Nombrils, Miki ja teised - aastalõpu raamatud Prantsusmaalt

Ostsin veel päris aasta lõpus mõned koomiksiraamatud, seekord Prantsusmaalt. Detsembrikuises pakis oli neid neli. Esiteks üks Kuningas Arturi loo tegelaskuju Morgane variatsioon, mis jäi sügisel Brüsselis ostmata. Väga stiilselt ja dünaamiliselt joonistatud, umbes nagu mõne animafilmi kavandid. Värvid, šeibid, kompad, huvitav. Siis vanamoeline ja kuidagi väga nostalgilise olemisega Loiseli Miki Hiire raamat, milles koomiksiribadena tehtud seikluslugu ja mis otse loomulikult homage Floyd Gottfredsonile ja teistele kuldajastu koomiksiautoritele. Tõeliselt ilus köide.

Kolmandaks üheksa albumi "integraal" sarjast "Pin-up", mis ka omamoodi homaaž, seekord vanadele pin-up staaridele ja filmidele. Albumid toimuvad eri aegadel, aga algus peaks olema teise ilmasõja aastatel, kui üks USA sõdur armub joonistatud plakatistaari, teadmata, et kunstniku modelliks on tema enda tüdruksõber. Selle loo taustu peaks täpsemalt uurima, sest seal on muude koomiksikaadrite seas konkreetselt Milton Caniffi signatuuri ja tegelastega koomikseid. On ka Caniffi nägu tegelaskuju. Hiljem tuleb mängu ka Hitchcock. Seesuguseid kogumikke tehakse reeglina ainult üks trükk ja kui see on otsas, siis lihtsalt ongi otsas. Ja kõik.

Ja lõpuks ehmatavalt suures formaadis Arthur de Pinsi artbook, lademes täis tema vektorpilte ja veidi ka ilma arvutita tehtud asju. Kusjuures, mitut pilti olen isegi aastate jooksul Pariisi Arludiki galerii näitustel näinud.

Novembrikuu raamatute nelikus oli üks tõeline haruldus - aatomistiili klassiku Serge Clerci ulmelugude kogumik, mis nummerdatud ja signeeritud. Teadagi, tema samasugune aastatagune rockiraamat on juba päris korraliku hinnanumbriga trükis. Siis Al Severini uus retrostiilis Spirou, tõeline rastrite ja pintslijoonte möll. Siis kolmeosalise "Le désespoir du singe", taaskord väga stiilselt joonistatud sarja "integraal", mis suvel Pariisis ostmata jäi. Ja lõpuks Kanada autorite tibidesarja "Les Nombrils" teine kogumik.

Sellega seoses tuleb muidugi mainida, et eelmainitud humoorika seriaali autorid Delaf ja Dubuc olid ka Brüsseli festivalil kohal. Väga keeruliste manöövrite tulemusel õnnestus ka mul reserveerida koht signeerimisjärjekorras ning oma kaasavõetud raamatusse autogrammid ja pilt sisse saada.

Aga, nagu öeldakse - seegi pole veel kõik! Enne jõule postitasid nad ootamatult oma Facebooki lehel mu kunagise homaažpildi, mille eest ma toona isegi tegelaste kujudega karbi sain. Kusjuures kunstnik mäletas seda mu pilti ka Brüsselis. :) Igatahes oli see postitus väga ootamatu ja kummaline. Aga ka lõbustav, sest 550+ laiki on kaugelt rohkem kui mu mistahes muu pilt eales netis saanud on.