Kui jälgida mingis valdkonnas toimuvat, siis ilmselt hakkab tahes-tahtmata märkama mõningaid seaduspärasusi. Nii ka koomiksite vallas, kus joonistuvad välja mõned täiesti selged trendid.
Mis üldse jälgimisse puutub, siis tänapäeval on see ikka väga lihtsaks tehtud. Vanasti, enne Internetti, rääkimata juba hirmsast Vene ajast, tuli mistahes info saamiseks ikka tublisti vaeva näha, mistõttu kõik see terahaaval saadud tarkus oli ka hoopis väärtuslikum. Võtame või poppmuusika - plaadivahetused, Soome raadio ja tv, NME, Melody Maker ja Select ning teised briti ajakirjad, välismaal õppinud sõprade CD-d, millega sai enda kassettidele linnas hulga muusikat kokku vahetada ja salvestada...
Kõik see võttis ikka väga palju jändamist, aga oli ka sellevõrra põnevam ja pakkus ka hoopis enam rahuldust. Millal teadsin ma viimati peast mõne ostetud CD lugude pealkirju? Pakun, et kusagil eelmisel sajandil. Täna pole isegi vaja enam netilehekülgi jälgida, kogu info jookseb ju uudisnuppude ja -linkidena isiklikuks portaaliks kohandatud Facebooki kokku. Teatud hetkest alates pole tõepoolest vaja oma huvidega kursis olemiseks erilist vaeva näha, kõik tuleb ise kohale.
Aga tagasi koomiksite juurde. Uudisvooge jälgides torkab selgelt silma, et USA-s on viimasel ajal hulk kirjastusi "avastanud" ühed ja samad asjad. Esiteks on Euroopa koomikseid inglise keelde tõlkimas rohkem kirjastusi kui kunagi varem, tulemuseks on ka enneolematult suur hulk raamatuid ja sarju. Viimase seesuguse uudisena teatas Fantagraphics, et annab välja Guido Crepaxi (1933-2003) koomiksite 10-köitelise sarja. Raamatud on suures formaadis, peaaegu A3 ja neis on kõigis vähemalt 440 lehekülge. Esimene köide, mis sisaldab näiteks Draculat, ilmub novembris 2015.
Samalaadsed sarjad ilmuvad näiteks Milo Manara ja Hugo Pratti koomiksitest, aga raamatuid tuleb ka kaasaegsetelt autoritelt nagu Tony Sandoval, Kerascoët või Bastien Vivès.
Esimene trend on seega eurotõlgete silmatorkav kasv.
Teine trend on USA enda koomiksiklassikute, eriti vanade ajalehesarjade kogumike aina kasvav hulk. Siia kuulub otsapidi ka Tascheni massivne Little Nemo kahe raamatuga kohver, aga tavamõõtu kogumikke koostavad regulaarselt päris mitmed USA kirjastused. Gottfredsoni Miki Hiire sarja on selle aasta lõpuks väljas juba kümme köidet, Carl Barksi piilupardiraamatuid on tulnud ühe võrra vähem. Milton Caniffi, Walt Kelly ja Charles M. Schulzi kogutud teoste read aina pikenevad. Tänuväärsel kombel tuleb välja ka vähemtuntud kraami - isiklikult minu jaoks on kahtlemata kõige huvitavam sündmus Cliff Sterretti "Polly and Her Pals" taastatud pühapäevasarjade teise suureformaadilise kogumiku ilmumine märtsis 2015. Tegu on just kunstnike poolt hinnatud autoriga, kelle koomiksileheküljed ja huumor läksid vahepeal ikka täiesti kirjuks ja sürrealistlikuks kätte ära.
Kolmas trend puudutab paljuski USA suurimaid kirjastusi Marvel ja DC Comics, aga samaga tegeleb ka näiteks Dark Horse ning teisedki. Nimelt antakse oma pikaajalistest seriaalidest, millest mõni aastakümnete pikkuse ajalooga, välja nõndanimetatud "Omnibus"-kogumikke. Lahti seletatuna tähendab see raamatut, mis formaadilt reeglina nagu tavaline koomiksi-paperback või ehk õige veidi suurem, milles aga vahel oma 1200 või enamgi lehekülge. Näiteks raamatus nimega "Big Damn Sin City" on sees kogu Frank Milleri seriaal. Seesuguseid kogumikke on ilmunud massiliselt, Marvelil on kasvõi kõiksuguseid X-Men sarja väljaandeid päris suur hulk. Sama seis on ka kõigi teiste tuntumate superkangelastega. Selline köide, eriti kui ta on õmblemise asemel liimitud, on küll veidi kahtlane, kuid hulga õhukeste kogumike asemel massiivsete köidete ostmisel on omad võlud. Arvestama peab muidugi nende päris kõrge hinna ja piiratud tiraažiga, mistõttu järelturul võib mõni out of print köide maksta mitusada dollarit.
Neljas trend on nn. "Absolute Edition" kogumikud, mis on nime saanud DC Comicsi raamatutest. Need on luksusköited, kus mõni klassikaks saanud sari on suuremas formaadis ära trükitud. Näiteks Neil Gaimani "Sandman" ilmus nelja seesuguse köitena, millele hiljem lisandus veel viies lisasarjade kogumik. AE köited on lisaks ka karbis ja sisaldavad peale koomiksite lisamaterjali. Muidugi on teiste kirjastuste sarnastel raamatutel teine pealkiri, IDW näiteks nimetab oma suurt Darwyn Cooke'i "Parkerit" "Martini Edition'iks".
Ja lõpuks:
Viies trend on raamatud, kus koomiksileheküljed just sellisena ära trükitud nagu nad originaalis välja näevad, koos kõigi paranduste, kulumiste ja servamärkustega. Kuna ka formaat ja paber on originaalisarnased, on need raamatud formaadilt väga suured. Alguse sai see kõik IDW kirjastatud väikesetiraažilisest "The Rocketeerist", mille edu sillutas tee teistele "Artist's Edition" väljaannetele. Kuna originaalid on erinevad, on formaadilt erinevad ka selle sarja raamatud.
Reeglina on tegu klassikaliste arvuti-eelsete koomiksitega, kus kõik oli veel puhas käsitöö. Alles suvel 2014 ilmunud Mike Mignola "Hellboy in Hell and Other Stories" oli esimene, kus osa koomikseid ilma tekstimullideta ja seetõttu raamat tegelikult lugemiseks mittesobiv, sest digitaalselt lisatud tekste ju loomulikult originaaljoonistel ei ole. Aga need raamatud ei olegi lugemiseks, vaid pakuvad ostjale elamust, mis võimalikult lähedane originaaljooniste omamisele.
Sarnaseid raamatuid tuleb nüüdseks ka konkurentidelt, seda loomulikult teiste nimetuste all. Iseenesest ongi huvitav, mida on suudetud välja mõelda. Fantagraphics näiteks kutsub oma seesuguseid raamatuid nimega "Studio Edition". Nende esimene ja 200-dollarilise kaanehinnaga raamat on oktoobris 2015 ilmuv "Hal Foster's Prince Valiant". Sellega on aga omamoodi probleem, sest kuigi raamatu suurus on 17″ x 23 1/4″ ehk enam kui 40x60 cm, on see ikkagi palju väiksem kui Fosteri originaalid. Väidetavalt kaalutakse siiski ka näitena paari originaalsuuruses lehekülje voldikuna lisamist, sest algsuuruses raamat ei oleks lihtsalt ei trükitehniliselt ega majanduslikult reaalne.
DC Comicsi analoogsed raamatud kannavad nime "Gallery Edition". Selline on näiteks 29. juulil 2015 ilmuv "The Sandman Gallery Edition", milles lisaks täielikule esimesele osale hulk lehekülgi läbi kogu 75-osalise seriaali, sealhulgas kunstnikelt P. Craig Russell, Charles Vess, Marc Hempel, Jill Thompson ja Michael Zulli. 272 lehekülge paksu ja 13 x 20 tolli suure köite kaanehinnaks on kirjas $175.
Kui ameeriklaste toodangule lisada ka prantsuskeelse koomiksimaailma analoogsed väljaanded, näiteks hulk André Franquini koomiksilehekülgi sisaldavaid suuri raamatuid, siis on selge, et koomiksikogujatel peab tänapäeval olema puuga seljas aina suurem rahakott.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar