ELCAF 2016

Külastasime väiksese seltskonnaga selgi korral Ida Londoni Koomiksi- ja Kunstifestivali ELCAF 2016.

Seekordne festival toimus taas uues paigas, mis asub Hackneys ja võiks tegelikult ka tulevikus festivali asukohaks jääda. Kokku kestis ELCAF seekord koguni kolm päeva, kusjuures ühel neist - pühapäeval - oli oma laud ka Eesti Koomiksiseltsil.

Sai vaadatud mitmeid esinemisi, mõni juvipakkuv jäi kahjuks ajakavade kattuvuse tõttu ka nägemata, ostsime hulga raamatuid ja tegelikult müüsime ka pisut enda kraami.

Hulk festivalipilte on siin, Facebooki albumis:

London, juuni 2016

Mõned pildid juunikuisest Londonist, ajast, mil Brexit-i hääletuseni oli jäänud veel nädalajagu päevi ning Eesti saatkonna rõdul lehvis rõõmsalt meie ühise Euroliidu lipp.

 

Eesti muinasjutud Ameerikas

Tuleb välja, et 1930. aastal ilmus Ameerikas ilus ja mahukas muinasjuturaamat "Fairy Tales From Baltic Shores", mille 382-le leheküljele kogutud 29 klassikalist eesti muinasjuttu. Raamatu koostas ja tõlkis toonase Eesti Vabariigi New Yorgi konsuli abikaasa Eugenie Mutt, illustreeris Jeanette Berkowitz. Raamatus on kaheksa leheküljesuurust värvilist illustratsiooni, lisaks iga loo kohta paar mustvalget.

Juba 27. novembril 1930 ilmus raamatu kohta põhjalik artikkel ka "Postimehes". Siin see on:

TIKO on valmis!

Esimesed sada kaubanduslikku TIKO 3D-printerit on toodetud ja "earliest bird"-bäkkeritele posti pandud. (Vähemalt 30 neist, mis Hiina tehasest kõikjale maailma laiali suundusid, ülejäänud 70 asuvad teisipäeval üheskoos teele Põhja-Ameerika jaotuspunkti.)

Kolm noort Kanada leiutajat, kes selle omapärase lahendusega odava delta-printeri välja mõtlesid ja eduka Kickstarteri läbi viisid, lahendasid seejärel ka miljon massitootmise, sertifitseerimise, allhangete ja omaenda kooste-tehase rajamisega seotud probleemi ning on kohe jõudmas oma projektiga seeriatootmisse. Kui 16 ja pool tuhat Kickstarteri printerit on valmis ja laiali saadetud, saavad seda ka kõik teised osta.

Siiani on kõik konstruktsiooni- ja sliceri-detailid saladuseks olnud, päev tagasi lekkisid aga sertifitseerimisfirmast hetkeks netti mõned dokumendid ja fotod, sealhulgas ka printeri kasutusjuhend. Need võeti küll kiirelt maha, aga põhiosa kiirkasutusjuhendist on endiselt netis näha.

Jaanilõke

Darwyn Cooke 1962 - 2016

2016 on kujunemas üsna šokeerivaks aastaks, järjest ja ootamatult lahkub suurkujusid nii kinos, muusikas kui koomiksis. Üks selliseid on ka Kanada koomiksilooja Darwyn Cooke, kes lahkus täiesti ootamatult 14. mail 2016. Kõigest päev varem teatas perekond tema lõpule jõudvast võitlusest agressiivse vähiga. 53-aastase kunstniku koomiksikarjäär kestis tegelikult kõigest viisteist aastat, aga selle ajaga jõudis ta kirjutada ennast ala suurkujude hulka.

Toronto töölisperes sündinud Cooke unistas juba lapsepõlves koomiksikunstniku karjäärist. 1985. aastal lõpetas ta kunstikooli ja sõitis New Yorki, kus pakkus DC vastaloodud uute talentide koomiksisarjale oma detektiivilugu. See ostetigi ära ja ilmus ajakirjas "Talent Showcase #19".

Kahjuks aga tähendas koomiksikarjäär tollasel interneti-eelsel ajal kolimist USA-sse ja New Yorki. See ei tulnud hetkel kõne alla ja nii töötaski ta järgnevad aastad Torontos mitmetes ajakirjades ning asutas ka omaenda graafilise disaini firma. Siis aga nägi ta "The Comics Journalis" Bruce Timmi Batmani pildiga illustreeritud Warneri animatsioonistuudio tööpakkumist. Cooke tegigi karjääripöörde ja oli juba õige pea USA läänerannikul töötamas mitmetes seriaalides. Väidetavalt tegi ta näiteks "Batman Beyond" tunnusklipi valmis omaenda kodus ja vanal Macil.

Animatsioonikarjääril ei olnud viga midagi, aga siiski tundis Cooke, et tõeliselt õnnelikuks teeks teda siiski töö koomiksite kallal. Ta pakkus DC-le välja koomiksiloo "Batman: Ego", see aga ei äratanud huvi ega jõudnud kuhugi. Siis aga, täiesti ootamatult ja neli aastat hiljem, sattus seesama ettepanek ametisse asunud uue art directori Mark Chiarello silme ette, kes leidis selle juhuslikult oma kabinetis eelkäija pabereid likvideerides. Cooke retrolik stiil tundus äkitselt huvitav ja nii saigi ta pakkumise oma koomiks valmis teha.

"Ego" ilmus 2000 ja sealt sai Cooke karjäär koheselt tuule tiibadesse. Järgmiseks joonistas ta käsikirjutaja Ed Brubakeriga kahasse Batmani vihikusarjale neljaosalise backup-loo "Trail of the Catwoman", mis pani aluse uuele Catwomani sarjale. Selle neli esimest osa joonistas samuti Cooke. Ka kirjutas ja joonistas ta sarja eelloo "Catwoman: Selina's Big Score". Just Cooke muutis moodsamaks ja mustemaks varem lillas kostüümis Selina Kyle'i välisilme, mõjutades muuhulgas sedagi, kuidas Catwoman Christopher Nolani filmis välja näeb.

Sellele järgnesid mõned tööotsad Marvelis ning siis tuligi "DC: The New Frontier". Kuueosaline minisari ei olnud tegelikult ilmudes väga edukas, aga kui sari lõpuni jõudis, oli selge, et tegu on klassikaga. Ajal, mil DC superkangelased kippusid kibestunuks ja küüniliseks, tõi Darwyn Cooke oma koomiksis tagasi möödunud sajandi keskpaiga optimismi ja usu paremasse tulevikku. John F. Kennedy kõnekatkest nime võtnud sarja tegevus toimub ajaliselt nn. Golden Age'i ja Silver Age'i vahel, kusagil eelmise sajandi viiendal kümnendil. Seal osalesid kõik DC suurimad koomiksikangelased Supermanist ja Batmanist Wonder Womani ja Rohelise Laternani.

Kogumikraamatule lisas Cooke mõned leheküljed ja nii sai loost 400 lehekülje pikkune eepos. 2005 võitis see parima kordustrüki ja kujunduse Eisneri auhinnad. Aastal 2008 tehti raamatust ka animafilm.

Seejärel joonistas Cooke Will Eisneri klassikalise tegelaskuju Spirit lugusid, kuni tegi kannapöörde ja võttis superkangelaste asemel ette hoopis teise teema. Richard Starki Parkeri-sarja krimilugude adaptsioone sai lõpuks kokku neli raamatut. Äärmiselt stiilsed noir-koomiksid olid huvitaval kombel esimesed adaptsioonid, kus autor lubas kasutada oma tegelaskuju originaalnime. Kõigis varasemates filmides, sealhugas Mel Gibsoniga kinotükis, oli peategelasel teine nimi.

Viimane suurem Cooke'i koomiksitöö oli osalus palju pahameelt põhjustanud "Before Watchemen" projektis, mida nii mõnedki  pidasid ülistatud kultussarja labastamiseks ja kirjastuse küüniliseks katseks Alan Moore'i loominguga veelgi rohkem raha teha. Cooke käsikirjutas selle tarvis Silk Spectre sarja ja kirjutas-joonistas kuueosalise "Before Watchmen: Minutemen" miniseriaali. Ta andis endale täiesti aru, et see kõik ei pruugi talle üldse mitte austajaid lisada, pigem vastupidi. Kuid ta võttis seda ülesannet kui austusavaldust originaalloo autoritele ja andis endast parima, et nende vääriline olla.

Siis lõpetas Cooke oma Parkeri sarja,  tegi ühe Jonah Hexi loo pliiatsijoonised ja kujundas detsembris 2014 ilmunud DC vihikutele 23 erinevat kaanepilti. Ka neist on nii mõnigi saanud klassikaks, koos teenisid nad autorile järjekordse auhinna - 2015. aasta parima kaanekunstniku Eisneri. Cooke'i viimaseks koomiksiraamatuks jäi koostöö  Gilbert "Love and Rockets" Hernandeziga, Vertigole joonistatud minisari "The Twilight Children". Selle sarja kogumialbum ilmus vahetult enne autori lahkumist.

Darwyn Cooke suutis kõigest viieteist aastaga luua hulga klassikalisi koomiksilugusid ja kindlustada püsiva koha Ameerika klassikute seas. On selge, et tema karjäär nii koomiksis kui animatsioonis oleks võinud jätkuda veel vähemalt sama kaua. Mida kõike oleks ta tulevikus loonud, jääb meil aga kahjuks nägemata. Elu ja surm tihti väga ebaõiglased.

Eesti Koomiksiseltsi uued raamatud

Rabarberimoos sidruni ja kardemoniga

Olude sunnil tekkis peale maalkäiku kööki 5,1 kilo värsket rabarberit. Osa sellest läks tükeldatuna sügavkülma, et talvel kookideks ja muffiniteks muutuda, aga ülejäänust sai moos, näiteks maasika-rabarberi segu.

Mina leidsin netist lihtsavõitu retsepti ja proovisin selle kahes satsis kergete muudatustega ära. Lasin rabarberid läbi pisikese mahlapressi ilusaks punaseks vedelikuks (pinnale settiv roheline vahune sade tuleks kohe ära korjata - keetmisel vahtu vähem ja tulemus palju selgem), lisasin kaalult umbes sama palju moosisuhkrut ja ühe suure sidruni mahla. (Esimesel moositeol läks pool kilo, teisel ca 750 g suhkrut.) Lisaks soputasin juurde kardemoni, millest suurem osa jäi peale viieminutist keetmist potti, aga osa kaunistab ka purgipõhju kahtlase hõreda musta puruna. Kõik kokku saime 14 purki moosi, sellest eelmainitud 750 g suhkru satsist 4x330 ml ja 1x250 ml purgid.

Vanillijäätisega on see rabarberi-sidruni-kardemonimoos igatahes tõeliselt hea!

Musta Paja rüütel

Hiljuti ilmus kirjastuselt Fantagraphics Carl Barksi piilupardi-koomiksite sarja 10. raamat "Walt Disney's Donald Duck: "Terror of the Beagle Boys", mis juhtumisi ka kronoloogilises järjekorras riiulisse ritta pannes kogu seriaali kümnes köide. (Kirjastus alustas populaarsemate lugudega, esimeste Barksi koomiksitega osad on veel ilmumata.)

Kultusraamatus "Piilupart, Miki ja teised" oli kolm Carl Barksi koomiksit, uusimas ameeriklaste köites ilmus neist kolmas, millel eesti keeles nimeks "Musta Paja rüütel". Kaks ülejäänut on juba varasemates sarja raamatutes leida.

Huvitav on asja juures jälgida nii hoopis teistsugust värvilahendust kui jutumullide teksti graafilist kvaliteeti ja mullide kuju täpsust. Ilmselgelt soome keele vahendusel tehtud eesti tõlge on samas siiani tõeliselt nauditav ja vaimukas, kuigi originaaliga võrreldes on erinevused ikka päris suured.

PS: ma tegelikult ei märganud pildistades üldse Daisy sõjanuia. :)

PPS: Soome koomiksiproff Kivi Larmola kirjutas Facebookis pildile huvitava kommentaari. Ma usun, et ta ei pahanda, kui selle siin ära toon:

The Danish publisher Gutenbergshuset worked hard in cleaning pictures from weapons, violence and things that were unknown in Scandinavia such as Thanksgiving Day turkeys and hamburgers(!). At the same time the Finnish translators worked hard in re-writing the stories into better and more educational language and localised jokes and puns. Not even Carl Barks' stories were left alone, and in some cases the idea was just to give a newcomer a chance to "draw something" - redraw a masterpiece in untrained hand.

I've worked on several Carl Barks' stories in translating them anew when the hardcover books started to come out in Finland on the late 1990's and 2000's. It was a difficult task, as I had to combine all the classic one-liners that the Finnish readers fell in love with since 1951, and somehow try to reconstruct the original Barks' story that the 1950's translators didn't think was important enough to follow. :)"

Preacher - verevaene telejutlustaja

On maikuu 2016 ja Garth Ennise-Steve Dilloni kultuskoomiks "Preacher" on lõpuks saanud teleseriaaliks.

Kõik, mis enne esma-eetrit avalikkusele lekitati, oli ülevoolavalt vaimustunud ja samas äärmiselt kahtlane – kohe tehti selgeks, et tulekul on lugu, mille väga olulised detailid on algsega võrreldes ära muudetud. Ka ei andnud erilist lootust pugejalikud promo-intervjuud, mis ei teinud katsetki kriitilisi küsimusi esitada.

Täpsemalt – kui ikka kogu loo kolm põhitegelast on hoopis teistsugused kui raamatus, siis – on see üldse enam sama lugu? Jesse Custer on pastori poeg, kes flashbacki põhjal pole enam segarassist, hoopis blond iirlanna Tulip on teles tumeda nahaga. Lisaks on ta üks äärmiselt ebaveenev palgamõrvar. Ja koomiksis cool Cassidy, kelle silmad alaliselt prillidega varjatud, on küll endiselt vampiir, aga hoopis mingi täielik tola. Umbes nagu Ervin Abel. Lisaks konsumeerib ta soovi korral kasvõi terve elusa lehma.

"Preacheri" teleseriaali esimene osa on algusest lõpuni veniv, igav ja lapsik. Aeg-ajalt toimub mingit tobedat vägivalda, aga see kõik on halvasti lavastatud, veel halvemini näideldud ja ka kirjutatud on see kõik väga abitult ja augurohkelt. Nagu mingi Kevin Smithi lavastatud amatöörteater, kus kõiki rolle mängivad Kevin Smithid.

Kogu loos pole ka mitte ühtegi huvitavat tegelaskuju, isegi räpisõbrast Arseface on verevaene. Tegevus hüppab kord kosmosesse, kord Aafrikasse ja kord Venemaale, aga ei jõua tegelikult mitte kusagile. USA pressile näidatud nelja seeria kommentaare uskudes ei jõuta suurt kusagile ka edasistes seeriates.

Tegelikult ongi veel eriti kurb, et koomiksi road movie idee on mugavuse huvides kõrvale heidetud ja kogu freak show toimub ühes ja samas alevis. Kohas, kus Jesse otsustab peale Püha Pauku endiselt pastoriametisse jääda.

Seega - telesarja produtsentide arvates oli Garth Ennis suuteline ainult tegelaskujudele nimesid välja mõtlema, kõiges muus on nemad hoopis targemad. Positiivne on muidugi see, et otse loomulikult nad eksivad ja pole eriti tõenäoline, et seda jama keegi eriti pikalt vaadata viitsib.

Raamatud aga ei kao kuhugi. Lugege "Preacherit"!

Koomiksiklassika - Polly And Her Pals

Kirjastuse IDW osakond Library of Amerian Comics on välja andnud kaks suurt raamatut Cliff Sterretti (1883-1964) klassikaliste "Polly and Her Pals" pühapäevasarjadega. Tegu on ühe huvitavama nähtusega ajalehekoomiksite ajaloos, seepärast võks ehk nii autorist kui seriaalist ka paar sõna eestikeelset juttu olemas olla.

Skandinaavia juurtega Cliff Sterrett sündis 1883. aastal Minnesotas, linnakeses nimega Fergus Falls. Kui ta oli kahene, kolis pere Seattle'isse, kus üsna pea sündis talle vend Paul. Kuid siis suri ema, isa ei suutnud ise poisse kantseldada ja nii kasvasidki nad üles emapoolsete vanavanemate juures Minnesotas. Isa jäi Seattle'isse. Ehk just seetõttu on ka Sterretti tulevase tegelase Polly vanemad välimuselt pigem tema vanaema-vanaisa... Sarnasusi Sterretti enda eluga leiab teisigi, nii koomiksite kõrvaltegelastes kui Minnesota korraliku põhjamaise talvega kliimas.

Cliff ei olnud koolis just parim õpilane, kuigi ta veetis päris palju aega linnakese raamatukogus, kus vägesid kamandas tema oma tädi. Lisaks tegi ta sporti ja esines isegi kohalikus tsirkuses köielkõndijana. Siiski oli just joonistamine see oskus, mis talle kaaslaste seas populaarsust tõi. Nii juhtuski, et kohaliku pastori abiga sõitis 18-aastane Sterrett New Yorki ja asus sealses Chase Art School'is kunsti õppima.

Koomiksiautorid tubakareklaamis, 1916

Paariaastaste õpingute ajal teenis Sterrett leivaraha kaubareisijana. Siis sai kool läbi ja just oma kahekümnendal sünnipäeval asuski ta tööle ajalehes New York Herald. See oli aeg, kus foto alles otsis oma kohta ja nii oligi kunstnik Sterretti ülesandeks illustreerida kõiksugu sündmusi tulekahjudest mõrvade ja pulmadeni. Just samal ajal - 1903 - alustas lehes tööd ka Winsor McCay, klassikalise ja tänaseni detailides ületamatu suurkoomiksi "Little Nemo in Slumberland" autor. Sterrett sai jälgida kuulsa koomiksi valmimist, nii saigi McCayst Sterretti suur eeskuju ja mõjutaja.

Töö ajalehes muutis aktiivseks kogu Cliff Sterretti sotsiaalse elu. Just siis kohtus ta ka oma tulevase naise, Natalie Bronwell Cocks'iga. Erinevalt "maamats" Sterrettist oli viis aastat noorem Natalie tõeline Brooklyni linnatibi. (See "maamats" oli küll ilmselgelt vaid põnevil publikule kultiveeritud autorikuvand.) Pulmad peeti 17. mail 1906 ja juba kümme kuud hiljem sündis nende ainus laps, kes sai onu järgi nimeks Paul. Temast kasvas muuseas helilooja, milles oli oma ilmselge osa muusikat täis kodus ja selles, et juba teismelisena oli eduka koomiksipere poisil suur 25 000 dollarit väärt pilli-kollektsioon.

Oma koomiksiameti algusaegadel lõi Sterrett mitmetele väljaannetele üsna mitu seriaali, näiteks kõhurääkijast hulkuri loo "Ventriloquial Vag". Lõpliku edu ja aastakümneid kestva karjääri tõi siiski just "Polly and Her Pals". Kummalisel kombel pajatasid mitu ta seriaali noorpaari raskest elust, kuigi tal endal tundus kõik küll korras olevat. Sterrett oli üldse üks esimesi, kes võttis oma koomiksite teemaks tavalised kodused sekeldused. Ajaleheriba "For This Have We Daughters" pajatas moodsast neiust, kes tekitas oma konservatiivsetele vanematele parajat peavalu. Asunud 1912. aastal tööle kuulsa meediamoguli W. R. Hearsti lehte "New York American", võttis ta eelmainitud sarja ja kohandas selle koduseks komöödiaseriaaliks "Positive Polly", mille peategelaseks Polly Perkins, moodne tibi, kelle ümber keerles lõputu hulk peigmehekandidaate.

Jaanuar 1927; iga pühapäeva-külje ülaosas on lisakoomiks

Argipäeva-riba alustas ajalehes 4. detsembril 1912, pühapäevane värviline lehekülg aasta hiljem 28. detsembril 2013. Ka pühapäevasel koomiksil oli algselt mitu nime, näiteks "Here, Gentlemen, is Polly!", kuid lõpuks jõudsid mõlemad sama ja tänaseni tuntud pealkirja alla. Sale ja moekas Polly oli küll loo nimikangelane, kuid sarja tegelikud peategelased olid siiski tema jässakad ja karikatuursed isa-ema, Paw-Maw ehk Sam'l ja Suzie Perkins, lisaks veel hulk teenreid ja sugulasi ning perekonna kass Kitty.

Mis siis teeb "Polly" koomiksi nii oluliseks? Sest, olgem ausad, kõiksugu ajaloolistest ülevaadetest käivad eelkõige läbi mõned teised ja kuulsamad nimed. Põhjuseid on päris mitu.

Märts 1927; paremal näide Sterretti kubistlikust huumorist, kusjuures kogu tegevus toimub kusagil teises toas.

Nagu öeldud, oli Sterretti riba üks esimesi, mis tõi koomiksisse tavalised perekondlikud sekeldused. Polly oli ka üks esimesi moodsaid naispeategelasi, kelle välimus ja rõivad olid väidetavalt New Yorgi kõige kuumematelt vaateakendelt maha joonistatud. Tegelikult oli koomiksil ka omajagu tsensuuriprobleeme, sest kuigi sarja kuldaeg oli pisikestes kleidikestes flapperite ja art deco ajastu ehk vabameelsete 1920ndate teine pool, siis alustas see ju hoopis konservatiivsemal ajal. Väidetavalt ei tohtinud toona koomiksisse joonistada isegi mitte paljast säärt! Suudlus või peale kella 10 õhtul toimuv tegevus oli samuti täiesti välistatud.

Cliff Sterrett oli väga musikaalne, muusika oli ka üks koomiksi korduvaid teemasid. Neid oli teisigi - kõikvõimalikud vargused, sissemurdmised ja hirmud, sekeldused rõivaste ja alastusega, tänapäevaks veidi piinlikud rassinaljad ja muidugi konservatiivse papa sekeldused moodsa elu ilmingutega põrkudes. Väga leidlik oli ka Sterretti kõnepruuk, kus ta kasutas murdeid, slängi ja oma kodukandi väljendeid, aga mõtles lisaks igasugu kalambuure ka lihtsalt ise välja.

Juuli 1928; parempoolsel sõnatul koomiksil on teemaks papa hambaarsti-hirm. Eestlasele võib siinkohal meenuda Pärna "Eine murul"...

"Polly" oli ka vormiliselt silmatorkavalt radikaalne. 1925. aastal pidas Sterrett koomiksiautori kohta ebatavalise pooleaastase pausi, kus tema sarja joonistasid asendajad ja ta ise puhkas perega siin ja seal. (Allkirjata asendusribad on anonüümsed ja ilmselgelt kellegi teise tehtud juba kasvõi seetõttu, et Sterrett signeeris ainult omaenda loomingu. Ka oli tema Polly praktiliselt alati profiilis.) Sterretti varasemat Euroopa-reisi ja sõpru-naabreid kunstnikke arvataksegi põhjusteks, et koomiksisse tekkis viiteid ja mõjutusi nii moodsast kui isegi Aasia kunstist. Peale 1925. aasta puhkust läks "Polly" aga veelgi huvitavamaks - pildikeel muutus silmnähtavalt kubistlikuks. Uksed-aknad, toad ja trepid, autod ja puud on hoogsalt lopergused, just sellised, nagu autor hetkel tahab, realism võib minna kukele. Näiteks purskkaevu veejuga võib vabalt täisnurkselt oma suunda muuta...

Detsember 1928; vasakus loos saab kaval papa lahti kohustusest kanda koledat kaabut. NB! tähelepanu detailidele, nagu puu, poemüüja, vanker, leierkast jne...

Cliff Sterretti oma ajast ees olnud koomiksid on tänaseni toimivad visuaalselt mõnusad maiuspalad, mida pole just üleliia palju uuesti trükitud. Nüüd aga on saadaval kaks suureformaadilist 31x41 cm kirjastuse IDW pühapäevakülgede kogumikku. (IDW-lt on ilmunud ka üks väike argipäevaribade raamat.)

Esimeses kogumikus on koomiksid aastaist 1913-1927. Lisaks sissejuhatavale elulooartiklile on selles igast varasest aastast kaks näidet, vahemikust 1925-1927 on ära trükitud kõik Sterretti värvilised koomiksid ja lisaks veel mõned puhkuseaegsete asendus-koomiksite stiilinäited.

Teine raamat sisaldab kõiki "Polly and Her Pals" pühapäevakoomikseid aastaist 1928-1930. Raamatud on tõeliselt hästi tehtud, ilusad ja kvaliteetsed. Ilmusid nad viieaastase vahega, on võitnud mitmeid auhindu ja tundub, et esimene neist on tänaseks juba praktiliselt läbi müüdud.

Peter Madseni koomiksinäitus

17. märtsist 14. aprilllini 2016 toimus Rahvusaamatukogus Taani Kultuuri Instituudi korraldatud Peter Madseni koomiksinäitus "Valhalla - iidsed jumalad on tagasi". Tegu on Skandinaavia mütoloogial põhineva albumisarjaga, mis on ilmunud juba 30 aastat ja millest on tehtud ka joonisfilm. Mina sellest sarjast varem kuulnud polnud ja tegelikult pole ka antud loo joonisuste stiil pärs see, mis mind huvitaks. Aga välismaine koomiksinäitus Rahvusraamatukogus, mis põhiosas koosnemas kaanepiltide ja lehekülgede originaalidest, on igal juhul märkimist väät sündmus.

7. aprillil toimus näitusesaalis ka järjekordne Joonas Sildre koomiksitöötuba. Ma ei tea, kes teda küsitles, aga igatahes andis ta enne seda kummalise koomiksiteemalise intervjuu.

Sarja 15. albumi kaanepilt aastast 2009 on neist vast kõige huvitavam.

Näitusel oli lehitsemiseks väljas ka kas lauatäit koomiksialbumeid.

Ja, nagu juba mainitud, toimus Tallinna Raamatumessi päeval ja tunnike peale Prit Pärna kilplaste-raamatu tutvustust Joonase koomiksitöötuba.

Priit Pärna uued Kilplased

Rahvusraamatukogus toimus järjekordne Raamatumess. Fuajees müüdi raamatuid, saalides toimusid esinemised. Käisin avapäeval, 7. aprillil ka seal, ostsin isegi paar raamatut. Üks neist oli uusversioon Kreutzwaldi "Kilplaste" lugude Eno Raua ümberjutustusest, kusjuures raamatu jaoks oli täiesti uued pildid joonistanud animatsioonilegend Priit Pärn.

Kell neli pealelõunal tegi kirjastus Tänapäev ka nurgasaalis väikese raamatu-tutvustuse. Peatoimetaja Tauno Vahter pajatas kõigepealt Kilplaste ajaloost ja päritolust ning eri rahvaste turaka-variantidest.

Seejärel rääkis Priit Pärn oma uutest piltidest.

Tegemist on isegi omamoodi koomiksiga, sest läbi raamatu illustratsioonide kulgevad samad tegelased oma askeldustes - kes mässab agressiivse mantliga maadelda, kes tegutseb tennisereketiga, kes ratsutab huntide eest pakku, kes tassib redelit, kes...

Enne ja peale esinemist kirjutas Pärn raamatutesse ka mõned autogrammid.

Ilus raamat, mis tegelikult võiks illustratsioone arvestades isegi veel palju suurem olla.