Uued plaadid

Täna oli postkastis pakike kolme filmiga, üks neist DVD-l, kaks Blu-rayl. Tõele au andes pole mul viimatimainituid veel kuhugi torgata, aga pealiskaudse arvamuse saan siia ikkagi kirja panna...

DVD ajastu algas kodukinos novembris 1996 kui Jaapanis ilmusid müügile esimesed kettad. Tõsi küll, sisuks olid neil muusikavideod, filmidega diskid järgnesid kuu hiljem. Märtsis 1997 jõudsid esimesed 50 DVD-d ka USA-s müüki, seda test-turuks valitud seitsmes suurlinnas. Kahe esimese nädalaga läks kaubaks 19 000 ketast. Muuseas, odavaim pleier maksis toona 499 dollarit.

Minu jaoks algas DVD-de aeg, kui õigesti mäletan, augustis 1998 kui Amazonist saabusid kaks esimest ketast - "Ghost in the Shell" ja "The Fifth Element". Mõlemad filmid siiani lemmikute seas... Tänaseks on sellest üle kümne aasta ja riiuleisse kogunenud päris korralik kuhil. Olen küll püüdnud olla võimalikult konservatiivne ja tõsiselt oma oste valida, kuid aastatega annavad ka animatsiooniklassika, lemmiklavastajate looming ja visuaalsete kassafilmide spetseditsioonid paraja virna kokku.

Nüüd siis, aastal 2008, hakkab DVD ajastu lõpule jõudma. Möödunud jõulude paiku kulmineerunud kodukinosõja võitsid sinised ja praeguseks on ka kangekaelseimad kompaniid Blu-ray leeri kolinud. Täna tulevadki uued filmid koheselt kahes formaadis müüki ja on ostja enda asi, kas ta tegeleb edasi DVD-ga või on oma harjumusi väiksema karbi kasuks muutnud.

Minu seisukoht on selline: suure osa filmide puhul ei ole tegelikult olulist vahet, kas vaadata seda DVD-lt või Blu-raylt, korralik spetseditsioon on igal juhul asjalik ost. Kui aga tegu visuaalse vaatemänguga, siis on DVD-le kulutamine tänasel päeval ikka üsna mõttetu üritus. Kui seesugune film juba kinos nähtud, tuleks igal juhul osta just nimelt Blu-ray, isegi kui seda hetkel veel võimalik vaadata ei ole. Möödub aasta või kaks, vastav riistapuu tekib nagunii ja seda otsust ei tule kahetseda.

Nüüd siis paar sõna täna saabunud kolmest kettast.

"L.A. Confidential" ilmus DVD-le juba aastal 1997, olles tollal üks korralikumaid ja lisaderohkemaid diske. Aastatega jäi küll pildikvaliteet ajale jalgu, kuid uus ja korralik ketas ilmus alles nüüd. Mis filmi endasse puutub, siis sel tõepoolest ei vedanud - äärmiselt stiilne film noir tüüpi krimilugu jäi väärilise reklaamita, kuna tollal võttis kogu Warneri tähelepanu šedööver nimega... "Batman ja Robin". Paar Oscarit siiski võideti. Kuna tegelikult polegi hiljem samaväärset ajastufilmi tehtud ning tollal vähetuntud peaosalised on tänaseks hoopis kuulsamad, on L.A.C koht kinoajaloos kindel ja teenitud.

Kuna ka mina olin üks neist, kes juba aastaid tolle filmi uut väljalaset ootas, siis loomulikult saigi see nüüd ostetud. Algselt oli plaanis tavapärane DVD, kuid kuna Blu-ray osutus üliodavaks - $19 - olles ainult mõni dollar kallim kui DVD, ostsin selle. Kettal on lisaks filmile hulgaliselt dokumentaale, 13 osalisega kommentaar, muusikaga heliriba ning foto- ja treilerigaleriid. Blu-ray karpi avades ootab ees veel üks meeldiv üllatus - selles on lisaks promo-CD kuue filmis kõlava ajastulooga.

Disney "Sleeping Beauty" on hea näide, miks ei tasu diskide ostmisel oodata. Teatavasti on Disney tosinkond oma tippfilmi kuulutanud "Plaatinafilmideks". Lastefilmidega on kord juba nii, et parimad neist ei vanane, uusi vaatajaid sünnib ja kasvab aina peale. Nii lasigi Disney oma vanu klassikuid mõneaastase vahega uuesti kinodesse, kogudes nii lisaraha ning aina uut ja tänuväärset publikut. Sama jätkus ka VHS-ga alanud kodukinoajastul. Siis leiutas Disney nn. moratooriumisüsteemi: film lastakse müüki ainult piiratud ajaks, misjärel seda enam ei toodeta ja järgmise ilmumiseni läheb aastaid (kunagi oli selleks 7). Iseenesest ei tähenda moratoorium, et film peale kuupäeva kukkumist müügilt kaob, kaugel sellest. Poed, kes on taibanud piisava koguse varuda, võivad seda müüa veel aastaid. Siiski, juurde enam tellida ei saa ja kui asi otsas, siis on otsas. Muuseas, ka meil siin on Disney moratooriumiga olemas oma kogemus - kunagine eesti subtiitritega "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" Skandinaavia topelt-DVD on juba aastaid läbi müüdud ja seda pole isegi filmilevitajail enda tarbeks mitte kusagilt võtta.

"Sleeping Beauty" ei kuulunud küll Disney plaatinafilmide originaalkümnesse, kuid nüüdseks on seegi film nende sekka tõstetud. Mis, kui minult küsida, on igati teenitud - tegu ehk Disney üleüldse KÕIGE stiilsema animafilmiga. 50. juubeli puhul ilmunud "plaatinakarp" on tegelikult antud filmist juba teine spetseditsioon. Kuna esimene, viie aasta eest ilmunu, on mul olemas, siis loomulikult tuli seekord osta Blu. Seda enam, et just klassikalise joonisanimatsiooni puhul annab lisaresolutsioon äärmiselt suure kvaliteedihüppe. Muuseas, nagu siit näha, on oluline vahe ka uue ja vanema DVD pildis - uus sisaldab servades hoopis enamat.

Tuleb tõdeda, et uut tüüpi Blu-ray plaatinakarbid on oma metalse pappkestaga sama ilusad kui vanad head DVD-d. Lisaks oli siingi väike üllatus - karbis on lisaks kahele Blu-rayle ka filmi ja lisamaterjalidega DVD! Seega, kel pleierit veel pole, võib seniks filmi ka DVD-lt vaadata. Või siis anda selle oma lapsele, kes mistahes ketta nagunii ribadeks vaatab. Hi-def diski saab filmifriigist lapsevanem nii ainult oma tarbeks hoida. Clever...

Ma ei tea, mis värk seekord nende boonusketastega on, aga seesugune on kaasas ka filmil "Forgetting Sarah Marshall". Tegu siis järjekordse komöödiageeniusest lavastaja-produtsendi Judd Apatowi tootega. Filmi stsenarist ja peaosaline on Jason Segel, mees, kes varem nii Apatowi filmides kui telesarjades silma jäänud, mainida võiks kasvõi koolisarja "Freaks & Geeks" trummifännist Nicki. Filmist ei hakka ma pikemalt pajatama, seda enam, et 7 minutit pikem Unrated-versioon veel nägemata. Mainin vaid antud DVD ühte aspekti - Digital Copy...

See on sõnapaar, mis juba mõnda aega DVD ostjaid närvi ajanud. Tegu siis parooliga kaitstud filmikoopiaga, mis mahult ja kvaliteedilt sarnane netis levivate piradega ja mis põhimõtteliselt mõeldud mõnes portatiivses taskupleieris vaatamiseks. Mis selles halba? Ega polekski, kui see viimasel ajal katkuna topeltdiskidel ei leviks. Kujutage ette, et ostate ühediskise DVD asemel kallima kahe ketta spetseditsiooni. Kui karp käes, veendute järjekordselt, et ainus asi, mis teisel kettal, ongi too neetud digitaalne koopia! Kusjuures - ega ühekettast varianti polnud ka mõtet osta, sest seal tõepoolest peale filmi midagi pole, kuigi kahekettase komplekti filmikettale mahub veel nii mõndagi. Ehk - saate mingi mõttetu ketta ja kahtlasevõitu rõõmu, et teil on näiteks "Rambo" või "Juno" topelt-DVD... "Marshall" on selles mõttes teisest puust. Siin on kaks tõelist sisukat DVD-d ja too tüütu digikoopia on kolmanda kettana paberümbrikus karpi lisatud. Nii peabki! Kuigi ma kardan, et see on ka edaspidi pigem erand kui reegel...