Niisiis - on filme, mis on lihtsalt halvad, on neid, mis saavad pettumuseks ja neid, mis ajavad aktiivselt närvi. Esimesed ei vääri tähelepanu ja vajuvad lihtsalt unustusse, ülejäänud kaks sorti on allpool kajastatud. Alustame kodumaisest.
Vaatasin seda Hardi Volmeri poliitiliselt kalkuleeritud kinoajaloo-tükki DVD-lt, mis teatud põhjustel mu koju jõudis. Miks lavastaja sellist igas mõttes toorikut üldse pressile jagas, on sügavalt arusaamatu. Tegu oli täiesti pooliku versiooniga, milles efektid ja pilditöötlus (ning lõputiitrid) puudusid, aga mis oli sellele vaatamata jube pikk, igav, primitiivne ja väga arusaamatu. Kuidas oli võimalik nii heade näitlejatega sellist amatöörteatrit teha? Kes seal ikkagi oli kelle sugulane, mis seal üldse nagu toimus? Mingi vuntsidega mees läks nagu Vabadussõtta ja sai nagu surma... ja oli natukese aja pärast nagu veel suuremate vuntsidega nagu taas tagasi?!? Mille kuradi pärast pidi raamjutustuse kaamera nii neetult vastikult jõnksuma kogu aja? Ja veel hulk küsimusi. Ma ei mäleta enam neid kõike, aga igatahes oli selle filmi vaatamine tõeline piin ja pani pea valutama. Ja see poster on ka ikka uskumatult kole.
Aasta viimane kinoskäik lisas tabelisse konkurentsitult kõige pretensioonikama filmi. Ma pole ühtegi Lars von Trieri filmi näinud, aga eks ma aimasin, mis tulemas. Seda kinnitas ka pressilinastusele laekunud erakordne seltskond, seesugune, kes ka surma ähvardusel avalikult mingit Hollywoodi kommertsi ei vaataks. Ilmselt said nad oma laksu kätte, kuigi algselt tunde kestev eepos oli pooleks lõigatud ja vajab hiljem ka teise poole nägemist.
Sisu, mingi "1001 öö"-tüüpi jutuvestmine oli algusest lõpuni kohmakalt konstrueeritud - imelik vanamees tassib koju hoovis lebanud verise ninaga naise, topib ta oma pidžaamasse ja voodisse, annab kruusi piimaga teed ja asub kuulama tolle seksisõltlase elulugu, tuues ise sisse pidevaid paralleele omaenda kinnisidee, õngitsemisega. Naisterahvas on seejuures võrdlemisi loll, aga kui kassettmakk hakkab mängima Bachi polüfooniat, siis haarab ta onu järjekordse teooria lennult ja kukub edaspidi oma intiimsuhteid kolmeks jagatud pildiga ekraanil just seesuguse muusikaga võrdlema.
Üldiselt oli kogu see film üdini võlts. Ja väga-väga pretensioonikas. Alguses polnud tükk aega isegi pilti, ainult heli. Ja kui see tuli, oli ta üsna odav, halvast kaameratööst kuni pideva digitaalse lumesajuni. Osalistele, kellest vist keegi pole britt, oli seejuures suhu pandud mingi keeleõpetajast vanaproua tõlgitud piinlikult korrektne inglise keel, mis lauseehituselt mingi nipiga sinna ei kuuluks. Näitlejatööd ka just ei hiilanud. Uma Thurmani stseen tõi sisult meelde ühe vana etenduse Baskini, Everi ja Aavaga, võib kolm korda arvata, kes olid paremad.
Loomulikult loodab see film vaatajaid ostma meelitada skandaalse palja pinnaga. Jah, see ületab kohati porno piiri, aga tegelikult pole ka seda kõike nii palju, et kinoskäiku õigustaks.
Ilmselgelt on sel von Trieril mingid isiklikud probleemid ja võimumängu-fetišid, mida ta siis liberaalse Euroopa rahade eest filme tehes välja elab. Ma ei saa küll aru, miks mõistusega inimesed peaksid kõiges selles osalema.
PS: paar nädalat hiljem nähtud teine osa ei sisaldanud Rammsteini, oli kohutavalt tüütu ja pani lõpuks peategelasi tegema asju, mis nende varasema profiili ja käitumisega üldse ei klappinud. (Ainuke helgem hetk oli Jamie Belli tegelaskuju.) Tervikmulje seega sama, mis peale esimest - mõttetu egotripp.
Baz Luhrmann sai kuulsaks kinomuusikalidega ja "Moulin Rouge" on omasuguste seas ju klassika. Nagu talle kombeks, on ka F. Scott Fitzgeraldi romaan ekraanile toodud mõnevõrra moodsamas võtmes, seda eriti muusika osas. See pole probleem ja kõik olekski korras kui film suudaks raamatu mõtte arusaadavalt minusuguse aeglase taipamisega inimeseni tuua. Aga just selles kipun ma küll kahtlema - nägin ekraanil puisevõitu etendust, milles nii tegelased kui arvutis joonistatud tegevuspaigad olid ikka üsna butafoorsed. Kahjuks oli eriti just naispeategelane Daisy (Carey Mulligan) niivõrd karismavaba ja verevaene, et muutis suuresti ju temast põhjustatud tegevuse ja draama veelgi ebaveenvamaks. Ühesõnaga - ühelt Luhrmannilt oleks ikka oluliselt tegijamat filmi oodanud.
Adam Sandler on nagu Keskerakond - oma edu on ta üles ehitanud madalaimale ühisnimetajale, tema lood on primitiivsed ja huumor nii nõme kui veel vähegi annab, aga ilmselt just selle tõttu on ta kohutavalt populaarne ja uskumatult edukas. Raha on ka ilmne põhjus, miks paljud tippnäitlejad ennast tema filmides lolliks käivad tegemas. Ja see on veel üks asi, mida ma talle ei andesta. Filmi esimene huumoripala magamistoas peategelasele ja voodisse kuseva 3D-hirvega ning järgnevad vältimatud peerunaljad on selle kõrval köömes.
M. Night Shyamalani filmid kipuvad viimastel aastatel kuidagi metsa minema ja ega seegi pole erand. Tegelikult ongi see vist pigem Will Smithi projekt, millest loodeti ühte väga suurt hitti, sellist, mille tuules saaks turule paisata hulgaliselt raamatuid ja muud kraami. Kinokassas tabas aga seda tuima ja igavat filmi üsna tõsine häving, edu saadab seda ainult aasta halvimate filmide tabelitesse trügimisel.
Ainult raha pärast tehtud järjeosa filmile, mille teinegi peatükk oli juba liig.
Šotlane Mark Millar on üks edukamaid anglo-ameerika koomiksi-kirjanikke, seejuures on tema irooniline indielugu Kick-Ass isegi edukam kui kuulsad Marvelile tehtud tööd. Matthew Waughn tegi sellest ka väga hea filmi, milles originaali iroonia ja must huumor täiesti alles oli. Kick-Assi järjekoomiksid on sama head, kahjuks on aga film number kaks kehvakene. Ta sisaldab asju, mida raamatutes pole ja vastupidi, tulemuseks ilmsete tsensuuri-jälgedega, lahjendatud ja laialivalguv asi, mille kallale oli lastud kaugelt liiga palju kehvapoolseid kokki.
Kuidas saab film, mille punatreiler oli ülilahe, milles Sofia Vergaral on tulistavad tissid ja milles on USA presidendiks keegi Carlos Estevez, olla lõppkokkuvõttes nii igav? Mina ei tea, Robert Rodriguez ilmselt ka mitte. Ma väga loodan, et lõpus lubatud Machete kosmosefilmi ikkagi ei tule. See nali on naerdud, aitab.
Kaks Vin Dieseliga filmi. Esimesena mainitu on üks järjekordne veniv, tüütu ja lapikute papist tegelastega Ameerika ulmekas. Nagu ikka, käib tegevus planeedil, mille asukad toituvad põhiliselt kividest.
Autosari, mis kunagi Rob Coheni paljulubava filmiga alguse sai, on nüüdseks muutunud mingiks naeruväärseks multifilmiks, kus lennuraja pikkuseks on 29 miili ja milles tulekindel mees jalutab leekidest ilma eriliste vigastusteta välja. Nagu teame, läheb päriselus teisiti.
See on siis see aastaid lubatud venemaine suurfilm Suurest Isamaasõjast, kus digitaalsed efektid möllavad ja vaatajad peavad kinos üle kahe tunni kandma 3D prille. Täiesti ootamatult aga algab film moodsa Jaapani maavärinaga ja püüab vist olla hoopis mingisugune patriootiline muinasjutt. Mul on tunne, et vaatajad ootavad ühest sõjafilmist ikka hoopis midagi muud... Eriti, kui see põhineb suurima sõja ühel dramaatilisemal peatükil. Igatahes - sõda ja sõjaväelist korda on siin väga vähe, selle asemel on põhiliselt üksainus halvasti köetud maja ja selles skemaatilised ja igavad inimesed.
Star Trek on üks neid kultusnähtusi, millest ma pole kunagi päris aru saanud ja mille fännid mõjuvad juba liiga hulludena. Seega on alati tundunud päris hea mõte kõigest sellest eemale hoida. Filmiga on ka selline kummaline asi, et ma ei mäleta temast enam mitte kui midagi - ainult seda, et alguses toimus tagaajamine punaste puudega planeedil ja, et hiljem kukkus mingi suur rakett keset linna alla. See on kõik. Ja ma ju ei maganud päris kogu filmi maha...
Ridley Scotti krimidraamas osaleb näitlejate tippseltskond ja selles on kahtlemata huvitavaid kohti ja karaktereid. Tegevuse käivitajad ja toimuv räägitakse aga nii pealiskaudselt lahti, et tegelikult jääb väga palju sellest loost kaugelt liiga segaseks. "Blade Runnerile" tulevat järg. Ka see pole üldse hea mõte.
Irvine Welshi raamatust tehtud "Trainspotting" on muidugi film, millega on üldse raske võistelda. Ka "Kõnts" pole mingil moel Danny Boyle, pigem vaese mehe Guy Richie. Näitlemine on võrdlemisi ebaloomulik, pilt nagu video ja kogu kupatus kuidagi liiga punnitatud. Minu kinoelamusele pani lisaks tõsise põntsu keegi kogu filmi jooksul katkematult ja valjult naeru kihistanud ebard - no ei olnud see film NII naljakas! Pigem oleks toimuv selle teravamatel hetkedel vaikset irvet väärinud. Aga tervikmulje peale lõppu oli parem kui vaadates, mis ju hea. Ja märk sellest, et raamat on ilmselt parem kui film.
Arvestades, et tegu Vince Vaughni tüüprolliga - süüdimatu teismelisena käituv keskealine valge mees -, oli üllatav avastada, et tegu Kanada filmi uusversiooniga, mille lavastajaks originaali autor ise. Klišeeline stsenaarium, ei midagi originaalset, kõik oli väga-väga ette aimatav. Tegelikult oli kogu filmi ainus meeldejääv detail, et sõnatus kõrvalosas tolgendas kaadris ja hoidis korraks ka kingipakki üks "America's Next Top Modeli" 20. hooaja meesmodell. Kusjuures - mu järgmine nähtud film oli Gandolfiniga "Enough Said" ja selles oli resto-järjekorras sama saate teine blondeeritud meesmodell! Mina ei tea, mis värk.
Michel Gondry tegi kunagi Björkile väga vinged muusikavideod. See film on aga tõeline saast, konkurentsitult aasta kõige arusaamatum, ebaloomulikum, ärritavam, tüütum ja pimedas saalis pidevalt igavikku kaduvaid minuteid meenutav film. Audrey Tautou on ka muidugi nagu prantsuse Mart Sander - ta on lihtsalt absoluutselt igal pool ja juba see ise mõjub ärritavalt. Osaliselt animeeritud film oli ilmselgelt väga töömahukas ja põhineb klassikalisel romaanil, aga see kõik ei õigusta seda piina, mida ta vaatajale põhjustab. No ei ole vaja teha selliseid filme.
3 kommentaari:
Sinu filmivaatamise diapasoon on muidugi mõnevõrra suurem kui meil, lihtsatel inimesetel, nii et seetõttu mul seekord väga pikka juttu pole.
Õnneks või kahjuks olen näinud ainult seda Star Treki filmi.
Mittekuimidagi sellest ma ei mäleta, kuigi ma tean, et olen seda näinud. No ilmselt ma siiski magama ei jäänud. Mis on ju hea. Lisaks imdb väidab sel olevat ulmeka kohta haruldaselt priske hinde, mis ikkagi väärib vist ka tunnustust.
Gatsby vaatame vist ikka ka ära. Mitte küll kinos, nagu sa vist isegi arvata võid...
Muud asjad niiväga uudishimu ei tekitagi, no see Stalingrad oleks nagu huvitanud. Aga kui seda siin nüüd sedasi materdad...no las ta siis olla.
Trieri fenomeni oled ka nii kenasti kokku võtnud. Ma kunagi naiivikana arvasin ka, et ta õudne diibivend. Aga nüüd olen ikka õnneks aru saanud, et ta lihtsalt naudib seda, kuidas kõik suure kunsti mitte mõistmise hirmus talle pappi ja feimi kamaluga jagavad. Kui ta kõigile tõsise kino austajatele järgmise filmi asemel midagi kolme osalist, auravat ja pruuni viiks, siis kahtlemata ovatsioonide saatel püherdataks ka selles. Ah, miks üldse kulutan klahve tema kommenteerimiseks.
Ja täiesti juhuslikult(ilmselgelt suurest üksindusest ja masendusest) olen ma näinud ANTM 20.hooaega! Millised neist nüüd sina filmidesse said? See kiimas pärdikunäoga Bronxi tüüp loodetavasti mitte:D
Aitäh siiski tore ülevaate eest, jään siis ootama põnevusega parimaid palasid. Miks ma küll arvan, et siin saab palju eriarvamusi olema:D
Kirjutan siin seda teist tabelit ja avastasin üllatusega kommentaari...
:)
Kinostatistiks saanud ANTM modellid olid blondeeritud poisid, üks see peente jalgade ja tätoveeringutega muusikatüüp (tema seisis Gandolfini taga restoranisabas), teine too, kelle ema 18-aastasel sünnipäeval kodust välja viskas. Google'i järgi Don ja Chris H.
Kes üldse aru ei saa, millest jutt, siis juubelihooaja puhul olid Tyra Banksi egosarjas pooled modellikandidaadid mehed. :)
Ah-ha-haa, selles sarjads võidab jah iga hooaeg tegelikult ju Tyra Banks:D Ma hoidsingi poiste osas pöialt Chris H-le.
Postita kommentaar