Väike koomiksiteater

Kunagi selle sajandi alguses käis üks tuttav noor arhitekt korraks Prantsusmaal õppimas, kusjuures ei kusagil mujal kui Euroopa koomiksipealinnas Angoulêmes. Loomulikult külastas ta seal ka mingeid sellega alaga seotud kohti. Vähemalt arvan ma nii, sest tõi ta sealt kaasa pisikese promoraamatu nimega "Le petit théâtre de la bande dessinée" ehk "Väike koomiksiteater".

See raamat oli mul aastaid kadunud ja ma ei teadnud, kuhu ta võis saada. Nüüd selgus, et ta oli ühes selgitusteta kinniteibitud kastis koos hulga teiste raamatutega, Bilali, Manara, Prado, Pratti, Uderzo ja mitmete teiste seltsis. Ühel hiljutisel tuulamisretkel ilmus ta äkki välja.

Tegemist siis 2000. aasta jaanuaris ilmunud koomiksiga, mis ei räägi millestki muust kui koomiksižanri olemusest ja seesuguste pildilugude tegemisest. Ilmus ta 6000 eksemplaris Angoulême 27. Festivaliga seoses. Sisuks on optimistlikult kirjutatud ja päris lustakalt joonistatud hea lihtne ülevaade kõigest koomiksit puudutavast. Tõepoolest, siin tundub olevat juttu praktiliselt kõigest - nii sellest, kuidas ja kelle tegevuse tulemusena üks raamat valmib, millised on erinevad graafilised võimalused oma koomiksiloo jutustamiseks, millised on vajalikud tööriistad ja kuidas valminud lugu läbi kirjastuse, trükikoja ja poeleti lõpuks lugejani jõuab.

Mõtlesin isegi, et ehk oleks see hea ülevaatlik asi sisse skännida ja eesti keelde tõlkida, pole ju maakeeles olemas mitte ühtegi seesugust õpetust?... (Minu enda kunagine seesugune tekst on tänaseks ka küberruumist kadunud. Ja ehk ongi hea, see tuleks muidu moodsamaks kohendada.) Nüüd aga, kus raamat lõpuks jälle näpus, tundub, et 32 lehekülge oleks ikka liiga mahukas asi, et seda lihtsalt heast peast ja omast vabast ajast teha. Las siis jääb.