Sõdurid, relvad ja lahingud

Hetkel käib raamatupoodides Varraku juubeliteemaline soodusmüük. Ja, mis mulle tegelikult üleüldse pähe ei mahu, on see, et endiselt näen ma raamatulettidel vedelemas üliodava hinnaga Dorling Kindersley tõlkeraamatut "Sõdurid", mille ise ostsin mõne aja eest mingilt Apollo soodukalt küll veel odavamalt, vast mingi 175 krooniga.

Varem on ilmunud veel kaks samasugust suurt raamatukobakat - "Lahingud" ja "Relvad". Kõik kolm on tõelised superraamatud, ja seda sugugi mitte ainult ajaloo- või sõjandushuvilistele. Oleks mul väiksena midagi seesugust lugeda olnud... Võtame või selle viimase, mida praegu turustatakse - kel iganes on vaja joonistada pea mistahes sõdalasi, olgu need viikingid või vanaroomlased, ristirüütlid või jalaväelased, RAFi lendurid või saksa tankistid, samuraid või siuu sõdalased - kõigi nende jaoks leiab siit piisavalt detailset referentsi.

Varasem relvade raamat on sellele muidugi ülihea täiendus. Hea on see, et meil on kodus kõik kolm olemas. Ega ilmselt poleks endalgi olnud oidu neid õigel ajal ära osta - originaalhind oli ikka päris kopsakas -, aga tänu ühe kunagise ajakirja raamatuarvustuste kirjutamisele sai elukaaslane need tasuta. Vahel ikka vedas ka.

Muuseas, neid raamatuid ei saa kõvaköitelisena enam isegi Amazonist. Kahe varasema eesti tõlked on nüüdseks ilmselt lõplikult läbi müüdud, nagu neljaski DK raamat - 2002. aastal Erseni kirjastatud hiiglaslik loomaentsüklopeedia "Loomad". Ma tõepoolest ei saa aru, kuidas seda sõduriraamatut nii kauaks lettidele jagunud on.

Hardcore ei sure kunagi, aga sina sured küll

Pipi

Koosjoonistamine number 8

Täna, keset nädalat ja neljapäeval toimus Kalamajas järjekordne "Joonistajad koos" blogi koosjoonistamine, järjekorras kaheksas. Suuri inimesi osales ainult neli, sellele vaatamata oli tavapäraselt tore. Lehitsesime raamatuid, nagu ikka, seekord olid põhiliseks Sethi "It's a Good Life If You Don't Weaken", "Illusive 2: Contemporary Illustration and Its Context" ja Tony Sandovali/Batricio Betteo "Gris à travers les automnes". Sõime Elina küpsetisi, tegime Legost ja klotsidest asju ning joonistasime kokkuvõttes isegi mitu pilti.

1000 skulptuuri

Mingilt kummaliselt kirjastuselt on eesti keeles ilmunud päris huvitav raamat - "1000 geniaalset skulptuuri". Tõsi küll, mina ostsin ameerika oma, sest see oli ligi kaks korda odavam.

Raamatu suureline nimi ei ärata muidugi just piiritut usaldust, ehmatavalt roosa kaas veel vähem, aga sisu on sel tegelikult tõepoolest küll ja veel. Nagu nimigi ütleb, on siin kajastatud 1000 tähelepanuväärsemat skulptuuri, kõigist neist näha igati korralikud fotod. Iga ajastu juhatab sisse väike ülevaade ja välja olulisemate asjade põhjalikumad tekstitutvustused. Raamatu enda alustab sissejuhatus ja lõpetab üldisem info, mitmed registrid ja kunstnike biograafiad.

Kui puudusi otsida, siis see ülevaade on täiesti euroopaliku kultuuri keskne - alustatakse Kreeka kandi antiigiga ja lõpetatakse tänapäeva Lääne kunstis. Aga veel põhjalikum ülevaade oleks muidugi tahtnud veel tüki suuremat raamatut ja nimenumbrit.

Siin ei ole küll leida kõiki mu isiklikke lemmikuid, kuid heameel on tõdeda, et olen tegelikult üllatavalt mitmeid asju ikkagi ka oma silmaga näinud. See, et asja (antud juhul siis skulptuuri) headus saab juba sekundiga selgeks, on mulle juba mõnda aega klaar. Leides nüüd siit raamatust ka hulga üsna väikesi kujusid, mida olen kas tohutu valikuga Louvre'is või Pariisi keskaja muuseumis imetlenud ja pildistanud, on enda hea maitse üle igatahes päris hea meel.

Comics from the Middle Ages

Some photos from Louvre with 15th century ceramics. Or with comics?

Piraat nimega Isaac

Finnish editions

Iseseisvus, mootorratturhiired ja lõpuks digitelevisioon - need nähtused on pannud tõsise põõna maarahva noorema põlvkonna keeleoskusele. Tänapäeva tudengiealised oskavad ainult kahte keelt - eestit ja inglist, samas kui ajal, mil rohi oli rohelisem ja nii mõnigi muu a(n)si(p) punasem, üles kasvanud inimesed said lisaks aru ka vene ja soome keeltest. Esimesega on selge sott, miks, kuigi ega TEGELIKULT see nõukogudeaegne kool ikka mingit erilist keeleoskust ei andnud küll. Soomega tegelikult ju sama selge lugu, sest kes siis Mainos TV-d ei vaadanud, vähemalt kui elukohaks joppas põhjapoolne osa kodumaast. Rõhutan: mitte tingimata Tallinn, vaid just Põhja-Eesti.

Olen tegelikult mõelnud, kust ikkagi täpselt jookseb see keeleoskuse ajaline veelahe ja jõudnud järeldusele, et ilmselt on see just nimelt siis, kui tekkisid kodumaised kommertstelekanalid ja lastel võimalus omakeelse tõlkega kapitalistlikku meelelahutust neelata. Just siis kadus vajadus Soomet vaadata ja kadus ka huvi, eelnevat aega jäid meenutama ainult ilmsete mõjudega nostalgilised pealkirjatõlked a la "Tuvikesed".

Aga soome keele oskus on tegelikult abiks. Minu puhul kasvõi selleks, et lugeda prantsuse koomikseid mõnes oluliselt arusaadavamas keeles. Seda enam, et soome tõlked võivad olla ikka väga head, kohe märgatavalt mõnusamad kui kasvõi ameerikakeelsed. Üks selline väga hea näide on Blaini seriaal "Isaac le Pirate", mille kõik senised viis albumit WSOY väljaandes nime "Maalari ja merirosvo" all ka Soomes olemas on.

10th anniversary re-release and 3-in-1 black and white
10. aastapäeva kordustrükk ja kolm-ühes mustvalge

"Piraat nimega Isaac" on lugu 17. sajandi Pariisi kunstnikust, kes huvitub kaugetest maadest ja maalib seikluspilte, satub aga siis äkki ja endalegi ootamatult doktor Henri Demelini meelitusel Ameerikasse seilavale laevale ning sealt päris piraatide sekka. Doktori kamraad, röövlikapten Jean on nimelt mõnevõrra ekstsentriline kuju ja tahab, et tema retked oleks ka korralikult kunsti jäädvustatud. Nii saabki maalija Isaac Soferist mereröövel, tema ellu lisandub suur hulk vägivalda ja ühest hetkest on ka tema alul koolikolmnurka meenutav nina tüki lainelisem.

Samal ajal püüab omadega Pariisis hakkama saada Isaaci ilus ja tark mõrsja Alice, kelle vastu hakkab tõsist huvi tundma rikas härrasmees Philippe du Chemin Vert. Peale seiklusi siin ja seal jõuab Isaac oma semu, supervarga Jackiga Pariisi tagasi, aga pruut on selleks ajaks kadunud. Kuigi leppimine isaga võimaldaks Isaacil normaalset elu jätkata, on ta end mässinud vargajõugu tegemistesse, mistõttu seiklused ja ootamatused kodulinnas ei jää kaugetest maadest maha. Ja Alice on endiselt kadunud.

Christophe Blain, kes igas mõttes sarja autor, joonistab esmapilgul imelikult, kuidagi rohmakalt ja karikatuurselt, aga kui lugema hakata, ei häiri see absoluutselt, pigem vastupidi. Ta on pagana hea joonistaja. Lisaks on ta ka ülimalt meisterlik jutustaja, see siin on vaieldamatult üks paremaid seiklusjutte, mida üldse lugenud olen - tunne on tegelikult selline, nagu vaataks mingit eriti head teleseriaali, kõik on väga visuaalne ja elus. Ja just see groteskne stiil teebki asja eriti heaks, mingi realistlik tegija pigistaks loost pooled elumahlad välja. Esmakordselt oli seda lugu ikka väga üllatav lugeda, sest ta ei allu päris tavapärastele reeglitele. Taudid niidavad ja vägivaldne arveteklaarimine võib puhkeda suvalisel hetkel, mistõttu kolib mõni surmkindel peategelane täiesti ootamatult teise ilma.

Ülesehituselt on albumid pigem ühe pika loo peatükid, mistõttu lugeda tuleks neid kindlasti algusest alustades. Tänaseks on ilmunud viis albumit, viimane neist juba aastal 2005. See ajab tegelikult kergelt närvi, sest lugu, nagu öeldud, on põnev kui põrguauk, lõppu ei paista ja tahaks teada, mis siis ikkagi edasi saab. Igatahes ei imestaks ma üldse kui seda kunagi ka ekraanile tuua püütaks, kuigi ühest filmist jääb selle loo jaoks ilmselgelt väheks. Lugu on seni täiesti konkreetselt pooleli, loodan, et Blain oma muude tegemiste kõrval ka sellele aega leiab. Võiks ju ometi...

Jääskulptuurid

Darkness Calls from Gosh! Comics

Tegelikult on väga vähe raamatuid, mida ma oma elus ostnud ja seejärel jälle maha müünud olen... Ma lihtsalt ei osta asju eriti uisapäisa ja tegelikult ei ole ka neid eriti kusagil müüa. No kus ma näiteks müüksin oma "Watchmen Portraits" topelteksemplari? Või "Hellboy" suureformaadilist 2. köidet, millel paar lehte kortsus? Või mingeid mõttetuid koomiksivihikuid? Ei tea.

"Darkness Callsi" viisin ma aga Animated Dreamsi müügiletile ja sealt ta ka uue omaniku leidis. Raamat oli täiesti korras, müügi põhjus hoopis teine - mul oli neid (jälle kord) kaks tükki ja seda pisut erakordsel põhjusel.

Nii nagu teised Hellboy raamatud, sai seegi oma koomiksipoest ette ära reserveeritud. Siis aga selgus, et brittide Gosh! Comics tellis Duncan Fegredolt raamatu ilmumise puhuks ex librise (täpsemalt siin), mida nad siis oma poes müüdud eksemplaridesse sisse kleepisid. Midagi sarnast, nagu teeb Pariisi Super Heros.

Ilus pilt teine ju, Fegredo signatuuri mul ka selle ajani polnud, niisiis tellisingi. Kuna aga tavapoe tellimus oli tolleks hetkeks sees ja annuleerida enam ei saanud, siis oligi mul mõnda aega seda raamatut kaks eksemplari.

Üldiselt teeb Gosh! neid ex libriseid siiamaani ja kui vaadata (mida nüüd üle pika aja tegin), siis leiab nende hulgast nii mõnegi päris-päris kutsuva asja, enamus neist muidugi juba ammu maha müüdud - link poe blogisse - Bookplate Editons.

Roheliste surmatants

In 30 days we have parliament elections here, so one daily newspaper commissioned from our drawing blog some parodies for party posters. Mine is about our Green Party. Thanks to some scandals they will have hard times to get 5% of the votes needed to get in. So, they made their list with the method they are calling "the zipper-method" - party leaders are listed by turns with some well known non-party people. For me it reminded Dance Macabre...

Their slogan "It's Time!" also fits to my poster like fist to the eye socket.

"Päevaleht" tellis Joonaselt poliitplakatite paroodiaid, tegimegi siis oma blogikambaga mõned. Ilmuma peaksid need just tänase kuupäevaga numbris. Mis meie piltidest aga lehes järgi jääb, ei tea, kuna romantikuhingega meestoimetajale (kelle lemmikud olid just need kõige roosamad pildid) tuli mõte need fotole jäädvustatud kuulutustulpadele kõveraks väänata. Eks näeb, kas lehepiltidelt üldse midagi näeb. Igatahes paneme need hiljem ka blogisse tulevase "Valimised"-teemaga seoses välja.

Kosmosetibi

Veebruaris on 28 päeva. Tekkis sportlik huvi, kas oleks võimalik selles kuus 28st raamatust kirjutada...

"Spacegirl" on selle autori Travis Charesti enda välja antud raamatuke, mille sain oma tagasihoidlikku sketchbookide kollektsiooni augustis 2008. Ma ei mäleta enam, mis ta maksis, ilmselt $20 pluss post. Nummerdatud ta pole, küll aga tavapäraselt signeeritud. Prantslased andsid sellest välja ka oma tiba suurema variandi, millel värviline kaas.

Raamat tuli lihtsalt paari päeva eest jälle meelde kui Stuart NG raamatupoodi kammides sellele peale sattusin ja nägin, et hind seal on... $200! Ebays ilmselt saaks ka poole odavamalt, aga ikkagi - tundub, et seesugused sketchbookid võivad kunagi korraliku "päranditombu" moodustada.

Mõistus ja taiplikkus

Ühel päeval tuli keegi firmast Marvel heale mõttele - valmistada ja kirjastada suure hulga sukapüksisangarite kõrvale Jane Austeni legendaarse naisteka "Pride & Prejudice" koomiksiversioon. Mõeldud-tehtud. Raamat ilmus esmalt vihikutena ja siis nii kõva kui pehme raamatuna ning sellest sai tõeline müügihitt.

Tõsi küll, raamat on tegelikult üsna jube. Adaptsioon on adekvaatne (arvan ma seda lugemata), aga joonistus on seal ikka täiega õudne. Värv on eriti amatöörlik, tüpograafia ka, joonistaja, mingi elukutseline adaptsiooni-käkerdaja, oleks aga justkui "Penthouse'i" pilte kalkale kopeerides joonistama õppinud. Mingist ajastutruudusest pole seal haisugi. Raamatu edu on ilmselgelt ainult preili Austeni teene, millele oma suure lisapanuse andis ka Sonny Liew, kes tegi sarjale mitu väga-väga ilusat kaanepilti.

Nagu Ameerikas kombeks, siis rauda tuleb taguda, kuni see tuline, ehk - saabus aeg järjeks. Selleks sai teine Austeni klassik - "Sense & Sensibility". Ilmselt olid marvelistid ka ise vaadanud, et nii ikka ei lähe, mistõttu seekord võeti joonistajaks hoopis too mees, kes esimesele Austenile kaaned tegi. Ja see oli õige tegu.

Olen Liew'ga varem kokku puutunud "Flight" antoloogiates, juba sealt jäi ta omapärasena silma. See raamat on küll tiba teisiti joonistatud, värvitud pliiatsijoon on asendunud ilmselt digitaalsega, aga pildid on endiselt nunnud. Kerge chibilik manga-meelsus ühes vajadusel proportsioonide muutmise ja emotsiooni-ikoonidega sobib siia päris hästi, mahukas tekstipool ei kata lehekülgi üleni jutumullidega ning tervikuna on raamat üleüldse igati kena.

Omaette teema, millest siinkohal jahuda, oleks muidugi Austeni maailm üleüldse - nähtamatu teenritekihiga kaetud briti ülemklass, kelle elu koosneb üksnes ja ainult suvisest maaidüllist ja talvisest salongimelust. Kus meeste mureks on pärandustombu suurendamine ning valik poliitiku, sõjaväelase ja kirikumehe karjääride vahel; ning kus naised on klatšihimus kodukanad, kelle ainsaks tegevuseks lugemine, maalimine ja nädalatepikkused külaskäigud, lootuses sel ajal mõnele priske aastase eelarvega poissmehele päitsed pähe panna. Koos ja eraldi ajavad seesugused härrased-prouased väga vohavat juttu, kus iga lause on nagu nikerdatud ja kullatud pildiraam, mille mõte on looritatud roosilõhnalise grammatika keerdkäikudesse. Oh seda klassiühiskonda.

Aga ammused BBC telesarjad on olnud ju päris head ja ka see raamat kannatas täiesti lugeda.