USA lääneranniku (pop)kunstiraamatupood Stuart NG Books on omasuguste seas ilmselt kõige tuntum ja tunnustatum. Nad on alati kohal suurtel koomiksifestivalidel, nende valikus on nii tõelisi raritete, Prantsusmaa BD-albumeid kui kunstnike endi tehtud sketchbooke. Olen seal minagi paaril korral raamatuid ostnud; ja kui veel veidi omaenda saba kergitada, siis on seal tegelikult müügil üks raamat, milles minugi nimi ja minu tehtud kuju fotod sees... :)
Küllaltki raske on takkajärgi öelda, kust ma üldse teada sain, et selline kunstnik kui Moebius (ehk Jean Giraud ehk Gir) on olemas. Kahtlustan, et ehk oli see omas ajas informatiivne ja silmi-avav hispaanlaste teleseriaal - "Comics - The 9th Art" -, mis Soome TV-s kunagi Vene võimu lõpuaastail jooksis ja kust ma hulga autorite ja raamatute nimesid maha kirjutasin. Vabalt võis olla. Infoga olid ju tol kaugel analoogsel ajal ikka väga vaevalised lood...
Seega, Moebiuse nime ma teadsin. Esimesel põgusal Pariisireisil nägin raamatupoes ka tema "Incali" kogumikku. See jäi aga ostmata, selle asemel tassisin koju mõned Enki Bilalid ja suure koomiksientsüklopeedia. Moebiuse asjadest sain endale lõpuks, kui juba Internet asjalik oli (loe: www toimis) ja netipoed oma Previews-valikuga käeulatusse jõudsid, ühe mustvalge Blueberry kogumiku ja Dark Horse'i välja antud pisikeses formaadis "Arzachi". Ning tänini tegutseva T-särgifirma Graphitti Designs kõvaköitelise pildiraamatu "Virtual Meltdown", milles sees isegi Moebiuse signatuur.
2011. aasta puhkusereis Pariisi toimus kahjuks kaks kuud peale seda kui Moebiuse suur ülevaatenäitus Fondation Cartier'is läbi sai; kahjuks ei õnnestunud piletit ostmata ka muuseumi poodi piiluda, lootuses, et ehk on seal midagi näitusega seotut siiski veel müügil...
Mõned lingid:
1. märtsil avati Eesti Lastekirjanduse Keskuses vene illustraatorite vendade Grimmide muinasjuttudel põhinevate piltide näitus nimega "Eluvesi".
Tegemist oli siis sõsarnäitusega jaanuarikuisele samasugusele, mille pildid joonistasid eestlased. Too näitus on samal ajal omakorda väljas Moskvas Venemaa Riiklikus Lasteraamatukogus.
Autoreid on 33 ja pilte 80. Nende hulgas on päris huvitavaid, kuigi üllataval kombel tundub mulle takkajärgi, et eestlaste pildid olid isegi mitmekesisemad ja huvitavamad.
Autoreid endid majanduslikel ja organisatoorsetel põhjustel kohal polnud. Vähemalt mitte piltide autoreid, sest esimesel fotol on ikkagi näha kaks Pihkva daami. Nemad aga teevad hoopis nukke ja nendegi pisinäitus avati just samal ajal korrus kõrgemal. Kui minult küsida, siis kolmes klaaskapis väljas olev kolme nukukunstniku - Tatjana Danilova, Maria Vorobjova ja Galina Lukjanova - tööd ongi hoopis impressiivsemad asjad kui alumise korra illustratsioonid.
Ülaruumi, kuhu pääseb kitsast keerdtrepist, olid tekkinud ka elusuurused puidust Nukitsamehe tegelaskujud, mis kuuldavasti pärit teatrietendusest.
Selle näituse avamine tundus isegi innukam, ilmselt tänu kahe autori kohalolule. Venekeelne press paistis ka üsna aktsioonis olevat.
Üks nukumeister tegi karusid, oli selle tegevusega vist võrdlemisi hiljuti alustanud. Tosinast elukast suur osa olid tsirkuseteemalised.
Teine kunstnik tegi oma asju pabermassist.
Kolmas, nagu muinasjutus kohane, oli neist teistest aga tegelikult tublisti üle, ta oli ka tegelikult pärit hoopis Peterburist. Tema inglid, kelle padjalikule kerele on trükitud Pihkva ja Peterburi vanade postkaartide esi- ja tagakülg, nagu ka kõik teised nukud, on väga dekoratiivsed oma filigraanususes. Kahjuks oli just ingleid läbi laeleampe peegeldavate klaasuste üliraske korralikult pildile saada.
Sama šefid kui nukud olid ka kaks patja...
...ja neli jänest, kellest kolm suvatses sellele pildile jääda.
Käisin11. veebruaril Tammsaare pargis jääkujusid pildistamas. Oli rõvedalt külm ja olen kindel, et just selle käigu tulemusel olen lõppkokkuvõttes järgneva kuu veetnud pidevas köhas ja kurguvalus. Tegelikult olin juba enne haige ja oleks pidanud hoopis oma vaba päeva veetma kodus põdedes. Aga kes see ikka õigel ajal tark on, nüüd ma ilmselt lõppkokkuvõttes surengi sellesse tänavusse taudi. Ei imestaks.
Varasuvel 2011 hakkasid liikuma jutud, et peagi on tulemas Bruce Timmi artbook, väljaandjaks Flesk Publications, väike, popkunstiraamatutele spetsialiseerunud ühemehekirjastus. Suvisel San Diego Comic-Conil oligi juba saadaval signeeritud ja nummerdatud sämpler/sketchbook, tõsi küll, tundus, et "leti all" ja siis kui seda ise kirjastajalt küsida teadsid. Hiljem oli vihikuke müügil ka kirjastuse kodukal, sealt sain selle minagi.
Jaanuaris 2012 oli siis "Naughty and Nice" lõpuks väljas. Seda kahel kujul - pehmes köites varianti saab (sai?) osta kasvõi Amazonist, kõvas köites raamat oli müügil ainult kirjastaja enda netipoes ja koomiksipoodide tellimissüsteemis. Minu oma ongi pärit koomiksipoest, kohast, kus olen juba aastast 1996 alates oma koomiksivarusid täiendanud.
Kõvas köites raamat on päris ilus asi. Tiraaž on 1000, selles on mõned lisapildid, see on nummerdatud/signeerud ja asub karbis, mille kohta ma ei teagi õiget eestikeelset sõna. Inglise keeles on asja nimi slipcase. Paber on kvaliteetne, paks ja mitte liialt läikiv. Mingit köitelohakust või kortsutatud poognaid ei paista kusagilt, kõik on paigas.
Teksti on raamatus vähe, tegelikult polegi siin suurt muud teksti kui Jim Steranko sissejuhatus. Iseenesest pole see suur miinus, sest nii on piltidel ju rohkem ruumi. Lisaks saab igaüks osta ja lugeda "Modern Mastes" sarjas ilmunud Bruce Timmi eluloointervjuud.
Neile lisaks on siin aga muudki, vampiiridel on täiesti oma peatükk, samuti väikese üllatusena DC Comicsi kangelannadel. Viimased on ka ainsad, kus allservas kirjas tegelase nimi ja kirjastuse copyright. Tegelikult muidugi oleks võinud siin ikkagi mingisugune pildiregister olla, kuid kuna enamus pilte pole üldse varem kusagil ilmunud, siis jääks seesugune paratamatult lünklikuks. Ehk võtab mõni fänn ette ja kirjutab kusagil netis raamatu sisu põhjalikult lahti. Põhjust ju oleks, sest vähemalt osa vampiiripilte on homage'id täiesti konkreetsetele (Hammeri) filmidele.
Kes on Bruce Timm? Ilmselt igaüks, kes vähegi animatsiooni vastu huvi tunneb, teab nimesid nagu Walt Disney, John Lasseter või Hayao Miyazaki. Need on nimed, kes seostuvad täispikkade animafilmide oluliste verstapostidega. Kui aga jutt viia joonistatud telesarjadele, on raske ignoreerida viimase paari aastakümne ühte tipptegijat nimega Bruce Timm. Koos oma sagedase kolleegi Paul Diniga viis just tema USA animasarjad üsna uuele tasemele. Ainult "The Simpsons" suudab oma mõjult ja tähtsuselt nende meeste loominguga võistelda.
Septembris 1992 jõudis teleekraanidele just selle loomingulise duo tüüritud "Batman: The Animated Series", mida kuni Christopher Nolani uute filmideni peeti kõigi aegade parimaks Batmani ekraniseeringuks üldse. Sari on tume, sünge ja musta huumorit täis, meenutades oma "Dark Deco" stilistikalt pigem vanu film noir kriminulle kui seniseid groteskseid tolatsemisi.
Bruce Timm on joonistanud ka koomikseid ja kujundanud kaanepilte. Loomulikult on ta Batmani ja teiste DC superkangelaste spetsialist, aga leiab ka muud, eelmisel pildil näiteks paistab üks Vertigole tehtud kaas.
Timmil on ilmunud mitmeid sketchbooke, kõik nad üsna lihtsalt tehtud, praktiliselt paljundusmasina kvaliteedis A5 vihikukesed. Varasemaid mul ei ole, uuemad on, viimane neist juba tegelikult väga heas värvitrükis asi, mis promos aastavahetusel 2011-2012 ilmunud raamatut. Aga neist olen ma siin blogis juba varem põhjalikumalt kirjutanud.
Tollele äsjailmunud ja juba ühe kuuga praktiliselt läbi müüdud Flesk Publicationsi pildiraamatule on väikese miinusena ette heidetud vähest teksti. Tegelikult ei ole see puudus, sest esiteks jäi ju nii piltidele rohkem ruumi. Teiseks on juba aastaid olemas "Modern Masters" sarja kuuluv raamat (ilmus 2004), milles lisaks ohtratele illustratsioonidele ka põhjalik intervjuu ja ülevaade kogu tema senisest elust ja karjäärist.
Järgmises postituses juba uuest superraamatust lähemalt.
Angouleme'i festivalil võitis poeketi FNAC auhinna sügisel 2011 Helsingiski käinud Cyril Pedrosa uus raamat "Portugal". See on tõepoolest üsna impressiivne album, palju suurem ka kui piltide põhjal arvasin - minu kaal näitab 1472 grammi.
Jaanuari viimasel nädalal toimus Prantsusmaal Angouleme'is traditsiooniline Euroopa suurim koomiksifestival, seekord juba 39. korda. Huvitaval kombel oli seal toimunul seekord veidi pistmist ka Baltimaadega...
Lisaks teinegi asi - festivalil oli väljas Euroopa Ühenduse korraldatud propagandistlik koomiksinäitus "L'Europe se dessine", millel osales lisaks mitmetele pildisarja superstaaridele teiste seas ka meie kaasmaalane Joonas Sildre. Tema koomiksit näeb näituse (mis hiljem asub ringi rändama ja saab ka raamatuks) netilehe keskmise osa viiendal küljel. NB! Leheküljest on olemas ka ingliskeelne variant.
6. jaanuaril avati Tallinna Eesti Lastekirjanduse Keskuses näitus, millel teemaks vendade Grimmide muinasjutud.
Näitusel nimeks "Vanad muinaslood. Eesti mitme põlvkonna kunstnike pildid vendade Grimmide muinasjuttudele", sellel väljas enam kui 80 tööd 33lt eesti kunstnikult.
Samalaadne projekt toimus ka Moskvas, kus osalemas Venemaa illustraatorid, veebruari keskpaiku teevad näitused omavahel vahetuse.
Pildid tundusid üsna mitmekesised, eriti huvitav oli näha Ede Peebo originaali, kelle täpselt samas stiilis piltidega raamatuid sai lapsepõlves loetud.
Aga lemmikpilt oli tegelikult ikkagi muuhulgas ka Joonistajate blogis osaleva kinda ikoonilaadne maal, mille aineks muinasjutt "Käteta tüdruk" (eelmisel fotol all keskel).
