Fincher's Dragon Tattoo

David Fincher's films have made to some of the best DVDs around - both Fight Club and Se7en were superb. Now I have "The Girl With The Dragon Tattoo" and I must say, that it may very well be THE BEST Blu-ray I have. All the bonus stuff is really interesting, like some 50 minutes of video material about Rooney Mara/Lisbeth Salander.

Of course, there's also this joke about DVD in this 3-disc set looking like pirated DVD-R, but "Borat" already did this... :)

7 x Stuart NG Books

Seven signed books, from Stuart NG Books, directly from Boston, hand delivered to me.

USA lääneranniku (pop)kunstiraamatupood Stuart NG Books on omasuguste seas ilmselt kõige tuntum ja tunnustatum. Nad on alati kohal suurtel koomiksifestivalidel, nende valikus on nii tõelisi raritete, Prantsusmaa BD-albumeid kui kunstnike endi tehtud sketchbooke. Olen seal minagi paaril korral raamatuid ostnud; ja kui veel veidi omaenda saba kergitada, siis on seal tegelikult müügil üks raamat, milles minugi nimi ja minu tehtud kuju fotod sees... :)

Kasutades juhust, kus elukaaslane Bostonisse konverentsile sõitis, tellisin sealse tuttava aadressile väikese raamatupaki. Väikese küll, aga otse siia tellides oleks postikulud olnud märgatavad ja kindlasti oleks tulnud ka tolliga tegeleda. Nüüd läks lihtsamalt ja ka kiiremini.

Kõik need seitse on huvitavad, mõnda neist olen droolinud juba päris pikki kuid, riskides sellega, et lõpuks ostuni jõudes on see otsas. Raamatud on signeeritud ja nende autorid on sellised (nimele klikates pääseb autori blogisse või kodukale):

Ben Caldwell - Les Femmes Imaginaire; tema tehtud on paar ülimalt head animastiilis joonistusõpikut, tema visandid ja pliiatsijoonised on vinged ja dünaamilised, samas kipuvad koomiksid elutuvõitu ülekontuurimise ja liigse värvidega trikitamise tõttu oma võlu kaotama;

Nicolas Marlet - Sketchbook #625/1500; legendaarne animatsioonikunstnik, kelle kujundatud on Kung Fu Panda tegelaskujud, kes aga hoiab väga madalat profiili, mistõttu tema pilte näeb praktiliselt ainult filmide artbookides (Panda omadele lisaks ka "How To Train Your Dragon" näiteks on tema pilte täis);

Victoria Ying - Freckles; nunnu retroliku stiiliga animatsioonikunstnik, kelle raamatus on lisaks autogrammile ja originaaljoonistus;

Dustin Nguyen - a lil sumth'n sumth'n; akvarellitehnikas chibi-pilte sisaldav raamatuke, tavaliselt joonistab ta superkangelasi;

Chris Schweizer - Sketchbooks, siingi raamatus on lisaks signatuurile originaaljoonistus. Avastasin selle autori ja raamatu alles poe valikut kammides, aga nii mahult kui sisukuselt tundus see teksti ja pintslipilte täis mahukas trükis väga ostuvääriline asi. Ja mul oli õigus, see on vaat et põhjalik joonistamisõpik;

Brittney Lee - Confetti, taas üks animakunstnik. Väga-väga hea vektorjoonistaja, kes lisaks teeb ka paberist kollaaže. Tõeliselt hea artbook, ainuke viga see, et tema pilte tahaks kohe palju suuremana näha.

Fabio Moon & Gabriel Ba - Atelier; Brasiilia kaksikud, kes joonistanud ka näiteks mõned Mignola Hellboy-sarja lood, sketchbookis on esimesena mainitud autori signatuur.

Moebius 1938 - 2012

Küllaltki raske on takkajärgi öelda, kust ma üldse teada sain, et selline kunstnik kui Moebius (ehk Jean Giraud ehk Gir) on olemas. Kahtlustan, et ehk oli see omas ajas informatiivne ja silmi-avav hispaanlaste teleseriaal - "Comics - The 9th Art" -, mis Soome TV-s kunagi Vene võimu lõpuaastail jooksis ja kust ma hulga autorite ja raamatute nimesid maha kirjutasin. Vabalt võis olla. Infoga olid ju tol kaugel analoogsel ajal ikka väga vaevalised lood...

Hiljem, kui kohale jõudis Internet (mitte veel world wide web!) ja sai juba suure vaevaga lisaks tekstile ka pisut pilte tõmmata, olid Boris Vallejo omade kõrval ka mõned Moebiused nende esimeste seas, mis minugi floppydele jõudsid. Pärinesid need mingitest ülikoolide serveritest, ligipääs käis läbi unixi, kaugel õppiva tuttava ja analoogse ülikehva telefoniliini. Mul polnud erilist aimu, olid need pärit koomiksitest või mingid niisama pildid, aga nende pöörased värvid ja detailid olid ka 386-e 256-värviga ekraanil täiesti näha. Igatahes ei olnud ma midagi seesugust varem kohanud, need pildid olid ikka pärit mingist teisest ja senitundmatust maailmast.

Seega, Moebiuse nime ma teadsin. Esimesel põgusal Pariisireisil nägin raamatupoes ka tema "Incali" kogumikku. See jäi aga ostmata, selle asemel tassisin koju mõned Enki Bilalid ja suure koomiksientsüklopeedia. Moebiuse asjadest sain endale lõpuks, kui juba Internet asjalik oli (loe: www toimis) ja netipoed oma Previews-valikuga käeulatusse jõudsid, ühe mustvalge Blueberry kogumiku ja Dark Horse'i välja antud pisikeses formaadis "Arzachi". Ning tänini tegutseva T-särgifirma Graphitti Designs kõvaköitelise pildiraamatu "Virtual Meltdown", milles sees isegi Moebiuse signatuur.

2011. aasta puhkusereis Pariisi toimus kahjuks kaks kuud peale seda kui Moebiuse suur ülevaatenäitus Fondation Cartier'is läbi sai; kahjuks ei õnnestunud piletit ostmata ka muuseumi poodi piiluda, lootuses, et ehk on seal midagi näitusega seotut siiski veel müügil...

Samal aastal ilmus lõpuks ka taastatud värvide ja mõistliku hinnaga ingliskeelne "Incal". (Veidi varasem versioon oli oma muudetud plasside digivärvide, blurride, gradientide ja hävitatud joontega totaalne ebaõnnestumine, hoiatan tõsiselt selle ostmise eest ka neid, kes seda soome keeles kohtavad!!! Nüüdseks on üle lahe ilmunud ka korralik uusversioon.)

Asusin siis lõpuks minagi seda 1981. aastal ilmuma hakanud klassikasarja lugema... ja pean ütlema, et ta on tõepoolest oma kuulsust väärt. Selles Alejandro Jodorowsky kirjutatud ulmeseriaalis on vaat et igal leheküljel virnade viisi ideid, mida lugematu hulk vähem andekaid autoreid on ikka ja jälle plagieerinud; detailid, tegelased, toimuv ja muidugi kogu selle psühhedeelses värvidemängus värgi visuaalne serveerimine on ikka täiesti üle mõistuse.

Kui maailmas oleks olemas ainult üks ulmelugu, siis on mul tunne, et "Incalist" täiesti piisaks.

Mõned lingid:
The Comics Journa'i järelhüüe
1987. aasta intervjuu sealtsamast
aprill 2011 - LA Times intervjuu
Quenched Consciousness

Allveelaevapilt

There was a band in mid-nineties here in Estonia (and is probably today) which played songs from the beat music era of the sixties. Lead singers were 3 beloved artists who started their careers back then. This image here was made just because there was a "Submarine"-theme in our drawing blog.


Ansambliga Kollane Allveelaev G mul isiklikud kokkupuuted puuduvad, olen vaid nende esinemist kunagi telest näinud. Üheksakümnendad olid eesti kerges muusikas tegelikult ju üks üsna õudne aeg ja see supergrupp ei erinenud teistest - andsid samasuguseid kassetmaki saatel suud maigutavaid "kontserte", nagu kogu muu toonane päkapikudisko. Õnneks tehti mujal maailmas just samal ajal maailma parimat muusikat, seetõttu oli tegelikult üsna savi, mis Eestis toimus.

Aga kui Elina Joonistajate blogi jaoks allveelaevateema välja pakkus, siis meenus üsna kohe legendaarne Biitlite multikas. Proovisin siis meie kolm tenorit mingiteks äratuntavateks ja animeeritavateks tegelaskujudeks keerata ja endale vähemalt tundub, et isegi õnnestus.

Muinasjutupildid ja nukumeistrid Venemaalt

A couple of words about two Russian exhibitions here in Tallinn - one is of brothers Grimm illustrations, the other is of 3 dollmakers from Pskov.

1. märtsil avati Eesti Lastekirjanduse Keskuses vene illustraatorite vendade Grimmide muinasjuttudel põhinevate piltide näitus nimega "Eluvesi".

Tegemist oli siis sõsarnäitusega jaanuarikuisele samasugusele, mille pildid joonistasid eestlased. Too näitus on samal ajal omakorda väljas Moskvas Venemaa Riiklikus Lasteraamatukogus.

Autoreid on 33 ja pilte 80. Nende hulgas on päris huvitavaid, kuigi üllataval kombel tundub mulle takkajärgi, et eestlaste pildid olid isegi mitmekesisemad ja huvitavamad.

Autoreid endid majanduslikel ja organisatoorsetel põhjustel kohal polnud. Vähemalt mitte piltide autoreid, sest esimesel fotol on ikkagi näha kaks Pihkva daami. Nemad aga teevad hoopis nukke ja nendegi pisinäitus avati just samal ajal korrus kõrgemal. Kui minult küsida, siis kolmes klaaskapis väljas olev kolme nukukunstniku - Tatjana Danilova, Maria Vorobjova ja Galina Lukjanova - tööd ongi hoopis impressiivsemad asjad kui alumise korra illustratsioonid.

Ülaruumi, kuhu pääseb kitsast keerdtrepist, olid tekkinud ka elusuurused puidust Nukitsamehe tegelaskujud, mis kuuldavasti pärit teatrietendusest.

Selle näituse avamine tundus isegi innukam, ilmselt tänu kahe autori kohalolule. Venekeelne press paistis ka üsna aktsioonis olevat.

Üks nukumeister tegi karusid, oli selle tegevusega vist võrdlemisi hiljuti alustanud. Tosinast elukast suur osa olid tsirkuseteemalised.

Teine kunstnik tegi oma asju pabermassist.

Kolmas, nagu muinasjutus kohane, oli neist teistest aga tegelikult tublisti üle, ta oli ka tegelikult pärit hoopis Peterburist. Tema inglid, kelle padjalikule kerele on trükitud Pihkva ja Peterburi vanade postkaartide esi- ja tagakülg, nagu ka kõik teised nukud, on väga dekoratiivsed oma filigraanususes. Kahjuks oli just ingleid läbi laeleampe peegeldavate klaasuste üliraske korralikult pildile saada.

Sama šefid kui nukud olid ka kaks patja...

...ja neli jänest, kellest kolm suvatses sellele pildile jääda.

Huvitavaid asju näeb Tallinnas.

Jääkujud

Käisin11. veebruaril Tammsaare pargis jääkujusid pildistamas. Oli rõvedalt külm ja olen kindel, et just selle käigu tulemusel olen lõppkokkuvõttes järgneva kuu veetnud pidevas köhas ja kurguvalus. Tegelikult olin juba enne haige ja oleks pidanud hoopis oma vaba päeva veetma kodus põdedes. Aga kes see ikka õigel ajal tark on, nüüd ma ilmselt lõppkokkuvõttes surengi sellesse tänavusse taudi. Ei imestaks.

Trainspotting