11 juuli 2015

Pariis, suvi 2015

Pariis on mu lemmiklinn. Ma ei ole kindel, et ma seal elada sooviksin - selleks oleks vaja keeleoskust, ametit ja raha -, aga kord aastas külastamiseks on ta ideaalne. Mind ei huvita vähimalgi määral kogu see laurileesilik turismivaht, mis Pariisi ümbritseb, kaheksa suvepuhkuse jooksul oleme Eiffeli torni juurde jõudnud ainult ühe korra. See linn on lihtsalt cool, seal on maailma parimad raamatupoed, näitused ja muuseumid, majad ja tänavad on stiilsed ja ilusad, toit hea ja üleüldse saab seal oma patareid esteetiliste elamustega edukalt aastaks ajaks ära laadida.


Teist juunit järjest saabusime Pariisi vihmase ilmaga, kusjuures mõlemal korral Eurostariga ja Londonist. (See jäi ka ainsaks vihmaks.) Seegi kord oli meie üürikorter Bastille'i kandis, lihtsalt see rajoon on kujunenud meie lemmikuks. Tänavune korter Rue de la Roquette'i ja Passage Thiéré ristil oli suurem ja asus liftiga moodsamas majas - seekord oli meie seltskonas ka neli puhkajat, kaks jõudis juba päev varem kohale, üks meist 12-aastane. Tema reisi tipphetkede hulka kuulusid Disneyland, Harry Potteri näitus ja kassikohvik, millest mina ei tea suurt midagi.


Esimesel vihmasel õhtul suurt muud ei toimunudki kui väike ring ümbruskonnas, sealhulgas koomiksi-, saia- ja toidupoodides.


Hommikul avanes aknast vaade idüllilisse sisehoovi.


Oli teisipäev, muuseumid seega pea kõik kinni. Erandiks Valloonia-Brüsseli Kultuurikeskus otse Pompidou vastas, kus parajasti avatud "Belgia Kuldaja Koomiksi" näitus. Välja oli pandud Liège muuseumi kogudest pärit koomiksiklassikute originaale, autorite seas hulk belgia BD suurkujusid, nagu Hergé, André Franquin, Peyo, Morris, Jacobs, Tillieux, Will, Jaques Martin, Hermann, Jean Graton ja Comès. Võrdlemisi huvitav valik rippus seintel, kasvõi  Tintini kuu-reisi originaale oli ikka päris huvitav oma silmaga näha.


Franquini koomiksikaadriga telefonifoto


Järgmisel hommikul saime lõpuks ära käia Araabia Instituudi katuseterrassil - eelmisel reisil ebaõnnestus see kehva ajastuse tõttu koguni kahel korral. Sealgi majas toimub näitusi, seekord oli väljapaneku teemaks araabia hiphop. Meie seda ei vaadanud, käisime lihtsalt katusel.


See hoone on tuntud oma huvitava ornamentaalse fassaadiga, mis lähedalt vaadates koosneb fotoobjektiivi-laadsetest diafragmadest ja on üsna steampunklik. Need avad peaksid vastavalt päikesevalgusele automaatselt suurust muutma ja niiviisi reguleerima majja pääseva valguse hulka.


Katusekohvikust avaneb mitte just väga kõrge, aga siiski hea vaade kahe saare suunas.


1. juunil 2015 eemaldas linn Pont des Arts sillalt üle 700 000 tabaluku, kaaluga 45 tonni. Selge, et selline raskus muutub juba ohtlikuks. Väidetavalt sai lukustamine alguse 2006. aastal ilmunud itaalia noorteromaanist, kuigi isiklikult kahtlustan küll mõnda idaeurooplast, sest seesugune pulmakomme on ju ka Eestis juba pikka aega tuntud. Nagu aga pildilt näha, on Pariisis teisigi tabadega vooderdatud sildu.


Ratta- ja rollerilaenutus Ladina Kvartalis.


Uues Art Ludique muuseumis, kus olen varem vaadanud Pixari ja Marveli näitusi, oli seekord väljas massiivne Aardman Animationi väljapanek. See on teenekas briti multika-stuudio, kes on lisaks Swedpanki reklaamile ja Peter Gabrieli muusikavideole teinud näiteks ka Wallace'i ja Gromiti ning lammas Shauni filmid.


Näitus võttis koguni paar tundi vaatamist, sest oli tõepoolest detailne ja mahukas. Erinevalt arvutianimatsiooni väljapanekutest, kus mõne tegelasmaketi kõrval on põhirõhk alati seintele riputatud piltidel, oli siin vaadata palju ruumilist ja näha hulgaliselt ülidetailseid filmidest tuttavaid tegevuspaiku ja -kujusid. Piraadilaev näiteks oli nii suur, et selle masti tõttu oli ripplaest mõned plaadid eemaldatud! Minu lemmik oli aga  kahtlemata "Libajänese" filmi pastoraat oma kahe toaga. 


Näitusekülastaja sai näppu suure ja soovi korral ingliskeelse voldiku Aardmani ajaloost pajatava koomiksiga. Lisaks oli näitusest koostatud ka kakskeelne kataloog. Müügil oli ka eelmise, Studio Ghibli näituse paks ja raske raamat. Muuseum ise asub otse jõe ääres ja kõige lihtsam on sinna minna jala 5. ja 10. liini metroojaamast Gare d'Austerlitz.


Republique Väljakul toimus kolmel õhtul raadiojaama OÜI FM festival. Igal õhtul esines neli artisti, kuulsaim neist ilmselt Noel Gallagher oma bändiga.  


Käisime vaatamas teist õhtut, kus esinesid meile tundmatu The Strypes ja päeva lõpetajana endine Supergrassi laulja Gaz Coombes.


Kui me 2008. aasta augustis esimest korda Pariisis puhkuseks korterit üürisime, siis õnnestus leida selline, kus ka järgneval kolmel suvel olla saime. Nüüd sattusime Rue du Faubourg Saint-Antoine'il liikuma hetkel kui suur värav Cour de l'Étoile-d'Or privaattänavale, kus ka meile tuttav korter, oli avatud. Vaatasime seal veidi ringi ja püüdsime muudatusi tuvastada. Neid ikka oli, isegi üks moodsam maja oli vahepeal valminud. Muuseas, filmi "Before Sunset" üks tegevuspaiku asub just samas hoovis.


Käisime ka kunstiraamatute kirjastuse Taschen poes, kus parajasti käsil lapatud demoeksemplaride allahindlus. Sama soodusmüük toimus ka kirjastuse kodulehel. Ostsin just sealt kaks filmiraamatut ja, nagu eelmiselgi korral, tulid postikuludeta pakis Eestisse kiletatud ja täiesti tuliuued eksemplarid. Erinevalt päris poest, kus tõepoolest müüdi poole hinnaga vaid räsitud raamatuid.


Le Marais on pariisi rajoon, kus juba ajalooliselt asus suur juudi kogukond ja kus tänapäeval on oluline koht LGBT kultuuril. Sealsamas asuva ja kõikjal ülistatud falafelikoha L'As du Fallafel kiirtoit oli endiselt väga hea.


Ainult, et - tänaval söömine on sealkandis ebamugav, seetõttu võtsime ette kiirmarsi ruudukujulisele Vosgesi väljakule, kus on alati palju kohalikke aega veetmas, aga kus siiski oli ka meile üks vaba pink etnilise õhtueine nautimiseks.


Käisime ka paaril hommikul Marche d'Aligre turul. Esimesel korral esines platsinurgal väga adekvaatse häälega väntorelit keerutav ja laulev leierkastimees.


Turul on ka suur vanakraamiosakond, kust eelmisel korral ostsin sajandivanuse Shakespeare'i illustratsioonide raamatu. Seekord hakkas meile meeldima üks väike aafrikapärane väidetavalt Benini pronkspanter - tegelikult tuligi äkki pähe, et me polnud ju kõigi nende aastate jooksul Pariisist ühtegi suveniiri koju ostnud...


Kujukest müünud mustal mehel oli üldiselt kõva kibelus meile kaks pantrikuju maha müüa, seda muidugi tema pakutud hinnaga. Põhjendus oli, et tal on tohutult seda raha vaja, sest on Ramadaan ja ta lendab juba homme Aafrikasse ära.


Muidugi oli ta järgmisel päeval ka kohal ja kuigi sama aktiivne müügimees, hoidis meist pisut eemale. Üks ta sõber uuris ikkagi asja ja lõpuks seda, millise hinna eest siis meie oleksime kujust huvitatud. 20 eurot oli meie pakkumine. Ta käis konsulteerimas ja oli nõus. Selle täpse summa saime ka müntide abil kamba peale kokku (polnud tahtmist viimase 50-eurosega turul vehkida) ja nii me lahkusimegi, pronkskuju paberi-nusarasse keeratud. Algne hind oli 40.


Koomiksipood BDNet korraldab oma Nationi väljaku poe ees mitmendat suve paaripäevast festivali Festiv' Nation. Püsti on pandud kaks rida telke, müüakse raamatuid, kohal on oma poolsada koomiksiautorit, kellelt külastajad saavad oma raamatutesse piltidega signatuure küsida.


Lisaks oli kohal ka DJ, kes mängis muusikat ja kommenteeris toimuvat, hiljem isegi bänd, tehti meelelahutuslikke mänge ja üleval oli ka väike näitus. Uudistavat rahvast kogunes ka tegelikult päris palju kokku.


Mul oli kodust kaasas Agnès Maupré "Milady de Winteri" esimene osa, kõigile tuntud musketäride lugu, mis seekord pajatatud koomiksi nimitegelase seisukohalt.


Lisaks signeeris ta ka oma teise raamatuga kaasnenud prindi, mille Angouleme'is ära unustasin.


Käisin festivalil kahel päeval, kuna kohalolnud kunstnikud olid erinevad. Tundus, et laupäeval oli ka rahvast rohkem.


Tegelikult oli autorite populaarsus festivalil ilmselgelt näha - mõne laua juurde oli kogunenud päris pikk autogrammisaba, mõni kunstnik veetis aega oma sketchbooki joonistades.


Üks populaarsemaid kunstnikke festivalil oli kahtlemata duo Kerascoët üks osapool Marie Pommepuy, kellel see oli aasta viimane Pariisi signeerimisüritus ja kelle saba ei lühenenud ilmselt mitmete tundide jooksul.


Kerascoët on üks huvitavamaid prantsuse autoreid, kellelt viimase paari aasta jooksul on ilmunud ka USA-s kolme seriaali kogumikalbumid - "Beautiful Darness", "Beauty" ja "Miss Don't Touch Me". Kõik need on väga head, võtsin (täpsemalt: tassisin) aga Pariisi signeerimiseks kaasa nende ülikena pildialbumi "Paper Dolls". Raamat on suur ja raske, aga nüüd on mul selles autori originaaljoonistus.


Ostsin ka Vito pariisiteemaliste piltidega raamatu, kuhu ta joonistas Bastille'i väljakuga pildi.


Üks väheseid seekordseid näitusekülastusi oli moegeenius Jean Paul Gaultier' loomingu suur ülevaade Grand Palais's. Samal reedesel õhtul oli palee ette kogunenud ka segadusttekitav saba, kes aga tegelikult ootas sissepääsu öisele kultuskino-üritusele "Cinema Paradiso".


Kuigi üks mu lemmikfilme on sadade JPG kostüümidega "The Fifth Element", ei tea ma rõivakunstist midagi. Siiski on mul ülimalt hea meel, et me suure Velasquezi ülevaate asemel just moenäituse kasuks otsustasime, sest tegu oli tõepoolest väga vinge väljapanekuga. Kuigi filmikostüüme seal polnud, oli vaatmist enam kui küll.


Tekkis tugev paralleel kevadtalvel KUMUs nähtud art deco rõivaste näitusega - käsitöö meisterlikkus oli sama, kuigi fantaasiat ja huumorit on JPG-l muidugi palju rohkem. Pluss veel kõik need liikuvate nägudega mannekeenid, üks neist (kõnelev) autor ise, kõiksugu kuulsuste kostüümid Bowiest ja Madonnast Wurstini välja ning muidugi nelja-aastase tulevase moelooja paberist rinnahoidjaga mängukaru.


Oli laupäev ja kõikjal maailmas toimusid geiparaadid. Nii ka Pariisis, kus kuuevärvilise vikerkaarega oli dekoreeritud nii Bastille' söögikohad kui Pariisi raekoda Hotell de Ville.


Ja nii jõudiski sujuvalt kätte viimane õhtu.


Raamatuostudega võib seegi kord rahul olla - kuigi neid oli erakordselt vähe, nägin ja lehitsesin ma ilmselt enamuse kodus tehtud nimekirjas olnud raamatuid poodides läbi, samas ostsin neist lõpuks ainult 3. "Hergé seiklused" on ka ingliskeelsena olemas, kuid Super Heros poest pärit köitel on sees Stanislasi signeeritud ex libris ja lisaks on albumis ka lisakraami; Franquini kogumik on tasemel, nagu võiski arvata; New Yorgi ajakirjast inspireeritud olematu väljaande "The Parisianer" kaanepiltide album on küll väiksem kui arvasin, aga seda lihtsam transportida.

Spontaanselt ostsin lisaks kunagi kohatud animatsioonikunstniku Devin Crane'i maaliraamatu, Aardmani näitusekataloogi, Fernando Vicente artbooki ja koomiksifestivalilt eelmainitud pariisiraamatu. Koos Carlos Nine'i ex librise ja festivalipiltidega kogunes seega ilusate raamatute kollektsiooni Pariisist lisaks 6 signatuuri.


Peale pakkimist ja enne õhtust kojulendu oli tegelikult veel mõned tunnid aega, et ringi vaadata.
Bastille'i väljakult algas just sellel pühapäevasel pealelõunal Troopilise Karnevali Paraad. Kestis see koguni paar tundi ja tõmbas kokku päris palju pealtvaatajaid.


Kirevaid kostüüme oli palju, ringi veeres isegi paar lumememme, aga tegelikult olid kõige muljetavaldavamad ikkagi paraadi alustanud sünged maalitud nägude ja piitsadega pruunides mungarüüdes kujud.


Siis oligi aeg korter lukustada, võtmed postkasti lasta, kohvrid-kotid lennujaama vedada ja Estonian Airi otselennule suunduda.


Kesköine õhk Tallinnas oli mõnusalt jahe ja värske ning tõele au andes tüki meeldivam hingata kui suurlinnade palavus. Varsti olimegi kodus. Ja nii saigi sellesuvine puhkusereis läbi.

Kommentaare ei ole: