Seega, 2013. aasta edetabel on hõredam kui varasemad ja nii mitmedki asjad on siin ära nimetatud pigem kohusetundest.
Televisioonis jätkusid mitmed senised lemmikud. Mitte just tingimata oma parimate hooaegadega - "Boardwalk Empire" eelviimane jäi kokkuvõttes kahvatumaks kui kolmas, aga antud sarja puhul tähendab see ikkagi tipptaset. Loomulikult ei olnud midagi häda ka fantaasiadraamal "The Game of Thrones", seegi jätkus endise hooga, pakkudes isegi kogu sarja seni šokeerivaima seeria. "True Blood" samas jookseb endiselt, aga huvi selle sarja vastu on kuidagi täiesti kadunud, mitmed teisedki varasemad lemmikud jäid ka jätkamata. Uus "Masters of Sex" tundub huvitav, servapidi superkangelast pajatav "Marvel's Agents of S.H.I.E.L.D." aga vist nii hea ikkagi ei ole. Uutest komöödiatest oli kõige naljakam heasüdamlik retrosari "The Goldbergs", lugu, mis põhineb autori enda kuldsete kaheksakümnendate lapsepõlvel.
Aastat jääb aga eelkõige meenutama hoopis prantslaste telesari "Les Revenants". Omapärane zombielugu, mis tõi mitmes mõttes meelde vana hea "Twin Peaksi" õhustiku, saab kardetavasti peagi endale ameerika uusversiooni. Originaali see loomulikult ei lahjenda, sealhulgas sarja väga head soundtracki, mille autoriks šoti bänd Mogwai.
Nüüd mõned filmid, mis olid head ja huvitavad, lihtsalt ehk mitte päris minu isiklik tabelimaterjal. Siiski, mõni neist oleks tegelikult võinud ka päris tabelisse kuuluda:
Dredd - originaalitruu briti koomiksiklassika ekraniseering, 3D-s ilmselt veel eriti võimas vaatemäng;
Zero Dark Thirty - Kathryn Bigelow poliitiline sõjafilm ühe kuulsa habemiku tabamisest, peaosas Jessica Chastain;
Promised Land - Matt Damoniga draama maagaasist, suurest rahast ja väikesetest inimestest;
The Host - ootamatult vaadatav teismelisulmekas, peaosas Saoirse Ronan, aluseks Videviku-tädi raamat;
Samsara - visuaalselt vinge dokumentaal, kuigi tegelikult ju täielik manipuleering;
Trance - korralik Danny Boyle'i krimi;
Jurassic Park 3D - kolmemõõtmeliseks keeratud klassika!
Now You See Me - ootamatult edukas mustkunstifilm;
Silver Linings Playbook -auhinnatud draama kahest probleemidega inimesest;
Wolverine - esimene film oli täielik saast, aga see siin suures osas isegi hea;
Byzantium - briti vampiire veidi uut moodi, lavastas Neil Jordan, peaosas jälle Ronan;
Kon-Tiki - ühe lapsepõlve lemmikraamatu lugu, tõsi küll, merereis ise oli ju siin kuidagi väga pealiskaudne;
The To Do List - lõbus ja ropp komöödia;
About Time - briti magusa meelelahutuse meistri Richard Curtise ajarännulugu;
Lovelace - üks aasta vaadatavamaid biograafiaid Amanda Seyfriediga;
Mr. Morgan's Last Love - esimene vanainimestega Pariisifilm, see melanhoolsem;
Le Week-End - teine vanainimestega Pariisifilm, see lõbusam;
Enough Said - James Gandolfini kahjuks vist viimane film;
The Broken Circle Breakdown - bluegrass ja peredraama;
ja:
The World's End - film, mis pääses peaaegu põhinimekirja, aga läks lõpuks lihtsalt meelest. "Shaun of the Dead" oli kõvasti parem, lõpupoole kippus asi ära vajuma, aga finaal oli üllatav, siniverelised nukud ootamatud ja takkajärgi mõeldes oli see ikkagi päris OK asi.
Aasta algas minu jaoks Quentin Tarantino filmiga. Siin ei olegi midagi põhjendada, koheselt oli selge, et üks koht on aasta tabelis täidetud.
Jätkuosa kahele varasemale Richard Linklateri ja Delphy-Hawke'i filmile tuli kui välk selgest taevast, keegi ei osanud seda oodata. Tegu siis järjega romantilistele filmidele "Before Sunrise" (1995) ja "Before Sunset" (2004). Seegi kord oli vahe eelmisega 9 aastat, tegevuspaigaks, kus nüüd dialoogi arendati, Kreeka. Loomulikult oli huvitav teada, mis tegelastest edasi on saanud, kahjuks aga pole film ise enam nii hea. Nagu mul siin kodus öeldi, on mõlemad peategelased nüüdseks võrdlemisi ebameeldivad (nõustun) ja seetõttu mainin selle filmi siinkohal ära pigem kohusetundest ja nostalgiast kui suurest vaimustusest.
DreamWorksi ürginimesefilm on visuaalselt väga ilus, tõeline silmakomm. Mõned stseenid on ikka täiesti hullud, nagu vanad WB animafilmid ja väänavad 3D pildist selle viimase välja. Samas, lugu ise jääb kokkuvõttes ikkagi kuidagi liiga farsiks ja ei ole tervikuna kaugelt nii hea kui sama stuudio ja Chris Sandersi varasem draakonite treenimise film. 2013 oli animatsiooni osas ikka täielik ikaldus, mistõttu on see üks väga vähestest märkimist väärt filmidest. Teine Hollywoodi korralik animafilm oli "Despicable Me 2", aga sellest ei oska ma tegelikult midagi asjalikku sõnastada - peale selle, et tegu USA tabelis aasta kolmanda filmiga -, seetõttu jääb eraldi äramärkimine ära.
Vene ajal ilmusid igal aastal kalender-raamatud, suur aastanumber kaanel. Meilgi oli kodus mitmeid. Mäletan neist tegelikult ainult ühte karmi artiklit, mil teemaks kapitalistlik vormelisõit. See oli nimelt "spordiala", kus roolijate ohutus ei huvitanud mitte kui kedagi ning kus raha ja vaatemängu nimel olid surmajuhtumid igapäevane asi. Vaadates nüüd seda mängufilmi Niki Lauda ja James Hunti legendaarsest vastasseisust, tundub, et ega see kõik nii väga vale polnudki. Olud olid ikka karmid küll ja tänase päeva mättalt vaadates olid tollased piloodid ikka tõelised gladiaatorid.
Spordifilmid ei ole üldse minu teema, aga see mulle meeldib. Ron Howard oskaks mistahes tõestisündinud loost põneva filmi teha.
Guillermo del Toro filmid on tegelikult alati vaadatavad, nii ka see. Hiidrobotite ja merest tulnud monstrumite kakelung ei ole muidugi midagi originaalset, isegi oletasin, et tegu on mingi liiga Evangelioni moodi igava asjaga. Oli aga hoopis üks väga meeltlahutav vaatemäng, mille lugu küll lihtne, aga see-eest ka arusaadav ja samas vormistatud visuaalselt väga ilusana. Üks väheseid filme, mis tegelikult õigustab polariseeritud prillidega vaatamist. Nagu kombeks, on ka del Toro Blu-ray päris hea, sisaldades ohtralt huvitavat taustakraami - see lavastaja teab lihtsalt viimase kui üksikasjani, milline peab tema film olema. Ja teab ka, millist ketast tahab ta ise oma kodukinos näha.
Ryan Gosling on näitleja, kelle osalusega filme peab alati silmas pidama - võib midagi head näha. (Teine seesugune näitleja on minu jaoks Paul Giamatti.) Siin on ta tsirkusetuuri osav puurirattur, kes otsustab oma ootamatult tekkinud lapsele veidi raha teenida. Aga kõik ei lähe muidugi nii nagu plaanitud... Filmis on mitmeid suuri süžeepöördeid, mida on kasulik ette mitte teada. Aga seda peaks vast mainima küll, et loo teise poole peategelane, Bradley Cooper, on samuti hea.
Alfonso Guarón on veel üks lavastaja, kes ei oskagi halbu filme teha. Seekord viis ta siis vaataja kosmosse, kus kõik algab ilusti, lendab aga juba sellesama pika ja katkematu kaadri jooksul tõsiselt ja põhjalikult ventilaatorisse. Ma tean inimesi, kes ei talu Sandra Bullockit ja seetõttu ei nautinud ka seda filmi. Ühest küljest ma mõistan neid, aga samas oli nähtud vaatemäng ikka täiesti erakordne. Lisaks andis see film mulle ka väga sügava veendumuse, et üks asi, mida ma oma elus kohe päris kindlasti läbi teha ei taha, on kosmoselend.
PS: Filmi lõpus tekkis mul küsimus - kui 3D kaamera objektiivile lendab veepiisk, kas siis lendab mõlemale objektiivile samal hetkel täpselt ühesugune veepiisk?
Ei ole eriti loogiline, et see film siin mu tabelis ära saab mainitud, aga erandeid võib ju olla. Kohati oli seda üsna ebamugav vaadata, ka ei olnud ma ülemäära vaimustatud noortest peaosalistest, aga vanaprouad olid ju mõlemad ikka võrdlemisi kuumad.
Ben Stiller lavastas aastalõpu üllatusfilmi ja mängis selles ka ise peaosa. Sümpaatne film unelevast fotoarhivaarist on kohati isegi romantiline, aga ei läinud üldse mitte läägeks. Visuaalne trikitamine, mida on siin filmis ju omajagu, jääb tegelikult ka üsna mõistlikuks, pigem isegi avaldavad rohkem muljet Islandi vapustavad maastikud. Ka muusika on hea, üldse, tervikuna seisab see film ikka väga hästi koos. Ja tagatipuks on see ka üks väheseid filme, kus alati pännis Sean Penn on täiesti talutav.
Nägin filmi plakatit suvel Pariisis ja see torkas koheselt silma oma mõnevõrra animeliku esteetikaga, tekitas huvi ja jäi meelde. Tegelikult on ta muidugi vaid osaliselt animeeritud, peaosades näitlevad Robin Wright, Harvey Keitel ja Paul Giamatti ka päris omaenda nägudega.
Tegelikult ma ei teagi, kas see on ikka hea film. Mõnel paremal animatsiooni-aastal see siin tabelis ilmselt äramärkimist ei vääriks, aga samas - mingi võlu sel Stanislaw Lemi ulmeloost lähtuval ja Max Fleisheri animafilmide esteetikat kasutaval filmil siiski on.
Takkajärgi mõeldes kandis aastatagune esimene kääbikufilm hulgalisi kiirustamise märke - arvutitegelased olid ebaloomulikud, lollilt tüütuid kohti oli palju ja esmakordne 48-kaadri 3D pilt oli kinos ebardlik nagu telelavastus. Kõik need vead on teiseks filmiks parandatud. Lugu ise on palju parem, asi tõmmati juba väikese introga kiirelt käima ja tempot enam alla ei lastud. Tegelikult kahtlustan, et Smaugi-film oleks täiesti vaadatav ka ilma esimest osa nägemata, ehk oleks uuel vaatajal isegi kasulik just siit alustada. Ämblikud ründavad, tünnid veerevad, kääbik äratab draakoni ja juba ongi lõputiitrid.
Korea lavastaja Bong Joon-ho ulmekas läbi külmunud maailma kihutavast noalaevsest 1001 vaguniga rongist põhineb prantsuse bande dessinée "Le Transperceneige" esimesel raamatul. Kokku on albumeid kolm, esimene neist ilmus 1984, töö selle kallal algas juba seitsmekümnendatel. 1999 ja 2000 sai raamat kaks järge, mil sama kunstnik - Jean-Marc Rochette-, aga teine käsikirjutaja. Tänu filmile on ka raamat uuesti tähelepanu saamas - Angoulême festivalil on väljas näitus, kohe 2014. aasta alguses ilmuvad raamatud ka kahe ingliskeelse köitena.
Film on ilma kahtlusteta üks parimaid viimaste aegade ulmekaid, igatahes on ta oluliselt huvitavam kui näiteks teine sama aasta film, Neill Blomkampi kahvatuvõitu "Elysium". Näitlejad on head, eriti Tilda Swinton, kes võiks oma thatcherliku tegelase eest kõik võimalikud auhinnad saada. Võiks ju arvata, et idee kihutavasse rongi suletud ökosüsteemist on mõnevõrra tobe ja eks ta ju ongi, aga see ei häiri vaadates üldse. Kui, siis ehk jääb rongi suurus filmis mõnevõrra häguseks, samas - see ju ei sega. Iga vagun pakub uut, kogu kupatus toob pähe nii mõnegi paralleeli meie maailmaga ja nii on film algusest lõpuni põnev. Miks plaanib Weinstein filmi USA turu jaoks lühemaks lõigata, on arusaamatu. Eesti kinodes jooksis õnneks pikk versioon.
Natuke sohki tehes lisan siia lõppu ka uue aasta alguses nähtud Disney talvise animafilmi. Üle mõne aja on see tõeliselt edukas, seejuures oluliselt edukam kui sama aasta Pixari produkt. Anderseni "Lumekuningannast" inspireeritud film on päriselt ka hea. Põhjamaisest inspireeritud visuaalia jätkab Rapunzeliga õnnestunult alustatud rida, tegelased on päris täpselt samast maailmast. Filmi algupoolel on palju laule, mis kõlavad küll tuttavalt, aga pole tüütud. Seejuures on muidugi abiks nii tipptasemel animatsioon kui see, et peaosaline Kristen Bell on üllatavalt vinge laulja. Kõik siin muinasloos pole just päris üksipulgi lahti seletatud, aga see polegi oluline, samas on ruumi isegi paariks üllatavaks pöördeks. Erakordne on ka see, et vältimatu sidekick, kelleks seekord Lumememm, on oma jabura huumoriga tõepoolest naljakas. Ja lõpuks - ka eesti dublaaž on tegelikult päris hea, kindlasti üks moodsa aja parimaid. Ma võin küll eksida, aga minu arust oli ühe dueti eesti tõlkes originaalist erinev ja üsna täiskasvanulik detail, mis kohe kindlasti polnud mõeldud lastele arusaamiseks... :)
Niipalju siis aastast 2013. Ülejäänud head filmid - The Wind Rises, American Hustle ja teised jäävad juba uude aastasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar