Mary Poppins

Hildafolk

Brittidel on üks mõnus väikekirjastus, millel ka oma pood ja galerii - Nobrow. 2008. aasta talvel astutatud sõltumatu ettevõtmine, mille nimi viitab ju lowbrow kunstile, annab välja tõeliselt ilusaid raamatuid. Neis on nii koomikseid kui lihtsalt graafilist ilu ja oma kujunduselt on nad tõeliselt stiilsed. Igatahes tasub kodukal põhjalikult ringi vaadata, kasvõi juba esteetilise elamuse mõttes.

Üks Nobrow sarju kannab nime 17x23. See viitab lihttlabaselt sarja kuuluvate raamatute sentimeetermõõtudele. Eesmärgiks on pakkuda paljulubavate uutele autoritele mõistlik platform oma loomingu avaldamiseks. Kujundus, maht ja materjal on sarja raamatutel sarnane - paks katmata paber ja "lakkadega" kaaned. Olen näinud sarja paari raamatut, üks neist ongi see, millest ülalpool pilt.

Luke Pearson on minu jaoks autorite vallast üks viimaste aegade huvitavamaid avastusi. Tema esmapilgul lihtne joonistusstiil on oma selguses ja samas detailirikkuses tegelikult geniaalne, tema kompositsioonitaju on võrratu ja värvitaju kohta peaks vist veel rohkem ülivõrdeid kasutama. Tagatipuks on ka lood, mida ta oma koomiksites jutustab, alati muhedad ja lobedad ega pane tavapärase indiekraami kombel lugeja pead valutama. "Hildafolk" on esimene tema raamat, mis minuni jõudis ja see ei jää kohe päris kindlasti viimaseks (üks on kohe ilmumas). Näitepilte, muuseas, võib leida nii autori enda blogis kui ka kirjastuse leheküljel.

Rabarberikook

Tõin maalt tohutu koguse rabarberit, kuus ja pool kilo, kui üsna täpne olla. Osa võtsin külla minnes kaasa, ise aga tegin esimese asjana ühe padusuvise mõnusa rabarberikoogi.

Peal tavaline munad-suhkur-jahu biskviittaigen, vahel rabarberid ja all vanast veneaegsest kokaraamatust pärit liivataigen - 1 muna, 100 g suhkrut, koore riivimise asemel paar tilka prantsuse sidruniessentsi, 200 g võid ja otsa 250 g jahu.

Arvestades, et Virumaal oli suvel 2011 tohutult sääski, paljud neist oma missioonil edukad, ja et ma lõikasin rabarberipõõsast rappides endle üsna vastikult sõrme, oli täiesti õiglane, et kook tuli hea!

Telefoniga maal

Phone is not a real camera.

First wild strawberries

Gorillade kunstiraamat

This is one of the best collective artbooks I've seen or have. Got it from Paris this May, here's my little review in Estonian.

Prantsusmaal tegutseb massiivne virtuaalne jooniskommuun nimega Café Salé. Sinna on kogunenud lihtsalt masendav hulk prantsuskeelseid joonisgeeniusi, kellest mitmed, näiteks Maya Mihindou, on jõudnud endale hiljem juba ka kasvõi koomiksivallas nime teha.

Lisaks sellele, et nende kodukülg ja foorum on väärt põhjalikku uurimist, annab CFSL välja ka raamatuid. Iga aasta maikuus ilmub järjekordne massiivne artbook, nüüdseks on neid viis. Olen neid lehitsenud, aga kahjuks on nad minu jaoks natu-ke-ne liiga eklektilised - speed paint ja digitaalmaastikud pole lihtsalt minu rida. Nende väiksemad ühe-teema-raamatud on konkreetsema sisuga, ühes seesugusest olen ma siin ka juba kirjutanud. [Ja täiesti juhuslikult ilmus just 16. juunil Shuffle-sarja viies raamat - Character Design.]

Kevadel 2011 ulatas aga CFSL sõbrakäe teisele jooniskommuunile nimega Gorilla Artfare. See seltskond on mõnevõrra internatsionaalsem, töökeeleks on inglise keel, liikmeskond aga limiteeritud sajakonna osalisega, kellele lisa ei võeta. Nüüd siis ilmus neiltki oma artbook.

Gorillade raamat on veidi teist masti kui kohviku oma. Tundub, et paljud seal on mingit pidi animaatoritaustaga, seetõttu on ka suurem osa pilte tegelasi kujutavad, neis toimub midagi. Ampluaa on siiski väga lai fantaasiamaalidest nunnude tegelaskujudeni, samas aga alati uskumatult kõrgetasemeline. Päris palju on siin näiteks võltspostereid olematutele filmidele, tegelikult ongi 256 leheküljega kõvas köites raamat jagatud mõnevõrra tinglikeks filmilikeks teemapeatükkideks - need on Comedy, Horror, Action, Romance, Drama, Adventure ja Documentary. Lõpus, nagu ikka, on ka kõigi osaliste virtuaalmaailma kontaktandmed.

Väga-väga šeff raamat. Olen ju ka seesuguseid päris palju lapanud, aga ega peale Spectrumi sarja samal tasemel asju tõesti ei meenugi.

Saurusemaalija näpunäited

Kivisildnik kirjutas äsja EE-s, et kirjastajad on ühiskonna põhjakiht, kellel muudele jamadele lisaks tuleb teha ka hiromantlikke otsuseid - trükid oma raamatut liiga palju, ei saa jääkidest ka võileivahinnaga lahti, trükid liiga vähe, on mõttekas lisatiraaž jälle kaugelt liiga suur.

Mingid jamad nende raamatutega igatahes on. Võtame või James Gurney "Dinotopia". Ilmus see Sinisukalt aastal 2008, aga raamatupoodides pole mina seda mitte kunagi näinud, ainsaks erandiks kadunud Apollo Raamatumaja, kus seda oli lasteosakonna riiulis täpselt kaks tükki. Ostsin neist ühe ära ja nii mul ongi see olemas. Lasteraamat, mille maailmas elavad käsikäes inimesed ja dinosaurused, on tänu autori õlimaalitud illustratsioonidele ja täiesti korralikule köitele ühtlasi tõeliselt ilus artbook. Ainult, et - jah, aru ma ei saa, miks see üldse eesti keeles ilmus ja kus seda müüdi.

Gurney on kirjutanud ka paar joonistamisõpikut. Esimeses õpetas ta joonistama asju, mida tegelikult olemas pole, kasutades selleks siiski kõiksugust referentsi. Teine raamat, mis esimesest välja kasvas, räägib aga ainult ühest teemast - valgusest ja värvist. Tegelikult muidugi on see teema väga lai ja katab praktiliselt kogu maalimistemaatika.

Ma olen oma pikas elus nii näinud kui ostnud kõiksuguseid õpikuid, nii skulptuuri, joonistamise kui koomiksite valdkonnast. Maalimise ja värviteooria alal pole ma üldse asjatundja, aga igatahes tundub, et teist samavõrd põhjalikku ja samas arusaadavalt ülevaatlikku raamatut sellest vallast ei olegi olemas. Arvestades veel seda, kui vähe see tegelikult maksab, mingi 15-20 dollarit, on see üks parimaid investeeringuid, mida joonistamishuviline inimene teha võiks. Olen aru saanud, et selles raamatus olevat tarkust (disaineritele vähemalt) EKAS-s näiteks ei õpetatagi.

Louise Brooks

Louise Brooks

Rüütlipäev

Käisin Tallinna Vanalinna päevade Rüütlipäeval. Hobused kappasid, kootud rüütlid seljas, vibukütid said paar korda kapsapeale pihta, mõõklejad võitsid üksteist, žongloorid, tantsijad ja narrid tegid oma tegusid. Polnudki kõige hullem paartund.

Joonistajate kolmas sünna

Third birthday of the Drawing Blog...

Joonistajate blog sai kuu aja eest kolmeaastaseks. Algselt oli plaanis sünnipäeva tähistada maikuu viimasel pühapäeval ühise piknikuga, aga tuuline ja jahe ilm pani sellele plaanile põõna. Kolisimegi siis Liivalaia loomingulisse ateljeesse, kus joonistasime, sõime-jõime ja veetsime üldse tavapäraselt meeldiva õhtu. Osa pilte tekkis valguslauale, täis sai joonistatud ka Elina valmistatud martsipankattega tort. Need on nüüdseks läinud, aga produktiivsemad meist panid midagi ka paberile. Aga üks suvine piknik on ikkagi ka plaanis ja sinna võiks tulla ka hulgaliselt uusi osalisi!

Kogu tõde figuurist

Vähe on neid joonistamisõpikuid, mille kohta võiks ilma liialdusteta kasutada sõna "legendaarne". Nii mõnegi neist kaanel on autorina kirjas Andrew Loomis.

William Andrew Loomis (1892-1959) oli legendaarne ameerika illustraator, kommertskunstnik ja õpetaja. Just tema kirjutas kuus äärmiselt mõjukat ja hinnatud joonistamisõpikut, millest parimad on ilmselt kaks - inimese joonistamisele pühendatud "Figure Drawing For All It's Worth" ja "Creative Illustration". Viimane sisaldab ka ulatuslikku värviteooria osa ja oli ilmselt asendamatu raamat igale poolsajandi tagusele reklaamiala kunstnikule.

Kõik need said äärmiselt populaarseks, esimesena mainitust näiteks ilmus esimese kolme aastaga vähemalt 12 trükki. Samas olid autori religiosse taustaga pärijad paljaid inimesi sisaldavate raamatute vastu, mistõttu peale autori surma ei näinud need enam aastakümnete kaupa trükivalgust. Ilmunud eksemplaridest said haruldused ja uued kunstnikupõlvkonnad maksid korralikumate koopiate eest kõva hinda. Või, kui saabus internetiajastu, piirdusid piraatskännidega.

Nüüd siis, hiliskevadel 2011 on sündinud ime ja kirjastus Titan Books on asunud Loomise raamatuid taas välja andma. Esimesena ilmus "Figure Drawing" ja kui uskuda ümbrispaberit, on tulemas veel vähemalt kolm.

Uustrükk on originaaliga väga sarnane, seda nii seest kui väljast, ka kaanekujundus on sama. Võrdlesin seda 1946. aasta trükiga ja leidsin tegelikult ka paar erinevust. Esiteks on uus raamat oma 1,5 korda paksem, seda puhtalt paberi arvelt. Muidu on see sisult praktiliselt identne, v.a. trükiinfoga tiitellehe pööre. Illustratsioonid, mis reeglina ka originaalis rasterdamata, st. tänapäeva mõistes bitmapid, on samasugused ka siin, ka hallskaalas illustratsioonid on samad. Ainult need leheküljed, kus väiksed spordipooside fotod, on Moiré tõttu silmnähtavalt teistsugused.

Üldiselt on see raamat väga hästi tehtud ja väga mõistliku hinnaga faksiimile. Joonistaja, kellel muidu ka õpikuid riiulis, kes nüüd aga neid väljaandeid eirab, teeb ikka üsna suure vea. Sest, kes teab, kauaks neidki Loomise raamatuid jagub ja millise lepingu pinnal neid kirjastatakse. Tänapäeval kaovad ju isegi animafilmide artbookid müügilt juba paari kuuga.

Kung Fu Panda 2

Teine animafilm pandast, kes söömise kõrval tegeleb ka kõrgtaseme kung fu-ga, on päris korralik asi. Madinat ja tiheda koreograafiaga võitlusballetti on rohkem kui esimeses ja nalja saab nagu muistegi. Tervikuna ei julgeks järge just paremaks filmiks pidada, aga ega ta nüüd just esimesest märgatavalt kehvem ka pole. Eesti dublaaž oli samuti päris hästi tehtud, märkasin dialoogis isegi ühte "Viimse reliikvia" tsitaati. Esimese filmi joonisanimatsioonina tehtud intro oli fenomenaalne, seekordne meenutab siidipaberist lõigatud nukkudega varjuteatrit ja on samuti äärmiselt stiilne ja ilus.

Lisaks veel üks väga naljakas asi - kurjamist valge paabulind Shen, kelle häält originaalis teeb Gary Oldman, kõneleb eesti variandis väga-väga linnarpriimäeliku maneeriga, kui seda märkad, läheb asi veel lõbusamaks.

Mõlemast filmist on loomulikult ilmunud ka artbookid, esimene neist on üleüldse üks kõigi aegade parimaid omasuguseid, millest annab märku ka raamatu kõrge järelturuhind. (Märkus - raamatute kiire kallinemine paistab üldse olema üks uue aja trend, nii on keskpärase ilufilmi "Sucker Punch" paari kuu eest ilmunud artbook juba praegu haruldus ja hinnas vaat et kümnekordseks kerkinud. Hakka või raamatutesse investeerima...) Põhiline tegur esimese (punase) pandaraamatu väärtuses on Nico Marlet suurepärased tegelaskujude kavandid, mida selles väga ohtralt näha on.

Teine raamat kahjuks nii hea ei ole, mõneti on see küll ka paratamatus. Peategelased on juba esimeses loos tutvustatud, seetõttu leiab siit visandeid ainult uute elukate ja peategelase enda kohta. Suurem osa köitest on pühendatud maalingutele, taustadele ja tegevuspaikadele.

Kriitikat ka. Kuuldavasti on teine raamat väga nõrga köitega ja poognad löövad seljaliimi küljest kiirelt lahti. Ma ei tea, minu eksemplar on veel selles osas peaaegu korras. Seni veel... Samas on mitme illustratsiooniga probleeme, sest näha on jpg-le iseloomulikku kompressioonimüra. Nii mõnigi pilt paistab aga olevat trükitud suuremana kui reso lubaks, tulemuseks udusevõitu pilt, mille detailivaesus paistab teise samasuguse kõrval üsna teravalt silma. Ei tahaks nagu uskuda, et mõnel juhul unustati trükifailides low-res pildid lõppversioonidega asendada...

Aga muidu head raamatud, Tracey Miller-Zarneke on endiselt autorina kvaliteedimärk.