Corto Maltese Siberis

Hugo Pratti (1927 - 1995) Corto Maltese seiklussarjal on huvitavad ajad. USA-s plaanib IDW anda kolme aasta jooksul ja tosinas raamatus välja kogu seriaali, 2015. aasta lõpus tuleb Prantsusmaal uutelt tegijatelt täiesti uus album. Ka varasemad tulevad uues kujunduses taas välja.

Hiljuti ilmus aga lisaks üks eriline raamat - 1982. aasta albumi "Corto Maltese Siberis" faksiimile-väljaanne. Tegu on suure raamatuga - 27,5 x 31,5 cm ja 160 lehekülge -, mis näeb päris cool välja ja milles igal leheküljel on vaid 3 riba pilte. Seega on koomiks siin silmatorkavalt suurem kui tavaliselt.

Enamus Corto raamatuid on mustvalged, see variant aga on värviline. Siit tuleb tegelikult ka raamatu ainus miinus - kuna originaalis oli tegu retrolikult rasterdatud värvidega, siis siin on see cool täpiline tekstuur ilmselt vanast raamatust skännitud ning siis uue ja peenemaga trükiks üle rasterdatud. Ehk - kui koomiksiribasid väga lähedalt uurida, siis on näha, et tegelikult see ikka päris suureteraline CMYK-raster ei ole.

Lisaks koomiksile endale on siin raamatus ka hulk lisamaterjali, sealhulgas Pratti tegelasvisandeid, mis näevad välja nagu nad olekski sama suurelt joonistatud. Kuna tegu on faksiimilega, mis välimuselt ja sisult 33-e aasta vanust raamatut kopeerib, siis on siia vahele lisatud voldik, milles veel uut ja tänapäevast lisamaterjali antud seiklusloo sünni ja trükis ilmumiste kohta.

Muuseas, just Siberi-osa on see Corto Maltese album, mille üheks peategelaseks meie kandist pärit hull krahv Roman von Ungern-Sternberg.

Raamat André Franquinist

Loomingut on alati raske edetabeliks reastada. Aga kui ikkagi oleks vaja kedagi kõigi aegade parimaks koomiksiloojaks kuulutada, siis, sõltumata kõiksugu ameeriklastest ja jaapanlastest, oleks peamiseks kandidaadiks ikkagi belglane André Franquin (1924-1997). Ja kui päris aus olla, siis siin ei ole ilmselt ka mitte midagi vaielda, asi lihtsalt on nii. Ja kõik.

Inglise keeles on tema kohta keeruline üldse mingit kirjandust leida. Spirou, Gastoni ja Marsupilami albumeid on tõlgitud ja neid leiab ka näiteks soomekeelsena, kuid mingit elulooraamatut tema loomingust minu teada olemas ei ole. Prantsuse keeles on kaks versiooni üsna massiivsest ülevaatest "Franquin - Chronologie d'un œuvre", teine trükk aastast 2012 on seejuures kaks korda esimesest paksem. See on out of print ja vä-ääga kallis. Magasin selle õigel ajal ostmise sõna otseses mõttes maha, kuigi isegi lehitsesin Pariisi koomiksipoes.

Seetõttu oli igati tervitatav kui detsembris 2014 ilmus ajakirjalettidele L'Express-nimelise väljaande ajakirja Lire:-erinumber "Naerumeister Franquin" ("Le géant du rire", sõna-sõnalt: naeruhiiglane). Eriti positiivne aga on, et 124-leheküljesest väljaandest ilmus aprillis 2015 ka kõvas köites raamat, mis mõistliku hinnaga kõigis raamatupoodides saadaval. Lehekülgede arv on kasvanud 132-le, sisu peaks aga olema üsna sama, andes mitmekülgse ülevaate Franquini elust, loomingust ja tegelaskujudest. (Siiski - puudu on Serge Clerci artikkel ja mõned ülevaatlikud paarisleheküljed algusest, see-eest on juures hulk rariteetseid illustratsioone.) Raamatus on palju pilte, sealhulgas originaalidest ja tema varasest koomiksivälisest loomingust. Ka fotomaterjal on rohkearvuline, näha on nii koomikseid inspireerinud paiku kui kasvõi mitmeid Brüsseli seinamaalinguid.

Kuigi Franquini joonistusi tahaks eelkõige näha nende originaalkujul ja -suuruses, siis pakub see raamat ikkagi päris hea ülevaate klassiku loomingust. Seda kõvas köites ja kõigest 12 euro eest.

Mike Mignola sketchbook 2015

Koomiksiautor Mike Mignola on sketchbooke (ehk autori enda kirjastatud ja signeeritud pildiraamatuid) koostanud juba aastast 2001. Esimene neist oli üsna lihtne klamberköites paljundus, aastal 2004 tuli juba korralik kandilise seljaga raamatuke, mis tähistas Hellboy kümnendat ilmumisjuubelit, kus pildid sisaldasid ka pooltoone ja tiitelleht oli isegi värviline. Alates 2006. aastast on Mignola teinud igal aastal festivalihooajaks uue raamatu, vahele jäi vaid 2014 kui Dark Horse'ilt ilmus teine ametlik Hellboy artbook. 2015. aastal oli aga sari tagasi, uus raamat ilmus ECCC festivaliks.

Eelmine sketchbook sisaldas koomiksivihikutele tehtud klassikaliste horror-tegelastega alternatiivseid kaanepilte. Vastavalt oli sel ka sobiv nimi, aga muidu on viimased raamatud olnud üsna ühesugused, seda ka nime poolest. Seekord siis "From The Vault Six". Minu eksemplari number on #402/1000.

Sisuks on raamatul tavapäraselt valik erinevaid kaanepilte ja illustratsioone, millest osa pärit Hellboy lugudelt, osa erinevatest projektidest. Kahjuks pole siin "Bride of Frankenstein" posterit, kuid üldiselt on tegu igapidi traditsioonilise, seega ka tegelikult üllatusevaba Mike Mignola sketchbookiga.

2004, 2006 - 2009

2010 - 2013, 2015

3D printer Rahvusraamatukogus

Märkasin täiesti juhuslikult 6. aprilli lõuna paiku Facebookis, et paari tunni pärast peaks Rahvusraamatukogus toimuma väike 3D printimise-teemaline seminar. Kuna juhtumisi oli vaba päev ja just-just olin asunud Kickstarteris toetama paljulubavat printerit nimega Tiko, siis võtsin end kiirelt kokku ja läksin kohale.

Kohapeal selgus, et ettevõtmise reklaami jäi ilmselgelt vähekseks - kuulajaid oli tulnud ainult mõni üksik, neistki mitu inimest juhuslikud majasviibijad. Seetõttu tegid korraldajad firmast 3DPrinterOS käigult otsuse, et mingit ametlikku esinemist seekord ei korraldata, vastatakse hoopis tunnikese jooksul kohaletulnute küsimustele. Ja ehk tuleb seminar mõne aja pärast sealsamas, aga pikema ja laiema eelteavituse abil, kordamisele.

Minu teadmised nii 3D printeritest kui materjalidest olid siis (ja on ka kirjutamishetkel) üsna pealiskaudsed, tegelikult polnud ma töötavat 3D printerit näinudki. Seetõttu oli asi mulle tegelikult üsna huvitav, seda enam, et töötav printer oli ümbritsetud erinevast materjalist jublakatega.

Enamus neist olid muidugi üsna koledad, just nagu võiski arvata, ka kvaliteet oli nähtud asjadel ikka üsna kõikuv. Ausalt öeldes ei ole tavalisel inimesel minu meelest 3D printeriga hetkel küll mitte kui midagi peale hakata - koledaid plastmassist junne on maailm nagunii täis ja ise juurde tehtud jublakad on üsna tõenäoliselt neistki koledamad. Selleks, et midagi asjalikku teha, peab ikkagi mingeid oskusi omama. Samas, kõiksugu disaineritel ja visualiseerijatel on kvaliteetsest printerist igatahes abi.

Omaette küsimus on muidugi - milline ja kui kallis printer on piisavalt kvaliteetne? Ehk on omamisest mõistlikum ja lõppkokkuvõttes ka palju odavam variant otsida oma väheste printimiste tarbeks teenusepakkuja, kelle alatihti uuendatud riist- ja tarkvara hoopis teisest klassist ja teise tehnoloogiaga kui koduprinter?

Kuna Tiko-temaatikat uurides oli mul tekkinud hulk küsimusi, siis sain neid raamatukogu vabas vestlusringis üsna palju ära küsida. Igatahes sain sellega tüki targemaks. Ma ei tea, kas mu optimism nende liimipüstoli-tüüpi tamiili-printerite osas kõige selle tulemusel vähenes... Mingil määral küll. Kas aga väikesest kodusest printerist ka digitaalseid kujusid tehes kasu on ja kas sellest väljuvad koopiad kvaliteedilt vähegi rahuldavad? Eks seda saab tulevikus näha.

Raamatu-ostlemine Euro-Amazonist

Olen üsna staažikas interneti-ostleja. Tegelikult - just selle aasta (2015) lõpupoolel saab mu esimesest raamatuostust täpselt 20 aastat. Ostukoht oli amazon.com, mida kasutan aktiivselt tänaseni, läbi kõigi nende aastate, kus nii dollari kurss, riigimaksud ja postikulud kui pakendi kvaliteet on üsna tugevalt muutunud.

USA amazoniga on asi võrdlemisi selge. Aga see pole kaugeltki ainus sama kaubandushiiglase haru. Ja just siin, Euroliidus, läheb asi huvitavaks.

Euroopa Amazon on nimelt trikiga ostukoht. Näiteks - kui osta Inglismaalt amazon.co.uk-st mõni raamat, siis läheb see tõenäoliselt posti hoopis Saksamaalt. Tekib küsimus - miks üldse osta UK-st kalli postikuluga, millele lisandub veel ostu vormistamise lõppfaasis Eestisse saatmise puhul meie 9% raamatute käibemaks, kui sama raamatu saab Saksa Amazonist palju odavamalt kätte?

Tegelikult on aga Itaalia Amazon ehk veel odavam. Konkreetne näide - sama raamatu hind on Saksamaal 51,60 ja Itaalias 30,71 eurot, UK-s (enne lisanduvat käibemaksu) 49,99 naela. Absurdne on aga see, et trackingu järgi läks amazon.it-st ostetud raamat posti kohast nimega... "Ridgmont Bedfordshire UK". Saa siis aru.

Üldiselt - amazon.it toimib, raamat oli 11 päevaga kohal, pakiteate arvates postitatud Saksamaalt. Pakend, milles üsna paks ja raske koomiksialbum (Alexandro Jodorowsky "The Metabarons"), meenutab bookdepository oma, selline pappvoldik, kus tegelikult raamatu nurgad rohkem kaitstud kui suures loksuvas kastis.

Raamat, millega Itaalia Amazoni esmakordselt katsetasin ja nii päris suure summa kokku hoidsin, oli eelmainitud  "Metabaronid", paks kultusliku ulmesarja albumite kogumik, mis ise laiendab Jodorowsky-Moebiuse ulmeklassikut "Incal". Sellel sarjal on teisigi kõrvallugusid, kõik nad ilmunud ka ingliskeelsena kirjastuselt Humanoids. Too annab viimasel ajal oma raamatud pea sünkroonselt välja nii Prantsusmaal kui USA-s, kuid tiraažid pole suured, saavad ruttu otsa ja muutuvad järelturul väga kallihinnaliseks.

TIKO 3D printer

Kas see kui toetad Kickstarteris uudset 3D-printerit, näitab, et oled naiivne optimist või siis hoopis tehnika eesliinil liikuv visionäär?

Ei tea. Igatahes alustas kuulsas koosrahastus-kohas 30. märtsil oma kampaaniat Kanada meeskond, kes on välja mõelnud ja valmis teinud uuelaadse, väikese ja ilusa 3D printeri TIKO, mis tagatipuks ka enneolematult odav!

Kohvimasinat meenutava välisilmega seade sai hetkega populaarseks. Esimesele sajale "earliest bird" toetajale pakuti muidu 179 dollarit maksvat printerit 99 dollariga, need said juba kolme esimese minutiga otsa. Soovitud sada tuhat saadi kokku juba kolme tunniga, selleks ajaks olid otsas ka kõik 400 139-dollari hinnaga "early bird" pakkumised. Hoog aga ei vähenenud, kolmandal päeval oli pool miljonit koos ja toetajaid tublisti üle kolme tuhande. Esimene miljon sai kokku kuue päevaga, 6. aprillil kell 4:15; poolteist 11.aprillil kell 4:42; KAKS miljonit (11265 backeri abiga) 17. aprillil kell 4:06; 2,5 miljonit (14066) 25. aprillil kell 12:49. Soovijaid on palju, koormuse hajutamiseks plaanitakse igas kuus posti panna 3000 printerit, seda põhimõttel - mida varem osalesid, seda varem printeri kätte saad.

On see seade siis nii suurt huvi ja optimismi väärt? Pole ta ju esimene printer, millele Kickstarteris rahastust otsitakse. Kusjuures nii mõnigi neist on tugevalt hilinenud või siis surnud aeglast surma kaugelt enne kui toode valmis ja jätnud toetaja niiviisi nii printerist kui rahast ilma. 3D-huvilised on saanud varem nii mõnegi hoiatava õppetunni.

Siiski, TIKO tundub tõepoolest paljulubav. Esiteks, kampaania alguseks oli töötav eksemplar olemas ja ka pressile tutvustatud. Tegu on printeriga, mis kasutab levinuma karteesia-tüüpi mehaanika asemel delta-tüüpi ühendust, kus kolm sünkroonis liikuvat hooba printimispead ringi liigutavad. Põhiline tehniline uuendus sisaldub aga printeri korpuses - kui tavaliselt on tegu keerulise, täpse ja tegelikult ka seadme kõige kallima komponendiga, siis TIKO kesta põhiosa on sisuliselt üksainus kolmnurkne ümarate nurkadega plast-toru, milles juhtsooned hoobade üles-alla liigutamiseks. Seega - alatihti kruvimist ja kalibreerimist vajava metallkarkassi asemel on sellel printeril üksainus lihtne korpus, milles kolm täpsuse jaoks olulist osa jäigalt üksteise suhtes paika integreeritud, mis on tugev ja mida on lihtne toota.

Siit tuleneb ka oluline panus selle 3D printeri odavusse. Väidetavalt tagab seesugune korpus ka, et juhthoovad ei peagi olema ülitäpselt toodetud. Lisaks on printeril titaanist printeriotsik, mille "halb" soojusjuhtivus tagab, et läbi saab mürisevate ventilaatoriteta - robustsel printimis-peal piisab õhkjahutusest. Kilone 165 mm rull standardset 1,75 mm filament-tamiili mahub korpuse sisse, sealsamas on ka akselomeeter, mis tegeleb automaatse kalibreerimisega ja mis, kui printerit töö ajal torgitakse, lülitab ta välja. Printimine toimub suletud korpuses, kus tuul tulemust kõveraks ei puhu. Alus, millele prinditud jublakas kasvatatakse, on spetskattega ja painduv, nii valmiva objekti kinnitus kui valmis tulemuse eemaldamine ei tohiks olla probleem. Ühendus arvutiga toimub ainult läbi wi-fi ja netibrauseri ning peaks töötama isegi nutitelefonis.

Saab siis näha. Kuu aega kestev kampaania saab kindlalt kokku päris suure summa, ennustatakse vähemalt paari miljonit. Loodame siis, et kanadalaste projektil on piisavalt jalad maas ja tootmispartnerid usaldusväärsed, et nad suudavad kõrvale hoida kõiksugu tähelepanu hajutavatest ahvatlustest, lihvida oma brauseripõhise kasutajaliidese piisavalt töökindlaks ja on valmis esimesed tuhanded Hiinas toodetud printerid novembris 2015 rahastajatele postitama. Mõned neist tulevad ilmselt ka Eestisse.

Kõige viljakam koomiksitegelane

Millisest koomiksisarjast ja -tegelaskujust ilmub tänapäeval kõige rohkem uut materjali?

Kui jätta kõrvale Jaapan - sest sellest ma lihtsalt hetkel ülevaadet ei oma -, siis võiks ehk arvata, et teda tuleb otsida USA-st ja sealsete superkangelaste seast. On see Spider-Man? Või Batman? Aga ei. Vastus tuleb hoopis Itaaliast, kus kirjastus Sergio Bonelli annab igas kuus välja 100-leheküljelist ja Soomeski väga populaarset Tex Willeri westernisarja, mille kallal töötab korraga 50 loovmeeskonda. Aga oma 2276 lehekülje ja 17 väljaandega pole ka see tegelane veel rekord.

2014. aastal ilmus Sergio Bonellilt 182-s raamatus kokku 21493 lehekülge uut materjali. Sellest koguni 19 trükist ja 2500 lehekülge pajatab ühest tegelaskujust - paranormaalsest detektiivist nimega Dylan Dog.

Tema ongi ilmselt kõige viljakam koomiksikangelane. Kuigi Dylan Dogi lugusid on ka USA-s ilmunud - neid kirjastas Dark Horse (sealt ka illustreeriv Mike Mignola kaanepilt) ning on tehtud ka kaks ingliskeelset mängufilmi, on ta siiski väljaspool Itaaliat võrdlemisi tundmatu tegelane.

Link: Põhjalik itaaliakeelne ülevaade

Dylan Dog koos Mafalda ja Dick Tracey'ga
Milano koomiksikeskuse valmival freskol (21. juunil 2014)