Toores pilt, toored värvid.Rough image with placeholder colors.
Facebookis on nüüd eesti koomiksiteemaline grupp - Eesti koomiks. Siiani sellist gruppi seal ei olnud, peale biennaali tegin ma seesuguse vajalikkusest korduvalt juttu ja kuna nõustujaid ja kaasalööjaid paistis olevat, tegingi eile hilisõhtul seesuguse ära.
It's weird to look all the postings here with the Abe-flag, as it doesn't look much like on those old photos. No head, no belt, no pants, just rough body. No textures, j It looks like I could pull this one off after all... Actually, it will probably turn out better than Ilsa and Hellboy. Better = more like comic book version.
Endine tootmishoone on tänapäeval üsna räpane, ruumide põrandad näiteks kaetud tõsise tolmukihiga, mille alt värvi nägemiseks tuli saapaga mõnda aega kraapida. Kogu muu keskkond, toolid sealhulgas, oli üsna samasugune - tolmune postsovjeetlik laga, mis dekoreeritud mõne loomingulise värvilaiguga seinal. Maja põlisasukatest kuluuritegijaid ei paistnud see aga üldse häirivat, supp kees ja kuuldavasti pakuti üritusele saabunud välismaa koomiksiinimestele korduvalt erinevaid narkootikume, neis tolle kultuuritehase tegelikus otstarbes mitmesuunalisi oletusi esile kutsudes. Hm, ehk võiks korravalvurid ühes asjatundliku koeraga sealt kunagi läbi põigata?...
Aga biennaal avati, seintele oli kleebitud ja riputatud hulgaliselt (reeglina) kohalikke koomikseid, aknalaudadel lebas autorite promokladesid, rahvast oli küll ja veel ning jagati ka sündmuse puhuks ilmutatud väikest sinist kunagise "Rock Summeri" bukleti moodi retrolikku trükist.
Ajakiri iseenesest on üsna kurvameelse ilmega. Aga nalja lugedes igatahes saab, sest kohati on selles leiduv inglise keel kirjutatud puhtas Borati dialektis.
Peale avamist toimus kaootiline suhtlemine ja seintel leiduva uurimine. Organiseeritud ettevõtmistest toimus veel maja teises otsas vestlus, milles arutati kodumaise koomiksi hetkeseisu ja võimalikke arenguteid. Arutlejate seas oli lisaks kohalikele aktivistidele veel külalised Leedust, Lätist St. Peterburist ja Soomest.
Pildil: Mari Laaniste, Andreas Trossek, Sandra Jõgeva, Joskaude Pakalkaite (Leedu), Ekaterina Dresvyanina (St. Peterburg), Elisabeth Salmin
Pildil: Sandra Jõgeva, Joskaude Pakalkaite, Ekaterina Dresvyanina, Elisabeth Salmin, David Schilter (Läti), Joonas Sildre
Kokkuvõttes - iseenesest huvitav ja tänuväärt ettevõtmine, kohtasin seal mitut tüki aega nägemata tuttavat, seegi juba hea. Loodetavasti toimub midagi samalaadset ka tulevikus, küll ehk tiba viisakamas kohas ja vähem kaootilises vormis. Igatahes paistab, et koomiksiteemalist saginat tuleb juba sel aastal veelgi, novembris näiteks koguni kaks näitust. Ja Facebookis on nüüd ka asjakohane grupp!
Kurat, eestikeelne "How to Train Your Dragon" ehk "Kuidas taltsutada lohet" on ikka üks väga imelik pudulojus. Tegelikult hakkab asi juba sellest peale, et ameeriklaste süüdimatu ja pidev tapmisejutt kõlab lastefilmis üldse väga kohatult, maakeeles seda enam. Lisaks on eesti keelde dubleeritud treilerid reeglina täiesti õudsad ja pigem peletavad, kahjuks on HtTYD kui film suures osas just samasugune. Tõlge on väga kohmakas. "Sisse tagasi!" karjub vana viiking. Mis kuradi "Sisse tagasi"?!? "Kao tuppa!". Algusots on üldse kogu täiega üks arusaamatu pudru. Mõne tegelase diktsioon on nii halb, et enamusest jutust ei saa lihtsalt aru (Fishlegs). Tõlgitud nimed, nii kohad, inimesed kui draakoniliigid kantakse ette nii segaselt, et mitte midagi ei saa aru ega jää meelde. Kohati on tunne, nagu vaataks vale filmi heliriba. Ainuke helgem punkt on kunstjäsemetega vana viiking Gobber, mina ei tea, kes tema saarte kandi murdes häält tegi. Astrid on ka enam-vähem ok. Kõik teised kas kõlavad juba tämbrilt valesti või peksavad segast ja ebasuupärast teksti, mis ei lähe tegelikult ka eriti sünkrooni.
Peale pikki ponnistusi ja postiteenuste valmistatud piinu sain märtsi viimasel päeval lõpuks kätte jaanuaris ostetud Guillaume Bianco 30x40 cm prindi #199/250. (Bianco supervingetest raamatutest olen korduvalt kirjutanud.) Fotolt see ei paista, aga paber on matt ja teksturaalne ning lisaks on purpurne raam pressitud pisut kõrgemaks kui pildiosa. Päris ilus, tüki ilusam kui lootsin ja lisaks ka meeldivalt morbiidne! Asus mu seinal Mignola, Berni Wrightsoni ja Claire Wendlingi kõrvale (ja hetkel Barbucci/Canepa asemele). Mis võiks olla sobivam asi lihavõtte-eelsel ajal seinale riputada kui pilt tapetud tibudega!
Paari päeva eest leidsin postkastist ümbriku, milles järjekordne signeeritud Hellboy haruldus - 6. ja 7. märtsil 2010 Hollandis Bredas toimunud koomiksifestivali puhuks välja antud koomiks. Sisuks on sel USA koomiksi mõõtu ja koos kaantega 36 leheküljesel ingliskeelsel (!) koomiksil kolm varem nähtud lugu - The Ghoul, Dr. Carp's Experiment ja The Penanggalan.