahes - päris kobe lelu! 23 cm pikk luukere on mõningasele kiibakusele vaatamata täiesti adekvaatne anatoomiõppevahend ja võtab samas oluliselt vähem ruumi ja raha kui mõni nime poolest "päris" koolituseks mõeldud kondikubu.

Coraline

Järgmise aasta oodatuim film minu jaoks on ilmselt Neil Gaimani raamatul "Coraline" põhinev Henry Selicku nukufilm. Raamat on muuseas ka eestikeelsena täiesti olemas. Iga järgneva treileriga muutub pilt aina paljulubavamaks ja kui asjad nii jätkuvad, võib see film osutada vaat et paremakski kui Selicku ja Tim Burtoni varasemad nukuvalla ettevõtmised.

Kusjuures, antud film tuleb ka Tallinna kobarkinno 3D versioonis!



Suuremad versioonid treilerist leiab siit:
http://www.traileraddict.com/trailer/coraline/trailer
või
Yahoost

Veel mõned kujufotod

Veel paar pilti tollest vanamoodsast libaolendist, mis/kes kaalub, muuseas, täpselt 240 grammi:

Lihvimata Libahunt

Selline ta on, toores ja täielikult kuivamata skulptuur, mis vajab veel veidi detailide lihvimist ja viimistlemist. Seda eriti põhja ja allservade osas. Mõtlesin ka alusele, aga ta seisab ja toimib niigi päris hästi.

That's the sculpt. Rough version, still not completely dry. It needs a little touch up on some details, like on bottom. Was thinking about base, but it stands perfectly well the way it is.

Ahjaa - koomiksipilt, millel kujuke põhineb, on selline:

Libahunt 2 - valmis! - - - Werewolf 2 - ready!

Nii. Neli ja pool tundi ning - DAS-savist Libahundike valmis! Karta võib, et peael kuivamist-kokkutõmbumist-pragunemist peab veel veidi pisiparandusi paikama, aga üldiselt olen rahul. Elu ehk kiireim kuju (kui lapsepõlv välja arvata), mis tagatipuks näeb väga terracotta ja savi ja päris kunsti moodi välja. Cool.

Selline oli siis töölaud vahetult peale pätsimise lõppu. Muuseas, tegelt näevad Hundi proportsioonid sel ülalt-alla pildil veidi valed välja, pea on tegelikult väiksem. Aga korralikud pildid juba homme! St. täna, sest neid sõnu toksides on kell 3:41 öösel.

It's finished! Or - almost finished, as I think I need to touch it up a little after it's dry. This clay looks to shrink, but that's something to worry tomorrow. Or today, as it's 3:56 a.m here, when I'm writing this...

Anyway, 4 and 1/2 hours and I have another little Werewolf statue! So, I really CAN sculpt faster than years... Hm...

This statue turned out pretty cool. I'm not sure should I make some resin copies to try to paint it in fake bonze, or should I just keep it like it is, terracotta?...

This photograph shows my table right after I finished and washed my hands enough to touch camera. It's shot a bit upside down, so head looks bigger than it actually is. Better pictures tomorrow. Now to sleep.

Teaser...

Selline sai armatuur mu teisele ja algsete plaanide kohaselt välkkiirelt valmivale libahundikujule, mis põhineb paaril Hellboy loo "The Wolves of Saint August" pildil. Kuivamisprotsess osutus üsna aeglaseks, nii et jätsin selle tikk-kõrvadega olevuse ööpäevaks hanguma...

So, this was the armature I made for my second Werewolf statue, based on some images in Hellboy story "The Wolves of Saint August". I was hoping to finish this little statue in one session, but it turned out this children's clay needed support. So - I made this creature with wooden ears and waited for 24 hours for it to harden...

Salapärane pulk

Lubasin endale ja paarile tuttavale, et proovin sel nädalavahetusel teha ühe kiire Hellboy episoodilise tegelase kuju, kasutades lastele suunatud DAS-savi. Asi aga pole niisama lihtne - 15 cm kuju vajab siiski korralikku tuge. Seega, tegin eelpoololeval pildil kõrguva mahlajää pulga otsa punasest savist kõhnema karkassi. Paistab, et selle kuivamine võtab pea terve päeva - mõne tunniga on kõigest paar millimeetrit pinnalt teise ja kuivema tooni omandanud. Ma lihtsalt ei saa nii detaile teha, jääb hilisemaks. Homme ehk?...

Hea uudis ka lõppu - Ilsa kujul on parem jalg! Üsna mignolalik kusjuures. Cernit-savil on ka omad kiiksud, seda tasub lasta peale kujusse vormimist samuti päev-paar seista, alul vetruv savi muutub jäigemaks ja laseb hoopis paremini tekstuure teha.

I promised to sculpt a quick and rough Hellboy character statue this weekend. But... turned out this DAS-clay is too soft for bigger sculpts, at least without real armatures. So I made thinner statue to be an understructure for a real sculpt. It needs to harden, it looks like it will take a day, as with some hours only ca 2 mm layer has dried... Back to it tomorrow. I have a picture where it's clear who's this character, but I'll post it later.

Good news - Ilsa has left leg! I need Cernit to settle for a day or two, so it will get harder and I could finalize the textures and proportions.

Tagasi kujundama

Tundub, et olen oma skulptuuriblokist üle saamas. Võtsin üle pika aja jälle midagi ette ja nüüd igatahes on plaan mõlemat poolikut 1:10 mastaabis Hellboy tegelaskonna kuju tibagi edasi arendada.

Looks like I'll be getting through my sculptor's block for this time... Took out a couple of old Hellboy chacters and trying to make some progress with them.
Ilsa - when I started it, I really had no idea how to sculpt human face, so I made some really stupid mistakes there. Today I carved out her right eye (sounds nasty :-) and will replace it with more anatomically correct version. Removing part of the face also fixed some proportional problems. So it turned out better than expected, even without adding some clay. In fact, her eyeless profile looks kinda cool...

Detail from Ilsa statue - 1:10 - 17 cm

Same problems with both statues. There was something wrong with the legs, I still don't really know how to make them look "Mignola". so I tried just to fix the positions and bake thinner armatures.
Abe Sapien - only details I made so far that will remain, are some trousers, belt and pectoralis muscles, everything else will change. Especially those stupid hands... I really dont want it to look like he's walking.

Ilsa - mul on tõsiseid probleeme Mignola-tõugu jalgadega, isegi kui neid saab veidi teiste tehtud kujudelt maha spikerdada. Jalgade taha see kuju mul omal ajal kinni jooksiski, kuigi kohati tundus, et tast võiks vägagi asja saada. Kas just väga, aga mingi asi sest ilmselt ikkagi tuleb.

Näoga on/oli ka tegelikult probleeme. Tollal, kui seda kuju alustasin, oli mul üsna vähe arusaama, milline TEGELIKULT üks inimese nägu on ja kuidas ta kõigest koosneb. Üks suuremaid vigu, millega olen korduvalt puusse pannud - silma sisenurk on tegelikult pea sees päris sügaval ja kui seda mitte sellisena teha, on tulemuseks mingi näosarnane lamedus. Igatahes võtsin täna ja raiusin parema näopoole silmapiirkonna hoopis välja. Kusjuures selgus, et asi läks mitmes mõttes paljulubavamaks, seda isegi savi lisamata ja silma taastamata, otsmiku ja põsesarna proportsioonide osas nimelt. Aga ma ei viitsi seda kõike siin pikalt lahti kirjutada, parem skulptureerin kunagi.

Abe Sapien - sama siin, jalad olid kuidagi kummalised. Võtsin siis ja eemaldasin mõlemad, muutsin poose ja fikseerisin mingi karkassilaadse kihiga uude asendisse. Üldiselt teen selle kuju kogu täiega ümber ja üle. Püksid ja vöö jäävad samaks, ka rinnalihased, aga kõik muu läheb asendamisele.

Tegelikult on õudne tahtmine hoopis üks kiire ja robustne libahundikuju teha... "The Wolves of Saint August" loos, millest foto eelmises postituses, on mõned pildid päris coolist keskaegses rõivas libadaamest... Ehk peaks võtma ja proovima toda Das-lastesavi? Sellel nimelt too pluss, et vaja enne kuivamist kiirelt ja robustselt tegutseda, mingi spontaanse asja saaks paari tunniga valmis.

Hellboy, kõvas köites, osa 2

Maksin 23 krooni tollimaksu, 75 krooni teenustasu (olgu see viimane kord - detsember ja tollivaba tariifi tõus on lähedal!) ja sain postist kätte Amazoni lähetatud raamatu. Kusjuures ühe väga ilusa raamatu.

Kõik tuttavad teavad, et mu lemmikkunstnik on juba kümmekond aastat Mike Mignola. Lemmikuid on loomulikult teisigi, kuid selle mehe stiili ja kompositsioonitaju, võime kasutada nii negatiivset ruumi kui musti pindu, stiliseerida ja jätta joonistamata just see, mis vaja, on praktiliselt ületamatu. Tema looming on äärmiselt inspireeriv, kusjuures seda sugugi mitte ainult joonistaja või koomiksikirjutajana. Tema tehtu on sedavõrd ruumiline ja näiteks kasvõi anatoomiliselt stiliseeritud, et selle 3D kujule viimine on samuti ääretult põnev ja õpetlik.

Ma ei ole Mignolat isiklikult kunagi kohanud, kõige lähem kontakt on paar tema abikaasaga vahetatud e-maili. (Kusjuures tema mailis esimesena... :-) Sellele vaatamata on mul mõned MM autogrammidega prindid, posterid ja sketchbookid, seda paljuski tänu äärmiselt sõbralikule Hellboy foorumi rahvale. Ausalt öeldes ei olegi mul hetkel aimu, palju mul neid kokku on... Igatahes enam kui kümme, kuid samas tüki vähem kui kakskümmend. Ja ma väga loodan, et tuleb juurde. Iseenesest mitte autogramme, aga haruldusi, mida ta signeerinud.

Mõned sketchbookid ja miniprindid

Mike Mignola peateos on Hellboy seriaal, lood punasest deemonist, kes küll põrgust pärit ja natside poolt meie ilma manatud, kuid kes USA militaarteadlase kasulapsena kasvades pigem inimkonnaga mestis on ja B.P.R.D. agentuuris kõiksugu kolle ja mütoloogilisi olevusi jahib. Või õigemini jahtis, nagu teavad need, kes saaga viimaste minisarjadega kursis.

Leheküljed loost "The Wolves of Saint August"

Enamus inimesi tunneb Hellboyd ilmselt kahest Hollywoodi mõõduka eduga kassafilmist. Aga neist ei tahaks ma tegelikult siinkohal pikemalt kirjutada... Guillermo del Toro on kahtlemata üks huvitavamaid filmitegijaid around ja suudab vähese rahaga hoopis enam ekraanile manada kui enamus kolleege, kuid Hellboy filmid... Kui minu arvamust küsida, on nad omadega ikka üsna vales suunas sammunud. Eriti teine, suvel 2008 linastunud lugu "Golden Army". Oli tegu mingi turundusarvestusega või mis, aga ausalt öeldes ei ole Mignola gootilikust horrorist selles suurt alles. Film on pigem kaootiline segu "Men in Blackist", telesarjalikust pooltobehuumorist ja feminiinse sihikuga seebiooperist. Loomulikult on seal omad vinged hetked, kuid on ka tõsiseid möödalaskmisi - õudne laps-Hellboy, CGI-s tehtud legendi-intro tõeliste detailsete marjonettide või vähemalt oluliselt detailirohkema visuaalia asemel, kogu nõme Liz-Hellboy paarisuhte ja (spoiler!) raseduselugu... Samas, vägagi Miyazaki filme meenutav ökokoletis, haldjad ning mõni muugi detail jäävad siiski kummitama, nii et läbinisti lame see lugu nüüd ka pole. Lihtsalt raamat on sedavõrd palju parem... Blu-ray ost on siiski plaanides, vähemalt lisakraami pärast. Aga aitab filmist, tagasi raamatute juurde.

Ühesõnaga, kirjastuselt Dark Horse on ilmunud järjekordne, numbrilt teine kuid "The Art of Hellboy" hardbacki arvestades kolmas kõvaköiteline hellkogumik. Ma ei tea, kes seda trendi alustas, aga viimastel aastatel on mõlemad kaks USA turuvalitsejat - Marvel ja DC - oma hinnatumatest raamatutest suures formaadis kõvaköiteid trükkinud. DC nimetab oma seesuguseid nimega "Absolute Edition" ja need on üsna impressiivsed asjad. Ega DH saa maha jääda ja nii ongi tulnud samalaadseid köiteid neiltki, lisaks Hellboyle näiteks Frank Milleri "Sin City" lugudest.


Tegelikult ei ole kõvas köites Hellboy raamatud ainult USA leiutis. Prantsuse versioonid ameeriklaste koomiksivihiku mõõtu paperbackidest on kõik kõvas köites, lisaks on ilmunud ka üks suureformaadiline mustvalge eriväljaanne. Too 2500 eksemplarise tiraažiga raamat ilmus 2005, minulgi õnnestus see osta. Kahjuks küll tuleb tiba kriitikat teha - idee suuremas formaadis (originaalsuuruses?) ja ilma segavate värvideta Mignola joonistest on hea. Selleks tuleks aga ära trükkida mitte tavalise koomiksiraamatu külje CMYK-faili must komponent, vaid originaaljoonised koos kõigi siniste abijoonte ja hallskaala ebaühtlustega. Aga ehk tuleb kunagi veel ka midagi seesugust.

Prantsuse mustvalge raamat ja USA koomiksivihik

Teise köite sisuks on kaks Hellboy albumit, mis mõlemad lühemate lugude kogumikud. Seega sobib see tegelikult tegelaskuju ja Mignola loodud maailmaga tutvumiseks ehk pareminigi kui esimene köide või, veel enam, uuemad osad, mis juba tugevalt eelnevaga kursis olemist eeldavad. Kuna siinsed lood on valminud üsna pika ajavahemiku jooksul, annab raamat ka üsna hea ülevaate Mignola stiili aina enam üldistuse ja stiliseerituse suunda muutumisest.

Isetehtud kollaaž - Hellboy läbi aegade

Olles hiljaaegu "Joonistajad koos" blogi seltskonnaga arutlenud thumbnailide olulisuse üle, siis siin on lõpetuseks raamatu lõpuosa täitvatelt kavandikülgedelt pärit Mignola varem trükkimata pisivisand, milles ta on kogu tulevase võimaliku pildi mustvalge olemuse paari joonega perfektselt paika pannud:

Faber-Castelli pintselmarkerid Ebayst

Taas kord veendusin, et Ebay on ikka üks väga mõnus paik. Võitsin pühapäeval kaootilise komplekti Faber-Castelli pintselmarkereid ja täna, reedel, olid nad juba postkastis. Cool!

Pildil: halltoonimarkerite komplekt, Ebay saak ja must brushpen.

Mulle meeldivad need brushpenid (bp). Ma pole just mangainimene, kiidetud Copicud on minu jaoks tiba liiga ujutavad ja läbi-imbuvad, nii et F-C vildikalaadse toimega markerid on just sobivad. Ehkki küll otsikud võiksid ju tiba suuremad olla... Aga siiski. Ostsin suvel Pariisist paar kuuest komplekti halltoonides bp-sid ja nendega on ikka väga-väga mõnus sorgeldada. Lihtsalt tee alla udune visand kõige heledamaga, täpsusta tumeduselt järgmisega ja nii edasi ja nii edasi, kuni lõpuks must (mis varasemast olemas) annab asjale viimase lihvi. Väga kiire, paberit kulub vähe, mingit valge paberi kartust ei teki ja tulemus on vahel isegi päris esteetiline.

Faber-Castelli markereid müüakse mitmes erinevas (enamasti kuueses) komplektis, mõnes maastikutoonid (Terra, Landscape), mõnes erksad (Basic), mõnes pastelsed toonid. Ükski neist komplektidest peale hallskaala oma pole päris selline, nagu tahaksin. Juhtusin aga Ebays peale müüjale, kellel pakkuda 14 suht' kaootilist tooni praktiliselt kasutamata markerit, snaipisin ja võitsin. Väga värviliselt pole nendega plaanis joonistama kukkuda, nagu öeldud, pole ma just mangastiili harrastaja, aga paar värvilaiku siia-sinna ehk tekib.

Ühks väike näpunäide ka - F-C bp-del paistab olevat omadus, et juba enne tindi lõppemist on otsikud liiga pehmeks ja räbaldunuks jäänud. Selle vastu on aga lihtne rohi: tuleb pintsettidega otsik plastkestast välja tõmmata ja teistpidi tagasi torgata - "söe" mõlemad otsad on nimelt täpselt samasugused. See käib väga lihtsalt ja peale seda on marker jälle nagu uus.

Ja lõpuks paar väga head harivat brushpenilinki, mis võrgus ette juhtunud:
Brushpenide kollektsioon koos tutvustusega
Ülevaade veega täidetavatest brushpenidest

Totoro

Käisime külas Johan Markusel, Kajal ja Paavol. Kuna põnnil oli DAS-savist valminud juba kobar kärbseseeni ning rida savist ja tikkudest elukaid, materjali aga hulgaliselt järel, anti onu Ivarile "käsk" sellestsamast möginast Totoro valmistada. Kassbussist kui liialt keerulisest ma keeldusin, kuid hea filmimaitsega viieaastasele ei saa ju vastu vaielda... :)

Anyway, päris lõbus oli tegelikult minu jaoks uut materjali proovida. Kuigi pudine ja tilga vee abil pusides kleebitav, ei saanudki tulemus kõige hullem. Suurust elukal vast kusagil kuue ja poole sentimeetri kanti, ehk lisavad metseenid kunagi kahte tooni savile ka paar tilka muud värvi.

Small 6 cm Totoro I made from DAS-clay for a 5 year old boy. Took some 20 minutes, I think...

Autoremondi-ingel

Lõpetasin eelmisel nädalal ühe kujukese, mis mult telliti ja mis pidi algselt rippuma paaril trükirekaamfotol maskotina autopeegli küljes. Ehk siis selline väike odava Hiina lelu stiilis poolreligioosne vidin. Sellest ka kuju ja eriti veel värvi tiba robustne olemus, loomulikult oleks võinud asja ka kordades keerukamalt viimistleda... Aga jäi nii.

Seda enam, et üsna lõpusirgel tõmmati kogu ideel nii-öelda "stepsel seinast" ja kogu asi jäi ära. Siiski, sain üle tüki aja väikese kogemuse ajaplaneeringu, omaenese kiiruse ja kõige muu säärase suhtes. Kulub ehk ära. Lõpptulemus ju siiski päris lõbus, sihuke Village People'i või George Michael'i tüüpi vunts, suur tööriist pihus...

Small cheap-toy-like statuette I sculpted in October. It was supposed to be used in print advertising, as hanging from a car mirror on some photos. But then... someone high up got cold feet and the whole campaign got terminated pretty much on the last moment. It's pretty obvious, why... But it was fun and I'm sure I learned something.

Craig. Daniel Craig

Daniel Craig as James Bond, drawn for this weekly drawing blog. The "logo" in upper right is a parody with some archaic words of a not-so-great Estonian translation of the Quantum of Solace. (Not that I'd know how to make a better translation...)

Siin on minu joonistajate blogile tehtud Daniel Craig. Nagu ikka, alustasin õppimisprotsessi foto visandamisega, kuid seekord jõudsin tegelikult üsna käbedalt ja vaevata stiliseeritud näoni. Põhiline, mis oli selge kohe algusest - mingit lihtlabast portreed pole mõtet plätserdada, tuleb proovida sarži. Ja omakorda selleks oli koheselt klaar - Craigi nägu on põhimõtteliselt korrapärane ring, millest ripub välja lõug ja mille ülemist otsa katavad mõnevõrra turritavad juuksesalgud.

Üks DC võtmedetail on ka kergelt eenduvad kõrvad. Kui ühele visandile tekkisid absurdse kujuga lokaatorid, oli seegi detail paigas.

Tegel't oli algne plaan proovida vektorkontuuri. Seda seetõttu, et vaimusilmas nägin ma seda sarži üsna lihtsa ja mõnejoonelisena, mille peamiseks khm, silmatorkavaks detailiks... silmad, mis lihtsalt kaks sinist ketast. Muidugi, nii lihtsalt ma siiski ei pääsenud. Lõpuks joonistasin kontuuri ikkagi Penteliga ja värvisin PS-iga, vältides seekord nii gradiente kui rastreid ja muud tilulilu.

Oh, peaaegu oleks unustanud - pildil on ju kaks isikut! Kuna seekordse bondgirli Olga Kurilenko inglinäo saržeerimine oleks juba kõrgeim pilotaaž, loobusin sellest ja karikeerisin õelalt tema superfiguuri. Seetõttu sarnasus just ei hiilga, kuid ehk ajab asja ära. Kui Kurilenko kunagi mõnes coolis filmis päris peaosas, teen temast kompensatsiooniks kuju. Luban!

Loomulikult põhinevad poosid bondifilmi plakatitel. Totter tekstilogo, mis pildi paremas nurgas, parodeerib "Quantum of Solace'i" mitte just üliõnnestunud eestindust "Veidi lohutust".

Pantokraator

Veel üks vana foto, Lauri Saatpalu from Pantokraator. Tartu, vaba õhk ja aasta 1989. Kui ma nüüd ei eksi... Igatahes mäletan, et peegeldus prillilt kukkus sedavõrd hästi välja, et püüdsin passida samalaadset poosi ka järgneval Rock Summeril. Aga, võta näpust! Artist ei haaranud kogu live jooksul isegi parema käega mikrist, rääkimata siis veel sellest, et vasakuga veheldes oleks kujunenud vähegi asjalik kompa... Ei mäletagi, kas ja mida tookord saagiks sain.