Tibid ja kombitsad

Tony Sandoval on üks mu viimase aasta jooksul tekkinud lemmikuid. Avastasin ta kümnete teiste huvitavate kunstnike seas deviantARTist. Mingil hetkel selgus, et tegu täiesti tegutseva professionaaliga, kellel ka raamatuid ilmunud. Seega, ega midagi, tuli asja uurida.

Kohtusin Pariisis Arludiki galeriis tema kaasmaalasega, kes kurtis, kuivõrd palju on Prantsuse kõvakaanelised ja isegi paeljärjehoidjaga köited paremad Mehhikos ilmunud kehval paberil originaalidest. Pika otsimise peale õnnestuski ühest Albumi poest leia kõik kolm Edition Paquet' välja antud moodsalt väiksemaformaadilist albumit. Ja ongi nii, superpaberil ja ümardatud nurkadega köited on tõepoolest minu silma jäänutest ehk isegi kõige ilusamad üldse.

Tavaliselt on pilti vaadates hetkega aru saada, kas autor on mees- või naissoost. TS stiil on selles mõttes pisut segadusseajav. Tema piltides esinevad väga nunnud multifilmilikud tibid, kes kuidagi väga naiselikult paberile pandud, kes samas aga tihtipeale kõiksugu creepinduse, kombitsate, kõõluseliste monstrumite ja naha alt rämehambulistest haavanditest välja ronivate parasiitkollidega ümbritsetud. Seetõttu pole ehk ime, et vaatamata veidi feminiinsele stiilile näeb autor ise välja nagu mingi karmimat sorti death metalit mängiv bändimees.

Ühesõnaga, nagu arvata võis, sisaldab ka hiljuti ilmunud "Sketchbook" väga inspireerivat pildikraami. Pisut petlik nimi tähistab tegelikult pigem artbooki, on ju tegu kõvaköitelise ja peaaegu paar sentimeetrit paksu raamatuga. Sisu on siiski tõepoolest pigem spontaanselt sodine ja visandlik. Suurem osa pilte on sule- või markeripildid, mis ilmselgelt üsna siva paberile pandud. Siiski on siin ka lühikoomikseid, akvarelle ja päris põhjalikult läbi töötatud pliiatsijoonistusi. Kuigi juhtusin illustratsiooniks klõpsima akvarelle, on mu lemmikpilt tegelikult pliiatsijoonis okstest troonil istuvast paaniplikast, kelle sarved pikemad kui piiga ise. Ka on kogu pildimaterjal oluliselt horrorfilmilikum kui paar siinset pilti aimata lasevad.

Korralik raamat ja arvata võib, et pooleteisttuhandene tiraaž just pikkadeks aegadeks poodi vedelema ei jää. Tuline kahju on ka sellest, et kahel päeval peale nende ridade kirjutamist jagab Tony Sandoval autogramme Pariisis, sealhulgas otse meie suvise residentsi nurga taga asuvas koomiksipoes. Oh, heal meelel oleks isegi seal...