Piraat nimega Isaac

Finnish editions

Iseseisvus, mootorratturhiired ja lõpuks digitelevisioon - need nähtused on pannud tõsise põõna maarahva noorema põlvkonna keeleoskusele. Tänapäeva tudengiealised oskavad ainult kahte keelt - eestit ja inglist, samas kui ajal, mil rohi oli rohelisem ja nii mõnigi muu a(n)si(p) punasem, üles kasvanud inimesed said lisaks aru ka vene ja soome keeltest. Esimesega on selge sott, miks, kuigi ega TEGELIKULT see nõukogudeaegne kool ikka mingit erilist keeleoskust ei andnud küll. Soomega tegelikult ju sama selge lugu, sest kes siis Mainos TV-d ei vaadanud, vähemalt kui elukohaks joppas põhjapoolne osa kodumaast. Rõhutan: mitte tingimata Tallinn, vaid just Põhja-Eesti.

Olen tegelikult mõelnud, kust ikkagi täpselt jookseb see keeleoskuse ajaline veelahe ja jõudnud järeldusele, et ilmselt on see just nimelt siis, kui tekkisid kodumaised kommertstelekanalid ja lastel võimalus omakeelse tõlkega kapitalistlikku meelelahutust neelata. Just siis kadus vajadus Soomet vaadata ja kadus ka huvi, eelnevat aega jäid meenutama ainult ilmsete mõjudega nostalgilised pealkirjatõlked a la "Tuvikesed".

Aga soome keele oskus on tegelikult abiks. Minu puhul kasvõi selleks, et lugeda prantsuse koomikseid mõnes oluliselt arusaadavamas keeles. Seda enam, et soome tõlked võivad olla ikka väga head, kohe märgatavalt mõnusamad kui kasvõi ameerikakeelsed. Üks selline väga hea näide on Blaini seriaal "Isaac le Pirate", mille kõik senised viis albumit WSOY väljaandes nime "Maalari ja merirosvo" all ka Soomes olemas on.

10th anniversary re-release and 3-in-1 black and white
10. aastapäeva kordustrükk ja kolm-ühes mustvalge

"Piraat nimega Isaac" on lugu 17. sajandi Pariisi kunstnikust, kes huvitub kaugetest maadest ja maalib seikluspilte, satub aga siis äkki ja endalegi ootamatult doktor Henri Demelini meelitusel Ameerikasse seilavale laevale ning sealt päris piraatide sekka. Doktori kamraad, röövlikapten Jean on nimelt mõnevõrra ekstsentriline kuju ja tahab, et tema retked oleks ka korralikult kunsti jäädvustatud. Nii saabki maalija Isaac Soferist mereröövel, tema ellu lisandub suur hulk vägivalda ja ühest hetkest on ka tema alul koolikolmnurka meenutav nina tüki lainelisem.

Samal ajal püüab omadega Pariisis hakkama saada Isaaci ilus ja tark mõrsja Alice, kelle vastu hakkab tõsist huvi tundma rikas härrasmees Philippe du Chemin Vert. Peale seiklusi siin ja seal jõuab Isaac oma semu, supervarga Jackiga Pariisi tagasi, aga pruut on selleks ajaks kadunud. Kuigi leppimine isaga võimaldaks Isaacil normaalset elu jätkata, on ta end mässinud vargajõugu tegemistesse, mistõttu seiklused ja ootamatused kodulinnas ei jää kaugetest maadest maha. Ja Alice on endiselt kadunud.

Christophe Blain, kes igas mõttes sarja autor, joonistab esmapilgul imelikult, kuidagi rohmakalt ja karikatuurselt, aga kui lugema hakata, ei häiri see absoluutselt, pigem vastupidi. Ta on pagana hea joonistaja. Lisaks on ta ka ülimalt meisterlik jutustaja, see siin on vaieldamatult üks paremaid seiklusjutte, mida üldse lugenud olen - tunne on tegelikult selline, nagu vaataks mingit eriti head teleseriaali, kõik on väga visuaalne ja elus. Ja just see groteskne stiil teebki asja eriti heaks, mingi realistlik tegija pigistaks loost pooled elumahlad välja. Esmakordselt oli seda lugu ikka väga üllatav lugeda, sest ta ei allu päris tavapärastele reeglitele. Taudid niidavad ja vägivaldne arveteklaarimine võib puhkeda suvalisel hetkel, mistõttu kolib mõni surmkindel peategelane täiesti ootamatult teise ilma.

Ülesehituselt on albumid pigem ühe pika loo peatükid, mistõttu lugeda tuleks neid kindlasti algusest alustades. Tänaseks on ilmunud viis albumit, viimane neist juba aastal 2005. See ajab tegelikult kergelt närvi, sest lugu, nagu öeldud, on põnev kui põrguauk, lõppu ei paista ja tahaks teada, mis siis ikkagi edasi saab. Igatahes ei imestaks ma üldse kui seda kunagi ka ekraanile tuua püütaks, kuigi ühest filmist jääb selle loo jaoks ilmselgelt väheks. Lugu on seni täiesti konkreetselt pooleli, loodan, et Blain oma muude tegemiste kõrval ka sellele aega leiab. Võiks ju ometi...