Käisin ja vaatasin The Croodsi

Käisin kinos ja vaatasin ära DreamWorksi uue ürginimesemultika "The Croods". See polegi niiväga lihtne, sest originaalse heliga linastub ta vist üldse ainult kaks korda. Kõik muud seansid on dubleeritud eesti ja vene keelde. Kuna aga juba sõnadest "see" ja "need" kubisev treiler ajab võrdlemisi närvi, siis on selle vaatamine vä-lis-ta-tud.

Eelmine, 2012. aasta oli animatsiooni osas üsna eriline - tuli välja hulk väga häid filme ja juba aasta alguses oli selge, mis tulemas ja mida oodata tasub. 2013-s on selles suhtes hoopis teistsugune - linastub küll hulk järjelugusid või spin-offe, aga tegelikult ei tea ma lambist öelda mitte ühtegi pikka animafilmi, mis mulle võiks huvi pakkuda või mida oskaksin oodata. The Croods oligi ainuke. Päris hea film oli tegelikult, visuaalselt huvitav ja tempokas ning kohati piisavalt napaka huumoriga.

Üks selle filmi kahest lavastajast on endine Disney tegija ja hilisem "How To Train Your Dragon" režissöör Chris Sanders. Film oli ka ettekäändeks, et otsida välja tema sketchbookid, mis mul olemas ja teha neist ühispilt.

Mignola 2013 - Koletiste aasta

Mike Mignolal on tänuväärt komme igal aastal üks sketchbook kokku panna. Tavaliselt sai neid osta festivalidelt, kus autor osalemas, viimastel aegadel ka otse tema koduleheküljelt. See on lihtne, kehtib PayPal ja, nagu seekord juhtus, jõudis pakk mulle Tallinnasse nädalaga kohale.

Eelmisel aastal tegi Mignola oma sarjadele "A Year of Monsters" projekti raames 12 alternatiivkaant, mis ilmusid originaalist väiksemas tiraažis. Ilmselt siis said neid koomiksipoed vastavalt tellitud vihikute arvule omamoodi "preemiaks". Neil piltidel oli mõni Mignola tegelaskuju koos tuntud klassikalise õõvakolliga - esindatud on nii Dracula kui Loch Nessi koletis, Muumia, King Kong ja zombid. Nende kaante kontuurversioonid ongi seekordses 2013. aasta pildiraamatus ära trükitud, lisaks teist samapalju spetsiaalselt tehtud ja lihtsamaid pildikesi. Ühel ja lõbusamal neist Hellboy, näpu vahel nahkhiir, keda läbistab vaat et sama suur puuteivas

Taaskord üks päris kena pildivihik, minu oma juhtus olema #775/1000.
 

Sellised on Mignola varasemad sketchbookid, kui esimene paljundusmasinalik haruldus aastast 2001 välja arvata:

MBV

Selline plaat oli täna postkastis.

Kolm sõdurit

Leidsin selle foto kodusest albumist. Oletan, et pilt on tehtud kusagil 1924. aasta kandis ja et sellel on ratsarügemendi ajateenijad. Ehk on nad kusagil Petseri kandis. Täpselt samast kohast on veel teinegi pilt, millel kuus kiivrites meest, püssid seljas, mõõgad vööl ja kuulipilduja kõige ees kedagi kaameramehe selja taha sihtimas.

Päris hea kompa ju! :-)

DVD ajalugu - Disney

Disney oli viimane suurstuudio, mis lõpuks ajaloo survele alla andis ja vastumeelselt oma animafilmidega DVD-sid välja andma hakkas. Seegi lugu on tegelikult pikem ja detailsem, aga põhimõtteliselt oli nii, et kui lõpuks aastal 2000 hirmudest (VHS-iga võrreldes) liialt hea pildi ja kvaliteetsete koopiate tegemise võimalusega DVD ees üle saadi, siis ei olnud ilmunud DVD-d üldse midagi eriti head. Esimesena kuulutati minu meelest sarjas "Gold Classic Collection" välja 9 DVD-d, kuid need ei olnud anamorfsed ega olnud seal ka mingeid lisamaterjale. Kõik nad olid tootmises ainult piiratud aja ja seejärel olid nad jälle mitmeid aastaid müügilt kadunud.

Möödusid mõned ajad ja hakkas tulema ka paremaid kettaid. Tippnäide on muidugi plekist karpides "Disney Treasures" sari, milles ilmus suur osa stuudio lühimultikatest, aga ka tähelepanuväärsemad teledokumentaalid ja isegi paar seriaali. Seoses lahkhelidega juhtkonnas, täpsemalt katsetega Roy E. Disney tähtsate otsuste juurest minema puksida, see sari lõpuks hääbus. Kuid olulised komplektid siiski ilmusid, nagu Donaldi ja Miki Hiire lühifilmide täielikud kogumikud.

Mingil hetkel otsustas Disney, et uutest filmidest võiks välja anda korraga kaks erinevat DVD-d - üks värvilise kaanega ketas lastele, teine pakemas karbis ja elitaarsema kaanepildiga karp vanematele filmihuvilistele. Tolles oleks lisaks teine DVD mahuka lisakraamiga, mille seas nii dokumentaalid kui pildigaleriid. Need "2-Disc Collector's Edition" DVD-d olid tõepoolest päris kobedad komplektid, kuid palju neid ei ilmunud, minu arust ainult need, mis ülal fotol näha. Kummaline on näiteks see, et "Lilo & Stitchi" lisadega DVD jäi USA-s üldse ilmumata, kuigi Euroopas ta tuli ja tuli ka Eestis. [Edit: ilmus tegelikult küll, aga alles 2009, mitte 2002.] Muuseas, ilmus ka eesti tiitritega "Lumivalgekese" Skandinaavia DVD, mis on juba aastaid totaalne rariteet.

Ülalnähtav "Snow White and the Seven Dwarfs" oli ka esimene DVD Disney "Platinum Edition" sarjas, ilmus see 9. oktoobril 2001. Tegu oli jällegi moratooriumiga topeltkettaga, mis ainult piiratud aja saadaval. Edaspidi ilmus sari juba ilusates tavalise karbi mõõtu Amaraydes, mille ümber reljeefne pappkest. Plaatinafilme loeb Disney oma parimateks saavutusteks, kokku ilmus selliseid DVD-sid 13. Osa neist filmidest on tänaseks ka Blu-rayna olemas. Aga mitte kõik.

Viies Element plaadil ja paberil

Seoses remondi ja (lahti)pakkimisega olen sunnitud oma DVD-kogu sorteerima. Niiviisi satub näppu asju, mida pole tükimat aega näinud ja tulevad meelde mitmed lood...

Luc Bessoni värvikirev ja humoorikalt fantaasiarohke ulmekas "The Fifth Element" on üks mu kõigi aegade lemmikfilme. Valmis see küll juba aastal 1997, aga kannatab vaadata tänaseni ja näeb seejuures parem välja kui enamus digitaaltrikkide ajastul valminud kinolood. Mina nägin seda kaks korda Tallinna kinos Kosmos, kusjuures mäletan, kuivõrd palju parem tundus ta võrreldes just samal ajal linastunud neljanda "Alieniga"... See on ikka hoopis midagi muud kui raudtorudest ja kiviplaneetidest koosnev metallisinine ameerika ulmekino.

Kõik on selle filmi puhul tähelepanuväärne, peaosalistest Bruce Willisest ja Milla Jovovichist suure hulga tuntud kõrvalosalisteni, kelle seas on nii lauljaid, supermodelle, tuntud lavastaja, aga näiteks ka filmidest "Blade Runner" ja "Alien" tuntud nägusid. Lisaks veel Jean-Paul Gaultieri sajad kostüümid ja teismelise Bessoni poolt Jodorowski-Moebiuse "Incalist" mõjutatud lugu ning Jean Giraud' ja Jean-Claude Mézières'i abil sündinud visuaalia. Kokku siis üks muhe hästikomponeeritud visuaalne maiuspala.

Üsna mitme Bessoni filmi loomisloo kohta on ilmunud paksud pildirohked raamatud. Tõsi küll, prantsuse keeles, vist ainult "Viienda Elemendi" oma ongi inglise keelde tõlgitud. See on neist ka kõige haruldasem - kui teisi võis veel 2005. aastal Albumi poe riiulis reas näha, siis seda polnud. Aga mul vedas - täiesti juhuslikult leidsin selle ingliskeelse variandi 15 euroga ebay.fr-st, müüja oli nõus selle Eestisse saatma, olin ainus hinnapakkuja ja võitsin. Selline oli siis raamatuga seotud väike lugu.

Nüüd ketastest. Ostsin oma elu esimesed kaks DVD-d, kui mälu ei peta, augustis 1998 Amazonist. Need olid animeklassika "Ghost in the Shell" ja just nimelt "The Fifth Element". (DVD ajastu algas USA-s 1997. aasta märtsis kui Warner ilmutas testpiirkondades esimese portsu diske.) Tol hetkel polnudki mul DVD-d millegagi vaadata, aga lootsin, et ehk kunagi on... Mõni kuu hiljem oligi mul koduarvutis töölt laenatud Creative Labs'i DXR-2 dekooderkaart ühes puldi ja DVD-draiviga. Dekooderkaart nimelt oskas mpeg-2 pilti reaalajas lahti pakkida ja videoväljundisse saata, tollane lauaarvuti seda naljalt ei suutnud. Võrreldes varem arvutis vaadatud VideoCD-ketta tikutopsipildiga  nägi DVD ikka superhea välja - värvid, detailid, kõik oli enneolematult kvaliteetne. Ja kaadreid sai panna stoppkaadrisse ja arvutisse kopeerida! DVD ise oli küll algaegadele iseloomulikult lakooniline ega sisaldanud peale filmi midagi. Aga film ise oli igatahes vinge.

(Juhtusime ka olema Pariisis 2011. aasta maikuus kui seal toimus üks üsna suur ulmenäitus. Muuhulgas oli väljas ka hulgaliselt kostüüme, skafandreid, pikk rida kuulsaid filmiroboteid ning lisaks ka kõiksugu  ulmefilmikolle. Seetõttu olen nüüd ka oma silmaga näinud nii külmkambrist härmas unvormi kui mangaloret.)

Tõsi küll, hiljem selgus just selle filmiga seoses mitmeid huvitavaid asju. Sony nimelt andis mingil ajal välja "Superbit"-nimelist DVD sarja, millel ainsaks eesmärgiks filmi enda parima võimaliku kvalieediga esitamine. See tähendas kogu kettaruumi ja bitrate'i reserveerimist filmile ja loobumist kõigist kelladest-viledest, mitte ainult lisakraamist vaid isegi liikuvatest menüüdest. Aga mitte ainult - tuli välja, et parema kompressiooni huvides käivad filmid kodeerimisel läbi filtrist, mis eemaldab probleemsed pisidetailid ja muudab nii streami paremini kompresseeruvaks. "Superbitil" aga jäeti see filter kasutamata. Ja - tõepoolest! "Viienda Elemendi" 2001. aasta DVD-l oli detaile silmnähtavalt rohkem, netiarvustuste võrdluspildid kuurortlaeva vaatega näitavad seda ilmselgelt - tavadiskil ei ole laeva pikselikõrgusi aknaridu näha, "Superbitil" on nad olemas.

Lisadega oli aga endiselt kitsas. Alles aasta 2005 ilmus kahekettaline spetseditsioon, mille esimene ketas sellesama Superbit-filmiga ja teine sisaldas paar tundi lisakraami. Täiesti ilus ja korralik spetseditsioon seega. Siis saabus Blu-ray aeg, aga ei tulnud seegi probleemivabalt - esimene siniketas oli nimelt viletsalt kodeeritud ja asendati varsti uuega. Selle pilt ja heli oli vinge, aga kahjuks ei ole seal peale trivia tracki mitte mingit lisakraami. Samas, nagu "Viienda Elemendi" DVD, on ka Blu-ray üks neid kettaid, millega sobib oma pildi- ja helisüsteemi võimekust testida ja demoda.

Ja veel üks asi - "Viies Element" oli järjekorras teine film, millest ilmus eesti tiitritega DVD. (Esimene oli "Deep Rising".) Pakendatud oli see küll tavalisse CD-karpi ja sisaldas vigast Pal-pilti, aga ikkagi oli see ühe ajastu alguseks. Nüüdseks muidugi on nii see kui firma OÜ Raudne Liit unustusse vajunud ajalugu.

Patrick Wolf ja pildika-massin

Juhtus nii, et 22. veebruaril sõitsin ma Soome, Helsingisse, et veidi talvises linnas ringi vaadata ja, mis põhiline, saata hulga suuremat asjahuvilist õhtusel Patrick Wolfi akustilise tuuri kontserdil.

Kuigi Soome TV ja muu sealse massikultuuri najal kasvanud, olen ma varem sealpool lahte ainult ühe satsi öid veetnud, siis kui ülemöödunud suvel toimus Koomiksikeskuses paar töötuba. Seekordne oli siis teine kord, pikkuseks üks öö ja kohaks Hotell Katajanokka, vanast vanglast (!) ümber ehitatud öömaja. Asub see laevaterminalist kiviviske kaugusel, trammipeatus on ka otse sealsamas, ühesõnaga - väga mugav. Kogu paiga visuaalia on vanglavarjundiga, isegi triibulisi ürpe saab osta. Laealuste akende ja omapärase vannitoaga numbritoad tunduvad olevat tehtud kahest endisest võlvlaega kongist. Päris cool koht.

Kesklinna kohvikusse on üles pandud Soome Koomiksiseltsi antiiksest sigaretiautomaadist ümber ehitatud Sarjakuva-automaati. Tegu aparaadiga, millesse kaks eurost münti torgates peaks vastu saama ühe suitsupaki-laadsesse karpi pakendatud minikoomiksi.

Mind huvitas Hispaania autori Ken Niimura "Vegas Blues". Tema "I Kill Giants" on minu jaoks üks parimaid koomikseid läbi aegade, lisaks on ta ka eriti hea joonistaja, nagu mõne aasta eest festivalil veendusin. Lihtsalt kõik kolm asja, mis ühe pildi heaks teevad - kompa, joon ja värv - on tema puhul eriliselt hästi paigas. Kahjuks selgus, et hetkel oli koomiksimasin rivist väljas, ei allunud isegi vastutuleliku kohvikutöötaja hoopidele ja pillas koomiksite asemel lihtsalt rahad tagasi. Loodan siiski selle Elvise-mini kunagi hiljem omandada. Igatahes lubati see mulle kõrvale panna.

Kesklinna väikeses poekeses oli samal ajal juhtumisi üleval ka Pop-up Koomiksikeskus, midagi sarnast, nagu 2011. aasta lõpul Tallinnas näha sai. Vahel toimub seal üritusi, aga hetkel kui meie sealt läbi astusime, oli kõik vaikne ja vagune.

Tegelikult ei jäänudki silma raamatuid, mida tingimata osta oleks soovinud ja nii jäigi seekord mu ainsaks uueks raamatuks kirjastuse WSOY poe Emile Bravo kolme-eurone muinasjutukoomiks. Eelmisel sügisel maksis see raamat veel märkimisväärselt rohkem, kolmas osa oli nüüdki vist 25 (ja teine veidi alla kümne).

Kontserdist ka põgusalt - Patrick Wolf koos kolme kaasmuusikuga esines Savoys ligi poolteist tundi ja esitas selle aja jooksul pikemalt või lühemalt 17 lugu. Osa neist olid soovilood, kõik palad kõlasid ainult akustiliselt, klaveri, akordioni, viiulite, kitarri, harfi ja puhkpillide saatel. Visuaalselt üsna huvitav ja üleslöödud publik tundis asja, oli pöördes ja aplodeeris pikalt ja korduvalt.

Tuleb tõdeda, et tegu on vokaalselt tõepoolest päris tasemel lauljaga. Ma ei oskagi teda kiirelt isegi võrrelda, pole lihtsalt sedasorti esinejatega kursis. Marc Almond ehk oleks midagi sarnast? Tal pidi hetkel olema umbes sadakond lugu, millest valida ja jäi mulje, et nad olid ka valmis neid kõike vajadusel sooviloona ette kandma. Soovitaksin esmatutvuseks Youtube'ist kasvõi tema popimat sorti lugu "House". Muidugi kaasnes kontserdiga (millele muuseas eelnesid Moskva ja Peterburg ning järgnes Riia) ka müügilett vinüülide, tote bagide, posterite, t-särkide ja eksklusiivse ja osalt käsikirjalise CD-ga.

Kassetid III

Hellboy The Corpse hands

Baked hand...

Eelmises postituses olid küpsetatud saiakesed, selles postis on üks küpsetatud käsi... Samast ahjust, muuseas. :)