20 aastat tagasi

Seoses Mihkel Raua ajamasina mõõtu raamatu "Musta pori näkku" lugemisega olen sattunud tiba nostalgilistele radadele... Otsisin kõvaketta sügavustest ühe vana foto, millel 1988. aasta Tartu Muusikapäevad ja tollane menuansambel Vanemõde. Iseenesest ju hea pilt, aga masendavas seisukorras negatiiv. Peaks vist ikkagi kätte võtma ja s*** saiaks P'shoppima...

Tibid ja kombitsad

Tony Sandoval on üks mu viimase aasta jooksul tekkinud lemmikuid. Avastasin ta kümnete teiste huvitavate kunstnike seas deviantARTist. Mingil hetkel selgus, et tegu täiesti tegutseva professionaaliga, kellel ka raamatuid ilmunud. Seega, ega midagi, tuli asja uurida.

Kohtusin Pariisis Arludiki galeriis tema kaasmaalasega, kes kurtis, kuivõrd palju on Prantsuse kõvakaanelised ja isegi paeljärjehoidjaga köited paremad Mehhikos ilmunud kehval paberil originaalidest. Pika otsimise peale õnnestuski ühest Albumi poest leia kõik kolm Edition Paquet' välja antud moodsalt väiksemaformaadilist albumit. Ja ongi nii, superpaberil ja ümardatud nurkadega köited on tõepoolest minu silma jäänutest ehk isegi kõige ilusamad üldse.

Tavaliselt on pilti vaadates hetkega aru saada, kas autor on mees- või naissoost. TS stiil on selles mõttes pisut segadusseajav. Tema piltides esinevad väga nunnud multifilmilikud tibid, kes kuidagi väga naiselikult paberile pandud, kes samas aga tihtipeale kõiksugu creepinduse, kombitsate, kõõluseliste monstrumite ja naha alt rämehambulistest haavanditest välja ronivate parasiitkollidega ümbritsetud. Seetõttu pole ehk ime, et vaatamata veidi feminiinsele stiilile näeb autor ise välja nagu mingi karmimat sorti death metalit mängiv bändimees.

Ühesõnaga, nagu arvata võis, sisaldab ka hiljuti ilmunud "Sketchbook" väga inspireerivat pildikraami. Pisut petlik nimi tähistab tegelikult pigem artbooki, on ju tegu kõvaköitelise ja peaaegu paar sentimeetrit paksu raamatuga. Sisu on siiski tõepoolest pigem spontaanselt sodine ja visandlik. Suurem osa pilte on sule- või markeripildid, mis ilmselgelt üsna siva paberile pandud. Siiski on siin ka lühikoomikseid, akvarelle ja päris põhjalikult läbi töötatud pliiatsijoonistusi. Kuigi juhtusin illustratsiooniks klõpsima akvarelle, on mu lemmikpilt tegelikult pliiatsijoonis okstest troonil istuvast paaniplikast, kelle sarved pikemad kui piiga ise. Ka on kogu pildimaterjal oluliselt horrorfilmilikum kui paar siinset pilti aimata lasevad.

Korralik raamat ja arvata võib, et pooleteisttuhandene tiraaž just pikkadeks aegadeks poodi vedelema ei jää. Tuline kahju on ka sellest, et kahel päeval peale nende ridade kirjutamist jagab Tony Sandoval autogramme Pariisis, sealhulgas otse meie suvise residentsi nurga taga asuvas koomiksipoes. Oh, heal meelel oleks isegi seal...

Eriline vaimuilm

Daniel Clowesi klassikalisest koomiksist "Ghost World" ilmus uustrükk, paksem, sisukam ja kõvakaanelisem kui eales enne.

Mina kohtusin antud looga Clowesi koomiksivihikus "Eightball". Ostsin selle kunagisest Aivar Meose koomiksipoest - jah, oli Tallinnas siuke imeasi! Kõvakaanelises vihikus polnud ühtegi arvutist pärit fonti, vahele oli köidetud minikoomiks ja sees üks peatükk "Ghost Worldi", seega väga ilus trükis. Lugu ise pajatab kahest sapisest kolkalinna tibist, Enidist ja Rebeccast, kel ees koolilõpp ning samas kogu ümbritsevast hallist igavusest ja friikjast nõmedusest totaalne kopp ees. Kuna loetud peatükk oli äärmiselt hästi kokku joonistatud-kirjutatud, ostsin hiljem juhuse avanedes ka paperbacki.

Tegelikult pole see stoori loomulikult kahe sapise pubeka üleolevast mürgipritsimisest. See on kahest lahutamatust piigast, kel omad ootused ja lootused tuleviku suhtes. Siis aga saab kool läbi ja halastamatu elu hakkab lahutamatuid sõbrannasid vaikselt eri suundades triivima. Melanhoolne ja teravmeelne, soe ja inimlik - igapidi sümpaatne lugu, millel eestimaise primiarusaamisega koomiksiraamatust suurt ühist pole.

Kaks "Ghost Worldi" eriilmelist väljalaset, vasakul esmatrükk.

"Ghost Worldist" on tehtud ka film. Lavastajaks Terry Zwigoff, mees kes kogus kuulsust alternatiivkoomiksi legendist pajatava ja ehk liigagi valusa dokumentaaliga "Crumb". Daniel Glowesiga koos kokku kirjutatud tibiloole järgnes meeste teinegi koostöö, sapine kunstikoolikrimi "Art School Confidential". Too pole enam päris nii üldistavalt hea, kuid väärt vaatamist siiski.

Thora Birchi, Scarlett Johanssoni ja Steve Buscemiga GW film on tegelikult tüki teistsugune kui raamat. Bluesvinüüle koguv nerd Seymour näiteks, kelle vastu Enid suisa romantilist huvi hakkab tundma, esineb raamatus ainult episoodilise kõrvaltegelasena. Filmis on ta aga üks peaosalisi ja tegelikult kogu loo selgroog. Seega, film ja raamat on kohati üsna erinevad animalid. Tõepoolest, kui tavaliselt rikutakse filmis originaalne toimiv asi totrate muudatustega ära, siis siin on sünteesitud uus ja samaväärne kultuurinähtus.

Kunagi ammu DVD-d arvustades kirjutasin nii:

Seejuures on üpris üllatav, kuivõrd erinevad raamat ja sellest saanud film ikkagi on. Filmi põhiline maiustegelane Seymour näiteks on koomiksis üldse olemata! Kohtingusigadus küll leidub, kuid toimub see nimetu kõrvaltegelasega. Ka mitmed muud juhtumused ja osalised on filmis oluliselt muudetud või kohendatud. Raamatus on sõbrannade kaugenemise üks peapõhjusi intelligentne Josh (Brad Renfro), kellest mõlemad sõbrannad sisse võetud, filmis tal aga suurt teha polegi. Ka saab Rebecca (Scarlett Johansson) koomiksis hoopis enam sõna. Veel on filmist puudu mitmeid mahlakaid stseene, nagu Enidi morbiidne autoost või kolledžisse lahkumine. Ja loomulikult loole nime andnud igavese graffitiga garaažiuks.
Muidugi on ka filmis asju, mida raamatus pole - eriliselt nõme nunchaku-redneck, kunstikursus ja muidugi suurem osa Seymouri stoorist. Samas toimivad mõlemad lood omaette võttes üsna ideaalselt ja see, kumb parem tundub, sõltub lihtsalt sellest, kummast on muljed värskemad.

Uues "Ghost Worldi" spetsiaaleditsioonis on koos kaks varasemat raamatut, neile lisaks veel hulk kõiksugu taustakraami, pilte, visandeid ja kommentaare. Huvitav on see, et nii graafiline romaan kui filmistsenaarium on raamatusse köidetud ühes oma originaalsete paksemast papist kaantega. Päris huvitav, polegi juhtunud sellist köitetrikki varem nägema.

Ilus raamat ja hea lugu, mis väärt korduvatki kättevõtmist.

Sulg ja tint

Seoses viimasel ajal sagenenud brushpeni, G-sule ja muu seesuguse atribuutikaga askeldamisega otsisin oma raamatukastidest välja kunagi ammuilma Amazonist ostetud raamatu "Rendering in Pen and Ink", autor Arthur L. Gupill, originaalis ilmunud aastal 1930. Seega raamat ajastust, mil korralik käsitööoskus oli joonistajale mitte ainult hinnatud vaid ka absoluutselt vältimatu omadus. (Vahele - samalaadne pedagoogikalduvusega kunstnik on ka Andrew Loomis, kelle raamatutest peaks samuti paar sõna kirjutama.)

Igatahes, kel joonistamine hobiks või ametiks, võiks sellesinase raamatuga tutvust teha. Siin on hulgaliselt pildinäited ja teksti nii kõiksugu viisidest sulega jooni ja pindu paberile tekitada kui ka valusalt perfektseid näitepilte. Suurem osa leheküljesuuruseid näiteid on maastikud ja majad, kuid leidub ka inimesi ja isegi fantasyt, stiililiselt on skaala tegelikult päris lai.

Igatahes, aeg on küll teine, sule asemel on tihtipeale Wacomid ja Copicud, kuid siiski - kõik algab pihta joone valdamisest ja selle omandamiseks on antud raamat ilmselt klassikasse kuuluv ja võrdväärne väga korraliku koolitusekursusega.

Legolas

Lihtsalt pildike sketchbookist, võõpasin ühe varasema visandi Faber-Castelli halltoonimarkeritega üle. Paar lisatooni on Copicult.

Üldiselt on nende markeritega päris mõnus sorgeldada - pole vaja parandamiseks uut paberit võtta, haara lihtsalt tumedam marker. Lõpuks tulebki kokku siuke elav ja kihiliselt dünaamiline joon.

Huvitaval kombel polegi ma postitanud üht "Joonistajad koos" blogisse tehtud Gandalfipilti, millega seoses ka eelnev sketš sigines. Siin see on:

Small sculpting update

Just a quick update -
I got an order for a small 15 cm statue to be used in print commercials. Someone from Estonia ordered a statuette and will pay for it?!? Unbelievable... Deadline is closer and closer with every day, so I'll be back to my own statues and stuff when I'm finished with this one.

Koomiksileheküljed kahanevad

Tuttav kodumaine koomiksikunstnik tundis huvi, milline on Prantsusmaal aina enam leviva väiksema albumiformaadi suurus. Nagu olen kirjutanud, oli sel suvel Pariisi raamatupoodides märgata minu jaoks uut trendi - ilmselt ülipopulaarse manga mõjul on hakatud hulgaliselt ilmutama tavapärasest BD albumiformaadist väiksemaid koomiksiraamatuid, vahel uue kraamiga, vahel vanade asjade kordustrükkidena. Tegin siis mõningad mõõtmised ja tulemused on sellised (sentimeetrites):

Monsieur Jean:
lehekülg - 19x26 / artwork - 16,5x22
d'Artagnan:
lehekülg - 16.5x24 / artwork - 14,2x20.5
Tony Sandovali albumid (Edition Paquet)
lehekülg - 18x24 / artwork - 15,5x21
Le chant des sabres:
lehekülg - 18.5x27 / artwork - 15,5x24

Kolme esimese põhjal saab välja raalida üsna ühese pildiproportsiooni - 3:4. Ehk siis - kui soov joonistada prantsuse stiilis koomiksit, tasub lehekülje proportsiooniks võtta just sama suhe. Ja loomulikult joonistada soovitud trükisuurusest 1,5 korda suuremana. Trükkida oleks aga soovitav pigem just selles moodsas vähendatud suuruses - tavaline album on tõele au andes tõepoolest tiba liiga suur. Mis puutub skännimisse, et asjaga arvutis edasi tegeleda, siis see on omaette pikk teema, mis vajaks eraldi kirjatükki.

Üldiselt on selline väiksem formaat tõesti massiliseks muutunud, peagi ilmub näiteks Enki Bilali 9 albumi väikseformaadine boks, hinnaks 95 eurot... Väiksemas formaadis on ka tulevane haruldus - Hergé Tintini üheköiteline kogumik, milles samade kaante vahel 1408-l leheküljel 24 albumit, mille formaat 193mm x 250mm, tiraaž kõigest 35 000, hind 88 eurot ja ilmumiskuupäev 12. november 2008.

Uued plaadid

Täna oli postkastis pakike kolme filmiga, üks neist DVD-l, kaks Blu-rayl. Tõele au andes pole mul viimatimainituid veel kuhugi torgata, aga pealiskaudse arvamuse saan siia ikkagi kirja panna...

DVD ajastu algas kodukinos novembris 1996 kui Jaapanis ilmusid müügile esimesed kettad. Tõsi küll, sisuks olid neil muusikavideod, filmidega diskid järgnesid kuu hiljem. Märtsis 1997 jõudsid esimesed 50 DVD-d ka USA-s müüki, seda test-turuks valitud seitsmes suurlinnas. Kahe esimese nädalaga läks kaubaks 19 000 ketast. Muuseas, odavaim pleier maksis toona 499 dollarit.

Minu jaoks algas DVD-de aeg, kui õigesti mäletan, augustis 1998 kui Amazonist saabusid kaks esimest ketast - "Ghost in the Shell" ja "The Fifth Element". Mõlemad filmid siiani lemmikute seas... Tänaseks on sellest üle kümne aasta ja riiuleisse kogunenud päris korralik kuhil. Olen küll püüdnud olla võimalikult konservatiivne ja tõsiselt oma oste valida, kuid aastatega annavad ka animatsiooniklassika, lemmiklavastajate looming ja visuaalsete kassafilmide spetseditsioonid paraja virna kokku.

Nüüd siis, aastal 2008, hakkab DVD ajastu lõpule jõudma. Möödunud jõulude paiku kulmineerunud kodukinosõja võitsid sinised ja praeguseks on ka kangekaelseimad kompaniid Blu-ray leeri kolinud. Täna tulevadki uued filmid koheselt kahes formaadis müüki ja on ostja enda asi, kas ta tegeleb edasi DVD-ga või on oma harjumusi väiksema karbi kasuks muutnud.

Minu seisukoht on selline: suure osa filmide puhul ei ole tegelikult olulist vahet, kas vaadata seda DVD-lt või Blu-raylt, korralik spetseditsioon on igal juhul asjalik ost. Kui aga tegu visuaalse vaatemänguga, siis on DVD-le kulutamine tänasel päeval ikka üsna mõttetu üritus. Kui seesugune film juba kinos nähtud, tuleks igal juhul osta just nimelt Blu-ray, isegi kui seda hetkel veel võimalik vaadata ei ole. Möödub aasta või kaks, vastav riistapuu tekib nagunii ja seda otsust ei tule kahetseda.

Nüüd siis paar sõna täna saabunud kolmest kettast.

"L.A. Confidential" ilmus DVD-le juba aastal 1997, olles tollal üks korralikumaid ja lisaderohkemaid diske. Aastatega jäi küll pildikvaliteet ajale jalgu, kuid uus ja korralik ketas ilmus alles nüüd. Mis filmi endasse puutub, siis sel tõepoolest ei vedanud - äärmiselt stiilne film noir tüüpi krimilugu jäi väärilise reklaamita, kuna tollal võttis kogu Warneri tähelepanu šedööver nimega... "Batman ja Robin". Paar Oscarit siiski võideti. Kuna tegelikult polegi hiljem samaväärset ajastufilmi tehtud ning tollal vähetuntud peaosalised on tänaseks hoopis kuulsamad, on L.A.C koht kinoajaloos kindel ja teenitud.

Kuna ka mina olin üks neist, kes juba aastaid tolle filmi uut väljalaset ootas, siis loomulikult saigi see nüüd ostetud. Algselt oli plaanis tavapärane DVD, kuid kuna Blu-ray osutus üliodavaks - $19 - olles ainult mõni dollar kallim kui DVD, ostsin selle. Kettal on lisaks filmile hulgaliselt dokumentaale, 13 osalisega kommentaar, muusikaga heliriba ning foto- ja treilerigaleriid. Blu-ray karpi avades ootab ees veel üks meeldiv üllatus - selles on lisaks promo-CD kuue filmis kõlava ajastulooga.

Disney "Sleeping Beauty" on hea näide, miks ei tasu diskide ostmisel oodata. Teatavasti on Disney tosinkond oma tippfilmi kuulutanud "Plaatinafilmideks". Lastefilmidega on kord juba nii, et parimad neist ei vanane, uusi vaatajaid sünnib ja kasvab aina peale. Nii lasigi Disney oma vanu klassikuid mõneaastase vahega uuesti kinodesse, kogudes nii lisaraha ning aina uut ja tänuväärset publikut. Sama jätkus ka VHS-ga alanud kodukinoajastul. Siis leiutas Disney nn. moratooriumisüsteemi: film lastakse müüki ainult piiratud ajaks, misjärel seda enam ei toodeta ja järgmise ilmumiseni läheb aastaid (kunagi oli selleks 7). Iseenesest ei tähenda moratoorium, et film peale kuupäeva kukkumist müügilt kaob, kaugel sellest. Poed, kes on taibanud piisava koguse varuda, võivad seda müüa veel aastaid. Siiski, juurde enam tellida ei saa ja kui asi otsas, siis on otsas. Muuseas, ka meil siin on Disney moratooriumiga olemas oma kogemus - kunagine eesti subtiitritega "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" Skandinaavia topelt-DVD on juba aastaid läbi müüdud ja seda pole isegi filmilevitajail enda tarbeks mitte kusagilt võtta.

"Sleeping Beauty" ei kuulunud küll Disney plaatinafilmide originaalkümnesse, kuid nüüdseks on seegi film nende sekka tõstetud. Mis, kui minult küsida, on igati teenitud - tegu ehk Disney üleüldse KÕIGE stiilsema animafilmiga. 50. juubeli puhul ilmunud "plaatinakarp" on tegelikult antud filmist juba teine spetseditsioon. Kuna esimene, viie aasta eest ilmunu, on mul olemas, siis loomulikult tuli seekord osta Blu. Seda enam, et just klassikalise joonisanimatsiooni puhul annab lisaresolutsioon äärmiselt suure kvaliteedihüppe. Muuseas, nagu siit näha, on oluline vahe ka uue ja vanema DVD pildis - uus sisaldab servades hoopis enamat.

Tuleb tõdeda, et uut tüüpi Blu-ray plaatinakarbid on oma metalse pappkestaga sama ilusad kui vanad head DVD-d. Lisaks oli siingi väike üllatus - karbis on lisaks kahele Blu-rayle ka filmi ja lisamaterjalidega DVD! Seega, kel pleierit veel pole, võib seniks filmi ka DVD-lt vaadata. Või siis anda selle oma lapsele, kes mistahes ketta nagunii ribadeks vaatab. Hi-def diski saab filmifriigist lapsevanem nii ainult oma tarbeks hoida. Clever...

Ma ei tea, mis värk seekord nende boonusketastega on, aga seesugune on kaasas ka filmil "Forgetting Sarah Marshall". Tegu siis järjekordse komöödiageeniusest lavastaja-produtsendi Judd Apatowi tootega. Filmi stsenarist ja peaosaline on Jason Segel, mees, kes varem nii Apatowi filmides kui telesarjades silma jäänud, mainida võiks kasvõi koolisarja "Freaks & Geeks" trummifännist Nicki. Filmist ei hakka ma pikemalt pajatama, seda enam, et 7 minutit pikem Unrated-versioon veel nägemata. Mainin vaid antud DVD ühte aspekti - Digital Copy...

See on sõnapaar, mis juba mõnda aega DVD ostjaid närvi ajanud. Tegu siis parooliga kaitstud filmikoopiaga, mis mahult ja kvaliteedilt sarnane netis levivate piradega ja mis põhimõtteliselt mõeldud mõnes portatiivses taskupleieris vaatamiseks. Mis selles halba? Ega polekski, kui see viimasel ajal katkuna topeltdiskidel ei leviks. Kujutage ette, et ostate ühediskise DVD asemel kallima kahe ketta spetseditsiooni. Kui karp käes, veendute järjekordselt, et ainus asi, mis teisel kettal, ongi too neetud digitaalne koopia! Kusjuures - ega ühekettast varianti polnud ka mõtet osta, sest seal tõepoolest peale filmi midagi pole, kuigi kahekettase komplekti filmikettale mahub veel nii mõndagi. Ehk - saate mingi mõttetu ketta ja kahtlasevõitu rõõmu, et teil on näiteks "Rambo" või "Juno" topelt-DVD... "Marshall" on selles mõttes teisest puust. Siin on kaks tõelist sisukat DVD-d ja too tüütu digikoopia on kolmanda kettana paberümbrikus karpi lisatud. Nii peabki! Kuigi ma kardan, et see on ka edaspidi pigem erand kui reegel...

Popskulptuurid - mis ja kuidas

Siin on üks varasem lugu, mis selgitab pisut skulptuurihobi telgitaguseid. Ehk on siin blogis sellele ka sobiv koht...
GARAGE KIT
Maailmas on üsna levinud hobi, mis seotud minikujudega ehk popskulptuuridega. On firmasid, mis seesuguseid kuni mõnetuhandeses massitiraažis valmistavad, teemadeks näiteks "Sõrmuse isanda" filmide tegelaskujud. Ja on inimesi, kes neid innukalt koguvad, nagu Marveli koomiksisarjade fännid, kes Bowen Designsi iga järgmise selleteemalise kuju või minibüsti endagi kollektsiooni ostavad.

Kommertskujude kogumisele lisaks on olemas ka omaette hobi, mille üldnimeks Garage Kit. GK on hobiskulptori koduses stuudios (tihti just nimelt garaažis) valminud kuju, mille tegemise tõukejõuks pole mitte niivõrd kasumisoov kui isiklik huvi kujutatu vastu. Tüüpiline kit on midagi mudelisarnast: originaalist on valmistatud vormid, neist omakorda mõnikümmend koopiat, mida siis huvilised otse valmistajalt osta saavad. Sõltuvalt keerukusest võib plastikulaadsest resin-vaigust valmistatud kuju koosneda päris mitmest tükist, mis ostjalt kokkumonteerimist, kruntimist ja värvimist nõuavad, enne kui valmis kuju riiulit kaunistama asub. Seega on GK küllaltki keerukas hobi, mis vajab nii kujurilt kui kogujalt endalt head silma ja kindlat kunstnikukätt.

Nagu öeldud, on olemas üsna mitmeid firmasid, kes minikujusid suurtiraažides valmistavad, eelmainitutele lisaks näiteks kasvõi prantslaste Attakus. Nii need kui ka lugematud mänguasjade ja action figuuride tootjad on nii mõnegi oma tippskulptori leidnud just GK-ga alustanud kunstnike seast.

Nüüd lühidalt sellest, kuidas üks seesugune kuju sünnib.

IDEE
Kõik algab mõnest filmist, koomiksist või raamatust ja soovist meeldiv tegelaskuju ka oma riiulit kaunistama saada. Teemades ei ole tegelikult piiranguid, objektiks võib olla mis või kes iganes. Reeglina on siiski aluseks mõni massikultuuri ilming - film, raamat, koomiks, animatsioon, popstaar... Kui soov selge, võiks veidi ringi vaadata, ehk on midagi samalaadset juba mõnes maanurgas tehtud - alati on ju mõtet oma aega ja raha millegi enneolematu ja huvipakkuva peale kulutada.

EELTÖÖ
Kui kiti objekt klaar, tuleb otsustada, milline saab tulevane kuju olema - on see büst või täispikkuses kuju, kas ja kui keeruline on alus, jne. Paika tuleb panna ka kuju suurus. Büsti puhul on üks enamkasutatud mõõtkavu 1:4, täispikkuses kujude puhul näiteks 1:8 ja 1:6. Kasulik on mõõtkava valides silmas pidada ka seda, millised kujud juba olemas - kui näiteks sama filmi tegelasi on juba varem tehtud, siis ilmselt on nii kujur ise kui võimalikud ostjad huvitatud samas mõõtkavas skulptuuridest.

VISANDID
Seejärel tulebki teha kujust lõppsuuruses joonised, soovitavalt nii eest- kui külgvaates. Lisaks on kasulik kokku otsida võimalikult palju teemakohast pildimaterjali, olgu selleks siis raamatud, internetis leiduv või DVD-lt võetud filmikaadrid.

SAVI
Kujude põhimaterjalideks on kas polümeersavi või tõsisema skulptori korral skulptuurivaha. Polümeersavi (Super Sculpey, Fimo, Primo, Cernit etc) on pehme ja voolitav kuni 130C-kraadises ahjus küpsetamiseni, seetõttu on ta amatöörile väga meeldiv ja kättesaadav materjal. Peale küpsetamist saab teda lõigata, kraapida ja lihvida.

KARKASS
Polümeersavi on oma toores olekus pehme ja vajab reeglina toetuseks karkassi. See ongi esimene, mis visandite järgi valmistada tuleb. Karkass peab olema tugev, kuid kahekordseks keerutatud alumiiniumtraadist on tavaliselt küllalt. Keerutatud traat pakub ka savile rohkem pidet kui sile ja sirge. Et muuta vajalik savikiht õhemaks - vähem sisepingeid ja võimalikke pragusid - kaetakse karkass tihti kortsutatud fooliumi ja traadiga, mis pakub savile samuti paremat kinnitumispinda. Karkassi ning mõningate peenemate detailide tegemiseks võib kasutada ka kahekomponendilist plastiliinisarnast pahtlit (epoxy putty), mis peale kokkusegamist ise kõvastub ja karkassi eriti jäigaks muudab.

Libahundikuju karkass

TÖÖRIISTAD
Lisaks isiklikele sõrmedele on sedavõrd väikeste ja detailirohkete kujude tegemiseks vaja ka tööriistu. Tihti kasutatakse hambaarstide arsenalist pärit erinevaid metallorke, loomulikult sobivad ka päris skulptuuririistad. Siinkirjutaja isilikud lemmikud on sovjeediaegsed maniküürivahendid, kerged ja ideaalse suurusega asjad. (Kui kellegi üle, andke teada!) Lisaks neile on tihti vaja üliteravate teradega exacto-tüüpi nuge ja vahel ka nn "aasriistu" (loop tools, rakes). Need kraapimisvahendid on tegelikult enam abiks hoopis suuremate kujude puhul, kuid kõlbavad tarvitada ka väikeste detailide tegemiseks ja pindade vormimiseks. Aasriistu, nagu teisigi tööriistu on väga võimalik ka ise teha, näiteks terasest kitarrikeeletraadist. Nagu öeldud, on tööriistavalik igaühe enda eelistuste küsimus ja praktika näitab, et ka suure arsenali omanik teeb 90% tööst paari lemmikuga.
Omaette tööriistadeks on veel templid. Eri objektidelt võetud jäljendid võimaldavad vähese vaevaga oma kujule lisada mistahes tekstuure. Siin on ainsaks piiranguks fantaasia - mandariinikoore lohud võivad muutuda koopatrolli parkunud nahaks, kivipind... kasvõi kivipinnaks. Miks mitte...

Siinkirjutaja lemmikriistad, kolm neist isetehtud, üks, ülalt kolmas, modifitseeritud.

SKULPTUREERIMINE
Kujuritöö on äärmiselt individuaalne ja sõltub väga palju objektist, seetõttu on selle kohta äärmiselt raske mingeid üldkehtivaid õpetusi jagada. Polümeersavi puhul vääriks ära märkimist vast ainult see, et ei tasu püüda kogu kuju ühe soojaga valmis teha ja siis lõppkujule küpsetada - tihti on kasulik kuju kasvõi kümneid kordi ahju ajada, lisades iga kord järjekordse hulga detaile. Näiteks on ju üsna loogiline esmalt anatoomiliselt õige figuur voolida, see küpsetada ning siis sellele riided selga skulptureerida. Kui plaanis valminud kujust vormid valmistada, tuleb selleks kindlasti juba voolides ettevalmistusi teha. Kui vaja, tuleks keerukas või suur kuju valmistada osadeks võtmist võimaldavate "pistikutega", et saaks igast detailist eraldi vormi valmistada. Osadeks võtmine on abiks ka siis kui terve kuju lihtsalt ei mahu käepärast olevasse praeahju.

Detail pooleliolevast "Hellboy" kõrvaltegelasest nimega Ilsa.
materjal: Cernit must-valge-mix (1:20)
mastaap: 1:10
pea kõgus: ca 22 mm.

VORM
Silikoonvormide valmistamine on omaette teadus ja peen kunst. Samas pole selles kõiges tegelikult midagi müstilist kui materjalid olemas ja põhitõed selged. Profid kasutavad õhumullidest lahtisaamiseks nii vaakum- kui survepaake, kuid saab ka nendeta. Vormisilikoon on üsna kallis materjal (ühe kilo hind on sadades kroonides) ja selle leidmine pole Euroopas just lihtne. Kui aga soov olemas, varustuskanalid leitud ja esimestes eksperimentides paratamatu materjalikulu ei hirmuta, on kõik võimalik.

Vorme on kahte liiki - karpvorm (boxmold) ja maatriksvorm (matrix mold). Karpvorm on kandiline silikooniklots, mis käib kaheks pooleks lahti ja mille sees on valamisauguga detailikujuline tühimik. Sellise vormi valmistamiseks "uputatakse" kuju poolenisti plastiliini, ümbritsetakse seinaga ja valatakse silikooniga üle. (Loomulikult on kõik see tegelikult pisut keerulisem.) Seejärel keeratakse vormitoorik ümber, eemaldatakse plastiliin, kaetakse olemasolev silikoon üliõhukese vaseliinikihiga ja valatakse teine vormipool. Karpvorm on lihtne, kuid materjalimahukas ja tegelikult ka pisut ebapüsiva vormiga. Väikedetailide jaoks on see siiski ideaalne. Suuremate kujude ja detailide puhul tuleb eelistada maatriksvormi - sellisel juhul katab silikoonvormi omakorda kõva kipskoorik, mis vormipooled omavahel kindlalt ja tugevalt kokku fikseerib. Maatriksvormi valmistamine on juba üsna keeruline ja vajab tõsist süvenemist.
Siinkohal jäi täiesti mainimata see, et vormide kokkupuutuvad pooled vajavad sünkrodetaile. Samuti see, et loomulikult ei ole vormipooled tasapinnalised, vaid "lainetavad" vastavalt objekti kujule. Ning lõpuks ka selline halb asi nagu "undercut" - vormi tehes tuleb igati arvestada, et sellesse materjali valades ei jääks kusagile umbseid soppe, millest õhul väljapääs puudub ja mis nii vigase koopia põhjustavad. Kõik see ajaks siinse põgusa ülevaateteksti juba liialt põhjalikuks.

Maatriksvormi tegemise etapid
(Tõlge: originaal alus plastiliin kips silikoon resinkoopia)
Minu esimene vormikatsetus - Hellboy büsti maatriksvorm, valge silikoon kipskestas
VALAMINE
Koopiate tegemiseks kasutatakse reeglina materjali nimega "resin", mille maakeelne vaste oleks "vaik". Resin on kahest komponendist kokku segatav vedelik, mis teatud aja jooksul muutub kõvaks plastikulaadseks materjaliks. Resinit on väga erinevate omadustega, nii värvi ja läbipaistvuse mõttes kui ka valamis- ja kõvastumisaja osas. Amatöörid kasutavad tavaliselt polüuretaanvaiku, vabrikud kordades odavamat kuid haisvat polüestervaiku. Vaiku on võimalik lisada ka täiteained. Kui lisada metallpulbrit, on tulemuseks nn. "külmvalatud pronks" või mõni samalaadne materjal. Kui segada vaiku portselanipulbriga, on tulemuseks nn. "cold cast porcelain". Kommertskujud ongi tihti mingist segumaterjalist, Weta/SideShow kujude materjal kannab näiteks nime "polystone". Üsna lihtne meetod midagi samalaadset saavutada on näiteks vedelasse vaiku pisikesi kive uputades. Nii muutub plastikulaadsest materjalist kuju oluliselt raskemaks ja soliidsemaks. Kui ta lõpuks veel ka värvitud, on praktiliselt võimatu originaalmaterjali kindlaks teha.

Marvi büsti kaks resinkoopiat
Büsti aluses on kasutatud täitematerjalina kive,
koopiate vahele on litsutud "Sin City" DVD.

VÄRVIMINE
Valmis kuju tuleb kokku monteerida, kasutades selleks nii liimi kui vahel puuri ja tugevdavaid traat-tappe. Seejärel tuleb ta kruntida ja ongi käes viimane etapp - värvimine. Otse loomulikult on värvimine väga loominguline protsess, millest suuresti sõltub lõpptulemus. Lohaka ja paksu, detaile hävitava värvikihiga on võimalik rikkuda ka ilusaim kuju. Kes soovib, võib kasutada aerograafi, kes mitte, võib detailide esiletoomiseks kasutada näiteks pindariivavat "kuivpintsli" tehnikat (drybrush) või pragudesse imbuvat "ujutamist" (washing). Võimalusi on lõputult. Värv annab viimase ja lõpliku lihvi skulptori poolt vormi ja tekstuuridega kujutatud materjalile - kivi muutub kiviks, nahk nahaks ja metall metalliks.

Kui värv lõpetatud, võiks kuju katta veel lakikihiga. On detaile ja materjale, millele sobib läikiv lakk, kuid enamasti oleks siiski kenam mattlakk. Üks selliseid on näiteks pihustatav Testors Dullcote. Siis veel soovi korral nummerdatud signeering, ja -

ONGI KUJU VALMIS!

Värvitud resinkoopia ja poolteist aastat hiljem modifitseeritud Cernit-originaal

Loomulikult on eelmainitud protsess nii aega- kui rahanõudev. Aga milline hobi ei ole... Igatahes, kui inimesel kunstnikusoont ja friigiverd, siis on GK päris mõnus ajaviide. Ilus tulemus ja "kaaskannatajate" kiitvad-kadestavad kommentaarid tasuvad töö ja vaeva kuhjaga. Ega ka "kulutatud" aeg pea päris "kasutult" mööduma - taustal võib kasvõi muusikat ja DVD kommentaare kuulata. Tasemel tulemus on igatahes vaeva väärt ja päris mõnus on mõelda, et samalaadse hobi küüsis vaevleb ka päris tuntud tegelasi, nagu Peter Jackson, Richard Taylor ja Guillermo Del Toro…

JA PÄRIS LÕPUKS - SEADUS
Tuleb arvestada tõsiasja, et garaažikit, kuitahes ilus ja detailne, on tihti siiski seaduste silmis illegaalne. Teoreetiliselt on võimalik valmistada ka igati ametlikke kujusid, näiteks küsides mõnelt koomiksiautorilt luba tema tegelaskujust kitt teha, nii mõnigi tegija on sellelaadsest tähelepanust isegi meelitatud. Samas, korporatsioonidele kuuluva tegelaskuju ametlike õiguste saamine on praktiliselt võimatu - Batmani või Spidermani võib endale lubada ainult suurfirma, kes valmis kopsakat litsentsitasu maksma. Garaažkiti pisitiraažid lihtsalt ei suudagi seesugust lisakoormust välja kanda. Kõik ei ole siiski täiesti traagiline, sest on tegelasi ja filme, mis vanuse tõttu publik domaini liikunud, klassikalised horrorfilmid näiteks. Lisaks on asi ikkagi nii, et omaenese interpretatsioone võib iga kunstnik valmistada, lihtsalt müük ja paljundamine on hämar ala. Kui aga tegelikult toimuvat vaadata, siis de facto ei ole kuni 25-koopialine tiraaž ametlikku litsentsi omavale suurfirmale majanduslikult ohtlik ja nad reeglina ei vaevugi lärmi tõstma. Erandeid muidugi on, näiteks olematu valulävega Disney. Siiski, kui tagasihoidlikult tegutseda, siis peaks õnnestuma probleeme vältida.

INFO
Kujude ja kittide teemadel saab mõtteid ja pilte vahetada mitmes foorumis. Osaliste seas on nii algajaid kui tõelisi kuulsusi, varasemate teemade seast leiab tohutus koguses nii nõuandeid, linke kui näitepilte. Parim seesugune foorum on registreerimist vajav Clubhouse, kuid väärt külastamist on ka näiteks Statue Forum ja ConceptArt Forum.