06 oktoober 2008

Popskulptuurid - mis ja kuidas

Siin on üks varasem lugu, mis selgitab pisut skulptuurihobi telgitaguseid. Ehk on siin blogis sellele ka sobiv koht...
GARAGE KIT
Maailmas on üsna levinud hobi, mis seotud minikujudega ehk popskulptuuridega. On firmasid, mis seesuguseid kuni mõnetuhandeses massitiraažis valmistavad, teemadeks näiteks "Sõrmuse isanda" filmide tegelaskujud. Ja on inimesi, kes neid innukalt koguvad, nagu Marveli koomiksisarjade fännid, kes Bowen Designsi iga järgmise selleteemalise kuju või minibüsti endagi kollektsiooni ostavad.

Kommertskujude kogumisele lisaks on olemas ka omaette hobi, mille üldnimeks Garage Kit. GK on hobiskulptori koduses stuudios (tihti just nimelt garaažis) valminud kuju, mille tegemise tõukejõuks pole mitte niivõrd kasumisoov kui isiklik huvi kujutatu vastu. Tüüpiline kit on midagi mudelisarnast: originaalist on valmistatud vormid, neist omakorda mõnikümmend koopiat, mida siis huvilised otse valmistajalt osta saavad. Sõltuvalt keerukusest võib plastikulaadsest resin-vaigust valmistatud kuju koosneda päris mitmest tükist, mis ostjalt kokkumonteerimist, kruntimist ja värvimist nõuavad, enne kui valmis kuju riiulit kaunistama asub. Seega on GK küllaltki keerukas hobi, mis vajab nii kujurilt kui kogujalt endalt head silma ja kindlat kunstnikukätt.

Nagu öeldud, on olemas üsna mitmeid firmasid, kes minikujusid suurtiraažides valmistavad, eelmainitutele lisaks näiteks kasvõi prantslaste Attakus. Nii need kui ka lugematud mänguasjade ja action figuuride tootjad on nii mõnegi oma tippskulptori leidnud just GK-ga alustanud kunstnike seast.

Nüüd lühidalt sellest, kuidas üks seesugune kuju sünnib.

IDEE
Kõik algab mõnest filmist, koomiksist või raamatust ja soovist meeldiv tegelaskuju ka oma riiulit kaunistama saada. Teemades ei ole tegelikult piiranguid, objektiks võib olla mis või kes iganes. Reeglina on siiski aluseks mõni massikultuuri ilming - film, raamat, koomiks, animatsioon, popstaar... Kui soov selge, võiks veidi ringi vaadata, ehk on midagi samalaadset juba mõnes maanurgas tehtud - alati on ju mõtet oma aega ja raha millegi enneolematu ja huvipakkuva peale kulutada.

EELTÖÖ
Kui kiti objekt klaar, tuleb otsustada, milline saab tulevane kuju olema - on see büst või täispikkuses kuju, kas ja kui keeruline on alus, jne. Paika tuleb panna ka kuju suurus. Büsti puhul on üks enamkasutatud mõõtkavu 1:4, täispikkuses kujude puhul näiteks 1:8 ja 1:6. Kasulik on mõõtkava valides silmas pidada ka seda, millised kujud juba olemas - kui näiteks sama filmi tegelasi on juba varem tehtud, siis ilmselt on nii kujur ise kui võimalikud ostjad huvitatud samas mõõtkavas skulptuuridest.

VISANDID
Seejärel tulebki teha kujust lõppsuuruses joonised, soovitavalt nii eest- kui külgvaates. Lisaks on kasulik kokku otsida võimalikult palju teemakohast pildimaterjali, olgu selleks siis raamatud, internetis leiduv või DVD-lt võetud filmikaadrid.

SAVI
Kujude põhimaterjalideks on kas polümeersavi või tõsisema skulptori korral skulptuurivaha. Polümeersavi (Super Sculpey, Fimo, Primo, Cernit etc) on pehme ja voolitav kuni 130C-kraadises ahjus küpsetamiseni, seetõttu on ta amatöörile väga meeldiv ja kättesaadav materjal. Peale küpsetamist saab teda lõigata, kraapida ja lihvida.

KARKASS
Polümeersavi on oma toores olekus pehme ja vajab reeglina toetuseks karkassi. See ongi esimene, mis visandite järgi valmistada tuleb. Karkass peab olema tugev, kuid kahekordseks keerutatud alumiiniumtraadist on tavaliselt küllalt. Keerutatud traat pakub ka savile rohkem pidet kui sile ja sirge. Et muuta vajalik savikiht õhemaks - vähem sisepingeid ja võimalikke pragusid - kaetakse karkass tihti kortsutatud fooliumi ja traadiga, mis pakub savile samuti paremat kinnitumispinda. Karkassi ning mõningate peenemate detailide tegemiseks võib kasutada ka kahekomponendilist plastiliinisarnast pahtlit (epoxy putty), mis peale kokkusegamist ise kõvastub ja karkassi eriti jäigaks muudab.

Libahundikuju karkass

TÖÖRIISTAD
Lisaks isiklikele sõrmedele on sedavõrd väikeste ja detailirohkete kujude tegemiseks vaja ka tööriistu. Tihti kasutatakse hambaarstide arsenalist pärit erinevaid metallorke, loomulikult sobivad ka päris skulptuuririistad. Siinkirjutaja isilikud lemmikud on sovjeediaegsed maniküürivahendid, kerged ja ideaalse suurusega asjad. (Kui kellegi üle, andke teada!) Lisaks neile on tihti vaja üliteravate teradega exacto-tüüpi nuge ja vahel ka nn "aasriistu" (loop tools, rakes). Need kraapimisvahendid on tegelikult enam abiks hoopis suuremate kujude puhul, kuid kõlbavad tarvitada ka väikeste detailide tegemiseks ja pindade vormimiseks. Aasriistu, nagu teisigi tööriistu on väga võimalik ka ise teha, näiteks terasest kitarrikeeletraadist. Nagu öeldud, on tööriistavalik igaühe enda eelistuste küsimus ja praktika näitab, et ka suure arsenali omanik teeb 90% tööst paari lemmikuga.
Omaette tööriistadeks on veel templid. Eri objektidelt võetud jäljendid võimaldavad vähese vaevaga oma kujule lisada mistahes tekstuure. Siin on ainsaks piiranguks fantaasia - mandariinikoore lohud võivad muutuda koopatrolli parkunud nahaks, kivipind... kasvõi kivipinnaks. Miks mitte...

Siinkirjutaja lemmikriistad, kolm neist isetehtud, üks, ülalt kolmas, modifitseeritud.

SKULPTUREERIMINE
Kujuritöö on äärmiselt individuaalne ja sõltub väga palju objektist, seetõttu on selle kohta äärmiselt raske mingeid üldkehtivaid õpetusi jagada. Polümeersavi puhul vääriks ära märkimist vast ainult see, et ei tasu püüda kogu kuju ühe soojaga valmis teha ja siis lõppkujule küpsetada - tihti on kasulik kuju kasvõi kümneid kordi ahju ajada, lisades iga kord järjekordse hulga detaile. Näiteks on ju üsna loogiline esmalt anatoomiliselt õige figuur voolida, see küpsetada ning siis sellele riided selga skulptureerida. Kui plaanis valminud kujust vormid valmistada, tuleb selleks kindlasti juba voolides ettevalmistusi teha. Kui vaja, tuleks keerukas või suur kuju valmistada osadeks võtmist võimaldavate "pistikutega", et saaks igast detailist eraldi vormi valmistada. Osadeks võtmine on abiks ka siis kui terve kuju lihtsalt ei mahu käepärast olevasse praeahju.

Detail pooleliolevast "Hellboy" kõrvaltegelasest nimega Ilsa.
materjal: Cernit must-valge-mix (1:20)
mastaap: 1:10
pea kõgus: ca 22 mm.


VORM
Silikoonvormide valmistamine on omaette teadus ja peen kunst. Samas pole selles kõiges tegelikult midagi müstilist kui materjalid olemas ja põhitõed selged. Profid kasutavad õhumullidest lahtisaamiseks nii vaakum- kui survepaake, kuid saab ka nendeta. Vormisilikoon on üsna kallis materjal (ühe kilo hind on sadades kroonides) ja selle leidmine pole Euroopas just lihtne. Kui aga soov olemas, varustuskanalid leitud ja esimestes eksperimentides paratamatu materjalikulu ei hirmuta, on kõik võimalik.

Vorme on kahte liiki - karpvorm (boxmold) ja maatriksvorm (matrix mold). Karpvorm on kandiline silikooniklots, mis käib kaheks pooleks lahti ja mille sees on valamisauguga detailikujuline tühimik. Sellise vormi valmistamiseks "uputatakse" kuju poolenisti plastiliini, ümbritsetakse seinaga ja valatakse silikooniga üle. (Loomulikult on kõik see tegelikult pisut keerulisem.) Seejärel keeratakse vormitoorik ümber, eemaldatakse plastiliin, kaetakse olemasolev silikoon üliõhukese vaseliinikihiga ja valatakse teine vormipool. Karpvorm on lihtne, kuid materjalimahukas ja tegelikult ka pisut ebapüsiva vormiga. Väikedetailide jaoks on see siiski ideaalne. Suuremate kujude ja detailide puhul tuleb eelistada maatriksvormi - sellisel juhul katab silikoonvormi omakorda kõva kipskoorik, mis vormipooled omavahel kindlalt ja tugevalt kokku fikseerib. Maatriksvormi valmistamine on juba üsna keeruline ja vajab tõsist süvenemist.
Siinkohal jäi täiesti mainimata see, et vormide kokkupuutuvad pooled vajavad sünkrodetaile. Samuti see, et loomulikult ei ole vormipooled tasapinnalised, vaid "lainetavad" vastavalt objekti kujule. Ning lõpuks ka selline halb asi nagu "undercut" - vormi tehes tuleb igati arvestada, et sellesse materjali valades ei jääks kusagile umbseid soppe, millest õhul väljapääs puudub ja mis nii vigase koopia põhjustavad. Kõik see ajaks siinse põgusa ülevaateteksti juba liialt põhjalikuks.

Maatriksvormi tegemise etapid
(Tõlge: originaal alus plastiliin kips silikoon resinkoopia)

Minu esimene vormikatsetus - Hellboy büsti maatriksvorm, valge silikoon kipskestas
VALAMINE
Koopiate tegemiseks kasutatakse reeglina materjali nimega "resin", mille maakeelne vaste oleks "vaik". Resin on kahest komponendist kokku segatav vedelik, mis teatud aja jooksul muutub kõvaks plastikulaadseks materjaliks. Resinit on väga erinevate omadustega, nii värvi ja läbipaistvuse mõttes kui ka valamis- ja kõvastumisaja osas. Amatöörid kasutavad tavaliselt polüuretaanvaiku, vabrikud kordades odavamat kuid haisvat polüestervaiku. Vaiku on võimalik lisada ka täiteained. Kui lisada metallpulbrit, on tulemuseks nn. "külmvalatud pronks" või mõni samalaadne materjal. Kui segada vaiku portselanipulbriga, on tulemuseks nn. "cold cast porcelain". Kommertskujud ongi tihti mingist segumaterjalist, Weta/SideShow kujude materjal kannab näiteks nime "polystone". Üsna lihtne meetod midagi samalaadset saavutada on näiteks vedelasse vaiku pisikesi kive uputades. Nii muutub plastikulaadsest materjalist kuju oluliselt raskemaks ja soliidsemaks. Kui ta lõpuks veel ka värvitud, on praktiliselt võimatu originaalmaterjali kindlaks teha.

Marvi büsti kaks resinkoopiat
Büsti aluses on kasutatud täitematerjalina kive,
koopiate vahele on litsutud "Sin City" DVD.


VÄRVIMINE
Valmis kuju tuleb kokku monteerida, kasutades selleks nii liimi kui vahel puuri ja tugevdavaid traat-tappe. Seejärel tuleb ta kruntida ja ongi käes viimane etapp - värvimine. Otse loomulikult on värvimine väga loominguline protsess, millest suuresti sõltub lõpptulemus. Lohaka ja paksu, detaile hävitava värvikihiga on võimalik rikkuda ka ilusaim kuju. Kes soovib, võib kasutada aerograafi, kes mitte, võib detailide esiletoomiseks kasutada näiteks pindariivavat "kuivpintsli" tehnikat (drybrush) või pragudesse imbuvat "ujutamist" (washing). Võimalusi on lõputult. Värv annab viimase ja lõpliku lihvi skulptori poolt vormi ja tekstuuridega kujutatud materjalile - kivi muutub kiviks, nahk nahaks ja metall metalliks.

Kui värv lõpetatud, võiks kuju katta veel lakikihiga. On detaile ja materjale, millele sobib läikiv lakk, kuid enamasti oleks siiski kenam mattlakk. Üks selliseid on näiteks pihustatav Testors Dullcote. Siis veel soovi korral nummerdatud signeering, ja -

ONGI KUJU VALMIS!

Värvitud resinkoopia ja poolteist aastat hiljem modifitseeritud Cernit-originaal

Loomulikult on eelmainitud protsess nii aega- kui rahanõudev. Aga milline hobi ei ole... Igatahes, kui inimesel kunstnikusoont ja friigiverd, siis on GK päris mõnus ajaviide. Ilus tulemus ja "kaaskannatajate" kiitvad-kadestavad kommentaarid tasuvad töö ja vaeva kuhjaga. Ega ka "kulutatud" aeg pea päris "kasutult" mööduma - taustal võib kasvõi muusikat ja DVD kommentaare kuulata. Tasemel tulemus on igatahes vaeva väärt ja päris mõnus on mõelda, et samalaadse hobi küüsis vaevleb ka päris tuntud tegelasi, nagu Peter Jackson, Richard Taylor ja Guillermo Del Toro

JA PÄRIS LÕPUKS - SEADUS
Tuleb arvestada tõsiasja, et garaažikit, kuitahes ilus ja detailne, on tihti siiski seaduste silmis illegaalne. Teoreetiliselt on võimalik valmistada ka igati ametlikke kujusid, näiteks küsides mõnelt koomiksiautorilt luba tema tegelaskujust kitt teha, nii mõnigi tegija on sellelaadsest tähelepanust isegi meelitatud. Samas, korporatsioonidele kuuluva tegelaskuju ametlike õiguste saamine on praktiliselt võimatu - Batmani või Spidermani võib endale lubada ainult suurfirma, kes valmis kopsakat litsentsitasu maksma. Garaažkiti pisitiraažid lihtsalt ei suudagi seesugust lisakoormust välja kanda. Kõik ei ole siiski täiesti traagiline, sest on tegelasi ja filme, mis vanuse tõttu publik domaini liikunud, klassikalised horrorfilmid näiteks. Lisaks on asi ikkagi nii, et omaenese interpretatsioone võib iga kunstnik valmistada, lihtsalt müük ja paljundamine on hämar ala. Kui aga tegelikult toimuvat vaadata, siis de facto ei ole kuni 25-koopialine tiraaž ametlikku litsentsi omavale suurfirmale majanduslikult ohtlik ja nad reeglina ei vaevugi lärmi tõstma. Erandeid muidugi on, näiteks olematu valulävega Disney. Siiski, kui tagasihoidlikult tegutseda, siis peaks õnnestuma probleeme vältida.

INFO
Kujude ja kittide teemadel saab mõtteid ja pilte vahetada mitmes foorumis. Osaliste seas on nii algajaid kui tõelisi kuulsusi, varasemate teemade seast leiab tohutus koguses nii nõuandeid, linke kui näitepilte. Parim seesugune foorum on registreerimist vajav Clubhouse, kuid väärt külastamist on ka näiteks Statue Forum ja ConceptArt Forum.

4 kommentaari:

Heiki ütles ...

See on küll vanem postitus, kuid ehk oskad siiski kommenteerida, kust Testors Dullcote'i EL-is osta võiks? Saan aru, et vahepeal oli selle importimine keelatud, kuni firma selle koostist muutis.

Ivar ütles ...

Ei tea... Ise leidsin Soomest ja mind paneb siiani imestama, et tol poel õnnestus mulle 3 ballooni posteritorus saata - minu meelest on aerosoolid posti jaoks suur no-no.
Kui ma ise veel aastate eest otsisin, kust ja mida saaks, siis tundus, et ehk on too Mustamäe Kullo Keskus oma mudelistidega säärane koht, kus asuvasse poodi võiks minna. Tegelikult läksingi, aga see oli kinni. Rohkem pole proovinud.

Mu enda probleem on tegelikult see, et tahaksin leida mingi korraliku pihustatava krundi/primeri - need, mille olen leidnud igasugu Rimidest ja mujalt, ei jää minu meelest ikkagi piisavalt hästi plastiku külge kinni ja kipub tervate nurkade pealt koos värviga maha tulema. Ja "sandable primer" on minu jaoks ka müstika, pole sellist veel näinud. Muidugi, autopoodide võimalik kaubavalik on minu jaoks ka veel siiani saladus.
Üks tippvärvijaid USA-s kasutab krundina hoopis mingit pihustatavat hõbedat, mis annab üliõhukese ja ilmselt tugeva kihi, tuues ka pahtlit vajavad kohad hästi välja.

Aga Testorsit ja veel Eestis.... Ei tea, sorry.

Heiki ütles ...

OK, seda müüb Antenocitis Workshop UK-st saadab põhimõtteliselt, kuid postikulu on kirves. Eesti on muidugi palju tahetud.

Sa võid proovida Games Workshopi spreisid. Ludo Lauamängupoes Eestis on aeg-ajalt olnud ning Soomes käies leiad kindlasti. Kui kusagilt tellida, siis Army Painteri omi peetakse üldiselt paremaks. Samuti tuleb pind isegi sprei jaoks ennem ära pesta, muidu tuleb tõenäoliselt maha.

Ivar ütles ...

Ma uurisin oma antiikseid e-maile ja paistab, et sain toda Testorsit kunagi siit - http://www.sabe.fi/hobby/index.php?grpid=4 Tundub, et too mattlakk on (hetkel?) otsas - http://www.sabe.fi/hobby/index.php?mfgid=74 See on siis naabermaa hobipood. Aga, jah, see hetk, mil mina ostsin, oli ammu. 9. veebruar 2006...
:-)

Leidsin tolle Ludo koduka. Eks ma uurin, pildi järgi on küll maast laeni mängukarpe täis. Thanks!