Miki Hiir tõmbab mitmed otsad kokku

Prantsuse kirjastus Glénat, mis annab sealmaal välja nii uusi kui vanu Disney koomikseid, tellis erakordse ettevõtmisena mõned Miki Hiire albumid oma kodumaistelt autoritelt. Tavaliselt see nii ei käi, kogu toodang on ikkagi tõlgitud ja kas siis Ameerikas või näiteks Itaalias joonistatud. Seetõttu on Glénat' neli raamatut üsna harukordne sündmus, sellisena saanud ka hulgaliselt rahvusvahelist tähelepanu ning üsna kiirelt ka tõlkeversioone. Käesoleval hetkel on kaks neist juba saadaval USA-s ja üks isegi Soomes.

Minu jaoks on vaieldamatult neist kõige huvitavam sarja viimane, kultusliku klassiku Loiseli vanadele Floyd Gottfredsoni seiklusribadele austust avaldav raamat "Cafe "Zombo"". Tegu on heas mõttes ilusalt vanamoodsa, punasest kangast seljaga nõnda-nimetatud "Itaalia stiilis" laiupidi raamatuga, milles 80 lehekülge, neist enamusel kaks pildiriba. Raamat olekski nagu värviliste ajaleheribade kogumik. Loo toimumisajaks ja -kohaks on depressiooniaegne Ameerika, mis ju ongi nii filmistaar Miki Hiire kui ka tema ajalehekoomiksite sünniaeg.

Miki ja Goofy on töötud, kes peale järjekordset ebaõnnestunud tööturgu otsustavad Donaldi, Minnie ja Clarabellega väikese telkimisretke teha. Tagasi kodus, avastavad nad, et linn on vahepeal täiesti muutunud - kohalik rahajõmm Rock Fuller on krundid kokku ostnud, plaanib kõik siledaks lükata ja golfiväljaku rajada. Ja mis veel hullem - tema töölised joovad salapärast Zombo-kohvi ja on muutunud... zombideks!... Järgneb hulk seiklusi, kõik see vanas heas Gottfredsoni vaimus. Samas on joonis ja ribade "kaameratöö" ikkagi teistsugune, oma detailirohkuses üsna ilmselge Loisel.

Umbes samal ajal ilmus USA-s Fantagraphics-kirjastuse Floyd Gottfredsoni Miki Hiire ajalehe-koomiksite kaheteistkümnes kogumik (kahes neist on värvilised pühapäevakoomiksid) ja ühtlasi sarja kuues kahe-raamatu-kinkekarp. Aastal 2017 ilmub veel kaks köidet ja siis ongi lõpp, sest kõik Gottfredsoni pikad seiklused on raamatutesse ära raiutud. Ta joonistas küll Miki koomikseid veel koguni paar aastakümmet, aga nood olid igapäevased naljaribad, millel omavaheline järgnevus puudus ja mis ei paku enam ilmselt koomiksifriikidele nii suurt huvi, et töömahukat restaureerimis- ja toimetamistööd õigustada.