Head uut aastat!

Tegin elu esimese piparkoogitaigna ja elu esimese piparkoogimaja. Omaenda projekti põhjal. Kuigi lõikasin tainast tehes näppu ja sain monteerides veidi tulise karamelliga põletada, tuli ikkagi välja! (Ega muidugi majas pildistamishetkel põlev tuli eriti välja ei paista...)

Ajalinnu otsingud

2011 collected edition and making-of book from 2004

I encountered this BD by Régis Loisel and Serge Le Tendre many years ago, when I was working in an animation studio. It was not that easy to find any kind of comic book info back then... One of my collegues was half Polish, he had quite a many comic albums he got when visiting relatives. Thorgals, of course, as the artist is from Poland, bu also Asterixes and some others. He also had albums from the series "La quête de l'oiseau du temps" - legendary French fantasy series from the eightes, which, as I've heard now, set the standards for all the later bandes desinées.

This was one of the most impressive comic books I've seen back then. I couldn't read it, but the artwork was just über cool. Years later I got the artbook from Amazon, and now, when the intégrale collection came out (with new colours for the first two albums), this was a must buy for me.

Eesti keeles ka. Töötasin kunagi ammu-ammu animafilmistuudios. See oli aeg, mil netis käisid ainult Amiga fännid ja sedagi telefoniliine pidi, raamatuid, muusikat või mistahes infot oli raske kätte saada. Üks mu tollane kolleeg oli poolenisti poola verd, sugulasi külastades oli ta endale soetanud korraliku kuhila sealseid koomiksitõlkeid. Oli seal nii Thorgalit kui Asterixi, aga oli ka uuemat kraami.

Ühed albumid, mis oma väljanägemisega mu praktiliselt pahviks lõid, kuulusid fantaasiasarja "Ajalinnu otsingud", autoriteks Régis Loisel ja Serge Le Tendre. See oli ikka midagi üsna enneolematut. Ja nagu nüüd tean, kaugeltki mitte ainult minu jaoks, sest just selle sarja esimene album pannud maha lati kõigi hilisemate prantsuse fantaasiakoomiksite jaoks. (Tõsi küll, ilmselgelt on sama mõjukas ka Moebiuse-Jodorowsky "Incal".)

Kunagi hiljem kui juba Amazon tegutsemas, ostsin endale sarja autoritest ja tegemisest pajatava üliohtralt illustreeritud raamatu. Nüüd, 2011. aasta lõpus ilmus aga kogumik, milles sarja neli albumit ühtede kaante vahel. Kaks esimest seejuures uuesti värvituna, lisakraamiks mõned leheküljed sarja esialgset mustvalget versiooni. Ilus asi omada ja teiste klassikute kõrvale riiulisse lisada. Loodetavasti oskan seda kunagi ka lugeda... Inglise keeles ju kogu seda sarja olemas polegi.

Häid pühi!

Pop-up Koomiksikeskus II

Pop-up koomiksikeskuse reedene päev - 9. detsember - algas seminariga, mis ilmselt oligi korraldajatel kogu ürituse põhieesmärgiks. Selleks puhuks oli Tallinna sõitnud koguni üheteistkümne (!) riigi esindajaid, arutamaks, kas ja millisel kujul oleks võimalik tulevikus tõhusat koomiksialast koostööd teha. Loen siis siinkohal kõik need maad ka ette - Soome, Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Poola, Rootsi, Norra, Taani, Holland ja Saksamaa.

Esmalt tegi ülevaate Soome koomiksielust ja -olukorrast ettevõtmise projektijuht ja Soome Koomiksiseltsi esimees Kalle Hakkola, seejärel said sõna teised osalised. Iseenesest on huvitav, kuivõrd sarnane on olukord kõigis neis riikides, vaatamata sellele, et nii rahvaarvus kui mainstream-koomiksi (ja manga) levikus on suuri erinevusi.

Tundub, et autorikoomiksi tiraažid jäävad kõikjal vahemikku 500-1000 eksemplari, harva rohkem. Kõikjal, kus koomikseid laiemalt kirjastatakse, domineerivad mõned suuremad väljaandjad, samas on kohalikel autoritel alati keeruline leida finantseerimist veel valmimisjärgus projektile. Üks korralik raamat võtab aga ju valmimiseks mitmeid kuid ja selgi ajal peaks autor millestki elama... Raha aga kiputakse maksma alles siis kui lugu juba paberil. Kui üldse. Pea igal osalenud maal on vähemalt paar festivali, kuid ega Helsingi omast suuremat naljalt neis riikides leidugi. Soome on üldse oma eduka korraldus- ja lobitööga mitmes mõttes kõigile eeskujuks - nüüdseks on koomiksile välja võideldud isegi rida riigieelarves!

Balti riikidest on parim olukord ilmselt Lätis, kus David Schilteri juhtimisel on saadud käima toimiv süsteem ajakirja "Kuš!" tegemiseks, kuigi raha tuleb taotleda ikkagi iga järgmise trükise jaoks eraldi. Lätlasi tuleb ka tunnustada, kuna nende väljaannetes on esindatud välisautorid, ka on väga aktiivselt loodud võrgustik, mis nende trükiseid kõikjal maailmas müüb ja levitab.

Leedulased teevad ka esimesi samme, kuigi tegelikult on neil fanzine'i laadis alternatiivkoomikseid juba päris pikalt ja ohtralt tehtud. Nüüdseks on asutatud väike koomiksiraamatukogu, ilmunud on "Maus" ja "Persepolis". Asi edeneb, ja seda, nagu ikka, mõne aktiivse entusiasti eestvedamisel. Laiade masside jaoks on koomiks ka seal sama kõrvaline teema kui mujal.

Hollandlase Gert Jan Pos ettekandest jäi meelde paar head ideed, mis oleks väärt ka Eestis proovimist. Nimelt on seal maal ilmunud kaks sarnast koomiksikogumikku. Korraldajad tellisid filmikriitikutelt nimekirja 25-st kõige olulisemast kodumaisest filmist, mispeale siis koomiksiautorid tegid kõigist neist ühe lehekülje pikkuse adaptsiooni. Samasugune koomiksikogumik tehti ka veerandsaja olulisema kirjandusteose põhjal, ülal fotol ongi näha sealt üks lehekülg. Joonistusstiilid muidugi varieerusid täiesti seinast seina. Miks mitte midagi sellist ka Eestis teha? Seda enam, et aastal 2012 saab Eesti film ju saja aastaseks!

Rootsi koomiksiasjadest rääkis Kristiina Kolehmainen, soomlanna, kelle töö tulemusena avas 1996. aastal Stockholmis uksed siiamaani toimiv koomiksiraamatukogu. Tema on ka sealse väikese koomiksifestivali peakorraldaja ja üldse inimene, kes suuresti üksinda läänenaabrite koomiksivankrit edasi lohistab. Tutvusime Kristiinaga täiesti juhuslikult kevadel 2011 Pariisis Bastille'i kandis ja Charles Berberiani signeerimisel, kus ma ootamatult nägin Helsingi festivali kirjadega T-särgis inimest. :-)

Koomiksikeskusest põikas läbi mitmeid kodumaiseid koomiksiga seotud inimesi. Näiteks Andreas, kaasas raske avamata postipakk eksklusiivse disainkõlarijublakaga. Selle seadeldise orign story oli pikk ja keeruline ja iga kord veidi erinev.

Õhtul toimus Koomiksikeskuses Soome Instituudi vastuvõtt ja pidu.

***

Laupäeval, 10. detsembril, ühtlasi koomiksikeskuse viimasel tegutsemispäeval, kogunes sama rahvusvaheline seltskond juba konkreetsemalt omavahelist koostööd arutama.

Vähemalt selline oli plaan. Mõnda aega oligi jutt asjalik, kurtmised segamine potensiaalsete koostööideedega. Üks neist näiteks kordamööda toimetatav ajakiri, mille iga numbri sisuks koostava riigi koomiksilooming. Just siis aga hakkaski arutelu kiiva kiskuma. Jäi mulje, et iga riiki esindav osaleja (olgu selleks siis kasvõi eraisik) peaks ostma välja virna iga ajakirjanumbri eksemplare ja neid siis omal maal edasi levitama. Kas Eestis leiduks 25 ostjat näiteks Taanist või Leedust rääkivale autorikoomiksi-kogumikule? Kahtlen tugevalt... Teine probleem oli muidugi väljaandele universaalselt sobiv nimi ja siis läks juba asi üsna segaseks, vahepeal jõuti juba mingi kiilkirja-akronüümini. Ütleme ausalt, ega sellist nime, mis sobiks üheteistkümnesse eri keelde, ikka niisama lihtsalt ei leia.

Veel otsatum oli aga arutelu loodava koostööorganisatsiooni teemadel, sellegi nimevaidlus läks vaikselt aga kindlalt metsa poole. Mõningaid asjalikke ettepanekuid ei kiputud kuulama ja domineerima jäi midagi, mis meenutas pigem proletaarset ametühingut-uniooni. Kas üldse on võimalik luua ühist teovõimelist organisatsiooni, mille liikmeteks on niivõrd erineva taustaga osalised? Mõnel aktivistil pole ju lihtsalt volitusi siduvate otsuste tegemiseks, mõnel pool, nagu Eestis, pole lihtsalt üldse mingit organisatsioonigi.

Üldiselt oli kogu see arutelu lõpuks suhteliselt viljatu ja ületas lõpuks ka minu taluvusvõime. Paberile tekkis juba stiliseeritud mammuti pilt ja pähe ketserlik mõte pakkuda koomiksialase koostööorgani nimeks ja vapiloomaks just seda looma - põhjamaist, suurt ja väljasurnut. Aga ma pole kindel, et kõik laua ümber olnud oleksid irooniast aru saanud.

Samal ajal lähenes koomiksikeskuse viimase tööpäeva lõpp, vabatahtlikud töötajad pakkisid juba vaikselt kola kokku, et pühapäevane väljakolimine libedamalt läheks. Eestlased asutasid end lahkuma, laua taha jäi viimase mohikaanlasena pärismaalaste lippu kõrgel hoidma... Joonas. Kes muu.

Peale väikesi kõhklusi ja Viru keskuse asjaajamisi suundusime siiski Mariga läbi aastalõpu esimese suurema lörtsisaju ka Kalamajja, kus oli plaanis teine osalejate afterparty. Vaatamata pikale bussiootamisele olime kohal tükk aega enne kui Rotermannis jutud räägitud said ja vettinud seltskond läbi sadude lõpuks kohale jõudis.

Üldiselt ja kokkuvõtteks oli kogu see Pop-up ettevõtmine ju päris tore, kuigi veidi väsitav. Oleks tegelikult tahtnud, et juhuslikul või muidu vähem-julgel huvilisel oleks olnud keskuses peale näitusepiltide vaatamise midagi muud veel teha. Praegu jäi mul mulje, et need eestimaised koomiksihuvilised, kel isiklikke tutvusi polnud, tulid ja piilusid häbelikult natuke toimuvat ja siis lihtsalt hiilisid võimalikult märkamatult jälle minema. Raamatuid küll lehitseti, aga ausalt öeldes ma ei teagi, kas ja kui palju neid müüdi. Ise ju ostsin küll paar. See, et laupäeval käis kohal tuliuue kodumaise lastekoomiksi "Taevalaeka saladused" autor Anti Veermaa, kes jagas ka signatuure, jäi enamusel ilmselt üsna märkamata (kuigi sellest oli juttu Facebooki eesti koomiksi foorumis).

Aga muidugi ma loodan, et midagi huvitavat toimub Eestis edaspidigi. Töötoad igatahes annavad lootust, et ehk pandi nendega mõnes noores peas mõni idee idanema. Eks tulevik näitab.

Pop-up Koomiksikeskus I

On the first week of December 2011 Finnish Comics Society was in Tallinn. With the Finnish Institute of Estonia they organized so-called Pop-up Comics Centre, a temporary place in the city centre, with 3 exhibitions, daily workshops, showcases and seminar. There were artists from different countries participating in Nordicomics Workshop; and comics organizers from 10 countries on seminar.


Detsembri alguses toimus Eestis ehk meie maa senise ajaloo suurim koomiksiüritus - 4. kuni 10. detsembril asus Tallinna kesklinna Rotermanni kvartalis Pop-up Koomiksikeskus. Lahti seletatuna tuli nädalaks ajaks Tallinna Soome Koomiksiselts ja pani siin koos Soome Instituudiga püsti paiga, kus oli üleval kolm näitust, kus toimusid koomiksi õpitoad nii lastele kui tudengitele, kus oli müügil raamatuid ja kus sai soovi korral teha kasvõi rinnamärke.
Siia saagu koomiksikeskus!
Üks näitusi, mis 3. detsembril üles rippuma sai, oli pisike ülevaade Eesti lastekoomiksist. Selle jaoks joonistasin isegi mina ühe neljaleheküljelise libahundiloo!
Lisaks sai seintele veel ka põhjamaine Nordiccomics-näitus ja suured väljaprinidid Soome sarjakuva 100-aastast ajalooga. Soomlased teatavasti arvestavad oma koomiksielu algushetkeks 1911. aastal ilmunud Ilmari Vainio raamatut "Professori Itikaisen tutkimusretki". Samamoodi arvestades on Eesti koomiks ju isegi vanem - Karl August Hindrey pildiraamat "Pambu-Peedu" ilmus 1906.

Vaade Koomiksikeskusele Rotermanni aatriumist.

Siin ja seal oli seintel tahvelvärviga alasid, kuhu sai kirja kõik vajalik.
Lisaks raamatutele sai soovija endale näiteks ka rinnamärke teha. Joonista või prindi, lõika välja, pressi kokku ja - valmis!

Betoonist interiööri ilmestasid ideaalselt kokkukõlksuvad etno.ee lebopadjad ja disaintoolid-lambid.
Keskuses oli võimalus ka väikeseks suupisteks.

Nordicomicsi töötoas kogunesid mitmete põhjamaade autorid, et reedeks üheskoos raamatujagu Tallinnast inspireeritud koomikseid valmis joonistada. Ruudukujuline raamat peaks olema veebruarikuiseks Riia workshopiks ilmunud, paar seesugust on juba varasematest töötubadest olemas.

Samal ajal õpetasid Petri Koikkalainen ja Joonas Sildre lastele ja tudengitele koomiksitegemise aluseid. Ehk kannavad need ettevõtmised (mis ka mitmel pool mujal Eestis toimusid) vilja ja mõni osalejatest sai püsiva koomiksipisiku? Ehk kusagil viie aasta pärast näeme...

Lisaks toimusid Keskuses ka kunstnikututvustused - igal näitas üks autor seinale oma pilte ja rääkis kõrvale oma loomingust ja loometööst.
Neljapäevane tutvustus toimus küll tunnikese varem, sest oli ju Soome Vabariigi iseseisvuspäev ja Linnan juhlat vajasid ka siinpool lahte vaatamist... :-)

Pärastpoole aga, kui Keskus kinni, toimus Kalamajas Sildrete koomiksipere kodus väike afterparty ühes eri maade koomiksikunstnikega. Selleks ajaks saabus lahe tagant kohale ka Soome koomiksseltsi pealik Kalle Hakkola isiklikult.

Ja nii lõppeski ettevõtmise esimene pool. Reedel ja laupäeval oli toimuv veidi teistsugune.

Tr!ckster Hellboy print

Juulikuu keskel toimub USA-s San Diego linnas ingliskeelse maailma suurim koomiksfestival SDCC ehk San Diego Comic-Con. "Tänu" Hollywoodi ja mängudemaailma huvile on üritus muutunud nii massiivseks, et see on hakanud juba algset osalejaskonda, ehk siis koomiksitegijaid ja illustraatoreid häirima.

Sel aastal korraldaski grupp kunstnikke sealsamas kõrval alternativse ürituse Tr!ckster, mis suunatud just loomingulisele tegevusele ja kunstnike ning fännide otsesuhtlusele. Tundub, et asi läks väga hästi korda ja ilmselt jätkatakse järgmiselgi aastal.

Üks sealseid eksklusiivseid väljaandeid lisaks reale raamatutele oli ka järjekordne Mike Mignola print. Seekord oli prindiga kaasas ka "autentsustõend", mis vaat et veel uhkemgi. Printe tehti 150, pooled neist läksid hiljem müüki Mignola koduleheküljel. Prindi signeeris lisaks ka kolorist Dave Stewart, kes vist sertifikaadi ka kujundas.

Tänu Joshuale, kes üritust külastas, sain selle prindi endale minagi, ilma, et oleks pidanud netipoes õigeid sekundeid varitsema või hiljem Ebays seiklema. Eriti hämmastav on see, et minu eksemplar kannab numbrit #3/150!

Hellboy mälestusprint

10. augustil 2011 tähistas USA lääneranniku koomiksipood The Comic Bug kolmeosalise Hellboy loo "The Fury" lõpuosa ilmumist signeerimisüritusega. Tegu siis kogu saagas üsna olulise peatükiga, mis oli ka viimane, mille pani paberile Duncan Fegrdo. Viimase Hellboy loo, mis alustab ilmumist aasta 2012 algupoolel, joonistajaks on taaskord üle pika aja autor Mike Mignola ise. Lugu "Hellboy in Hell" alustab ilmumist augustis 2012.

Ürituse puhul andis pood välja ka spetsiaalse signeeritud ja nummerdatud prindi. (Mis sisaldab tegelikult loo kohta parajat spoilerit...) Sain selle täna minagi, minu eksemplar kannab numbrit #306/333.

Aasta viimane koosjoonistamine

Käisime ilmselt viimast korda sel aastal joonistajate blogi rahvaga Kalamajas koos joonistamas.

Olime seekord kuuekesi - Joonas, Elina, mina Meelis, Anni ja just Itaaliast õpingutelt koju pühi veetma saabunud Gerda.

Nagu ikka, ajasime juttu, jõime glögi ja sõime mitmeid asju, näiteks Gerda toodud tarkuseteradega kompvekke.

Mis joonistamisse puutub, siis tegime Joonase ettepanekul omamoodi "telefonimängu", kus lisasime edasiantavale paberiribale eelneva põhjal vaheldumisi teksti ja pilte, kuni tekkis midagi koomiksilaadset. Elina püüdis ka jõulukaarte joonistada.

Varsti jälle!