Walt Disney's Mickey Mouse in Color (1988)

Kuigi ma ei ole eriline autogrammikütt, on mul aastate jooksul kogunenud päris palju signeeritud raamatuid. Enamus neist on pärit mõnelt festivalilt, kus autor ise kohal, kuid on ka hulk raamatuid, mis pärit internetist või siis on abiks olnud abivalmis sõber.

Kõik need raamatud on autoritelt, kes mulle ühel või teisel põhjusel korda lähevad. Nii mõnigi neist on tänaseks ka üpris kallis ja haruldane — näiteks Moebiuse signeeritud “Virtual Meltdown” aastast 1992 on pildiraamat, mida täna oleks ikka päris raske leida.

Kollektsionääridel on tegelikult olemas termin “Holy Grail” — “Püha Graal”, mis tähistabki sellist objekti, mida on põhjusel või teisel väga raske kätte saada ja mille omandamine muudaks kollektsiooni lõpuks ometi täiuslikuks. Loomulikult on minulgi lemmikuid, kelle signatuure on kas raske või võimatu leida, aga tegelikult ma selliste “Graalide” küttimisega ei tegele.

Aga vahel lihtsalt juhtub huvitavaid asju. Peale üht’ öist netivestlust läksin Ebay’sse, et midagi üle kontrollida ja sattusin juhuslikult raamatule, mille olemasolust mul seni aimugi ei olnud. Kirjastuse Another Rainbow 1988. aastal ilmunud ja kahest Disney koomiksikunstnikust pajatav “Mickey Mouse in Color” on tänaseni saadaval ega maksa suurt midagi. Selgus aga, et tegelikult ilmus samal ajal samast raamatust ka oluliselt mahukam “Deluxe Limited Regular Edition of 3000”. Raskes ja väga suures raamatus on sees Floyd Gottfredsoni ja Carl Barksi autogrammid ning lisaks on tagakaanele kinnitatud ehtne vinüülsingel, millel huvitavamad katkendid raamatuski trükitud intervjuust. Lisaks sellele tehti sada eksemplari veelgi haruldasemat “Deluxe Limited Gold Plate Edition of 100”-versiooni, selles on sees ka Barksi originaaljoonistus.

Ebay kast sisaldas üllatuseks hulka vanu Disney Worldi voldikuid ja kleepse

Ausalt öeldes on Carl Barksi signeeritud raamatud sedavõrd kallid, et mul pole kunagi tulnud mõtet, et võiks mõne sellise endalegi osta. Floyd Gottfredsoni osas ei ole mul sellist võimalust isegi pähe tulnud. Nüüd aga oli Ebays saadaval eelmainitud raamatu mitu eksemplari. Enamus neist maksid kaugelt liiga palju, nii 400 dollari kanti, aga oli ka üks hoopis mõistlikkuma hinnaga “Buy It Now”. See tundus ainukordse võimalusena… Ja nüüd on see raamat meil kodus.

Carl Barks (1901-2000) on ilmselt kõige kuulsam Walt Disney tegelasi joonistanud kunstnik, kes ka mitmed neist just nimelt oma koomiksilugude jaoks välja mõtles. Näiteks rikas ja ihne onu Robert ehk Scrooge McDuck on üks tegelasi, kes pole pärit üldse mitte multifilmist, vaid just nimelt Carl Barksi koomiksitest. Mitu aastakümmet anonüümselt Disney pildisarju kirjutanud-joonistanud autor sai lõpuks kuuekümnendatel fännide detektiivitöö tulemusel tuntuks. Tegelikult pole küll Disney koomiksid viimastel aastakümnetel Ameerikas eriti populaarsed olnud, kuid Euroopas ja eriti Skandinaavias on Carl Barks tänaseni tõeline superstaar. Samas on uus ja jätkuv sari “The Complete Carl Barks Disney Library” tema aktuaalsust ka kodumaal oluliselt tõstnud.

Floyd Gottfredson (1905-1986) sattus Miki Hiire ajalehekoomikseid välja mõtlema ja paberile panema aprillis 1930, kõigest neli kuud peale seda kui animaator Ub Iwerks sarjale stardi andis. Ajutisest tööotsast sai aga alaline ja nii tegi Gottfredson Miki Hiire pildiribasid kuni 1975. aastani, kokku 45 aastat. Millegipärast pole aga Miki tegelaskujuna kaugeltki nii populaarne kui Donald, ka on mustvalge ajalehekoomiks värviliste ajakirjadega võrreldes pigem tõsiste fännide huviala. Nii ongi Floyd Gottfredsoni nimi tuntud pigem asjatundjate ringkondades. Muidugi, Fantagraphicsi kvaliteetne raamatusari on temagi tuntust viimastel aastatel tugevalt tõstnud.

Kuna kirjastuse Another Rainbow 3,64-kilone raamat räägib Miki Hiirest, on selles suurem rõhk loomulikult Gottfredsonil. Barksilt on siin mõned pildinäited ja tema värvilised storyboardid filmile “Northwest Mounted”, mis küll lõpuks teoks ei saanudki. Lisaks veel tema faasijoonised filmist “Through the Mirror” ja lõpuks ainus Barksi joonistatud Miki koomiks “Riddle of the Red Hat”.

Hoopis suurem osa raamatu 248st leheküljest on Gottfredsoni loomingu päralt. 72 lehekülge sisaldavad nelja värvilist pühapäevalugu aastaist 1934-1936, seda väidetavalt just samas suuruses kui nad omal ajal lehes ilmusid. (Mis põhjendabki selle raamatu üsna suuri mõõtmeid – 43 x 32,3 cm.) Teist samapalju külgi - 72 - sisaldab nelja pika loona pildiribasid ajavahemikust 1932-1939, teiste seas on ka hinnatud lugu “The Phantom Blot”. Kui pühapäevaribades on taastatud maitsekad ajaloolised originaalvärvid, siis mustvalgetes leheribades on kahjuks mindud hoopis teist teed - gradiendi-rohke värvimöll on kohati üsna määrdunud ja kole. Miks ei kasutatud võimalust päevaribad vanade pühapäeva-koomiksite stiilis ära värvida, jääb aastal 2015 küll täiesti selgusetuks.

Võrdlus Fantagraphicsi raamatusarjaga:
ühe koomiksikaadri suuruseks on 76x45 mm ja 120x70 mm

Lisaks on raamatus artikkel Miki koomiksiriba ajaloost, kaks pikka intervjuud ja põhjalik loetelu Miki Hiire ajaleheribade kronoloogiaga. Lisaks muidugi ka eelmainitud 7-tolline picture disc, mis samuti nummerdatud. Raamatu valmimine võttis päris mitu aastat ja siin ongi seletus, kuidas üldse saab 1988. aastal ilmunud raamatus olla Floyd Gottfredsoni autogramm – klassikud nimelt signeerisid ettevalmistatud ja hiljem raamatusse köidetud lehed mitu aastat enne selle ilmumist.

Gottfredsoni ja Barksi originaalsignatuurid ja 7-tolline heliplaat

“Mickey Mouse in Color” on kahtlemata üks kõige haruldasemaid ja hinnalisemaid raamatuid mu kollektsioonis. Ja, kui arvestada, et tema kohta pole internetis ja teemafoorumites just palju infot leida, siis ilmselt on tegu ka üpris suure haruldusega. Seda eriti meie kandis.

Jamie Hewletti näitus

Jamie Hewlett on kultuskoomiksi Tank Girl kunstnik ja joonistatud bändi Gorillaz asutajaliige. Kuulus ja edukas autor seega, mistõttu on raske uskuda, et tal polevat siiamaani isiklikku näitust toimunudki.

Aga just nii see olevat - Londoni Saatchi Gallery's novembris 2015 avatud "The Suggestionists" on tõepoolest ta esimene soolonäitus, kusjuures sisaldab see avalikkuse jaoks täiesti uut materjali.

Näitus, mis toimus 18. novembrist 2. detsembrini koosnes kolmest võrdväärsest osast. Esimese moodustavad 22 Tarot kaartide illustratsiooni, mis põhinevad Alejandro Jodorowski rekonstrueeritud algsetel Tarot de Marseille'l (see tähendab, põhinevad infol, mis pärit Jodorowski selleteemalisest raamatust).

Teise osa näitusest moodustavad valguskastides plakatid seitsmekümnendate olematutele pornofilmidele, mille fotodeks poseeris Hewletti abikaasa, tarot' fänn ja auhinnatud näitlejanna Emma de Caunes. Kolmanda osa näitusest moodustavad 20 suureformaadilist, mustvalget ja tekstuurirohket, Sergio Toppi loomingut meelde toovat joonistust Lõuna-Prantsusmaa männipuudest.

Näitusest ilmus ka kataloog, kus lisaks pildimaterjalile on iga näituseosa saatmas ka leheküljepikkune fiktiivne reportaažlik lugu piltide sünnist ja nende autorite elukäigust. Tegelikusega on neil lugudel võrdlemisi vähe ühist, nii lisab seegi näitus uusi tegelaskujusid Hewletti senisesse galeriisse.

Kataloog pole küll paks, aga on üsna kvaliteetne ja tundub, et näitust külastamata ka ainus võimalus Hewletti kõiki Tarot-pilte näha. Igatahes kõlbab ta päris hästi lisanduseks varasemate mahukate Gorillaze ja Tank Girli artbookide kõrvale.

Floyd Gottfredson x 10

2015. aasta sügisel ilmus USA kirjastuselt Fantagraphics järjekordne Floyd Gottfredsoni (1905-1986) Miki Hiire koomiksiribade kogumik. Gottfredson on teatavasti autor, kelle nimega on seotud suur osa Miki ajaleheseikluste ajaloost - juba neli kuud peale algust, aprillis 1930 alustas ta sarja juures tööd, esimene tema tehtud koomiks ilmus autori 25. sünnipäeval, 5. mail 1930. Algselt vaid ajutisena mõeldud tööotsast sai hoopis midagi muud ja nii tegigi Gottfredson Miki Hiire ajalehekoomikseid koguni järgmised 45 aastat.

Koomiksikirjastus Fantagraphics, kellel oli juba kogemusi mitmete klassikaliste koomiksisarjade taastamisel ja kirjastamisel, saavutas mõne aja eest Disneyga lepingu Gottfredsoni ajaleheribade kogumike väljaandmiseks. Esimene neist ilmus 15. juunil 2011 ja sellest peale on raamatuid lisandunud regulaarselt 2 köidet aastas, igal sügisel tuleb ka kinkekarp kahe sama aasta raamatuga. 2015. aasta sügiseks on ilmunud kokku 10 raamatut, seega on olemas ka 5 karpi. Kaheksa kogumikku sisaldavad argipäeva-ribasid, kahes 2013. aastal ilmunud osas on kõik Gottfredsoni 1932-1938 joonistatud värvilised ja pikemad pühapäeva-stripid. Siit raamatutest leiab ka suure osa enne sõda Eesti Vabariigis ilmunud Miki lehekoomikseid, nendest aga võib pikemalt lugeda siit.

Loomulikult ei teinud Gottfredson kõiki oma koomikseid päris üksi. Alustajaks oli ju üldse animaator Ub Iwerks, kelle tiba toorevõitu koomiksid on ka selle raamatusarja hulgaliste lisamaterjalide seas ära trükitud. Juba 1934. aastal loobus FG käsikirjutamisest, mõeldes vaid välja koomiksilugude kondikavad ja tehes pliiatsijoonised. (See tähendab - jutumullide dialoogid ja muu koomiksiteksti kirjutas keegi teine.) 1943. aastal asus ta siiski jälle oma koomikseid ka tušiga valmis joonistama. Muutused toimusid ka koomiksis endas. 1942. aastal hakkas riba formaat muutma kõrgemaks ja nii sobivamaks pigem kolmele kui neljale koomiksikaadrile. Viiekümnendate aastate keskel, kui Miki välimus oli juba mitu korda muutnud ja möllavast seiklejast saanud taltsas keskklassi kodanik, lõppes ajaleheribades pikkade seikluslugude jutustamine ja koomiksist sai püsivalt igapäevane puändiga naljariba. Viimane Gottfredsoni Miki Hiire koomiks ilmus 1. oktoobril 1975.

Kaheksa raamatuga on Fantagraphics jõudnud aastast 1930 aastasse 1946. Seega näitab matemaatika, et kõigi järgnevate 29 aastakäigu ribade raamatuks vormistamine võtab ilmselt oma 14 albumit ja 7 aastat. Viimane köide tuleb seega... 2022? Igatahes, Fantagraphicsile tänuväärseks tööks jõudu ja pikka iga!

PS: Liiguvad aga jutud, et Fantagraphics plaanib selles sarjas piirduda ainult Gottfredsoni 1955. aastani ilmunud järjejuttude ja ühe "lisaköitega". Ka huvitavad lisamaterjalid olevat juba suures osas trükitud, nii mahub tulevastesse köidetesse rohkem koomikseid. Seega võib juhtuda, et raamatuid on tulemas veel vaid umbes viis- kuus...

Koomiksiklassik André Franquin

André Franquin (1924 - 1997) on meil siin Eestis praktiliselt tundmatu, aga ometi on tegu ühe maailma hinnatuima koomiksitegijaga. (Ehk ainult Rahvusraamatukogu Spirou-näitusel on tema loomingut põgusalt näha saanud.) Tema mõju nii kaasaegsetele kui järgnenud põlvedele on võimatu üle hinnata. Kuigi Franquini tegelaskujud ei ole väljaspool prantsuskeelset maailma kaugeltki niisama tuntud kui Asterix ja Tintin, on Franquin sama oluline tegija kui nende sarjade autorid. Ja, kes teab, mõne nurga alt ehk olulisemgi.

detail Franquini originaalist, foto Pariisi näituselt

Franquin alustas kunstnikutööd Teise Maailmasõja ajal, kui ta kohtus Brüsseli lühikeseks jäänud elueaga animatsioonistuudios mitme teise tulevase koomiksikuulsusega. 1945. aastal palkas nad enda heaks tööle kirjastus Dupuis. Jijé, alias Joseph Gillain, kes tollal vastutas suures osas lasteajakirja "Spirou" koomiksite eest, korraldas omaenda koju väikese stuudio, ja asus seal välja koolitama kolme paljulubavat noort tegijat - lisaks Franquinile olid seltskonnas ka Will ja Morris. Koos arendasidki nad väja dünaamilise ja lõbusa joonistusstiili, millest sai alternatiiv Hergé Tintinist pärit steriilsele ja püüdliku sirge joonega "clean line" stiilile. Nii sündiski nn. Marcinelle' koolkond, visuaalne koomiksikeel, mis sai oma nime kirjastuse Dupuis asukohaks oleva Brüsseli linnaosa järgi.
 

Franquini kaanepildiga ajakiri, november 1957,
foto Rahvusraamatukogu näituselt

Franquinist saigi juba 1946. aastal Jijé järeltulija Spirou sarja joonistamisel. Tema käe all muutusid lood pikemaks ja keerukamaks, mängu tuli mitmed nüüdseks klassikalised tegelaskujud. Inimolevustele lisaks on nende seas ka ülipika sabaga kollane džunglielukas Marsupilami.

Järgmistel aastakümnetel joonistas Franquin oma sarju ja koolitas nüüd juba ise uusi autoreid. 1955. aastal oli tal Dupuis'ga lepinguvaidlus, mis viis ta mõneks ajaks konkureerivasse Tintin-ajakirja. Seal lõi ta leheküljepikkuste naljalugudega peresarja "Modeste ja Pompon". Aga tüli lahenes ja peagi oli ta ka "Spirous" tagasi.

Alates 1957. aastast seikleb Franquini koomiksites Gaston Lagaffe, fantaasiarohke logard, kes läbi järgnevate aastakümnete põhjustas oma hullude leiutistega Spirou toimetuse fiktiivses koomiksi-versioonis täieliku kaose. Gastoni tegelaskujust sai üks prantsuskeelse koomiksi suurimaid staare, tema skulptuur seisab ka Brüsseli Koomiksimuuseumi kõrval.

Franquini originaal Angouleme'i muuseumis

1967. aastal andis Franquin Spirou ja Fantasio seriaali üle järgmistele tegijatele. Tema tervis polnud selleks ajaks enam päris korras, juba kümnendi alguses põdes ta tõsist depressiooni. 1977ndal alustas ta koomiksisarja "Idées Noires", "Mustad mõtted", kus ta vaatles meie maailma ja selle nii poliitilisi kui ökoloogilisi probleeme läbi väga musta huumori. 1974. aastal omistati Franquinile Angouleme'i festivali kõige esimene Grand Prix. André Franquin suri 5. jaanuaril 1997. aastal.

Franquini kohta ei olegi väga lihtne raamatuid leida. Tihtipeale on nad kas ammu läbi müüdud või siis kajastavad mõnda väikest aspekti tema loomingus - omaette raamat on olemas isegi tema signatuuridest. Samas on raamatupoodides saadaval kaks head ja odavat ülevaateraamatut, mis algselt ilmunud pehmekaanelise ajakirjana. Üks neist ilmus "Spirou" ajakirja 75. juubeli puhuks, teine teeb sujuva ülevaate Franquini karjäärist.

On aga olemas ka üks tõeliselt võimas raamat, põhjalik ülevaade kogu André Franquini loometeest - "Franquin, chronologie d'une oeuvre". Selle esimene variant ilmus 22. novembril 2007 kirjastuselt Marsu Productions. Raamatust tuli ka kordustrükk, mõlemast said kiirelt haruldused. Novembris 2012 ilmus raamat uuesti kui versioon 2.0. Seekord suurendati lehekülgede arvu täpselt kaks korda, võimaldades nii illustratsioonid kui dokumendid hoopis suuremalt ära trükkida. Ka see raamat kadus kiirelt, hiljem küsiti  selle eest raamatupoodides juba 130 eurot.

Raamatus on Franquini karjäär üksipulgi algusest lõpuni lahti võetud. See on väga põhjalik ja isegi kui prantsuse keelt mitte mõista, siis selliste "lugejate" rõõmuks võtab kõigile arusaadav pildimaterjal raamatu mahust oma kolmveerandi.

30. oktoobril 2015 tuli nüüd juba suurelt kirjastuselt Dupuis välja raamatu uus trükk. See on sisuliselt sama kui eelmine - suurus 27 x 27 cm, lehekülgede arv 384 ja hind 59 eurot, ainult kaas on matt ja parandati vaid mõned ilmnenud faktivead. Prantslased on üldiselt suured meistrid väga korralike eluloo-pildi-raamatute koostamisel, selliseid on olemas nii mitmestki koomiksiklassikust. Ka André Franquini oma on väärt, et olla igal tõsisel koomiksihuvilisel olemas.

Eriline Asterix

Mõne klassikalise koomiksisarjaga on viimastel aegadel toimunud enneolematuid muutusi. Hugo Pratti (1927-1995) seriaalist Corto Maltese ilmus 30. septembril 2015 esimene uute autoritega album "Sous le soleil de minuit". Ka Asterix on uuesti ja uute autoritega käima tõmmatud - juba 2013 tuli Šotimaaga seotud album, kirjutajaks Jean-Yves Ferri ja kunstnikuks Didier Conrad.

Hädine eestikeelne raamat vabariigi algusajast, prantslaste kõvas köites album ja 2014. aasta eriversioon

Nüüd, kaks aastat hiljem, 22. oktoobril 2015 ilmus neilt siis juba teine album - "Le Papyrus de César", "Asterix ja Caesari papüürus". Lugejate ja kriitikute arvates on see, reaalsest Caesari kirjutatud raamatust ja vägagi tänapäevasest infolekkest inspireeritud BD hoopis parem kui eelmine. Tihti kuuleb isegi arvamust, et tegu on üldse parima René Goscinny (1926-1977) järgse Asterixiga. Mis tähendab, et paljude jaoks on uus raamat parem kui kõik Albert Uderzo üksipäini välja mõeldud lood.

Asterix on üks edukamaid koomiksisarju üldse. Ka uut raamatut trükiti kohe esimesel korral 4 miljonit (!), neist 2 miljonit prantsuskeelsena. Edu ei saatnud sedagi sarja muidugi kohe päris algusest - esimest Asterixi lugu trükiti esmalt kõigest 6000 eksemplari. Huvitaval kombel on täpselt sama trükiarv ka uue albumi eriversioonil - suuremas 26 x 36,5 cm formaadis raamatul, milles lisaks albumile ka selle tegemisest pajatav osa ja teistsugusel paberil albumi kõik leheküljed Conradi pliiatsijoonistena. [Täiendus jaanuaris 2016: ma ei tea enam, kust leidsin numbri 6000, sest prantsuse koomiksituru aasta-analüüs nimetab tiraažiks hoopis 30 000.]

Selliseid luksversioone on viimasel ajal tulnud neljast Asterixi raamatust, kahest uuest ja kahest varasemast ilmumisjuubelit tähistanud albumist. Ilmselt jätkatakse nendega ka edaspidi. Tegu on päris kenade raamatutega, mis üldiselt ka väga kvaliteetselt tehtud. Nii Uderzo kui Conradi joonistused on tavapärasest suuremana veel eriti ilusad, ka lisades on palju huvitavat materjali.

Kahjuks küll oleks uue raamatu pliiatsiosa võinud parem olla - joon on üsna nõrk ning ka kasutatud raster on suur ja kasvõi sarnases Franquini "Bravo les brothers" raamatus kasutatust palju ebatäpsem.

Lisaks ilmus ka veel eriti hinnaline "Edition Artbook", millel nummerdatud tiraažiks 1400, milles värvilise variandi asemel Conradi tušijoonised ja kaasas viis printi, üks neist trükitud papüürusele.

Eelmainitud nelja miljoni tiraažist pool jagunes erinevate keelte vahel, sest album ilmus üheaegselt paljudes riikides. Kahekümne keele seas oli otse loomulikult ka Soome.

Eestis on Asterixiga üsna kurvad lood. Kunagi eelmisel sajandil ilmus Egmontilt neid tegelikult isegi üsna palju, "koguni" 14 (kokku on albumeid 36). Esimene neist tuli 1994, juhtumisi paar aastat peale seda kui mina Asterixiga tutvust tegin, seda ühe tuttava poolakeelsete albumite vahendusel. Need olid ilusad, pehmete pappkaante ja kandilise seljaga igati kvaliteetsed raamatud. Selle kõrval olid Egmonti asjad tõeline pettumus, nii köide, paber kui trükikvaliteet olid ikka väga kehvad. Kuna ka kasutatud primitiivne pealkirja-šrift ei sobinud absoluutselt lugemiseks, muutes tõlkest jääva mulje veel kehvemaks kui see tegelikult oli, siis ostsingi vist ainult üheainsa raamatu. 

Arvestades meie kohaliku E-kirjastuse üsna vähest huvi millegi väärtuslikumaga maha saada, siis pole vast põhjust loota, et vahepealsetel aastatel digitaalselt taastatud Asterixi raamatud uuesti emakeeles meiegi lugejateni jõuavad. Kuigi võiks ju, ikkagi klassika.

Last Man

Ma ei ole just suur võitlevate arvutimängude fänn. Ka polnud ma varasemast lugenud ühtegi paljukiidetud Bastien Vives'i raamatut. Seetõttu, kui selgus et USA-s hakkab ilmuma prantsuse mangalik martial arts koomiksiseriaal "Last Man", ei osanud ma sellest kohe suurt midagi arvata. Aga kuna raamat oli odav, tundus Prantsusmaal väga populaarne ja sarja kolm autorit olevat tegijad nii koomiksis, animatsioonis kui arvutimängudes, siis otsustasin esimese osaga katsetada.

Ja ma ei kahetse. Tuli välja, et juba esimene seeria oli sedavõrd kaasakiskuv, et tekkis vastupandamatu soov kiirelt teada saada, mis edasi juhtub. Lugu on väga hea, tegelased ja loodud maailm suurepärased. Eriti muljetavaldav on ka Vivesi meisterlik joonis. See on detailne, aga samas ka hoogne ja visandlik - näiteks võib ta vabalt jätta kasvõi inimestel silmad joonistamata, kõik see aga tundub antud visuaalses kontekstis täiesti arusaadav otsus. Loomulikult on tema pilt äärmiselt dünaamiline ja väga hästi tabatud liikumisega. Tegu on tõepoolest ühe kaasaja parima koomiksikunstnikuga.

Septembris 2015 Brüsseli Koomiksifestivalil olid kaks autorit kohal oma raamatuid signeerimas. Kuna nägin sarja teist ingliskeelset albumit kesklinna koomiksipoes müügil, käisin ja ostsin selle ära. Pühapäeval tuli kirjastuse Casterman boksis teha veel üks ost (selleks sai Schuiteni "Zara"), nii sain vastava lipiku ja õiguse oma ingliskeelse raamatuga autogrammisabas osaleda. Animatsioonimees Balak tegi ingliskeelse raamatu peale suured silmad, nagu oleks see midagi väga erilist, aga lõpeks joonistasid nad Vivesiga mõlemad mulle oma versioonid sarja ühest peaosalisest nimega Marianne Velba.

2015. aasta lõpuks oli Prantsusmaal väljas seitse ja USA-s ilmunud kolm osa "Last Man" raamatut. Tundub, et sari jätkub endise hooga ja tipptasemel, mistõttu pole ime, et sellest on juba tegemisel ka animaseriaal. Angouleme'i festivalil võitis "Last Man" 2015. aastal parima seriaali auhinna, aastal 2016 tuleb sealsamas sarjast suur näitus.

Moebiuse uus kogumik - raamat pleksiklaasis

Septembris 2015, kui Eesti Koomiksiseltsi rahvas kohtus Brüsseli Koomiksifestivalil kirjastuste esindejatega, küsisin ma kirjastuse Casterman toimetajalt ka Moebiuse kogumikalbumi "Le Monde d'Edena" kohta. See pidi ilmuma maikuus 2015, aga mingil põhjusel siiski toona välja ei tulnud. Festivali ajaks oli aga välja käidud järgmine võimalik ilmumisaeg -  14. oktoober.

Ma ei olnud päris kindel, kas ma sain ikka vastusest päris õigesti aru - raamat olla tõepoolest tulemas, kusjuures veel mingis erilises plastikust kestas. Nüüd on mul see 3000-ses tiraažis ilmunud haruldus olemas ja - tõepoolest! Kogu Moebiuse kuueosalist sarja sisaldav raamat, mis pakendatud pealkirja ja ribakoodiga kaitsvasse lainepappkesta on tõepoolest eriline - seda ümbritseb nimelt veel ka paar millimeetrit paksust pleksiklaasist karp! Kõik tekstid on trükitud klaasile ja nii on raamatu kaantel tekstivaba Moebiuse illustratsioon. Raamat on ka nummerdatud, minu oma on #2049.

Asi näeb väga eriline välja ja kohe peale ilmumist algasid netifoorumites spekulatsioonid teemal kauaks seda raamatut üldse müügilettidele jagub. 2010. aasta oktoobris avati muuseumis Fondation Cartier suur näitus Moebius-Transe-Forme, selle kataloogi hind on Ebay-s nüüdseks kerkinud kümnekordseks. Tolle raamatu tiraaž oli 10 000.

Esimestel päevadel peale ilmumist oli uut Moebiuse kogumikku vähemalt Pariisi raamatupoodides igatahes veel saada, kuigi Amazonis seda vist üldse ei müüdudki ja mõnes muus netipoes oli ta üsna varsti otsas. Võib arvata, et tiraaž saadeti raamatupoodidele laiali ja juurde seda kirjastuselt tellida enam ei anna, kogutiraaž oli ju üsna väike - kõigest 3000.

PS: Prantsusmaal on jaanuaris 2016 tulekul ka "Inside Moebius" kogumik. Mõne aja eest ilmus ka tema paks "Blueberry" westernite raamat, milles koguni 28 albumit samade kaane vahel. Lisaks teatas hiljuti ameeriklaste Dark Horse, et asub välja andma kõvaköitelist Moebiuse lugude sarja. Seega, raamatupuudust Jean Giraud fännidel lähitulevikus küll oodata pole.

SCAPE - külaskäik uude kinosaali

"Kosmose" kino muutumine IMAX-iks tõi ilmselgelt kohalikule kinonäitamise turule konkurentsi juurde. Nüüd siis tegigi oma vastukäigu kobarkino Coca Cola Plaza ja remontis SCAPE-nimeliseks oma suurima saali. Tegu peaks olema tehniliselt parima kinosaaliga mitte ainult Eestis, vaid üldse siinkandis - Soome, Rootsi ja Läti saavad samalaadse alles tulevikus.

7. oktoobril tutvustatigi uut suurte Itaalias toodetud nahktoolidega esindussaali ajakirjanikele, räägiti paar sõna tehnilist juttu, lubati projektoriruumi ja näidati demoks uut Disney koguperefilmi "Pan".

Uuendatud saal näeb tõepoolest oma artdeco'liku valguslahendusega üsna ilus välja. 170 ruutmeetrine ekraan on küll tüki väiksem kui IMAX-is, aga see on saaliga täiesti proportsioonis ega peakski suurem olema. Ta polevat perforeeritud (mida iganes see tähendab) ja olevat tavapärasest 40% heledam, võimaldades seega suuremat toonide dünaamikat. Pilti näitab põhjamaade esimene laserprojektor Barco DP4K-60L, millel valgusjõudu 56 000 luumenit ja mis suudaks Ultra HD 4K formaati näidata ka 60 kaadrit sekundis. Selliseid filme muidugi veel polegi. Projektor on ka päris uus (ja kallis), neid olevat kogu maailmas käigus alla kahekümne.

Tegelikult on aga ilmselt helipool isegi veel parem kui pilt. Saalis on 68 kõlariga 79,5 kilovatine Dolby Atmos helisüsteem, mis katab nii seinad kui lae ning ekraani üla- ja alaservad. Kõlarite hulgas on 17 subwooferit ja kui digitaalset metsa kujutanud demoklipi järgi otsustada, siis võimaldab see saal tõepoolest ülimalt head ja täpselt suunatud heli.

Muidugi, Paanifilm oli tegelikult igas mõttes üsna keskpärane ega suutnud saali suurepärast heli kaugeltki ära kasutada. Ja tegelikult tõigi promoüritusele järgnenud kinoseanss välja selle saali kõige nõrgema koha - passiivsed 3D prillid on ikkagi üsna viletsad. Väidetavalt on nad suuremad kui varem ja mujal sama kino saalides, aga igatahes on nad palju väiksemad kui IMAX-i prillid. Vaatasin filmi kuuendast reast ja seal ulatus ekraan prilliraami tekitatud vaateväljal päris ühest servast teise. Polnud just meeldiv, võib-olla on kaugemalt ridadest vaade mugavam.

Lisaks on neilgi prillidel üks äärmiselt vastik omadus - klaaside sisekülg nimelt peegeldab näonahka ja tekitab nii suurele osale kinopildile vastikud valged "varjud". Üks lahendus oleks ilmselt ennast kuidagi kapuutsi sisse mässida või nägu tahmaseks määrida, aga ma siiski tahaks loota, et leidub ka normaalsem variant filmi vaadata. Kusjuures, see peegelduste jama ei sõltunud sellest, kas 3D prillid olid mul otse näos või mu igapäevaste prillide otsas.

Kui viletsad 3D-prillid ja väidetavalt tavalisest topelt kallim piletihind välja arvata, siis on CCP uus saal igatahes koht, kus tasub küll mõnda eriti võimsat filmi nautida. Kui veel endal olemas paremad passiivprillid, siis ilmselt saaks saalist ka maksimumi kätte.

Alice'i näitus Tallinnas - It's Always Tea-Time

Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinna vanalinna serval avati 2. oktoobril 2015 Viive Noore kureeritud illustratsiooni- ja nukunäitus "It's Always Tea-Time", mis inspireeritud Lewis Carrolli raamatu "Alice Imedemaal" esmailmumise 150ndast aastapäevast ja kuraatori enda sünnipäevast.

Näitus sai suur, osa sellest on üles pandud isegi kusagile tagumisse trepikotta, kuhu maja külalised niisama naljalt ei juhtugi. Osalejaid oli 72 ja üsna paljudest maadest - Eestist, Soomest, Prantsusmaalt, Valgevenest, Bulgaariast, Gruusiast, Saksamaalt, Ungarist, Iisraelist, Itaaliast, Lätist-Leedust, Poolast, Portugalist, Venemaalt, Hispaaniast, Ukrainast, USA-st ja isegi Iraanist. Näitusest ilmus ka ruudukujuline kataloog ning see rändab edasi veel mitmele maale.

Lisaks piltidele oli väljas ka Tatjana Mohrjakova kureeritud nukunäitus ja lauakesetäis lätlanna Aira Lesina serviisi. Pildistasin seal näitusel põhiliselt just kujukesi, kusjuures üllatav oli näha, et autorite hulgas oli päris mitu eesti nime.