Amazonist saabus pakk...

Viimane raamat, mis mulle Amazonist saabus - "Caniff" - oli oma suurusele ja paksusele vaatamata kasti lahtiselt sisse visatud ja paari õhukotiga kindlustatud. Tulemus - 3 cm paksu raamatu KÕIK nurgad loppis ja KÕIGI lehtede KÕIK nurgad kortsus. Ja esimeses endpaperis rebend. Uskumatu. Aga vähemalt saadeti juba protesti peale uus koopia. Eelneva valguses oli ju kena karpi avades näha, et Craig Thompsoni "Habibi" kiletati kindlalt papptahvlile.

Ja nüüd lugema!

(Täpsemalt: 672 lehekülge on päris palju ja reaalselt asub see eepos mu lugemisjärjekorda...)

Cyril Pedrosa

I had three Cyril Pedrosa books with me on Helsinki Comics Festival 2011. I thought that maybe the paper of American edition of "Three Shadows" is not suitable for brush pen, so I took with me two more books I have, one of them "Integral", another one a children's story which style I really-really like.


He had Pentel, but the main drawing tool for all the signatures I saw him doing was some sort of Japanese fountain pen. And - instead of drawing to one of my books and just signing the others, he drew to all of them!

Helsingi Koomiksifestival 2011

This posting is about our visit to Helsinki Comics Festival 2011. Helsinki is some 80 kilometers from Tallinn and the language is similar, so it's easy to make a day trip with the boat - It will be a long day with the early start, but we'll be back home at midnight.

Nagu ikka septembris, toimus ka sel aastal Helsingi Koomiksifestival. Seekord olid päevadeks 16 - 18 ehk reede - pühapäev, toimumiskorra järjenumbriks 26. Soomlased loevad oma koomiksi algushetkeks pildiraamatu "Professori Itikaisen tutkimusretki" ilmumist aastal 1911. Seega tähistasid põhjanaabrid sel aastal oma koomiksiajaloo väga ümmargust aastapäeva, loomulikult oligi just see festivali peateemaks. Teine teema, millega nii mõnigi külaline ja esinemine haakus, oli seekord Briti koomiks.

Minu isiklik festivalikülastus jäi tavapäraselt ühepäevaseks. Hüppasime väikese 6-2 seltskonnaga (kaks meist shoppas niisama linnas ringi) Helsingist läbi laupäeval, mil tundusid toimuvat kõige huvitavamad ülesastumised. Nii oligi, kuigi tegelikult ei olnud eelnevalt filtreeritud ja prinditud ajakavast just väga palju kasu - lõppkokkuvõttes sai käidud ainult kolmes toimumiskohas - Peatelgis, Väikelehetaevas ja Postimuuseumis.

Samal ajal mujal

Nii jäid nägemata tegelikult kõik soome autorite ja koomiksite intervjuud ja paneelid, samamoodi ka näitused. Tagatipuks tundus, et briti autorid ja koomiksiuurijad olid kohal vist ainult reedel, sest laupäeval ei paistnud neid enam küll kusagil. Ja nii tundubki takkajärgi, et tegelikult õnnestus festivalil pakutust näha ainult pisikest osa.

Ka shoppamine jäi isiklikult mul üsna kesiseks, enamus huvipakkuvaid asju jäidki lõppkokkuvõttes ostmata. Skoorisin ainult kolm raamatut! Teised olid selles osas märkimisväärselt edukamad - tagasi tuldi nii Nausicaa täiskomplekti kui Piraat Isaaci, Härra Jeani ja Spiroudega. Samas, ikkagi - sai tervitada mitmeid tuttavaid, õnnestus näha kahte vestlust ühe maailma parima koomiksiautori Cyril Pedrosaga, saada tema signatuurid koguni kolme raamatusse ning vestelda pikalt suurima festivaliüllatuse - väikese müügileti taga askeldanud briti Nobrow kirjastuse ühe asutaja ja eestvedaja Sam Arthuriga. Nii et üldiselt võttes läks väsitav laupäev ikkagi üsna korda.

Ja nüüd väike fotoreportaaž pisikeste lisakommentaaridega.

Sõitsime Helsingisse 7:30 laevaga, mis klappis päris hästi - festival avati kell 10. Teist aastat toimus põhitegevus Lasipalatsi taha platsile püstitatud telgis, kus olid nii müügiletid kui väike lava intervjuudeks.

Laupäeva hommikul oli muidugi veel rahvast vaid mõõdukalt liikvel, kuid üldse külastanud tasuta ligipääsuga kolmepäevast ettevõtmist suisa 25 000 inimest! Tegimegi siis alustuseks kohe saalile ringi peale ja vaatasime üle, mida pakutakse. Ostlemine sai esialgu hilisemaks lükatud.

Üldiselt oli soomlastel tõlgetele ja välisalbumitele lisaks müügil päris palju uut ja huvitavat kodumaist kraami, näiteks vanadel rahvajuttudel põhinev morbiidselt mustvalge "Perkele" võiks olla huvitav lugemine. WSOY pakkus lisaks mõningaid oma vanemaid tõlkeseriaale praktiliselt võileivahinnaga.

Infoletil oli festarikataloogidele -särkidele lisaks ka raamatuid, sealhulgas Joonase "Maailma naba" soome väljalase.

Cosplay ja manga üleüldse oli seekordsel festivalil marginaalne ja pea märkamatu, aga vähemalt kolas rahva hulgas ringi flaiereid jagav koomiksipoe maskott.

Kogu festivali kõige šefim üllatus oli see, et oma müügilauaga oli kohal ei miski muu kui brittide väikekirjastus Nobrow. Too aastal 2008 asutatud kirjastus on lühikesele tegutsemisajale vaatamata endale juba väga kõva nime teinud. Pole ka ime, sest nende raamatud on tõepoolest nii vormilt kui sisult ülihead. Kohal oli, raamatuid müüs ja juttu ajas üks firma kahest asutajast, Sam Arthur.

Kui miski mind hetke koomiksimaailmas üldse tõsiselt kadedaks teeb, siis on see just Nobrow kogu oma kontseptsiooniga. Midagi sellist võiks ju täiesti vabalt ka Eestis olemas olla! Seda enam, et seesuguste raamatute turgu ei piira riigipiirid. Nende raamatud ei ole kaugeltki ainult koomiksid, tegu on üleüldse ilusa graafilise kraamiga, mille ainsaks kriteeriumiks see, et asi peab kirjastajale meeldima. Ja Nobrow meestel on hea maitse.

Olen nende kahest Luke Pearsoni raamatust siin blogis juba kirjutanud, otsige üles ja lugege. Kolmas on sel aastal veel ilmumas ja nagu kuulsin, tuleb see hoopis suurem ja mahukam. Vinge! Ostsin siis McBessi vinüülsingliga raamatu ja plaanisin hiljem osta veel teisegi, aga see müüdi vahepeal läbi. Pagan küll...

Seejärel istusime korraks Soome Instituudi inimestega maha ja ajasime natuke kohalikku koomiksijuttu. Just selle asutuse eestvedamisel on viimasel ajal ka Eestis ühte-teist huvitavat toimuma hakanud, suurim ettevõtmine neist rahvusvaheline näitus ja antoloogia "Call It A Day".

Aga siis läks kiireks, sest veerand üks pidi Postimuuseumis algama Cyril Pedrosa etteaste. Tegu minu jaoks põhilise põhjusega, miks üldse festivalitee ette võtsin - tema "Kolm Varju" on üks šefimaid koomikseid, mida tean, seda nii sisult kui ka vaat et ületamatult pintslijoonelt. "Brigade Fantome" jälle on midagi sellist, mida ise heal meelel teeks. Kui oskaks. Nii ta siis istuski Postimuuseumi väikeses auditooriumis ja jutustas tõlk Kirsi Kinnuneni vahendusel oma elust, tööst ja tegemistest. Näitlikuks rekvisiidiks kulus hetkeks ära ka minu "Ring Circus"... :)

Tegelikult oli Pedrosa kohalolek Helsingi festivalil küllaltki kummaline, sest 16. septembril ilmus Prantsusmaal tema uus raamat, mitmeaastase suure töö tulemus - "Portugal". Igasuguse loogika kohaselt oleks ta pidanud olema ju Pariisis seda promomas. Aga ju olid kokkulepped ja see, et ka Soomes ilmus tema raamat, kahest "AutoBio"-albumist koostatud "Ekoloogiset", piisav põhjus Põhjamaale kohale tulla.

Igatahes oli kolmveerandtunnine vestlus huvitav, keegi kirjutas sellest soome koomiksiportaali ka päris põhjaliku ülevaate. Esinemise lõpus vastas ta paarile küsimusele, üks neist puudutas legendaarset Tintini sarja, mida ta kuuldavasti jälestavat. Enam-vähem nii ongi. Ma olen selles temaga üsna ühel nõul - ka mina ei suuda ennast kuidagi sundida Tintinit lugema, sest mulle lihtsalt ei meeldi Hergé kuidagi nagu kivistunud poose kujutav steriilne joon. Samas, nagu Pedrosa mainis, on sarnane creepy "puhta joone" stiil näiteks Chris Ware'i koomiksites täiesti omal kohal ja sisuga kooskõlas.

Postimuuseumis oli tegelikult ka üks näitus - Hahmoterapiaa, mille mina aga läbi muuseumilabürindi saali poole marssides täiesti maha magasin. Ei näinud ma ei eksponaate ega teinud seal pilte. Väga imelik. Niipaljukest me mujal toimunut tegelikult nägimegi, sest tee viis tagasi Peatelgi kanti.

Sealsel laval, mille helivõimendus küll kehvake - lähedalasuvate müügilaudade omanikele mõjunud müra väga häirivalt ja kliente-peletavalt, lava ees istujaile kostus madala ja kumisevana ning juba veidi eemal polnud võimalik enam midagi aru saada - tulistati non-stop rütmis pooletunniseid esinemisi.

Siin pildil hispaania Disney-kunstnik César Ferioli ja ilmselt ka soome kirjanik Leena Lehtolainen, kelle tehtud lugu olevat just festivali ajal "Aku Ankkas" ilmunud...

... ja siin liibanoni kunstnik, väga Satrapi-laadne Zeina Abirached, kelle "Pääsukese lend" just Soomes ilmus. Jäi ostmata ja signeerimata.

Siin tutvustab Soome Koomiksiseltsi pealik Kalle Hakkola uut Skandinaavia kogumikku "Kolor Klimax", mis just Fantagraphicsilt välja tuli.

Ja siin küsitleb legendaarne koomiksikuju Pitkämies (kes näeb ilma habemeta aastakümneid noorem välja)...

...flaami koomiksitegijat Olivier Schrauwenit. Temaltki ilmus just festivaliks Soomes veel üks raamat - "Mees, kes laskis habemel kasvada". Selles olevat paar lehekülge, mis ameerika omast "välja ununesid"!...

Ka tema signeeris peale esinemist kohe kirjastaja letis raamatuid. Ka tema signatuur jäi võtmata.

Siin aga esineb ameeriklane Stephan Pastis, kelle "Pearls Before Swine" ajaleheriba ilmub ka Soome lehtedes ja paistab sealmaal olevat päris populaarne. Ju siis on hea, kuigi stiililiselt mitte minu cup of tea.


Peatelgi kõrval oli aga veel üks telk - "Pienlehtitaivas". Ehk koht, kus kirju seltskond ise kirjastatud koomikseid, artbooke, minikoomikseid, plakateid, t-särke, märke, ehteid ja muud seesugust müüs.

Rahvast oli palju, nii siin kui sealpool lette.

Ka seal telgis toimus pidevalt esinemisi, mõnda oleks tegelikult võinud vaadata, aga, nagu ikka, olime sel hetkel mujal.

Kui aus olla, siis oleks tegelikult pidanud kogu sellesse virrvarri hoopis rohkem süvenema, sest isekirjastatud raamatute tase oli ikka üllatavalt kõrge. Pole kahtlust, et sealt oleks leidnud nii mõndagi huvitavat, pole kahtlust, et seal istus nii mõnigi tulevane koomiksikuulsus.

Kahtlustan näiteks, et sel pildil on keegi, kelle koomiksiblogi olen juhtunud lugema. Soomlased on nimelt massilised joonisblogijad! Näiteks siin on üks väga hea blog, täpsemalt selle festivaliülevaade - Wunderwald.

Telkidega oli tegelikult üks suur ja veider probleem, mis kuuldavasti häiris nii mõndagi kaubitsejat - nimelt kusti telgiseinad öösel sõna otseses mõttes täis. Nii võttis osalisi hommikul vastu räme hais, mis pikalt hajuda ei tahtnud ja mis muutis pärast ka telkide kokkupaneku üsna ebameeldivaks. Aasta varem seda probleemi polevat olnud...

Aga tagasi peatelki. Selle seintel oli väljas ka paar "näitust", näiteks "Call It A Day" leheküljed. Päris näitus (mis alustas oma rahvusvahelisi rännakuid kunagi Tallinna Solarisest) ise toimus küll Eesti Majas.

Lisaks soome poodidele ja kirjastustele oli festivalil esindatud ka üllatavalt palju välismaiseid pisikirjastusi.

Teiste seas olid kohal ka sõbrad lätlased oma Kuš! koomiksitega. Seintel nende kohal paistab moodsat briti koomiksit tutvustav plakatirida.

Peatelgis toimus ka teine Cyril Pedrosa etteaste, seekord pooletunnine ja mitte päris nii huvitav kui varasem. Õhkkond lihtsalt oli kaootilisem. Ka siin sattusid kolm eestlast juba päris etteritta, loodan, et see peaosalisele imelik ei tundunud... :) Teiste kunstnike kombel lisas ka tema peale intervjuud rohelisele taustale oma joonistuse.

Peale seda kolis ta WSOY letti autogramme jagama, sinna sappa läksime meiegi. Pildistasin nii mõnegi joonistuse sündi ja võtsin ühe kogu pikkuses telefoniga videosse. Sain minagi oma signatuurid kätte, aga neist peaks tegema pigem eraldi postituse. Kuigi paar joont tõmmati raamatutesse ka Penteli brush peniga, kasutas Pedrosa joonistamiseks põhiliselt mingit Jaapani sulepead. Kui vaadata, mida inimesed signeerisid, siis lisaks ühele paberile, kuhu tekkis rokokoolik meesterahvas, nägin põhiliselt kahte soomekeelset raamatut. Kahtlustan, et olin oma paari prantsuskeelse asjaga ilmselt ainus erand.

Samal ajal kui sabatasime Pedrosa signatuure, algas pealaval päeva kulminatsioon - Koomiksimaavõistlus.

Olen paari sellist varem näinud, ühte koguni Tallinnas. Põhimõtteliselt on tegu võistlusega, kus kunstnikud, kas siis ükshaaval või tiimidena, paarikaupa joonistamises jõudu katsuvad ja kus võitja otsustavad publiku poolehoiukisa detsibellid.

Seegi kord oli laval valjuhäälne Black Peider. Hirmus ja kõrvulukustavalt räuskav maskis olevus on tegelikult nunnu stiiliga koomiksikunstnik Petteri Tikkanen, kelle lugu oli ka "Call It A Day" kogumikus...

Ja nii ta läks, et võitjaks sai seekord lõunanaaber Sabine Moore!

Auhinnaks sai ta ahjusooja koomiksikogumiku "Kolor Klimax", mis, nagu Peider märkas, sobis tema rõivastusega oivaliselt kokku. Kahjuks oleks hea pildi tegemiseks pidanud paar meetrit paremal pool viibima...

Nii nagu jõukatsumise tseremooniameistrid lavale saabusid, niiviisi nad ka lahkusid, Petri Koikkalainen Peideri jõulistest kätest kantuna.

Ja mida's meiegi. Elina ostis veel päris viimasel hetkel Pedrosa uue ökoraamatu ja sai sellesse signatuuri - kell sai kuus ja üritus pandi tolleks õhtuks kinni. Raamatulett, mis mind huvitas, oligi juba kinni kaetud, tuttav kunstnik kadunud ja nii jäigi mul üks huvitav asi ostmata. Ehk kunagi hiljem... Hulkusime ja istusime veel veidi linnas, mis laupäevaõhtuselt välja surnud ja igav, käisime imekombel avatud toidupoes ning suundusime siis sadamasse. Laev startis kell 21:30, kahe tunni pärast olime Tallinnas ja kesköö paiku kodus. Järgmisel aastal ehk uuesti!

Festivalisaak: kõigest kolm raamatut, üks (mille vahel vinüülplaat) UK-st ja kaks Soomest, neist omakorda väiksem trükitud... Tallinnas ja suurem Riias; Kuti Kuti seltskonna ajalehe suureformaadiline juubelinumber ja kolm Nobrow promopostkaarti.

Koolijüts

Joonas mõtles sellise teema joonistusblogisse - Koolijüts. No tegingi siis koguni kaks koolilast... Joon Penteliga, paber skännitud, värvid-rastrid digitaalsed.

Indy

Retro-retro-retro... Leidsin sellise noorpõlve akvarelljoonistuse, mille mustvalge ajalehefoto põhjal tegin... Ma ei tea, peaks olema piinlik? Vist mitte, natsa ikka on objekti nägu.
:)

Väike koomiksiteater

Kunagi selle sajandi alguses käis üks tuttav noor arhitekt korraks Prantsusmaal õppimas, kusjuures ei kusagil mujal kui Euroopa koomiksipealinnas Angoulêmes. Loomulikult külastas ta seal ka mingeid sellega alaga seotud kohti. Vähemalt arvan ma nii, sest tõi ta sealt kaasa pisikese promoraamatu nimega "Le petit théâtre de la bande dessinée" ehk "Väike koomiksiteater".

See raamat oli mul aastaid kadunud ja ma ei teadnud, kuhu ta võis saada. Nüüd selgus, et ta oli ühes selgitusteta kinniteibitud kastis koos hulga teiste raamatutega, Bilali, Manara, Prado, Pratti, Uderzo ja mitmete teiste seltsis. Ühel hiljutisel tuulamisretkel ilmus ta äkki välja.

Tegemist siis 2000. aasta jaanuaris ilmunud koomiksiga, mis ei räägi millestki muust kui koomiksižanri olemusest ja seesuguste pildilugude tegemisest. Ilmus ta 6000 eksemplaris Angoulême 27. Festivaliga seoses. Sisuks on optimistlikult kirjutatud ja päris lustakalt joonistatud hea lihtne ülevaade kõigest koomiksit puudutavast. Tõepoolest, siin tundub olevat juttu praktiliselt kõigest - nii sellest, kuidas ja kelle tegevuse tulemusena üks raamat valmib, millised on erinevad graafilised võimalused oma koomiksiloo jutustamiseks, millised on vajalikud tööriistad ja kuidas valminud lugu läbi kirjastuse, trükikoja ja poeleti lõpuks lugejani jõuab.

Mõtlesin isegi, et ehk oleks see hea ülevaatlik asi sisse skännida ja eesti keelde tõlkida, pole ju maakeeles olemas mitte ühtegi seesugust õpetust?... (Minu enda kunagine seesugune tekst on tänaseks ka küberruumist kadunud. Ja ehk ongi hea, see tuleks muidu moodsamaks kohendada.) Nüüd aga, kus raamat lõpuks jälle näpus, tundub, et 32 lehekülge oleks ikka liiga mahukas asi, et seda lihtsalt heast peast ja omast vabast ajast teha. Las siis jääb.

Piilupart, Miki ja teised

There was only one Walt Disney comics collection published in Soviet Union - "Piilupart, Miki ja teised", "Duck, Mickey and the Others", Estonian collection of stories translated from Finnish "Aku Ankka" magazine (database link here). 1972 version was hardback, year later came softcover version, print run for both was 30 000. Looks like massive for nation of just a million people, but I think it's safe to say that most of them were read to shreds. There just weren't any books like this.

This summer I saw it the first time on sale, in second hand bookshop's festival tent. There were even two copies, one hardback, other softcover, the price for both was similar - 63 euros. I had hardback when I was little, and of course it eventually fell apart. But there was also one paperback copy in our home, and it survived to this day practically unread.

I found this book again a couple of days ago. Is it somehow symbolic, that this week there was a story in Estonian Mickey Mouse magazine, where Donald, Uncle Scrooge and others visited Tallinn.

* * *

Suvel Haapsalus käies toimusid seal parajasti Valge Daami päevad - etendused, tants ja trall. Müügilette täis tänavale oli püstitatud ka üks paaristelk, milles antikvariaat oma raamatud pakkus. Ja - üllatus, üllatus - leidsin sealt ka legendaarse "Piilupart, Miki ja teised". Tegu siis teatavasti AINSA Nõukogude Liidus ilmunud Walt Disney koomiksite kogumikuga. Nagu Disney andmebaasist nähtub, oli selles juhtumisi ka kolm parima pardikunstniku Carl Barksi lugu!

Tegelikult ilmus see raamat isegi kaks korda, kõvas köites aastal 1972 ja pehme kaanega aasta hiljem, mõlemal korral tiraažiks 30 000. Kõlab nagu jube palju, aga tegelikult loeti need raamatud ikka tõeliselt räbalaks, tänapäevaks pole korralikke eksemplare just palju säilunud. Tegelikult olevat mõningase loogika vastaselt pehmes köites raamat isegi haruldasem, seda just nimelt seetõttu, et need räbaldusid veel eriti intensiivselt.

Olen püüdnud uurida, kuivõrd tunnevad välismaa Disney fännid huvi tolle kuriositeedi vastu, pole aga selget vastust saanud. Aga nii või naa, mina nägin Haapsalus seda raamatut esimest korda vanaraamatute letis. Tegelikult oli neid isegi kaks - üks pehme ja teine kõvaköiteline. Ja kuigi hardbackil oli kaas lõhki, maksid mõlemad võrdselt 63 eurot.

Lugesin minagi väiksena oma kõva kaanega koomiksiraamatu pilbasteks ja veidi isegi sodisin seda. Ta on tegelikult veel olemas ja ilmselt võtaks peale õmblustöid jälle üsna raamatu kuju... Aga lisaks sellele oli meil kodus kapis veel teinegi eksemplar, pehme kaanega. Kukkus nii välja, et seda ei lugenud kunagi keegi ja kui üks kohatu klaaskommitükk poleks kaane külge kleepunud, oleks see raamat mul täna päris algsel kujul. Nüüd on kaanelt pisike värvitükk puudu.

Huvitav, et see raamat jäi mulle üle aastate näppu just sel nädalal kui "Miki Hiire" ajakirjas ilmus lugu, milles Donald, onu Robert ja teised Tallinnas käivad...

Inimjahiluba

This is another drawing blog picture, based on an early seventies Estonian country song, called something like "Permit to hunt people". I have no idea how many versions of rabbit I made...