Mulle meeldivad heade bändide best-of kogumikud, eriti veel siis kui mul nende albumeid varasemast suurt ei olegi. Antud juhtumil siis üks. Nägin ise Manic Street Preachersit vanadel headel ja ammustel aegadel Hultsfredi festivalil, polnud viga. Veelgi varem kui ma nende muusikast veel midagi ei teadnud, käisid nad oma stencil-T-särkides koledapoolsete fotodega NME-s ja MM-s mulle tegelikult närvidele, aga kui Richey Edwards ära kadus ja Selectist viimast ja lõigutud käsivartega intervjuud lugesin, läks asi juba huvitavaks. Tükk aega hiljem tulid juba mõned päris massiivsed ja heas mõttes kleepuvad raadiopopi lood, mida teab igaüks. Ja kuigi nende flirt sotsialismuse ja Fidel Castroga on minusugusele eks-sovjeedile üsna arusaamatu, siis muusikat nad teha oskavad.Ühesõnaga - topeltalbum 2x19 singlilooga, pluss mitteanamorfne DVD, millel 41 musavideot. A muidu päris kobe pakend, umbes nagu kunagine Saint Etienne'i oma. Sisuks küll kahjuks ainult fotod, mingi essee bändi ajaloost oleks ka ära kulunud.
"Motorcycle Emptiness". Lõbus on vaadata, kuidas inimesed vananedes tüsenevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar