Kivisildnik kirjutas äsja EE-s, et kirjastajad on ühiskonna põhjakiht, kellel muudele jamadele lisaks tuleb teha ka hiromantlikke otsuseid - trükid oma raamatut liiga palju, ei saa jääkidest ka võileivahinnaga lahti, trükid liiga vähe, on mõttekas lisatiraaž jälle kaugelt liiga suur.
Mingid jamad nende raamatutega igatahes on. Võtame või James Gurney "Dinotopia". Ilmus see Sinisukalt aastal 2008, aga raamatupoodides pole mina seda mitte kunagi näinud, ainsaks erandiks kadunud Apollo Raamatumaja, kus seda oli lasteosakonna riiulis täpselt kaks tükki. Ostsin neist ühe ära ja nii mul ongi see olemas. Lasteraamat, mille maailmas elavad käsikäes inimesed ja dinosaurused, on tänu autori õlimaalitud illustratsioonidele ja täiesti korralikule köitele ühtlasi tõeliselt ilus artbook. Ainult, et - jah, aru ma ei saa, miks see üldse eesti keeles ilmus ja kus seda müüdi.
Gurney on kirjutanud ka paar joonistamisõpikut. Esimeses õpetas ta joonistama asju, mida tegelikult olemas pole, kasutades selleks siiski kõiksugust referentsi. Teine raamat, mis esimesest välja kasvas, räägib aga ainult ühest teemast - valgusest ja värvist. Tegelikult muidugi on see teema väga lai ja katab praktiliselt kogu maalimistemaatika.
Ma olen oma pikas elus nii näinud kui ostnud kõiksuguseid õpikuid, nii skulptuuri, joonistamise kui koomiksite valdkonnast. Maalimise ja värviteooria alal pole ma üldse asjatundja, aga igatahes tundub, et teist samavõrd põhjalikku ja samas arusaadavalt ülevaatlikku raamatut sellest vallast ei olegi olemas. Arvestades veel seda, kui vähe see tegelikult maksab, mingi 15-20 dollarit, on see üks parimaid investeeringuid, mida joonistamishuviline inimene teha võiks. Olen aru saanud, et selles raamatus olevat tarkust (disaineritele vähemalt) EKAS-s näiteks ei õpetatagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar