02 jaanuar 2017

Filmiaasta 2016 – pahn ja pettumused

2016 oli muidugi mitmes mõttes imelik aasta. Nii filmis, muusikas kui kasvõi koomiksis oli hulk ootamatuid lahkumisi, seda tihtipeale parimas loomeeas. Poliitikas sai tõeks asju, mida keegi ei uskunud — USA presidendiks valiti multikategelane, britid aga otsustasid muutuda marginaalseks saareriigiks ja anda Euroopa ohjad sakslastele.

Samal ajal käitus Venemaa muidugi endiselt nagu Sopranode seriaal. Isegi Eestis käis tõeline möll — presidendiks sai viimasel hetkel mängu sekkunud naisterahvas (kes minu arust küll väga hea valik) ja peaministriks veeres keskerakondlik Ratas juba hetk peale seda kui Savisaarlik piduritropp osava liigutusega eest ära saadi. Aga aitab poliitikast, see siin on ju filmitabel.

Tegelikult jäi mul sel aastal päris suur hulk halbu filme nägemata. Independence Day: Resurgence, Warcraft, Bridget Jones’s Baby, Gods of Egypt, Ben-Hur, Alice Through The Looking Glass… Kõik nad väärinuks kohta aasta ebaõnnestujate hulgas. Mõned hingetud vene filmid lihtsalt ei vääri mainimist ja halvad prantsuse või hispaania komöödiad on ka nii tavalised, et lihtsalt pole kõneväärt. Seetõttu on järgnev täiesti subjektiivne rida, kuhu lisasin kohe algusse paar nägemata asja puhtalt isiklikule eelarvamusele tuginedes. :)

Yoga Hosers
Kevin Smithi “Põhjatriloogia” esimene film “Tusk” on üks KÕIGE-KÕIGE halvemaid filme, mida ma eales näinud olen. Smith lihtsalt ei oska peale rääkivate peade mitte midagi muud lavastada ja teeb filme põhimõtteliselt ainult iseendale. Uus film, mille peaosades on tema tütar Harley Quinn (!) ja Johnny Deppi järeltulija ning milles tegutsevad elusad natsi-grillvorstid, on ilmselgelt nii halb, et ma ei tahagi seda näha.

Toni Erdmann
Ma keeldun uskumast, et tegu on selle aasta ehk parima Euroopa filmiga. Esiteks, kui saksa huumor on olemas, siis miks juhib Euroopa filmigaalat too ebard, kes ka Tallinnas käis? Teiseks pole ma näinud kinoseinal halvemat plakatit kui selle filmi oma — sealt vaatab vastu mingi arusaamatu sakslaste tehtud tiibeti loomaporno. Ja see pole üldse minu rida. Ma ei vaata seda filmi mitte kunagi.

Ja nüüd filmid, mida ma näinud olen.

Jason Bourne
Perestroika ajal ilmus meil siin paar Robert Ludlumi krimkat ja need olid päris pingelised külma sõja spioonilood. 1988. aasta minisari “The Bourne Identity”, kus peaosades Richard “Shogun” Chamberlain ja Jaclyn “Charlie ingel” Smith oli samuti pinev ja põnev. Matt Damoni kannaga näkku tegelaskuju on aga hoopis mingi muu ooper ja pole mind kunagi eriti huvitanud. Ma pole kõiki neid filme näinudki, aga seda viiendat nägin ja see oli algusest lõpuni üks suur sisutu igavus. Seal lihtsalt ei juhtunud mitte kui midagi.

Star Trek Beyond
Ma olen tõenäoliselt näinud kinosaalis kõiki uusi Star Treki filme. Seetõttu on täiesti fenomenaalne, et praktiliselt ainus asi, mis ma neist meenutada suudan, on mingisugune punaste puudega planeet. Ja seegi mälupilt on ilmselt pärit treilerist. Kogu see nähtus on lihtsalt kuidagi eriliselt steriilne ja igav; kuna kinos tuli, 3D prillid peas, korduvalt unele alla vanduda, siis ilmselgelt ei ole need filmid üldse minu teema.

Absolutely Fabulous: The Movie
See, mis töötab teles, ei pruugi kinos absoluutselt toimida. Asi lihtsalt ei käi nii, et võtad ühe groteskse ja üle näideldud kultussarja, jätad taustanaeru ära ja venitad siis hädise stsenaariumi ja suure karja kuulsaid sõbrannasid suurele ekraanile paari tundi täitma. See brittide film siin on nii puhas haltuura, et selle pärast võiks kõigil asjaosalistel tõsiselt häbi olla.

Zoolander 2
Täpselt sama jutt ka siin. Eduka komöödia järjeks ei piisa sellest, et kaubelda kõrvalosadesse uskumatu hulk kuulsusi paariks sekundiks amatöörnäitlema, stsenaariumit on ka vaja. Ma loodan, et USA kinodes teenitud 28 miljonit oli tegijate jaoks väga valus laks, kuigi kahtlemata saavad nad ka karma käest karistada.

Finding Dory
Ma ei ole vist ühtegi Pixari filmi peale perekond “Imeliste” rohkem kui korra näinud. Jah, nad on teinud väga häid filme, aga tervikuna ei ole Pixar siiski päris minu rida. Seesama “Kalatüdruk Dory” siin oli USA kinode 2016. aasta kõige edukam film, aga minu jaoks oli see vaid üks üsna mõttetu ja igav järg mitte ka just väga huvitavale filmile. Kahjuks hiilgabki Pixar viimastel aegadel pigem just seesuguste ebavajalike lisalugudega, originaalsuse osas on neil toss üsna väljas.

Swiss Army Man
Näitleja, keda teatakse kui härripotterit on seekord üks uppunud mees, keda saab tänu tema massiivsetele peerudele vesi-skuutrina kasutada. Üleüldse keerleb see film põhiliselt peeretamise kui niisuguse ümber ja kuigi kõik see on kahtlemata väga enneolematu ja omapärane, on tervik siiski liiga veider, et aasta paremate filmide nimekirja pääseda. Las ta olla parem siin.

Miss Peregrine’s Home For Peculiar Children
Mul vist hakkab Tim Burtonist vaikselt küllalt saama. Paar tema vana asja kuuluvad mu püsilemmikute sekka, aga mida edasi, seda rohkem tundub ta olevat kinni omaenda loodud klišeedes — ta ei suuda neist ei loobuda ega ka midagi huvitavat välja võluda. Ransom Riggsi raamat on tõsiselt hea ja filmiversiooni ootused olid seetõttu ka kõrgel. Selgus aga, et raamatus toimuvast kapati kiirkorras läbi, et vaid saaks The Killersi video luukeresid taaskasutada ning juurde leiutatud Blackpooli mäsuga palju aega ära raisata. Just see pealiskaudsus raamatust tuttava osas ning mitmed põhjendamata muutused tegid filmist eriti suure pettumuse.Nüüd tuleb hakata raamatu teist osa lugema…

Moana ehk Vaiana ehk Oceania
Ma ei saa aru, miks on filmistuudiotel vaja tekitada seesuguseid segadusi — üle paarikümne aasta tagasi surnud Itaalia pornostaar ei saa ju olla põhjus, miks Disney peaks oma filmi ja selle peategelast eri maades erineva nimega turustama?… Seda enam, et Google töötab ju igal pool ühtemoodi. Film ise on visuaalselt ülimalt kena, eriti ookeanivesi ja peategelase kohev juuksepahmakas. Eriti huvitav aga see lugu just ei olnud, mistõttu “Frozeni” masti klassikut ei saa temast küll mitte mingil juhul. Tegelikult on ta oluliselt kehvem ka teisest Disney 2016. aasta filmist — “Zootopiast”.

Bad Santa 2
Ma ei ole algset filmi näinud ja ei tea seetõttu, kas toona oli tõepoolest tegu millegi vaimukaga. Järjelugu on igatahes küll üks halvasti näideldud, ebameeldivate tegelaste ja igava sisuga ajaraisk.

Ahvikuningas: Kangelane on tagasi / Xi you ji zhi da sheng gui lai
Ma lihtsalt ei saa aru, miks oli vaja see animeeritud asi üldse eesti keelde dubleerida ja meie kinodesse tuua. Ahvindus võib ju olla oluline osa Hiina mütoloogiast - on ju isegi Jamie Hewlett selle tegelaskujuga tegelenud-, aga halvasti animeeritud, väga kehvalt helindatud ja kaugelt liiga pikk film on valgele inimesele nii arusaamatu asi vaadata, et see on lihtsalt kokku üks hiina piin ja mitte multikas.

Kommentaare ei ole: