Ühel päeval tuli keegi firmast Marvel heale mõttele - valmistada ja kirjastada suure hulga sukapüksisangarite kõrvale Jane Austeni legendaarse naisteka "Pride & Prejudice" koomiksiversioon. Mõeldud-tehtud. Raamat ilmus esmalt vihikutena ja siis nii kõva kui pehme raamatuna ning sellest sai tõeline müügihitt.Tõsi küll, raamat on tegelikult üsna jube. Adaptsioon on adekvaatne (arvan ma seda lugemata), aga joonistus on seal ikka täiega õudne. Värv on eriti amatöörlik, tüpograafia ka, joonistaja, mingi elukutseline adaptsiooni-käkerdaja, oleks aga justkui "Penthouse'i" pilte kalkale kopeerides joonistama õppinud. Mingist ajastutruudusest pole seal haisugi. Raamatu edu on ilmselgelt ainult preili Austeni teene, millele oma suure lisapanuse andis ka Sonny Liew, kes tegi sarjale mitu väga-väga ilusat kaanepilti.
Nagu Ameerikas kombeks, siis rauda tuleb taguda, kuni see tuline, ehk - saabus aeg järjeks. Selleks sai teine Austeni klassik - "Sense & Sensibility". Ilmselt olid marvelistid ka ise vaadanud, et nii ikka ei lähe, mistõttu seekord võeti joonistajaks hoopis too mees, kes esimesele Austenile kaaned tegi. Ja see oli õige tegu.
Olen Liew'ga varem kokku puutunud "Flight" antoloogiates, juba sealt jäi ta omapärasena silma. See raamat on küll tiba teisiti joonistatud, värvitud pliiatsijoon on asendunud ilmselt digitaalsega, aga pildid on endiselt nunnud. Kerge chibilik manga-meelsus ühes vajadusel proportsioonide muutmise ja emotsiooni-ikoonidega sobib siia päris hästi, mahukas tekstipool ei kata lehekülgi üleni jutumullidega ning tervikuna on raamat üleüldse igati kena.
Omaette teema, millest siinkohal jahuda, oleks muidugi Austeni maailm üleüldse - nähtamatu teenritekihiga kaetud briti ülemklass, kelle elu koosneb üksnes ja ainult suvisest maaidüllist ja talvisest salongimelust. Kus meeste mureks on pärandustombu suurendamine ning valik poliitiku, sõjaväelase ja kirikumehe karjääride vahel; ning kus naised on klatšihimus kodukanad, kelle ainsaks tegevuseks lugemine, maalimine ja nädalatepikkused külaskäigud, lootuses sel ajal mõnele priske aastase eelarvega poissmehele päitsed pähe panna. Koos ja eraldi ajavad seesugused härrased-prouased väga vohavat juttu, kus iga lause on nagu nikerdatud ja kullatud pildiraam, mille mõte on looritatud roosilõhnalise grammatika keerdkäikudesse. Oh seda klassiühiskonda.
Aga ammused BBC telesarjad on olnud ju päris head ja ka see raamat kannatas täiesti lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar