Elina Kasesalu koostas ja andis oma kaubamärgi Paper Cuts alt poole aasta eest välja pildiraamatu "I: Noored Eesti Illustraatorid". Ilus, paks ja sisukas raamat, aga pea kohe selgus, et tegelikult oleks olnud veel hulk autoreid, kelle tööd väärinuks samasugust jäädvustamist. Ja nii algaski jätkuosa koostamine.
6. juulil 2015 väljuski uus raamat trükikojast. Kaks päeva hiljem toimus vihmase Tallinna vanalinna söögikohas Mull väike kokkusaamine, kus kohale tulnud autorid ja huvilised šampuseklaasi saatel oma isiklikud raamatud kätte said ja vastastikku signatuure jagasid.
Kui esimene raamat ilmus Hooandja abiga, siis seekord osalesid rahastamises autorid ise. Loomulikult ei tähendanud see, et kes vaid tahtis, see raamatusse pääses, otsustas ikkagi koostaja valik. Samas võis see tingimus ikkagi mõnda väärt autorit takistada, sest inimeste rahalised seisud on erinevad.
"I Ruudus: Illustraatorid Vol 2" on formaadilt sama kui esimene osa, kuid õhem. Samas ei tähenda see väiksemat mahtu, tegelikult vastupidi - kui esimeses raamatus oli 192 lehekülge ja 47 autorit, siis uues on 224 lehekülge ja 53 autorit. Mis loogiliselt tähendab, et paber on seekord õhem. Ja läikiv, ilmselt siis kaetud või kriidipaber või midagi sellist.
Igal autoril oli täita neli lehekülge, neist esimesel lühivastused küsimustele, mis kõigil samad. Ülejäänud pinnad on kaetud piltidega, mille pakkusid välja autorid ise, aga mille lõplikus valikus oli oma sõna ka koostajal.
Tegelikult on mul isegi tunne, et teine raamat sai huvitavam kui esimene. Mul on mõlemas mõned tuttavad sees, aga kui uut lihtsalt pildiraamatuna lehitseda, siis tundub seal olevat silmatorkavalt rohkem neid autoreid, kes juba teavad, mida nad tahavad ja kelle pildid ei moodusta paremate asjade ümber lihtsalt kirjut mürafooni.
Olles nüüd raamatu põhjalikumalt üle vaadanud, torkab silma mitu asja. Esiteks tehniliselt - mõlemas raamatus on piltides mingi pisut liigne kompressioon, sest valge tausta või ühtlase värvipinnaga piirnevad kontuurid tekitavad laia digitaalse ruudulise jpg-laadse rasterisäbru, mida ei peaks vast olema. Uue raamatu paremal paberil paistab see rohkem silma.
Kirjapandut uurides on huvitav see, kuivõrd sarnaseid kunstitarbeid inimesed kasutavad. Kusjuures need töövahendid ei pruugi olla praktilised kui on soov oma töid ka pikemalt säilitada. Markerid näiteks on töövahendina massilised, sealhulgas "tintenpen", mida mina pidasin mingiks vene aja lõpuotsa moeröögatuseks, aga mis, paistab, on vähemalt terminina ka tänapäeva jõudnud.
Aga muidu on raamat tõepoolest huvitav ja mul on hea meel, et ma seal lõpuks ikkagi osalesin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar