31 detsember 2013
30 detsember 2013
Werewolf base - painting - 01
Finally...
Original resin cast with small stones in it for weight
Primer
Thin layer of black acrylic
Dry brushing...
More dry brushing...
25 detsember 2013
Häid pühi!
Postkaart aastast 1978
Eesti NSV Riikliku Nukuteatri nukud U. Leiese televisioonilavastusest "Hunt-Kriimsilm". Dekoratsioonid H. Uuetoa.
250 000 3 kop. Trk. "Oktoober". (c) "Eesti Raamat" 1978
Eesti NSV Riikliku Nukuteatri nukud U. Leiese televisioonilavastusest "Hunt-Kriimsilm". Dekoratsioonid H. Uuetoa.
250 000 3 kop. Trk. "Oktoober". (c) "Eesti Raamat" 1978
15 detsember 2013
05 detsember 2013
Miki ja Gottfredson
Mingil põhjusel on varastel Disney lühifilmidel ja koomiksitel sees mingi raskelt-defineeritav võlu, mida uuemal animatsioonil enam olla ei pruugi. Algusaegade anarhism ja teatud toorevõitu otsingud ehk? Igatahes, üks meistreid, kelle loodud on suur osa Miki Hiire koomiksivundamendist (Ub Iwerksi panust siinkohal üldse alahindamata) oli Floyd Gottfredson. Just tema kirjutatud-joonistatud oli ka enamus Miki ajaleheribasid, mis sõjaeelses Eestis ilmusid. Nüüdseks on Fantagraphicsil ilmunud kuus köidet FG koomiksitega, lisamaterjalideks igas raamatus veel artikleid, pildimaterjali ja teiste tegijate pildilugusid.
Ilusad ja väga-väga hästi toimetatud raamatud. Ja neid tuleb igal aastal paar tükki juurde. Väidetavalt on ribasid olemas 30 (!) köite jagu - Gottfredson tegi neid aprillist 1930 kuni 1. oktoobrini 1975 - ja kui ostjaid leidub, siis nad ehk ka ilmuvad. Pikka iga, Fantagraphics!
02 detsember 2013
Miki Hiir Päevalehes - oktoober 1937
The first Mickey Mouse comic strip here in Estonia was published in a newspaper called Päevaleht on Oct 4th, 1937. The last one on June 22nd, 1940 - The day after Soviet occupation here officially started. On the images below are the first daily strip, the article about Disney from a couple of days before, first published (Floyd Gottfredson's) Sunday strip, the one that should be the first non-Gottfredson Sunday (is it so?) and the last Disney strip here for... 32 years? The next and only collection of Disney comics in CCCP was published in Soviet Estonia in 1972. The regular Mickey Mouse magazine started in 1992, when Estonia was free again.
Lapanud veidi Digiteeritud Eesti Ajalehtedes vanu Päevalehti, sain selgeks, et Disney Miki Hiire lehekoomiks alustas meil siin 4. oktoobril 1937. Tegu on looga "Monarch of Medioka", mis on viimane lugu Fantagraphicsi kirjastatud Floyd Gottfredsoni kogumike neljandas köites. Kusjuures Päevaleht alustas miskipärast mitte algusest, vaid järjejutu seitsmendast ribast.
Mõni päev varem ilmus artikkel, mis suursündmust ette kuulutas ja Miki loojast Walt Disneyst ülevoolavalt ülistava pildi maalis. Naljakas artikkel, aga ei tasu unustada, et täpselt samuti kui eestlased, arvas toona kogu maailm, et Disney on kõik oma filmid ja koomiksid ise ainuisikuliselt valmis teinud. Nii arvati tegelikult ju veel aastakümneid, vaatamata kuulsale streigile, Disneylandi ehitamisele ja telesaadetele. Aga turunduslikult oli Walt Disneyst kõikehõlmava kaubamärgi tegemine kahtlemata geniaalne liigutus ja nii igapidi loogiline.
Kolmerealiste pühapäevasarjadega alustas Päevaleht 1. jaanuaril 1939. Selleks sai Floyd Gottfredsoni "Väike Miki ja kuri hiiglane", tegeliku nimega "Vahva rätsep" (The Brave Little Tailor), mis põhineb samanimelisel multikal. Päevaleht jättis sarja neli esimest osa miskipärast trükkimata ja alustas viiendast koomiksist. Ka lõpp oli veidi kummaline - eelmainitud pealkirjaga ilmus üheksa koomiksit, tegelikult ilmus kohe otsa ka loo viimane osa, aga sellele oli pandud juba uus pealkiri - "Väike Miki armastab vaheldust" (5. märts 1939). Sellele järgnes veel neli Gottfredsoni pühapäeva-riba, mis olidki tegelikult ka üldse tema viimased (aastast 1938), edaspidi keskendus ta autorina päevaribadele. Viimane Gottfredsoni kolmerealine Miki ilmus Päevalehes pühapäeval, 2. aprillil 1939.
Kui uskuda Fantagraphicsi kogumikke (mille 6. köite lehekülgedel 169-186 mainitud koomiksid leiduvad), siis 8. aprillil Päevalehes ilmunud koomiks, milles hiirepoisid lehtede riisumisest viilimiseks "niisutavad muru bensiiniga ja pistavad tiku külge!" peaks olema juba Manuel Gonzalese tehtud. Samas on see ikkagi väga Gottfredsoni moodi ja selle väga ebapedagoogilise riba taust vajaks veel põhjalikumat uurimist.
Viimane Miki Hiire lehekoomiks ilmus Päevalehes laupäeval, 22. juunil 1940. Sel päeval ilmus aga koguni kaks lehte - #165 ja #166. Põhjus selge - ajad olid ärevad ja muutused kiired, päev varem kukutati Eesti seaduslik valitsus ning punaarmee toel said võimule kommunistid ja nende käsilased. Pika Hermanni torni tõmmati trikoloori asemele punalipp, tõsi küll, juba järgmisel päeval võeti see mõneks ajaks jälle maha. Oli vaja, et leht kõigest sellest rahvale ka kiirelt teada annaks.
Mõlemas lehes oli sees ka Miki Hiir, esimeses riba, teises nädalavahetuse-formaadis kolmerealine koomiks. See jäi ka viimaseks. Leht ise ilmus veel (digiteeritute põhal otsustades) 26. juulini, mil esikülje lühiuudis teatas: ilmselt juba homme õhtul läheb telegatsioon Moskvasse, et paluda Eesti võtta NSV Liidu liikmeks. Sellega oli kõik. Sõda juba käis ja järgmised viis aastat olid sellised, et mul on ülimalt hea meel, et need toimusid kaua enne minu aega.
Lapanud veidi Digiteeritud Eesti Ajalehtedes vanu Päevalehti, sain selgeks, et Disney Miki Hiire lehekoomiks alustas meil siin 4. oktoobril 1937. Tegu on looga "Monarch of Medioka", mis on viimane lugu Fantagraphicsi kirjastatud Floyd Gottfredsoni kogumike neljandas köites. Kusjuures Päevaleht alustas miskipärast mitte algusest, vaid järjejutu seitsmendast ribast.
Mõni päev varem ilmus artikkel, mis suursündmust ette kuulutas ja Miki loojast Walt Disneyst ülevoolavalt ülistava pildi maalis. Naljakas artikkel, aga ei tasu unustada, et täpselt samuti kui eestlased, arvas toona kogu maailm, et Disney on kõik oma filmid ja koomiksid ise ainuisikuliselt valmis teinud. Nii arvati tegelikult ju veel aastakümneid, vaatamata kuulsale streigile, Disneylandi ehitamisele ja telesaadetele. Aga turunduslikult oli Walt Disneyst kõikehõlmava kaubamärgi tegemine kahtlemata geniaalne liigutus ja nii igapidi loogiline.
Kolmerealiste pühapäevasarjadega alustas Päevaleht 1. jaanuaril 1939. Selleks sai Floyd Gottfredsoni "Väike Miki ja kuri hiiglane", tegeliku nimega "Vahva rätsep" (The Brave Little Tailor), mis põhineb samanimelisel multikal. Päevaleht jättis sarja neli esimest osa miskipärast trükkimata ja alustas viiendast koomiksist. Ka lõpp oli veidi kummaline - eelmainitud pealkirjaga ilmus üheksa koomiksit, tegelikult ilmus kohe otsa ka loo viimane osa, aga sellele oli pandud juba uus pealkiri - "Väike Miki armastab vaheldust" (5. märts 1939). Sellele järgnes veel neli Gottfredsoni pühapäeva-riba, mis olidki tegelikult ka üldse tema viimased (aastast 1938), edaspidi keskendus ta autorina päevaribadele. Viimane Gottfredsoni kolmerealine Miki ilmus Päevalehes pühapäeval, 2. aprillil 1939.
Kui uskuda Fantagraphicsi kogumikke (mille 6. köite lehekülgedel 169-186 mainitud koomiksid leiduvad), siis 8. aprillil Päevalehes ilmunud koomiks, milles hiirepoisid lehtede riisumisest viilimiseks "niisutavad muru bensiiniga ja pistavad tiku külge!" peaks olema juba Manuel Gonzalese tehtud. Samas on see ikkagi väga Gottfredsoni moodi ja selle väga ebapedagoogilise riba taust vajaks veel põhjalikumat uurimist.
Viimane Miki Hiire lehekoomiks ilmus Päevalehes laupäeval, 22. juunil 1940. Sel päeval ilmus aga koguni kaks lehte - #165 ja #166. Põhjus selge - ajad olid ärevad ja muutused kiired, päev varem kukutati Eesti seaduslik valitsus ning punaarmee toel said võimule kommunistid ja nende käsilased. Pika Hermanni torni tõmmati trikoloori asemele punalipp, tõsi küll, juba järgmisel päeval võeti see mõneks ajaks jälle maha. Oli vaja, et leht kõigest sellest rahvale ka kiirelt teada annaks.
Mõlemas lehes oli sees ka Miki Hiir, esimeses riba, teises nädalavahetuse-formaadis kolmerealine koomiks. See jäi ka viimaseks. Leht ise ilmus veel (digiteeritute põhal otsustades) 26. juulini, mil esikülje lühiuudis teatas: ilmselt juba homme õhtul läheb telegatsioon Moskvasse, et paluda Eesti võtta NSV Liidu liikmeks. Sellega oli kõik. Sõda juba käis ja järgmised viis aastat olid sellised, et mul on ülimalt hea meel, et need toimusid kaua enne minu aega.
Viimane Eestis ilmunud Miki Hiire ajalehekoomiks
Piilupart Donald Rahvalehes - oktoober 1938
Avastasin täiesti juhuse peale Digiteeritud eesti ajalehtedes vanu väljaandeid uurides, et esimene Piilupart Donaldi ajaleheriba ilmus Rahvalehes laupäeval, 15. oktoobril 1938. Nagu näha, ehtis Donald tol päeval ka ajalehe päistiitlit. Päev varem oli samas lehes artikkel, mis tähtsat sündmust ette kuulutas.
Tundub, et viimane Piilu Part ilmus Rahvalehes neljapäeval, 27. juunil 1940. Riba kandis järjekorranumbrit #411.
Lisandus: esimene Donaldi ajaleheriba ilmus USA-s alles 7. veebruril 1938, kunstnik oli Al Taliaferro ja käsikirjutaja Bob Karp. Seega jõudis pardiseriaal Eesti ajalehte üsna kiirelt.
The first Disney's Donald Duck comic strip was published in Estonia in October 15, 1938, in a newspaper called Rahvaleht. The day before they run a little article.
01 detsember 2013
Koomiksiseltsi esimesed raamatud
Eesti Koomiksiseltsi abiga ilmusid novembrikuu eelviimasel päeval esimesed kaks raamatut - Stella Salumaa reisipäevik "Sulgedega kanasupp" ja Meelis Kupitsa humoorikate seiklusjuttude kogumik "Rahutud ajad".
Viimast võib ilmselt liialdamata nimetada kultusteoseks, sest vabariigi algusaastatel ilmunud sarjad jõudsid "Meie Meeles" ja mujal noorteväljaannetes paljude toonaste teismelisteni ja on nii ühed vähesed koomiksid, mida tollest ajast nostalgiaga meenutatakse. Stella Salumaa New Yorgi reisilugu kogus edukalt raha ka Hooandjas.
Saadaval olid uued raamatud esmakordselt festivali Animated Dreamsi koomiksilaadal, müügile jõuavad nad ka suurtesse raamatupoodidesse.
A5 formaadis koomiksialbumid on tegelikult päris kenad ja igatahes soovitaksin ma kõigil koomiksihuvilistel need endale muretseda. Esiteks on nad täiesti korralikud raamatud, teiseks ei maksa nad suurt midagi ja kolmandaks tuleb korralikke kodumaiseid asju toetada - ainult nii saab juhtuda, et midagi head ilmub ka tulevikus.
23 november 2013
JOONISTATUD LAULUD
Jätkuks 2012. aasta väljapanekule "Eesti Film Koomiksina" korraldas Eesti Koomiksiselts filmifestivali Animated Dreams ajaks seegi kord kord koomiksinäituse. 2013. aasta ettevõtmise teemaks oli eesti muusika ja kogu projektil nimeks Joonistatud Laulud.
Näitus on/oli esmalt ja novembri lõpunädalal üleval festivali toimumispaigas Solaris Keskuses, seejärel asub ta ringi rändama mitmel pool, kolides esmalt Tallinna Paepealse raamatukokku. Sinna jääb ta 2014. paariks esimeseks kuuks.
Arvan, et mõnele takistusele vaatamata võib ettevõtmist tervikuna lugeda päris õnnestunuks. Pealiskaudselt vaadates tundub see nelja-stendiline väljapanek ju üsna pisike ja kompaktne, see on aga ainult esmamulje - neid annaks ka hoopis suuremale pinnale laiali laotada. Koomikseid sai kokku 43, täpselt ühe võrra vähem kui oli esimesel teemanäitusel. Autoreid samas osales seekord isegi rohkem, 41 asemel koguni 45! Eesti kohta on see ju aukartustäratav number, seda enam, et tegelikult kattus kahe näituse osalejatest tegelikult üpris väike osa. Ühel kollektiivsel koomiksil on 4 autorit, ühe tegid ilmselt koos laps ja lapsevanem, paar joonistajat käis välja kaks koomiksit. Kummalisel kombel juhtus ka nii, et paarist laulust laekus kaks koomiksit. Iseenesest on see ju väga ebatõenäoline, aga nii see juhtus...
Paljugi jäi ju lõpuks ka kajastamata - mõnigi klassikaline popplugu oleks koomiksit väärinud. Ka oleks saanud asjale vahel natuke iroonilisemas võtmes läheneda ja kasvõi kunagist päkapikudiskot kujutada. Aga sellele vaatamata oli koomikseid seinast seina - Pärt ja Grünberg, Valgre ja Ojakäär, Ruja ja Vennaskond, Ots ja Joala, Kukerpillid ja Consilium, Chalice ja Eplik...
See ei jää viimaseks koomiksiürituseks siin Eestis. Mis aga edasi, eks seda tulevikus näeb. Aga ega aasta 2013 pole ka veel läbi.
12 november 2013
Mattias Adolfsson
Mattias Adolfsson on Rootsi kunstnik, kes on tuntud oma hullut detailsete piltide poolest. USA-s on temalt ilmunud väike ja soodus "Mattias Unfiltered", peale selle on tal ka üks suurem rootsi raamat, aga see on ilmselt igal pool läbi müüdud. Nüüd tuli talt sellele järg - "The Second in Line". Tegelikult polegi see päris raamat, hoopis kest, milles kaks raamatut ja kahepoolne plakat kosmoselaeva ristlõikega.
Õhem raamat sisaldab sketchbooki-paarislehekülgi, millel hullu professori elamise eri ruumid ja nende kohta käivad seletused, piltide iga ruutsentimeeter muidugi kaetud lõputu hulga detailidega. See on siis tegelikult täiesti omaette looga pildiraamat, lihtsalt veidi maskeeritud.
Paksem raamat on üsna omapärane, - eraldi kaasi sel õmmeldud köitel polegi, seepärast on seljal kogu niidivärk näha. Sees on muidugi jälle lehekülgede kaupa Adolfssoni joonistusi, mille detaile võib jäädagi uurima.
Nojah, ja raamatu tellijad said lisaks ka käsitsi joonistatud märgi, minu omal on ilmselt Darth Vader.
03 november 2013
Nostalgilised Jahitrofeed
Joonistasin laulukoomiksite näituse tarbeks ka ise lõpuks ühe pildika. Teemaks Kukerpillide "Jahitrofeed" - laul sellest, kuidas loomad said jahiloa inimesi küttida ja mis siis kõik sai.
Meie pere esimene kassetikas oli BECHA, väike kandiline monomakk. Isa laskis mingitel baarimeestel kassette lindistada; väliseestlaste, Apelsini, Palderjani, ABBA, Boney M-i ja imala saksa šlaagerduse kõrval oli ka kassett Kukerpillide lugudega. See oli veel üsna bändi algusaeg, mistõttu nad olid võrdlemisi coolid ja tegid täiesti talutavat muusikat. (Mina käisin siis lasteaias.) Nägin neid korra isegi kohalikul laadal esinemas. Ja muidugi sisaldab just selle perioodi lugusid ka nende legendaarne roheline vinüülsingel.
Ansambli tollane peamees ei olnud päkapikuhäälne Toomas Kõrvits, pigem ikka Ivo Linna vanem vend Taivo; lugude hulgas oli rahvaliku kõrval üllatavalt palju ka bluesimaigulist kraami. Noh, näiteks rääkis üks autokastis reisivast hulkurist, kel lill nööpaugus... Teine rõivastest, mis kapis seistes moest läksid... Nii mõndagi neist paladest pole ma enam aastakümneid kuulnud - nende "Veskimees" haihtus maailmast peale seda kui Jürisson ja Rebane oma samade sõnadega hirmsa ludinaga maha said.
Mingil ajal sai Kukerpillidest kass Arturi postkontori firmabänd. Aga siis edenesid kaheksakümnendad, asi kiskus vägisi Kihnu süldiks ja bändi tuli too õudne astmaatiline akordionivääksutaja, kes kogu kukerpillinduse mulle sõnuseletamatult vastikuks muutis.
Aga Taivo Linnaga tehtud vana kraam on endiselt hea. Kirjeldamatult parem kui lugude hilisemad ülesalvestused.
22 oktoober 2013
Joonistatud Laulud 2 - Plakat
Lauluteemaliste koomiksite plakat saab olema midagi seesugust. Esialgu küll on see siin lihtsalt üks trükki läinud reklaampilt, 3 mm bleed jne. Millist laulu kujutab, võib igaüks ise ära arvata.
Poster/ad for November 2013 exhibition of comics based on Estonian music.
15 oktoober 2013
2014 - 2 x Mignola
Koomiksitegelane nimega Hellboy saab märtsis 2014 kahekümneseks. See tähendab, et just siis ilmus esimene Mike Mignola loodud punase kangelase koomiskivihik.
Sel puhul ilmub kaks tähelepanuväärset raamatut.
Kirjastus Dark Horse annab märtsis välja kõvas köites ja tavaformaadist suurema, aga vägagi meeldiva hinnaga $19.99 raamatu "Hellboy: The First 20 Years". Sisuliselt on see pildigalerii, mis koosneb Mignola enda valitud parimatest kaantest ja illustratsioonidest ning mis katab kogu Hellboy ajaloo esimestest visanditest uusimate lugudeni välja. Raamatus peaks nägema detailirohkeid ja kontrastseks muutmata "tooreid" skänne, piltide valmimise vahefaase ja ennenägemata joonistusi. Raamatu sissejuhatuse kirjutab illustraator Peter de Seve.
Teise olulise köite annab suvel välja 2014 IDW Publishing. Too kirjastus on juba mõnda aega ilmutanud väga erilisi raamatuid, mille ühisnimetajaks on "Artist's Edition". Maksavad need palju ja alguses olid ka tiraažid väga väikesed. Tegu siis raamatutega, mille sisuks mõne legendaarse koomiksikunstniku konkreetse loo originaalleheküljed, trükituna ära täpselt seesugusena, nagu nad füüsiliselt on - samas suuruses koos kõigi seal leiduvate abijoonte, paranduste ja defektidega, kasutades selleks ka võimalikult originaalilähedast paberit.
Ehk - selle sarja raamatud on kõige lähem, mis suvaline huviline pääseb originaalide omamisele. Loomulikult sõltub ka raamatute formaat originaalide suurusest, mis tähendab, et reeglina on nad mõõtudelt kusagil seal A2 kandis.
Hellboy raamat on esimene, milles saavad olema ära trükitud tekstita leheküljed, sest teatavasti on see juba digitaalse ajastu sari ja tekstid seetõttu lehekülgedele arvutis lisatud. (Varasemad AE-d on kõik olnud aastakümneid vanad lood, kus kõik käsitöö.) Aga see ei tee asja halvemaks, sest ega lugemiseks need raamatud polegi ette nähtud, pigem ikka kunstnikutöö nautimiseks.
Mignola köite sisuks peaks olema viie "Hellboy in Hell" loo leheküljed ja mõned varasemad lühilood. Nende seas on ka üldine lemmiklugu "The Corpse". Muuseas, tulekul on teisigi huvipakkuvaid "kunstnikuväljaandeid" - Jack Kirby "New Gods", Dave Gibbonsi "Watchmen" ja Charles Schulzi "Peanuts".
12 oktoober 2013
Joonistatud Laulud 1
Jätkuks läinudaastasele filmikoomiksite näitusele püüame sel aastal, mil numbriks 2013, kokku panna väljapaneku eesti muusikapaladel põhinevatest leheküljepikkustest koomiksitest. Projekti nimi on Joonistatud Laulud ja loodetavasti saab näitus kokku hilissügiseseks animatsioonifestivaliks.
Hetkel on koomikseid koos juba 27. Filmikoomikseid saime lõpuks kokku 44. Muusikakoomikseid on hetkel seega vähem, aga tulekul on veel nii mõnigi. Huvitaval kombel oleme me tegelikult võrreldes eelmise aastaga üsna täpselt samas laekumisgraafikus...
02 oktoober 2013
Davide Calì ja lasteraamatute õppetunnid
Italian children's book author Davide Calì was in Tallinn for some workshops and lectures.
Itaalias Maceratas illustratsiooni õppinud Gerdal oli juba mõnda aega plaan üks sealne koolitaja ka Tallinnasse kutsuda. Kuigi soomepoolne esialgne huvi miskipärast kadus, sai tänu Eesti Kunstiakadeemiale tema plaan ikkagi teoks - septembris 2013 oligi Davide Calì Tallinnas, andis siin mõned õppetunnid ja kohtus kohalike illustratsiooni-huvilistega.
Davide Calì on Šveitsis sündinud itaalia autor, illustraator ja koomiksitegija, kelle lasteraamatuid on ilmunud mitmel pool maailmas. Tema raamatute nimekiri on päris pikk, suuremal osal on ta kirjutajaks, pildid on teinud keegi teine. Lihtsalt ühel hetkel juhtus nii, et kirjastuse poolt pakutud šokolaadiraamatu projektis oli juba illustraator olemas. Nii see edasi läks ja nüüd joonistabki ta vaid oma raamatute storyboardid. Kui tõele au anda, siis joonistajana olekski tosina aastaga sedavõrd pikka nimekirja raske kokku saada.
DC oli Tallinnas mitu päeva. Reedel, 13. septembril pidas ta Rüütelkonna hoones loengu oma raamatutest ja illustratsiooni üldisest olukorrast eri maades ja eri turgudel. Nädalavahetusel toimus sealsamas Toompeal kaks pikka workshoppi, esimeses teemaks lasteraamatud ja teises koomiksid.
Üritused olid üsna õptlikud, usun, et siinsed tudengid ja illustraatorid nägid-kuulsid nii mõndagi, millest neil polnud siiani õrna aimu. Näiteks seda, kuivõrd erinevad on eri maade turud, kuidas mõnel maal on hädavajalik omada agenti ja kuidas sama raamat võib eri riikides hoopis erineva kuju võtta.
Tõsi küll, konkreetsed workshopi ülesanded olid ehk natuke üheülbalised - võis jääda mulje, et kõigi maailma pildiraamatute sisuks peab ilmtingimata olema mingi järjekordne loetelu, ka ei andnud ta just ülemäära palju juhtlõngu erinevate lugude jutustamiseks ja uute ideede leiutamiseks. Samas, huvitavat kuulis siiski nii mõndagi ja need eestimaalased, kes plaanivad oma illustratsioonide ja raamatutega rahvusvaheliselt õnne proovida said nii mõndagi teada.
Kui õppetunnid toimusid piiratud rahvale, siis 16. septembril toimus lisaks veel üks kohtumine. Seekord Eesti Lastekirjanduse Keskuses, kus ta tegi taas ülevaate oma raamatutest, vastas küsimustele ja isegi signeeris mõned raamatud.
Päris õhtul aga toimus kogu ettevõtmise lõpuks veel üks eriti eksklusiivne kokkusaamine - Joonistajad Koos blogi tavapärane Koosjoonistamine, kuhu viimasel ajal on aina enam ka välismaiseid külalisi juhtunud.
Istusime, sõime, rääkisime ja veetsime mõnusa õhtu Kalamajas.
Ja nii sai kogu ettevõtmise korraldanud Gerda ka lõpuks oma raamatutesse pühendused ja pildid sisse...
:-)
PS: lisalugemist - Gerda Märtensi intervjuu "Müürilehes".
Itaalias Maceratas illustratsiooni õppinud Gerdal oli juba mõnda aega plaan üks sealne koolitaja ka Tallinnasse kutsuda. Kuigi soomepoolne esialgne huvi miskipärast kadus, sai tänu Eesti Kunstiakadeemiale tema plaan ikkagi teoks - septembris 2013 oligi Davide Calì Tallinnas, andis siin mõned õppetunnid ja kohtus kohalike illustratsiooni-huvilistega.
Davide Calì on Šveitsis sündinud itaalia autor, illustraator ja koomiksitegija, kelle lasteraamatuid on ilmunud mitmel pool maailmas. Tema raamatute nimekiri on päris pikk, suuremal osal on ta kirjutajaks, pildid on teinud keegi teine. Lihtsalt ühel hetkel juhtus nii, et kirjastuse poolt pakutud šokolaadiraamatu projektis oli juba illustraator olemas. Nii see edasi läks ja nüüd joonistabki ta vaid oma raamatute storyboardid. Kui tõele au anda, siis joonistajana olekski tosina aastaga sedavõrd pikka nimekirja raske kokku saada.
DC oli Tallinnas mitu päeva. Reedel, 13. septembril pidas ta Rüütelkonna hoones loengu oma raamatutest ja illustratsiooni üldisest olukorrast eri maades ja eri turgudel. Nädalavahetusel toimus sealsamas Toompeal kaks pikka workshoppi, esimeses teemaks lasteraamatud ja teises koomiksid.
Üritused olid üsna õptlikud, usun, et siinsed tudengid ja illustraatorid nägid-kuulsid nii mõndagi, millest neil polnud siiani õrna aimu. Näiteks seda, kuivõrd erinevad on eri maade turud, kuidas mõnel maal on hädavajalik omada agenti ja kuidas sama raamat võib eri riikides hoopis erineva kuju võtta.
Tõsi küll, konkreetsed workshopi ülesanded olid ehk natuke üheülbalised - võis jääda mulje, et kõigi maailma pildiraamatute sisuks peab ilmtingimata olema mingi järjekordne loetelu, ka ei andnud ta just ülemäära palju juhtlõngu erinevate lugude jutustamiseks ja uute ideede leiutamiseks. Samas, huvitavat kuulis siiski nii mõndagi ja need eestimaalased, kes plaanivad oma illustratsioonide ja raamatutega rahvusvaheliselt õnne proovida said nii mõndagi teada.
Kui õppetunnid toimusid piiratud rahvale, siis 16. septembril toimus lisaks veel üks kohtumine. Seekord Eesti Lastekirjanduse Keskuses, kus ta tegi taas ülevaate oma raamatutest, vastas küsimustele ja isegi signeeris mõned raamatud.
Päris õhtul aga toimus kogu ettevõtmise lõpuks veel üks eriti eksklusiivne kokkusaamine - Joonistajad Koos blogi tavapärane Koosjoonistamine, kuhu viimasel ajal on aina enam ka välismaiseid külalisi juhtunud.
Istusime, sõime, rääkisime ja veetsime mõnusa õhtu Kalamajas.
Ja nii sai kogu ettevõtmise korraldanud Gerda ka lõpuks oma raamatutesse pühendused ja pildid sisse...
:-)
PS: lisalugemist - Gerda Märtensi intervjuu "Müürilehes".
26 september 2013
22 september 2013
Helsinki Comics Festival 2013
Helsinki Comics Festival 2013 took place on the first weekend of September. We made our day trip on Saturday, for me the most interesting author this time was dutch clean line master Joost Swarte.
Eestil veab. Skandinaavia suurim koomiksifestival - Helsingin Sarjakuvafestivaalit - toimub siinsamas üle lahe ja nii on meil väga mugav rahvusvahelisest koomiksimelust kohe kodu lähedal osa saada. Osta aga päevakruiis ja oled juba hilisõhtul uute elamustega kodus tagasi.
Soomest on kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud autorikoomiksi-maa ja loomulikult on ka festivalil põhirõhk kodumaisel pildisarjal, autoritel ja kirjastustel. Alati on aga kohale kutsutud ka hulk väliskülalisi. Seekordseteks festivaliteemadeks olid lastekoomiks ja Põhja-Ameerika, nii oligi osalemas mitmeid USA ja Kanada autoreid.
Festival on suur. Viimastel aastatel on seda küll kompaktsemaks korraldatud, põhitegevus toimub Lasipalatsi platsi kahes telgis. Siiski on näitusi ja ülesastumisi mitmel pool linnas, vahel võib samaaegselt toimuda isegi viis erinevat üritust. Kõike pole lihtsalt võimalik kogeda ja nii on iga festivalikülalise elamus üsna erinev ja tema enda valikultest kinni.
Käisime väikese seltskonnaga Helsingis laupäeval, 7. septembril. Isiklikult mina näiteks näitustele ei jõudnudki ja nii koosnevadki minu festivalimuljed põhiliselt peatelgis toimunust.
Joonas ja Elina Sildre olid festivalil juba varem kohal, Joonas seoses põhjamaise koomiksikoostööga juba neljapäeval, Elina päev hiljem. Festivali avapäeval toimus nimelt võistlus "Sarjakuvan Kylli-tädi", kus koomiksitegijad lastele onu Raivo kombel lugu joonistasid. Sel aastal valisid lapsed võitjaks Elina, kes saab nüüd rändavale tädi-kitlile omanimelise punase tasku!
Esmakordselt oli festivalil ka eesti oma laud, millel müügiks raamatuid ja printe, naabriteks ühel käel läti Kuš! ja teisel šotlased.
Traditsiooniliselt asub peatelgis helivõimendusega lava, millel külalisi küsitletakse. Siin intervjueerib festivali produtsent Otto Sinisalo ühte rahvusvaheliselt tuntuimat soome autorit Ville Rantat, kellel just uus raamat ilmus. (Sellest on muuses kirjutatud üks lõbustavamaid arvustusi, mida ma üldse lugenud olen.)
Soomes ilmub päris palju koomiksialbumeid. Uue ja vana kodumaise koomiksi valik on muljetavaldav, aga ka olulisemad rahvusvahelised raamatud saavad tõlgitud.
Austerlanna Ulli Lusti massiivne feministlik punkeepos "See on su ülejäänud elu viimane päev" ilmus just soomekeelsena ja nii oli ta paaril päeval festivalil signeerimas ja küsimustele vastamas. Naljakas oli see, kuidas signeerimissessiooni alguses pliiatsiteritajat otsides leidsid soomlased talle esimese asjana pussnoa. Signeerimine tegelikult hilines üle poole tunni, sest autor hängis selle aja hoopis KutiKuti leti ääres ja uuris raamatuid.
Nädal hiljem võitis "Today is the Last Day of the Rest of Your Life" USA-s Ignatz-auhinna kui aasta silmapaistvaim graafiline romaan.
Traditsiooniliselt oli kohal meie lõunanaabrite esindus. Lätlased on David Schilteri ja Sanita Muizniece juhtimisel oma koomiksielu ikka päris korralikult käima saanud - nende kogumik Kuš! võitis ju eelmisel aastal Euroopa peamisel festivalil Angoulême'is parima alternatiivkoomiksi auhinna. Seda saavutust ei anna meil siin ilmselt kunagi korrata.
Festivalil on oma laudadega kohal nii kirjastused kui kauplejad. Lisaks soomlastele on kohal inglased, šotlased, sakslased, kanadalased, hispaanlased, rootslased ja ilmselt teisigi.
Joost Swarte seadistab tehnoloogiat, kohe on algamas intervjuu.
Juhani Tolvanen küsitleb hollandi koomiksiklassikut Joost Swartet, kes minu jaoks oli kogu festivali kõige huvitavam külaline. (Soomlaste endi jaoks oli selleks ilmselt põhjanaabrite juures ülipopulaarse italo-westerni Tex Willer autor Fabio Civitelli, keda mina ei näinudki.) Swarte on kaugelt enam kui lihtsalt koomiksikunstnik, ta on kujundaja selle kõige laiemas mõistes, raamatukaantest teatrihoonete ja näituseruumideni. Muuseas, ka tema prilliraamid olevat ta enda disainitud.
Lisaks leiutas just Joost Swarte kaks terminit - ligne claire ja atoomstijl/atom style, mis mõlemad tähistavad hetkel minu jaoks just neid kõige huvitavamaid koomiksi-valdkondi.
Ja veel, kõrvalepõikena - Juhani Tolvaneni ja Petri Kemppineni raamat "Sarjakuva, rakastettuni: uuden sarjakuvan mestareita" oli omal ajal minu jaoks üks esimesi ja olulisemaid koomiksiteabe allikaid. Sain selle üsna varsti peale ilmumist. Kroon ilmselt juba kehtis.
Robotite ehitamise workshopilt on üks pappolevus peatelki jõudnud...
Swarte rääkis põhjalikult oma loomingust, näiteks koomiksist hollandi kirjandusklassika-adaptsioonide projektile. Just see oli meilegi eeskujuks filmi- ja muusikakoomiksite näituste korraldamisel. Eriti põhjalik pildimaterjal saatis juttu kirjandusõpikust "Thrice Told Tales: Three Mice Full of Writing Advice", milles kõiksugu kirjandusterminid ja -žanrid lastele selgeks tehakse. Võtsin kogu tema 53-minutise etteaste audio telefoniga salve.
Kuulsamad väliskülalised saabuvad festivalile tavaliselt koostöös kirjastusega, põhjuseks äsjatõlgitud raamat. Nii ka prantslane David B., kelle autobiograafiline peateos just soomekeelsena ilmus. Teema on sel tõsine, venna haigus ja kogu pere püüd raskustega toime saada ja lahendusi leida. Nägin teda suvel ka Pariisis kirjastuse L'Association juubelifestivalil, koos Lewis Trondheimi ja teistega on ta ju üks selle mõjuka alternatiivkirjastuse asutajaid.
Olin vist ainus, kel "Epileptiku" asemel signeerimiseks midagi muud kaasas, ilmselt oli piraadipilt väike vaheldus triibulisel elukal ratsutava poisi joonistamisele.
Ameeriklanna Lilli Carré teadis, et olemas on selline koht kui Eesti. Ja seda tänu Priit Pärna animafilmidele - Carrél endal on ka animatsioonitaust.
Lilli Carré ja Alexander Stewart, paremal paistab briti kirjastuse Nobrow laud. See nurgake oma stiilsete raamatute, printide ja minikoomiksitega oli justkui teleporteerumine tagasi Londonisse suvisele ELCAF-festivalile.
Festivalil oli kohal korralik Kanada esindus. Conundrum Press on keskendunud kodumaiste prantsuskeelsete albumite inglise keelde vahendamisele, lisaks nende valikus on ka eurotõlkeid.
John Martzi astronaudi-raamatu ostsin suvel ELCAF-ilt ja sain nüüd siis sinna joonistuse sisse. Muuseas, just tema asutas legendaarse illustratsiooniblogi Drawn. Ka Martz on 2013. aasta Ignatz-võitja, seda oma looga Gold Star.
Michael DeForge joonistab suhteliselt hulle, aga ilusti vormistatud alternatiivkoomikseid. Ta on töötanud ka animeseriaalis "Adventure Time", seega on ta tõeline tegija... :) Ka tema on 2013. aasta Ignatz-võitja. Ka tema raamatu kohta öeldi mulle, et see on nüüdseks haruldus ja out of print.
Kirjastaja Andy Brown tutvustab peatelgi esinemislaval Kanada koomiksielu ja kirjastust Conundrum Press.
Joost Swarte signeeris mu kõvakaanelise.
Siin võrdleb ta sama lugu uues Fantagraphicsi kogumikus ja 1975. aastal ilmunud soome indieajakirjas.
Tegelikult oli aga ilmselt festivali populaarseim autor Patrick McDonnell. Tema "Kamut" leheriba (originaalis Mutts, eestis Semud) korjas soome press üsna kiirelt üles, nii on neil tänaseks ilmunud juba ka oma kolmkümmend erinevat raamatut. Ka signatuuri-soovijaid oli palju, seetõttu tekitati koera-kassipiltide saba sujuvalt hoopis õue.
Autogramme tahtsid isegi koerad.
Peatelgi kõrval asus traditsiooniline väiksem telk, mil nimeks Pienlehtitaivas ja sees hulk koomiksirahvast omatehtud ja -rahastatud raamatute, printide ja muu loominguga.
Peterburi koomiksiesindus asus samuti seal. Neil endilgi ju festival - Бумфест/Boomfest - kohe-kohe algamas.
Vaade Väikelehetaeva taganurgast.
Pienlehtitaivas-telgis tegutses ka tuntud tegelasi - siin pildil on näiteks Kaisa Leka.
Lettidel oli ka päris ilusaid asju, millesse oleks võinud hoopis põhjalikumalt süveneda...
Patrick McDonnell jätkab signeerimist. Mulle tundub, et tal kulus ühe koera või kassi joonistamisele umbes 5 sekundit.
Siin aga allkirjastab oma uut soomekeelset "Infernot" briti indieklassik Hunt Emerson. Tema on üks neid autoreid, kellest sain omal ajal teada just eespool mainitud soome raamatust.
Temaatilises T-särgis tibid reklaamisid sealsamas kõrval digitaalset Donaldit.
Kanadalane Philippe Girard käis mõne aasta eest Peterburi koomiksifestivalil ja kirjutas-joonistas sellest veidi traumaatilisest kogemusest raamatu "Ruts & Gullies: Nine Days in Saint Petersburg". Album on ilmunud ka vene keeles. Muuseas, ühes pildis on tegelaskujuks Veiko Tammjärv! :-)
Sakslaste Moga Mobo kollektiiv pani pappkastidest püsti rahvusvahelise (Saksa, Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea, Taiwan) projekti MORGENSTADT – Homse Linn.
Mari Ahokoivu ostis Nowbrow letist Viviane Schwarzilt robotiraamatu.
Nobrow raamatulett oli kuuldavasti juba peale esimest õhtut hulga õhem ja kahenes laupäeva jooksul veelgi väga silmatorkavalt. Ise ostsin sealt Luke Pearsoni Hilda-sarja avaosa uue ja suurema kordustrüki. Sain ka veidi teavet tulevastest raamatutest ja järgmisest ELCAF-ist...
Kui ma ei eksi, siis pühapäevaks Nobrow tegelikult lahkuski ja siis tutvustasid samas kohas oma raamatuid juba piiterlased.
Kastides oli kunst.
Matt Madden korraldab koomiksikoolitusi ja on nii üksi kui koos oma abikaasa Jessica Abeliga kirjutanud mitu tähelepanuväärset koomiksiõpikut. Nägin teda suvel ka Pariisis, aga kummalgi korral ei hakanud autogrammi jahtima.
Legendaarse lastesaate Pikku Kakkonen särgis Vesa Kataisto küsitleb Hunt Emersoni. Emerson on eriti tuntud oma adaptsioonidega, ka tema uus raamat on seesugune, põhinedes Dante klassikalisel põrgulool.
Juhtusin Kuš!-i laua juurde tagasi just siis kui seda külastas Joost Swarte koos hollandi koomiksikorraldaja Gert Jan Pos'iga.
Päeva viimase esinejana küsitles USA koomiksiorganisaator Bill Kartalopolous pealaval Lilli Carré'd.
Festival hakkaski tolleks päevaks otsi kokku tõmbama, siiski jõudsime veel kiirelt koomiksiteemalisele turismiküsitlusele vastata.
Kell on kaheksa ja aeg tänaseks peatelk sulgeda. Rahvas oli juba läinud, nii ka suurem osa kauplejaid. Aitasime Sildretel eesti raamatud kokku pakkida ja asusime koduteele. See tähendab, teele sadama suunas, kust pool kümme lahkuv laev meid keskööks koju toimetas.
Ja oligi seekordne festivalikäik läbi. Näitusi ma ei näinudki, peatelgist eemal palju ei liikunud. Mitu tuttavat jäi eemalt silma, aga isiklikult tervitamata. Raamatuvalikusse oleks tahtnud põhjalikumalt süveneda, aga intervjuud ja signeeringud võtsid suurema osa ajast. Nii jäidki näiteks kõik soomekeelsed raamatud ostmata. Tegelikult ostsingi kõigest kolm raamatut, neljanda sain miskipärast tasuta... :) Samas, signatuuri said sisse kõik kaasa võetud asjad, kui Maddeni õpik välja arvata.
Korraldajatel vedas seekord päris tõsiselt - ilm oli septembri kohta ikka harjumatult suvine. Ilmselt seetõttu püstitati ka uus publikurekord - 28 000. Endale mulle küll tundus seekordne festival hõredam kui eelmine, aga ju siis oli ilusa ilma tõttu põgusaid juhuslikke läbiastujaid sedavõrd palju rohkem.
Järgmisel aastal olevat Klaaspalee platsil ehitustööd, mistõttu festival peab uue toimumispaiga leidma. Teemad on juba teada - sakslased ja vikerkaar, ju saab ka toimumispaik peagi selgeks. Loodetavasti on ta sama kompaktne ja mugav kui praegune, loodetavasti pakub festival midagi ka neile, keda peateemad ei huvita. Saab näha.
Eestil veab. Skandinaavia suurim koomiksifestival - Helsingin Sarjakuvafestivaalit - toimub siinsamas üle lahe ja nii on meil väga mugav rahvusvahelisest koomiksimelust kohe kodu lähedal osa saada. Osta aga päevakruiis ja oled juba hilisõhtul uute elamustega kodus tagasi.
Soomest on kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud autorikoomiksi-maa ja loomulikult on ka festivalil põhirõhk kodumaisel pildisarjal, autoritel ja kirjastustel. Alati on aga kohale kutsutud ka hulk väliskülalisi. Seekordseteks festivaliteemadeks olid lastekoomiks ja Põhja-Ameerika, nii oligi osalemas mitmeid USA ja Kanada autoreid.
Festival on suur. Viimastel aastatel on seda küll kompaktsemaks korraldatud, põhitegevus toimub Lasipalatsi platsi kahes telgis. Siiski on näitusi ja ülesastumisi mitmel pool linnas, vahel võib samaaegselt toimuda isegi viis erinevat üritust. Kõike pole lihtsalt võimalik kogeda ja nii on iga festivalikülalise elamus üsna erinev ja tema enda valikultest kinni.
Käisime väikese seltskonnaga Helsingis laupäeval, 7. septembril. Isiklikult mina näiteks näitustele ei jõudnudki ja nii koosnevadki minu festivalimuljed põhiliselt peatelgis toimunust.
Joonas ja Elina Sildre olid festivalil juba varem kohal, Joonas seoses põhjamaise koomiksikoostööga juba neljapäeval, Elina päev hiljem. Festivali avapäeval toimus nimelt võistlus "Sarjakuvan Kylli-tädi", kus koomiksitegijad lastele onu Raivo kombel lugu joonistasid. Sel aastal valisid lapsed võitjaks Elina, kes saab nüüd rändavale tädi-kitlile omanimelise punase tasku!
Esmakordselt oli festivalil ka eesti oma laud, millel müügiks raamatuid ja printe, naabriteks ühel käel läti Kuš! ja teisel šotlased.
Traditsiooniliselt asub peatelgis helivõimendusega lava, millel külalisi küsitletakse. Siin intervjueerib festivali produtsent Otto Sinisalo ühte rahvusvaheliselt tuntuimat soome autorit Ville Rantat, kellel just uus raamat ilmus. (Sellest on muuses kirjutatud üks lõbustavamaid arvustusi, mida ma üldse lugenud olen.)
Soomes ilmub päris palju koomiksialbumeid. Uue ja vana kodumaise koomiksi valik on muljetavaldav, aga ka olulisemad rahvusvahelised raamatud saavad tõlgitud.
Austerlanna Ulli Lusti massiivne feministlik punkeepos "See on su ülejäänud elu viimane päev" ilmus just soomekeelsena ja nii oli ta paaril päeval festivalil signeerimas ja küsimustele vastamas. Naljakas oli see, kuidas signeerimissessiooni alguses pliiatsiteritajat otsides leidsid soomlased talle esimese asjana pussnoa. Signeerimine tegelikult hilines üle poole tunni, sest autor hängis selle aja hoopis KutiKuti leti ääres ja uuris raamatuid.
Nädal hiljem võitis "Today is the Last Day of the Rest of Your Life" USA-s Ignatz-auhinna kui aasta silmapaistvaim graafiline romaan.
Traditsiooniliselt oli kohal meie lõunanaabrite esindus. Lätlased on David Schilteri ja Sanita Muizniece juhtimisel oma koomiksielu ikka päris korralikult käima saanud - nende kogumik Kuš! võitis ju eelmisel aastal Euroopa peamisel festivalil Angoulême'is parima alternatiivkoomiksi auhinna. Seda saavutust ei anna meil siin ilmselt kunagi korrata.
Festivalil on oma laudadega kohal nii kirjastused kui kauplejad. Lisaks soomlastele on kohal inglased, šotlased, sakslased, kanadalased, hispaanlased, rootslased ja ilmselt teisigi.
Joost Swarte seadistab tehnoloogiat, kohe on algamas intervjuu.
Juhani Tolvanen küsitleb hollandi koomiksiklassikut Joost Swartet, kes minu jaoks oli kogu festivali kõige huvitavam külaline. (Soomlaste endi jaoks oli selleks ilmselt põhjanaabrite juures ülipopulaarse italo-westerni Tex Willer autor Fabio Civitelli, keda mina ei näinudki.) Swarte on kaugelt enam kui lihtsalt koomiksikunstnik, ta on kujundaja selle kõige laiemas mõistes, raamatukaantest teatrihoonete ja näituseruumideni. Muuseas, ka tema prilliraamid olevat ta enda disainitud.
Lisaks leiutas just Joost Swarte kaks terminit - ligne claire ja atoomstijl/atom style, mis mõlemad tähistavad hetkel minu jaoks just neid kõige huvitavamaid koomiksi-valdkondi.
Ja veel, kõrvalepõikena - Juhani Tolvaneni ja Petri Kemppineni raamat "Sarjakuva, rakastettuni: uuden sarjakuvan mestareita" oli omal ajal minu jaoks üks esimesi ja olulisemaid koomiksiteabe allikaid. Sain selle üsna varsti peale ilmumist. Kroon ilmselt juba kehtis.
Robotite ehitamise workshopilt on üks pappolevus peatelki jõudnud...
Swarte rääkis põhjalikult oma loomingust, näiteks koomiksist hollandi kirjandusklassika-adaptsioonide projektile. Just see oli meilegi eeskujuks filmi- ja muusikakoomiksite näituste korraldamisel. Eriti põhjalik pildimaterjal saatis juttu kirjandusõpikust "Thrice Told Tales: Three Mice Full of Writing Advice", milles kõiksugu kirjandusterminid ja -žanrid lastele selgeks tehakse. Võtsin kogu tema 53-minutise etteaste audio telefoniga salve.
Kuulsamad väliskülalised saabuvad festivalile tavaliselt koostöös kirjastusega, põhjuseks äsjatõlgitud raamat. Nii ka prantslane David B., kelle autobiograafiline peateos just soomekeelsena ilmus. Teema on sel tõsine, venna haigus ja kogu pere püüd raskustega toime saada ja lahendusi leida. Nägin teda suvel ka Pariisis kirjastuse L'Association juubelifestivalil, koos Lewis Trondheimi ja teistega on ta ju üks selle mõjuka alternatiivkirjastuse asutajaid.
Olin vist ainus, kel "Epileptiku" asemel signeerimiseks midagi muud kaasas, ilmselt oli piraadipilt väike vaheldus triibulisel elukal ratsutava poisi joonistamisele.
Ameeriklanna Lilli Carré teadis, et olemas on selline koht kui Eesti. Ja seda tänu Priit Pärna animafilmidele - Carrél endal on ka animatsioonitaust.
Lilli Carré ja Alexander Stewart, paremal paistab briti kirjastuse Nobrow laud. See nurgake oma stiilsete raamatute, printide ja minikoomiksitega oli justkui teleporteerumine tagasi Londonisse suvisele ELCAF-festivalile.
Festivalil oli kohal korralik Kanada esindus. Conundrum Press on keskendunud kodumaiste prantsuskeelsete albumite inglise keelde vahendamisele, lisaks nende valikus on ka eurotõlkeid.
John Martzi astronaudi-raamatu ostsin suvel ELCAF-ilt ja sain nüüd siis sinna joonistuse sisse. Muuseas, just tema asutas legendaarse illustratsiooniblogi Drawn. Ka Martz on 2013. aasta Ignatz-võitja, seda oma looga Gold Star.
Michael DeForge joonistab suhteliselt hulle, aga ilusti vormistatud alternatiivkoomikseid. Ta on töötanud ka animeseriaalis "Adventure Time", seega on ta tõeline tegija... :) Ka tema on 2013. aasta Ignatz-võitja. Ka tema raamatu kohta öeldi mulle, et see on nüüdseks haruldus ja out of print.
Kirjastaja Andy Brown tutvustab peatelgi esinemislaval Kanada koomiksielu ja kirjastust Conundrum Press.
Joost Swarte signeeris mu kõvakaanelise.
Siin võrdleb ta sama lugu uues Fantagraphicsi kogumikus ja 1975. aastal ilmunud soome indieajakirjas.
Tegelikult oli aga ilmselt festivali populaarseim autor Patrick McDonnell. Tema "Kamut" leheriba (originaalis Mutts, eestis Semud) korjas soome press üsna kiirelt üles, nii on neil tänaseks ilmunud juba ka oma kolmkümmend erinevat raamatut. Ka signatuuri-soovijaid oli palju, seetõttu tekitati koera-kassipiltide saba sujuvalt hoopis õue.
Autogramme tahtsid isegi koerad.
Peatelgi kõrval asus traditsiooniline väiksem telk, mil nimeks Pienlehtitaivas ja sees hulk koomiksirahvast omatehtud ja -rahastatud raamatute, printide ja muu loominguga.
Peterburi koomiksiesindus asus samuti seal. Neil endilgi ju festival - Бумфест/Boomfest - kohe-kohe algamas.
Vaade Väikelehetaeva taganurgast.
Pienlehtitaivas-telgis tegutses ka tuntud tegelasi - siin pildil on näiteks Kaisa Leka.
Lettidel oli ka päris ilusaid asju, millesse oleks võinud hoopis põhjalikumalt süveneda...
Patrick McDonnell jätkab signeerimist. Mulle tundub, et tal kulus ühe koera või kassi joonistamisele umbes 5 sekundit.
Siin aga allkirjastab oma uut soomekeelset "Infernot" briti indieklassik Hunt Emerson. Tema on üks neid autoreid, kellest sain omal ajal teada just eespool mainitud soome raamatust.
Temaatilises T-särgis tibid reklaamisid sealsamas kõrval digitaalset Donaldit.
Kanadalane Philippe Girard käis mõne aasta eest Peterburi koomiksifestivalil ja kirjutas-joonistas sellest veidi traumaatilisest kogemusest raamatu "Ruts & Gullies: Nine Days in Saint Petersburg". Album on ilmunud ka vene keeles. Muuseas, ühes pildis on tegelaskujuks Veiko Tammjärv! :-)
Sakslaste Moga Mobo kollektiiv pani pappkastidest püsti rahvusvahelise (Saksa, Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea, Taiwan) projekti MORGENSTADT – Homse Linn.
Mari Ahokoivu ostis Nowbrow letist Viviane Schwarzilt robotiraamatu.
Nobrow raamatulett oli kuuldavasti juba peale esimest õhtut hulga õhem ja kahenes laupäeva jooksul veelgi väga silmatorkavalt. Ise ostsin sealt Luke Pearsoni Hilda-sarja avaosa uue ja suurema kordustrüki. Sain ka veidi teavet tulevastest raamatutest ja järgmisest ELCAF-ist...
Kui ma ei eksi, siis pühapäevaks Nobrow tegelikult lahkuski ja siis tutvustasid samas kohas oma raamatuid juba piiterlased.
Kastides oli kunst.
Matt Madden korraldab koomiksikoolitusi ja on nii üksi kui koos oma abikaasa Jessica Abeliga kirjutanud mitu tähelepanuväärset koomiksiõpikut. Nägin teda suvel ka Pariisis, aga kummalgi korral ei hakanud autogrammi jahtima.
Legendaarse lastesaate Pikku Kakkonen särgis Vesa Kataisto küsitleb Hunt Emersoni. Emerson on eriti tuntud oma adaptsioonidega, ka tema uus raamat on seesugune, põhinedes Dante klassikalisel põrgulool.
Juhtusin Kuš!-i laua juurde tagasi just siis kui seda külastas Joost Swarte koos hollandi koomiksikorraldaja Gert Jan Pos'iga.
Päeva viimase esinejana küsitles USA koomiksiorganisaator Bill Kartalopolous pealaval Lilli Carré'd.
Festival hakkaski tolleks päevaks otsi kokku tõmbama, siiski jõudsime veel kiirelt koomiksiteemalisele turismiküsitlusele vastata.
Kell on kaheksa ja aeg tänaseks peatelk sulgeda. Rahvas oli juba läinud, nii ka suurem osa kauplejaid. Aitasime Sildretel eesti raamatud kokku pakkida ja asusime koduteele. See tähendab, teele sadama suunas, kust pool kümme lahkuv laev meid keskööks koju toimetas.
Ja oligi seekordne festivalikäik läbi. Näitusi ma ei näinudki, peatelgist eemal palju ei liikunud. Mitu tuttavat jäi eemalt silma, aga isiklikult tervitamata. Raamatuvalikusse oleks tahtnud põhjalikumalt süveneda, aga intervjuud ja signeeringud võtsid suurema osa ajast. Nii jäidki näiteks kõik soomekeelsed raamatud ostmata. Tegelikult ostsingi kõigest kolm raamatut, neljanda sain miskipärast tasuta... :) Samas, signatuuri said sisse kõik kaasa võetud asjad, kui Maddeni õpik välja arvata.
Korraldajatel vedas seekord päris tõsiselt - ilm oli septembri kohta ikka harjumatult suvine. Ilmselt seetõttu püstitati ka uus publikurekord - 28 000. Endale mulle küll tundus seekordne festival hõredam kui eelmine, aga ju siis oli ilusa ilma tõttu põgusaid juhuslikke läbiastujaid sedavõrd palju rohkem.
Järgmisel aastal olevat Klaaspalee platsil ehitustööd, mistõttu festival peab uue toimumispaiga leidma. Teemad on juba teada - sakslased ja vikerkaar, ju saab ka toimumispaik peagi selgeks. Loodetavasti on ta sama kompaktne ja mugav kui praegune, loodetavasti pakub festival midagi ka neile, keda peateemad ei huvita. Saab näha.
* * *
Tellimine:
Postitused (Atom)
