Kuigi Soome TV ja muu sealse massikultuuri najal kasvanud, olen ma varem sealpool lahte ainult ühe satsi öid veetnud, siis kui ülemöödunud suvel toimus Koomiksikeskuses paar töötuba. Seekordne oli siis teine kord, pikkuseks üks öö ja kohaks Hotell Katajanokka, vanast vanglast (!) ümber ehitatud öömaja. Asub see laevaterminalist kiviviske kaugusel, trammipeatus on ka otse sealsamas, ühesõnaga - väga mugav. Kogu paiga visuaalia on vanglavarjundiga, isegi triibulisi ürpe saab osta. Laealuste akende ja omapärase vannitoaga numbritoad tunduvad olevat tehtud kahest endisest võlvlaega kongist. Päris cool koht.
Kesklinna kohvikusse on üles pandud Soome Koomiksiseltsi antiiksest sigaretiautomaadist ümber ehitatud Sarjakuva-automaati. Tegu aparaadiga, millesse kaks eurost münti torgates peaks vastu saama ühe suitsupaki-laadsesse karpi pakendatud minikoomiksi.
Mind huvitas Hispaania autori Ken Niimura "Vegas Blues". Tema "I Kill Giants" on minu jaoks üks parimaid koomikseid läbi aegade, lisaks on ta ka eriti hea joonistaja, nagu mõne aasta eest festivalil veendusin. Lihtsalt kõik kolm asja, mis ühe pildi heaks teevad - kompa, joon ja värv - on tema puhul eriliselt hästi paigas. Kahjuks selgus, et hetkel oli koomiksimasin rivist väljas, ei allunud isegi vastutuleliku kohvikutöötaja hoopidele ja pillas koomiksite asemel lihtsalt rahad tagasi. Loodan siiski selle Elvise-mini kunagi hiljem omandada. Igatahes lubati see mulle kõrvale panna.
Kesklinna väikeses poekeses oli samal ajal juhtumisi üleval ka Pop-up Koomiksikeskus, midagi sarnast, nagu 2011. aasta lõpul Tallinnas näha sai. Vahel toimub seal üritusi, aga hetkel kui meie sealt läbi astusime, oli kõik vaikne ja vagune.
Tegelikult ei jäänudki silma raamatuid, mida tingimata osta oleks soovinud ja nii jäigi seekord mu ainsaks uueks raamatuks kirjastuse WSOY poe Emile Bravo kolme-eurone muinasjutukoomiks. Eelmisel sügisel maksis see raamat veel märkimisväärselt rohkem, kolmas osa oli nüüdki vist 25 (ja teine veidi alla kümne).
Kontserdist ka põgusalt - Patrick Wolf koos kolme kaasmuusikuga esines Savoys ligi poolteist tundi ja esitas selle aja jooksul pikemalt või lühemalt 17 lugu. Osa neist olid soovilood, kõik palad kõlasid ainult akustiliselt, klaveri, akordioni, viiulite, kitarri, harfi ja puhkpillide saatel. Visuaalselt üsna huvitav ja üleslöödud publik tundis asja, oli pöördes ja aplodeeris pikalt ja korduvalt.
Tuleb tõdeda, et tegu on vokaalselt tõepoolest päris tasemel lauljaga. Ma ei oskagi teda kiirelt isegi võrrelda, pole lihtsalt sedasorti esinejatega kursis. Marc Almond ehk oleks midagi sarnast? Tal pidi hetkel olema umbes sadakond lugu, millest valida ja jäi mulje, et nad olid ka valmis neid kõike vajadusel sooviloona ette kandma. Soovitaksin esmatutvuseks Youtube'ist kasvõi tema popimat sorti lugu "House". Muidugi kaasnes kontserdiga (millele muuseas eelnesid Moskva ja Peterburg ning järgnes Riia) ka müügilett vinüülide, tote bagide, posterite, t-särkide ja eksklusiivse ja osalt käsikirjalise CD-ga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar