Off to Angoulême!

Off to Paris and Angoulême!...
To the most important comics festival in the world. I've known about it since mid-eighties, now it's time to see it.

I'll be back home in a week, with memories, photos and books. Too many books...

Parimad värvinipid

Siinkohal kaks parimat nippi akrüülidega kujude värvimiseks. Üks neist on pärit kunagi loetud pilditutoorialist, teine minu enda praktikast. Mõlemad on ilmselt abiks ka niisama akrüülidega joonistamisel.

A) Värvid, kui nad on kord juba duubist välja paletile pigistatud, kuivavad kiiresti. Tõenäoliselt kiiremini kui nad kasutatud saavad. Aga - kui võtta paletiks kandik või karp, mille põhjas paar-kolm kihti veega niisutatud paberkäterätikut, püsib värv vedelana mitmeid päevi! Peaasi, et paber oleks märg. Salatikarpi kasutades saab sellele päeva lõpus ka kaane peale panna.

B) Loogiline oleks, et pisikeste detailide joonistamiseks tuleb võta võimalikult väike pintsel. Aga, ei - kattev akrüül on piisavalt paks ega voola just hästi, peenel pintslil on selline värvitilk kas liiga jäme või kuivab ta koheselt ära. Pisidetaile tuleb värvida hoopis lapiku pintsliga, millel viltuselt lõigatud ots - selle nurk on oluliselt teravam ja täpsem kui mistahes peen ja ümar pintsel.

Edgar Valter 1959

Edgar Valteri mahe naljapilt 1959. aasta "Pikrist" nr. 2. Eesti legendaarne huumori- ja satiiriajakiri alustas eraldi väljaandena ilmumist kaks aastat varem, juunis 1957.

Filmiaasta 2013 - Parimad palad

2013 oli kummaline filmiaasta. Häid filme ju oli ka, aga tavapäraselt säravat valikut lihtsalt pole võimalik koostada - neid, mida ka aastate pärast hea sõnaga meenutada ja üle vaadata tahaks, lihtsalt seekord eriti ei olnudki. Hea indikaator selles osas on DVD ja Blu-ray - minu riiulis on sellest aastast ainult kaks filmi, tõsi küll, paar tükki lisandub ehk veel.

Seega, 2013. aasta edetabel on hõredam kui varasemad ja nii mitmedki asjad on siin ära nimetatud pigem kohusetundest.

 Televisioonis jätkusid mitmed senised lemmikud. Mitte just tingimata oma parimate hooaegadega - "Boardwalk Empire" eelviimane jäi kokkuvõttes kahvatumaks kui kolmas, aga antud sarja puhul tähendab see ikkagi tipptaset. Loomulikult ei olnud midagi häda ka fantaasiadraamal "The Game of Thrones", seegi jätkus endise hooga, pakkudes isegi kogu sarja seni šokeerivaima seeria. "True Blood" samas jookseb endiselt, aga huvi selle sarja vastu on kuidagi täiesti kadunud, mitmed teisedki varasemad lemmikud jäid ka jätkamata. Uus "Masters of Sex" tundub huvitav, servapidi superkangelast pajatav "Marvel's Agents of S.H.I.E.L.D." aga vist nii hea ikkagi ei ole. Uutest komöödiatest oli kõige naljakam heasüdamlik retrosari "The Goldbergs", lugu, mis põhineb autori enda kuldsete kaheksakümnendate lapsepõlvel.

Aastat jääb aga eelkõige meenutama hoopis prantslaste telesari "Les Revenants". Omapärane zombielugu, mis tõi mitmes mõttes meelde vana hea "Twin Peaksi" õhustiku, saab kardetavasti peagi endale ameerika uusversiooni. Originaali see loomulikult ei lahjenda, sealhulgas sarja väga head soundtracki, mille autoriks šoti bänd Mogwai.

Nüüd mõned filmid, mis olid head ja huvitavad, lihtsalt ehk mitte päris minu isiklik tabelimaterjal. Siiski, mõni neist oleks tegelikult võinud ka päris tabelisse kuuluda:

Dredd - originaalitruu briti koomiksiklassika ekraniseering, 3D-s ilmselt veel eriti võimas vaatemäng;
Zero Dark Thirty - Kathryn Bigelow poliitiline sõjafilm ühe kuulsa habemiku tabamisest, peaosas Jessica Chastain;
Promised Land - Matt Damoniga draama maagaasist, suurest rahast ja väikesetest inimestest;
The Host - ootamatult vaadatav teismelisulmekas, peaosas Saoirse Ronan, aluseks Videviku-tädi raamat;
Samsara - visuaalselt vinge dokumentaal, kuigi tegelikult ju täielik manipuleering;
Trance - korralik Danny Boyle'i krimi;
Jurassic Park 3D - kolmemõõtmeliseks keeratud klassika!
Now You See Me - ootamatult edukas mustkunstifilm;
Silver Linings Playbook -auhinnatud draama kahest probleemidega inimesest;
Wolverine - esimene film oli täielik saast, aga see siin suures osas isegi hea;
Byzantium - briti vampiire veidi uut moodi, lavastas Neil Jordan, peaosas jälle Ronan;
Kon-Tiki - ühe lapsepõlve lemmikraamatu lugu, tõsi küll, merereis ise oli ju siin kuidagi väga pealiskaudne;
The To Do List - lõbus ja ropp komöödia;
About Time - briti magusa meelelahutuse meistri Richard Curtise ajarännulugu;
Lovelace - üks aasta vaadatavamaid biograafiaid Amanda Seyfriediga;
Mr. Morgan's Last Love - esimene vanainimestega Pariisifilm, see melanhoolsem;
Le Week-End - teine vanainimestega Pariisifilm, see lõbusam;
Enough Said - James Gandolfini kahjuks vist viimane film;
The Broken Circle Breakdown - bluegrass ja peredraama;
ja:
The World's End - film, mis pääses peaaegu põhinimekirja, aga läks lõpuks lihtsalt meelest. "Shaun of the Dead" oli kõvasti parem, lõpupoole kippus asi ära vajuma, aga finaal oli üllatav, siniverelised nukud ootamatud ja takkajärgi mõeldes oli see ikkagi päris OK asi.

Django Unchained
Aasta algas minu jaoks Quentin Tarantino filmiga. Siin ei olegi midagi põhjendada, koheselt oli selge, et üks koht on aasta tabelis täidetud.

Before Midnight
Jätkuosa kahele varasemale Richard Linklateri ja Delphy-Hawke'i filmile tuli kui välk selgest taevast, keegi ei osanud seda oodata. Tegu siis järjega romantilistele filmidele "Before Sunrise" (1995) ja "Before Sunset" (2004). Seegi kord oli vahe eelmisega 9 aastat, tegevuspaigaks, kus nüüd dialoogi arendati, Kreeka. Loomulikult oli huvitav teada, mis tegelastest edasi on saanud, kahjuks aga pole film ise enam nii hea. Nagu mul siin kodus öeldi, on mõlemad peategelased nüüdseks võrdlemisi ebameeldivad (nõustun) ja seetõttu mainin selle filmi siinkohal ära pigem kohusetundest ja nostalgiast kui suurest vaimustusest.

The Croods / Despicable Me 2
DreamWorksi ürginimesefilm on visuaalselt väga ilus, tõeline silmakomm. Mõned stseenid on ikka täiesti hullud, nagu vanad WB animafilmid ja väänavad 3D pildist selle viimase välja. Samas, lugu ise jääb kokkuvõttes ikkagi kuidagi liiga farsiks ja ei ole tervikuna kaugelt nii hea kui sama stuudio ja Chris Sandersi varasem draakonite treenimise film. 2013 oli animatsiooni osas ikka täielik ikaldus, mistõttu on see üks väga vähestest märkimist väärt filmidest. Teine Hollywoodi korralik animafilm oli "Despicable Me 2", aga sellest ei oska ma tegelikult midagi asjalikku sõnastada - peale selle, et tegu USA tabelis aasta kolmanda filmiga -, seetõttu jääb eraldi äramärkimine ära.

Rush
Vene ajal ilmusid igal aastal kalender-raamatud, suur aastanumber kaanel. Meilgi oli kodus mitmeid. Mäletan neist tegelikult ainult ühte karmi artiklit, mil teemaks kapitalistlik vormelisõit. See oli nimelt "spordiala", kus roolijate ohutus ei huvitanud mitte kui kedagi ning kus raha ja vaatemängu nimel olid surmajuhtumid igapäevane asi. Vaadates nüüd seda mängufilmi Niki Lauda ja James Hunti legendaarsest vastasseisust, tundub, et ega see kõik nii väga vale polnudki. Olud olid ikka karmid küll ja tänase päeva mättalt vaadates olid tollased piloodid ikka tõelised gladiaatorid.

Spordifilmid ei ole üldse minu teema, aga see mulle meeldib. Ron Howard oskaks mistahes tõestisündinud loost põneva filmi teha.

Pacific Rim
Guillermo del Toro filmid on tegelikult alati vaadatavad, nii ka see. Hiidrobotite ja merest tulnud monstrumite kakelung ei ole muidugi midagi originaalset, isegi oletasin, et tegu on mingi liiga Evangelioni moodi igava asjaga. Oli aga hoopis üks väga meeltlahutav vaatemäng, mille lugu küll lihtne, aga see-eest ka arusaadav ja samas vormistatud visuaalselt väga ilusana. Üks väheseid filme, mis tegelikult õigustab polariseeritud prillidega vaatamist. Nagu kombeks, on ka del Toro Blu-ray päris hea, sisaldades ohtralt huvitavat taustakraami - see lavastaja teab lihtsalt viimase kui üksikasjani, milline peab tema film olema. Ja teab ka, millist ketast tahab ta ise oma kodukinos näha.

The Place Beyond the Pines
Ryan Gosling on näitleja, kelle osalusega filme peab alati silmas pidama - võib midagi head näha. (Teine seesugune näitleja on minu jaoks Paul Giamatti.) Siin on ta tsirkusetuuri osav puurirattur, kes otsustab oma ootamatult tekkinud lapsele veidi raha teenida. Aga kõik ei lähe muidugi nii nagu plaanitud... Filmis on mitmeid suuri süžeepöördeid, mida on kasulik ette mitte teada. Aga seda peaks vast mainima küll, et loo teise poole peategelane, Bradley Cooper, on samuti hea.

Gravity
Alfonso Guarón on veel üks lavastaja, kes ei oskagi halbu filme teha. Seekord viis ta siis vaataja kosmosse, kus kõik algab ilusti, lendab aga juba sellesama pika ja katkematu kaadri jooksul tõsiselt ja põhjalikult ventilaatorisse. Ma tean inimesi, kes ei talu Sandra Bullockit ja seetõttu ei nautinud ka seda filmi. Ühest küljest ma mõistan neid, aga samas oli nähtud vaatemäng ikka täiesti erakordne. Lisaks andis see film mulle ka väga sügava veendumuse, et üks asi, mida ma oma elus kohe päris kindlasti läbi teha ei taha, on kosmoselend.

PS: Filmi lõpus tekkis mul küsimus - kui 3D kaamera objektiivile lendab veepiisk, kas siis lendab mõlemale objektiivile samal hetkel täpselt ühesugune veepiisk?

Adore
Ei ole eriti loogiline, et see film siin mu tabelis ära saab mainitud, aga erandeid võib ju olla. Kohati oli seda üsna ebamugav vaadata, ka ei olnud ma ülemäära vaimustatud noortest peaosalistest, aga vanaprouad olid ju mõlemad ikka võrdlemisi kuumad.

The Secret Life of Walter Mitty
Ben Stiller lavastas aastalõpu üllatusfilmi ja mängis selles ka ise peaosa. Sümpaatne film unelevast fotoarhivaarist on kohati isegi romantiline, aga ei läinud üldse mitte läägeks. Visuaalne trikitamine, mida on siin filmis ju omajagu, jääb tegelikult ka üsna mõistlikuks, pigem isegi avaldavad rohkem muljet Islandi vapustavad maastikud. Ka muusika on hea, üldse, tervikuna seisab see film ikka väga hästi koos. Ja tagatipuks on see ka üks väheseid filme, kus alati pännis Sean Penn on täiesti talutav.

The Congress
Nägin filmi plakatit suvel Pariisis ja see torkas koheselt silma oma mõnevõrra animeliku esteetikaga, tekitas huvi ja jäi meelde. Tegelikult on ta muidugi vaid osaliselt animeeritud, peaosades näitlevad Robin Wright, Harvey Keitel ja Paul Giamatti ka päris omaenda nägudega.
Tegelikult ma ei teagi, kas see on ikka hea film. Mõnel paremal animatsiooni-aastal see siin tabelis ilmselt äramärkimist ei vääriks, aga samas - mingi võlu sel Stanislaw Lemi ulmeloost lähtuval ja Max Fleisheri animafilmide esteetikat kasutaval filmil siiski on.

The Hobbit: The Desolation of Smaug
Takkajärgi mõeldes kandis aastatagune esimene kääbikufilm hulgalisi kiirustamise märke - arvutitegelased olid ebaloomulikud, lollilt tüütuid kohti oli palju ja esmakordne 48-kaadri 3D pilt oli kinos ebardlik nagu telelavastus. Kõik need vead on teiseks filmiks parandatud. Lugu ise on palju parem, asi tõmmati juba väikese introga kiirelt käima ja tempot enam alla ei lastud. Tegelikult kahtlustan, et Smaugi-film oleks täiesti vaadatav ka ilma esimest osa nägemata, ehk oleks uuel vaatajal isegi kasulik just siit alustada. Ämblikud ründavad, tünnid veerevad, kääbik äratab draakoni ja juba ongi lõputiitrid.

Snowpiercer
Korea lavastaja Bong Joon-ho ulmekas läbi külmunud maailma kihutavast noalaevsest 1001 vaguniga rongist põhineb prantsuse bande dessinée "Le Transperceneige" esimesel raamatul. Kokku on albumeid kolm, esimene neist ilmus 1984, töö selle kallal algas juba seitsmekümnendatel. 1999 ja 2000 sai raamat kaks järge, mil sama kunstnik - Jean-Marc Rochette-, aga teine käsikirjutaja. Tänu filmile on ka raamat uuesti tähelepanu saamas - Angoulême festivalil on väljas näitus, kohe 2014. aasta alguses ilmuvad raamatud ka kahe ingliskeelse köitena.
Film on ilma kahtlusteta üks parimaid viimaste aegade ulmekaid, igatahes on ta oluliselt huvitavam kui näiteks teine sama aasta film, Neill Blomkampi kahvatuvõitu "Elysium". Näitlejad on head, eriti Tilda Swinton, kes võiks oma thatcherliku tegelase eest kõik võimalikud auhinnad saada. Võiks ju arvata, et idee kihutavasse rongi suletud ökosüsteemist on mõnevõrra tobe ja eks ta ju ongi, aga see ei häiri vaadates üldse. Kui, siis ehk jääb rongi suurus filmis mõnevõrra häguseks, samas - see ju ei sega. Iga vagun pakub uut, kogu kupatus toob pähe nii mõnegi paralleeli meie maailmaga ja nii on film algusest lõpuni põnev. Miks plaanib Weinstein filmi USA turu jaoks lühemaks lõigata, on arusaamatu. Eesti kinodes jooksis õnneks pikk versioon.

Frozen
Natuke sohki tehes lisan siia lõppu ka uue aasta alguses nähtud Disney talvise animafilmi. Üle mõne aja on see tõeliselt edukas, seejuures oluliselt edukam kui sama aasta Pixari produkt. Anderseni "Lumekuningannast" inspireeritud film on päriselt ka hea. Põhjamaisest inspireeritud visuaalia jätkab Rapunzeliga õnnestunult alustatud rida, tegelased on päris täpselt samast maailmast. Filmi algupoolel on palju laule, mis kõlavad küll tuttavalt, aga pole tüütud. Seejuures on muidugi abiks nii tipptasemel animatsioon kui see, et peaosaline Kristen Bell on üllatavalt vinge laulja. Kõik siin muinasloos pole just päris üksipulgi lahti seletatud, aga see polegi oluline, samas on ruumi isegi paariks üllatavaks pöördeks. Erakordne on ka see, et vältimatu sidekick, kelleks seekord Lumememm, on oma jabura huumoriga tõepoolest naljakas. Ja lõpuks - ka eesti dublaaž on tegelikult päris hea, kindlasti üks moodsa aja parimaid. Ma võin küll eksida, aga minu arust oli ühe dueti eesti tõlkes originaalist erinev ja üsna täiskasvanulik detail, mis kohe kindlasti polnud mõeldud lastele arusaamiseks... :)

Niipalju siis aastast 2013. Ülejäänud head filmid - The Wind Rises, American Hustle ja teised jäävad juba uude aastasse.

Filmiaasta 2013 - Pahn ja pettumused

Ma ei mäleta nii kehva filmiaastat kui 2013. Olen siin blogis neid isiklikke tabeleid juba mitu hooaega koostanud ja tõepoolest - esimest korda on tunne, et pole lihtsalt millestki teha, mäletamisväärseid filme lihtsalt oli väga vähe. Paradoksaalsel kombel on sama häda ka miinustabeliga - halbu filme ju jagus, lihtsalt paljud neist jäid mul nägemata - The Lone Ranger ja Die Hard Mis Iganes näiteks. Oli üdini halle asju, mis mitte kui mingit mälestust maha ei jätnud ja neid, mis küll teistes samalaadsetes tabelites alati kohal, kuid mis mulle siiski pigem positiivselt mõjusid. Ja oli ka Luc Bessoni krimikomöödia, mille ma jätan lihtsalt asjaosaliste vanade teenete eest siinkohal mainimata. Mainimata jääb ka üks kodumaine pikk multifilm, milles jagus stsenaariumit hoopis lühema filmi tarbeks, seegi tegelikult suht' segane.

Niisiis - on filme, mis on lihtsalt halvad, on neid, mis saavad pettumuseks ja neid, mis ajavad aktiivselt närvi. Esimesed ei vääri tähelepanu ja vajuvad lihtsalt unustusse, ülejäänud kaks sorti on allpool kajastatud. Alustame kodumaisest.

Elavad pildid
Vaatasin seda Hardi Volmeri poliitiliselt kalkuleeritud kinoajaloo-tükki DVD-lt, mis teatud põhjustel mu koju jõudis. Miks lavastaja sellist igas mõttes toorikut üldse pressile jagas, on sügavalt arusaamatu. Tegu oli täiesti pooliku versiooniga, milles efektid ja pilditöötlus (ning lõputiitrid) puudusid, aga mis oli sellele vaatamata jube pikk, igav, primitiivne ja väga arusaamatu. Kuidas oli võimalik nii heade näitlejatega sellist amatöörteatrit teha? Kes seal ikkagi oli kelle sugulane, mis seal üldse nagu toimus? Mingi vuntsidega mees läks nagu Vabadussõtta ja sai nagu surma... ja oli natukese aja pärast nagu veel suuremate vuntsidega nagu taas tagasi?!? Mille kuradi pärast pidi raamjutustuse kaamera nii neetult vastikult jõnksuma kogu aja? Ja veel hulk küsimusi. Ma ei mäleta enam neid kõike, aga igatahes oli selle filmi vaatamine tõeline piin ja pani pea valutama. Ja see poster on ka ikka uskumatult kole.

Nymph()maniac
Aasta viimane kinoskäik lisas tabelisse konkurentsitult kõige pretensioonikama filmi. Ma pole ühtegi Lars von Trieri filmi näinud, aga eks ma aimasin, mis tulemas. Seda kinnitas ka pressilinastusele laekunud erakordne seltskond, seesugune, kes ka surma ähvardusel avalikult mingit Hollywoodi kommertsi ei vaataks. Ilmselt said nad oma laksu kätte, kuigi algselt tunde kestev eepos oli pooleks lõigatud ja vajab hiljem ka teise poole nägemist.

Sisu, mingi "1001 öö"-tüüpi jutuvestmine oli algusest lõpuni kohmakalt konstrueeritud - imelik vanamees tassib koju hoovis lebanud verise ninaga naise, topib ta oma pidžaamasse ja voodisse, annab kruusi piimaga teed ja asub kuulama tolle seksisõltlase elulugu, tuues ise sisse pidevaid paralleele omaenda kinnisidee, õngitsemisega. Naisterahvas on seejuures võrdlemisi loll, aga kui kassettmakk hakkab mängima Bachi polüfooniat, siis haarab ta onu järjekordse teooria lennult ja kukub edaspidi oma intiimsuhteid kolmeks jagatud pildiga ekraanil just seesuguse muusikaga võrdlema.

Üldiselt oli kogu see film üdini võlts. Ja väga-väga pretensioonikas. Alguses polnud tükk aega isegi pilti, ainult heli. Ja kui see tuli, oli ta üsna odav, halvast kaameratööst kuni pideva digitaalse lumesajuni. Osalistele, kellest vist keegi pole britt, oli seejuures suhu pandud mingi keeleõpetajast vanaproua tõlgitud piinlikult korrektne inglise keel, mis lauseehituselt mingi nipiga sinna ei kuuluks. Näitlejatööd ka just ei hiilanud. Uma Thurmani stseen tõi sisult meelde ühe vana etenduse Baskini, Everi ja Aavaga, võib kolm korda arvata, kes olid paremad.

Loomulikult loodab see film vaatajaid ostma meelitada skandaalse palja pinnaga. Jah, see ületab kohati porno piiri, aga tegelikult pole ka seda kõike nii palju, et kinoskäiku õigustaks.

Ilmselgelt on sel von Trieril mingid isiklikud probleemid ja võimumängu-fetišid, mida ta siis liberaalse Euroopa rahade eest filme tehes välja elab. Ma ei saa küll aru, miks mõistusega inimesed peaksid kõiges selles osalema.

PS: paar nädalat hiljem nähtud teine osa ei sisaldanud Rammsteini, oli kohutavalt tüütu ja pani lõpuks peategelasi tegema asju, mis nende varasema profiili ja käitumisega üldse ei klappinud. (Ainuke helgem hetk oli Jamie Belli tegelaskuju.) Tervikmulje seega sama, mis peale esimest - mõttetu egotripp.

The Great Gatsby
Baz Luhrmann sai kuulsaks kinomuusikalidega ja "Moulin Rouge" on omasuguste seas ju klassika. Nagu talle kombeks, on ka F. Scott Fitzgeraldi romaan ekraanile toodud mõnevõrra moodsamas võtmes, seda eriti muusika osas. See pole probleem ja kõik olekski korras kui film suudaks raamatu mõtte arusaadavalt minusuguse aeglase taipamisega inimeseni tuua. Aga just selles kipun ma küll kahtlema - nägin ekraanil puisevõitu etendust, milles nii tegelased kui arvutis joonistatud tegevuspaigad olid ikka üsna butafoorsed. Kahjuks oli eriti just naispeategelane Daisy (Carey Mulligan) niivõrd karismavaba ja verevaene, et muutis suuresti ju temast põhjustatud tegevuse ja draama veelgi ebaveenvamaks. Ühesõnaga - ühelt Luhrmannilt oleks ikka oluliselt tegijamat filmi oodanud.

Grown Ups 2
Adam Sandler on nagu Keskerakond - oma edu on ta üles ehitanud madalaimale ühisnimetajale, tema lood on primitiivsed ja huumor nii nõme kui veel vähegi annab, aga ilmselt just selle tõttu on ta kohutavalt populaarne ja uskumatult edukas. Raha on ka ilmne põhjus, miks paljud tippnäitlejad ennast tema filmides lolliks käivad tegemas. Ja see on veel üks asi, mida ma talle ei andesta. Filmi esimene huumoripala magamistoas peategelasele ja voodisse kuseva 3D-hirvega ning järgnevad vältimatud peerunaljad on selle kõrval köömes.

After Earth
M. Night Shyamalani filmid kipuvad viimastel aastatel kuidagi metsa minema ja ega seegi pole erand. Tegelikult ongi see vist pigem Will Smithi projekt, millest loodeti ühte väga suurt hitti, sellist, mille tuules saaks turule paisata hulgaliselt raamatuid ja muud kraami. Kinokassas tabas aga seda tuima ja igavat filmi üsna tõsine häving, edu saadab seda ainult aasta halvimate filmide tabelitesse trügimisel.

Hangover Part III
Ainult raha pärast tehtud järjeosa filmile, mille teinegi peatükk oli juba liig.

Kick-Ass 2
Šotlane Mark Millar on üks edukamaid anglo-ameerika koomiksi-kirjanikke, seejuures on tema irooniline indielugu Kick-Ass isegi edukam kui kuulsad Marvelile tehtud tööd. Matthew Waughn tegi sellest ka väga hea filmi, milles originaali iroonia ja must huumor täiesti alles oli. Kick-Assi järjekoomiksid on sama head, kahjuks on aga film number kaks kehvakene. Ta sisaldab asju, mida raamatutes pole ja vastupidi, tulemuseks ilmsete tsensuuri-jälgedega, lahjendatud ja laialivalguv asi, mille kallale oli lastud kaugelt liiga palju kehvapoolseid kokki.

Machete Kills
Kuidas saab film, mille punatreiler oli ülilahe, milles Sofia Vergaral on tulistavad tissid ja milles on USA presidendiks keegi Carlos Estevez, olla lõppkokkuvõttes nii igav? Mina ei tea, Robert Rodriguez ilmselt ka mitte. Ma väga loodan, et lõpus lubatud Machete kosmosefilmi ikkagi ei tule. See nali on naerdud, aitab.

Riddick / Fast & Furious 6
Kaks Vin Dieseliga filmi. Esimesena mainitu on üks järjekordne veniv, tüütu ja lapikute papist tegelastega Ameerika ulmekas. Nagu ikka, käib tegevus planeedil, mille asukad toituvad põhiliselt kividest.
Autosari, mis kunagi Rob Coheni paljulubava filmiga alguse sai, on nüüdseks muutunud mingiks naeruväärseks multifilmiks, kus lennuraja pikkuseks on 29 miili ja milles tulekindel mees jalutab leekidest ilma eriliste vigastusteta välja. Nagu teame, läheb päriselus teisiti.

Stalingrad
See on siis see aastaid lubatud venemaine suurfilm Suurest Isamaasõjast, kus digitaalsed efektid möllavad ja vaatajad peavad kinos üle kahe tunni kandma 3D prille. Täiesti ootamatult aga algab film moodsa Jaapani maavärinaga ja püüab vist olla hoopis mingisugune patriootiline muinasjutt. Mul on tunne, et vaatajad ootavad ühest sõjafilmist ikka hoopis midagi muud... Eriti, kui see põhineb suurima sõja ühel dramaatilisemal peatükil. Igatahes - sõda ja sõjaväelist korda on siin väga vähe, selle asemel on põhiliselt üksainus halvasti köetud maja ja selles skemaatilised ja igavad inimesed.

Star Trek Into Darkness
Star Trek on üks neid kultusnähtusi, millest ma pole kunagi päris aru saanud ja mille fännid mõjuvad juba liiga hulludena. Seega on alati tundunud päris hea mõte kõigest sellest eemale hoida. Filmiga on ka selline kummaline asi, et ma ei mäleta temast enam mitte kui midagi - ainult seda, et alguses toimus tagaajamine punaste puudega planeedil ja, et hiljem kukkus mingi suur rakett keset linna alla. See on kõik. Ja ma ju ei maganud päris kogu filmi maha...

The Counsellor
Ridley Scotti krimidraamas osaleb näitlejate tippseltskond ja selles on kahtlemata huvitavaid kohti ja karaktereid. Tegevuse käivitajad ja toimuv räägitakse aga nii pealiskaudselt lahti, et tegelikult jääb väga palju sellest loost kaugelt liiga segaseks. "Blade Runnerile" tulevat järg. Ka see pole üldse hea mõte.

Filth
Irvine Welshi raamatust tehtud "Trainspotting" on muidugi film, millega on üldse raske võistelda. Ka "Kõnts" pole mingil moel Danny Boyle, pigem vaese mehe Guy Richie. Näitlemine on võrdlemisi ebaloomulik, pilt nagu video ja kogu kupatus kuidagi liiga punnitatud. Minu kinoelamusele pani lisaks tõsise põntsu keegi kogu filmi jooksul katkematult ja valjult naeru kihistanud ebard - no ei olnud see film NII naljakas! Pigem oleks toimuv selle teravamatel hetkedel vaikset irvet väärinud. Aga tervikmulje peale lõppu oli parem kui vaadates, mis ju hea. Ja märk sellest, et raamat on ilmselt parem kui film.

Delivery Man
Arvestades, et tegu Vince Vaughni tüüprolliga - süüdimatu teismelisena käituv keskealine valge mees -, oli üllatav avastada, et tegu Kanada filmi uusversiooniga, mille lavastajaks originaali autor ise. Klišeeline stsenaarium, ei midagi originaalset, kõik oli väga-väga ette aimatav. Tegelikult oli kogu filmi ainus meeldejääv detail, et sõnatus kõrvalosas tolgendas kaadris ja hoidis korraks ka kingipakki üks "America's Next Top Modeli" 20. hooaja meesmodell. Kusjuures - mu järgmine nähtud film oli Gandolfiniga "Enough Said" ja selles oli resto-järjekorras sama saate teine blondeeritud meesmodell! Mina ei tea, mis värk.

Mood Indigo (L'écume des jours)
Michel Gondry tegi kunagi Björkile väga vinged muusikavideod. See film on aga tõeline saast, konkurentsitult aasta kõige arusaamatum, ebaloomulikum, ärritavam, tüütum ja pimedas saalis pidevalt igavikku kaduvaid minuteid meenutav film. Audrey Tautou on ka muidugi nagu prantsuse Mart Sander - ta on lihtsalt absoluutselt igal pool ja juba see ise mõjub ärritavalt. Osaliselt animeeritud film oli ilmselgelt väga töömahukas ja põhineb klassikalisel romaanil, aga see kõik ei õigusta seda piina, mida ta vaatajale põhjustab. No ei ole vaja teha selliseid filme.

Piparkoogid

Mustvalge Hellboy Prantsusmaalt

Märtsis 2014 saab koomiksitegelane Hellboy 20 aastaseks. Sel puhul ilmub USA-s paar tähelepanuväärset raamatut. Aga erilist ilmub ka Prantsusmaal - sealne kirjastaja Delcourt annab Mike Mignola enda joonistatud uusima sarja "Hellboy in Hell" esimesest kogumikust välja kaks versiooni.

Üks neist on tavapärane prantsuse koomiksväljaanne, mis USA omast erineb ilmselt ainult oma kõvade kaante poolest. Teine on aga suuremas formaadis must-valge variant. Ilmselt on tegu millegi üsna säärasega, nagu sama kirjastuse 2005. aastal ilmunud eriväljaanne. Võib muidugi loota, et ajad on edenenud ja mustvalge ei tähenda enam lihtsalt CMYK-faili musta komponenti, vaid korralikku skänni, kus kõik originaali ebatäpsused näha.

Tavaline album peaks ilmuma 26. märtsil ja piiratud tiraažiga raamat 3. veebruaril 2014. Või juba mõni päev varem, 29. jaanuaril, suure koomiksifestivali ajal?