Küllaltki raske on takkajärgi öelda, kust ma üldse teada sain, et selline kunstnik kui Moebius (ehk Jean Giraud ehk Gir) on olemas. Kahtlustan, et ehk oli see omas ajas informatiivne ja silmi-avav hispaanlaste teleseriaal - "Comics - The 9th Art" -, mis Soome TV-s kunagi Vene võimu lõpuaastail jooksis ja kust ma hulga autorite ja raamatute nimesid maha kirjutasin. Vabalt võis olla. Infoga olid ju tol kaugel analoogsel ajal ikka väga vaevalised lood...Hiljem, kui kohale jõudis Internet (mitte veel world wide web!) ja sai juba suure vaevaga lisaks tekstile ka pisut pilte tõmmata, olid Boris Vallejo omade kõrval ka mõned Moebiused nende esimeste seas, mis minugi floppydele jõudsid. Pärinesid need mingitest ülikoolide serveritest, ligipääs käis läbi unixi, kaugel õppiva tuttava ja analoogse ülikehva telefoniliini. Mul polnud erilist aimu, olid need pärit koomiksitest või mingid niisama pildid, aga nende pöörased värvid ja detailid olid ka 386-e 256-värviga ekraanil täiesti näha. Igatahes ei olnud ma midagi seesugust varem kohanud, need pildid olid ikka pärit mingist teisest ja senitundmatust maailmast.
Seega, Moebiuse nime ma teadsin. Esimesel põgusal Pariisireisil nägin raamatupoes ka tema "Incali" kogumikku. See jäi aga ostmata, selle asemel tassisin koju mõned Enki Bilalid ja suure koomiksientsüklopeedia. Moebiuse asjadest sain endale lõpuks, kui juba Internet asjalik oli (loe: www toimis) ja netipoed oma Previews-valikuga käeulatusse jõudsid, ühe mustvalge Blueberry kogumiku ja Dark Horse'i välja antud pisikeses formaadis "Arzachi". Ning tänini tegutseva T-särgifirma Graphitti Designs kõvaköitelise pildiraamatu "Virtual Meltdown", milles sees isegi Moebiuse signatuur.
2011. aasta puhkusereis Pariisi toimus kahjuks kaks kuud peale seda kui Moebiuse suur ülevaatenäitus Fondation Cartier'is läbi sai; kahjuks ei õnnestunud piletit ostmata ka muuseumi poodi piiluda, lootuses, et ehk on seal midagi näitusega seotut siiski veel müügil...Samal aastal ilmus lõpuks ka taastatud värvide ja mõistliku hinnaga ingliskeelne "Incal". (Veidi varasem versioon oli oma muudetud plasside digivärvide, blurride, gradientide ja hävitatud joontega totaalne ebaõnnestumine, hoiatan tõsiselt selle ostmise eest ka neid, kes seda soome keeles kohtavad!!! Nüüdseks on üle lahe ilmunud ka korralik uusversioon.)
Asusin siis lõpuks minagi seda 1981. aastal ilmuma hakanud klassikasarja lugema... ja pean ütlema, et ta on tõepoolest oma kuulsust väärt. Selles Alejandro Jodorowsky kirjutatud ulmeseriaalis on vaat et igal leheküljel virnade viisi ideid, mida lugematu hulk vähem andekaid autoreid on ikka ja jälle plagieerinud; detailid, tegelased, toimuv ja muidugi kogu selle psühhedeelses värvidemängus värgi visuaalne serveerimine on ikka täiesti üle mõistuse.
Kui maailmas oleks olemas ainult üks ulmelugu, siis on mul tunne, et "Incalist" täiesti piisaks.
Mõned lingid:The Comics Journa'i järelhüüe
1987. aasta intervjuu sealtsamast
aprill 2011 - LA Times intervjuu
Quenched Consciousness
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar