This posting is about Estonian Comics Society’s trip to Brussels 6th Comic Strip Festival.
Septembrikuu esimesel nädalalõpul toimus põhjamaiselt jahedas Brüsselis sealne koomiksifestival, mil eri keeltes eri nimi –
Fête de la BD 2015,
Stripfest 2015,
Brussels Comic Strip Festival 2015.
Kuigi Belgia peab ennast õigusega suureks koomiksimaaks ja Brüssel ehk mõningases suurusehullustuses ka maailma koomiksipealinnaks, toimus sealne suur tasuta festival sel aastal kõigest kuuendat korda.
Toimumispaik oli otse kesklinnas kuningalossi kõrval pargis, kuhu selleks puhuks püstitati kuus suurt telki. Telkides olid tavapärased müügilauad, esinemissaal, mitmed näitused, kohvikud, raadionurk, loomulikult oli pidevalt kohal hulk autoreid ja toimusid signeerimised. Seega – üks täiesti harilik suuremat sorti koomiksifestival.
Lisaks telkidele toimus tegevust ka väljaspool ja tegelikult mujalgi linnas – pimenevas õhtuses pargis tegutses vabaõhukino, pühapäeva pealelõunal kulmineerus lähedasel platsil Tintini autode ralli ja algas õhupalliparaad. Tegevust oli suurele festivalile kohaselt väga palju ja kõigest osa saada võimatu.
Brüsseli festivalile oli seekord kutsutud ka
Eesti Koomiksiselts. Rahvusvahelises paviljonis oli meil teiste väiksemate koomiksismaade (Poola, Ungari, Rumeenia, Ukraina, Baskimaa jt) seas oma laud, millele laotasime valiku emakeelseid raamatuid ja muud pildikraami euroametnikest ostjaid ootama.
Peale selle oli festivalil üleval ka minu koostatud “
Kõhe Folk”, seesama rahvajuttudel põhinevate koomiksite näitus, mis juba varem väljas olnud Helsingi Eesti Majas, Tallinna Solarise keskuses ja Paepealse Raamatukogus ning Tartu Kunstikoolis. Brüsseli jaoks tõlkisime ja trükkisime näitusest ingliskeelse versiooni.
Lisaks toimus festivalil Eesti delegatsiooni osalusel üks töötuba, esinemine
Priit Pärna koomiksiraamatu “
Tagurpidi” teemadel ja osalemine Ida-Euroopa maade koomiksielu tutvustavas paneelis.
Siinkohal võib tekkida õigustatud küsimus – mis asi on Eesti Koomiksiselts? Soome koomiksitegijad on olnud juba aastaid huvitatud koostööst ka oma lõunanaabritega. Ilmunud on trükiseid, toimunud on mitmeid ühisnäitusi, õpitubasid ja isegi Pop-up Koomiksikeskus. Kõigeks selleks on tegusal
Soome Koomiksiseltsil vaja eestipoolset koostööpartnerit. Pikalt ja korduvalt oli selleks eraisik
Joonas Sildre, üks väheseid järjekindlaid ja aktiivseid kodumaiseid koomiksitegijaid. Kuid pikapeale läks see ikkagi koormavaks, lisaks on rahvusvaheliseks koostööks ja projektideks ikkagi tegelikult vaja juriidilist partnerit. Ja nii sündiski väike, aga üsna tegus mittetulundusühing Eesti Koomiksiselts.
EKS arendab jõudumööda kontakte teiste maade autorite ja organisatsioonidega, korraldab näitusi ja on välja andnud juba päris mitu koomiksiraamatut. Lisaks eestlastele on autorite seas ka
CUNE-organisatsiooni kaudu Tallinnas koomiksiresidentuuris olnud välismaa autoreid.
Sel aastal asus ühes Brüsseli festivali kuuest suurest telgist nn rahvusvaheline küla. Seal olid omad boksid ja näitusealad päris mitmel riigil – suurel koomiksi- ja animatsioonimaal Hiinal, oma esimesi pildisarja-samme astuval Kuuba pealinnal Havannal, Tšehhi Vabariigil, Itaalial ja Lõuna-Koreal.
Viimati mainitud Korea boks oli koht, mille juures peatusin festivali käigus korduvalt, seda selleks, et täiesti uskumatu autori
Kim Jung Gi tegutsemist jälgida. Ta on Internetist tuttav kunstnik, keda olin juba varem korra ka päriselt Angoulême festivalil näinud. Tegu on täiesti erakordse andega, kes on suuteline peast joonistama väga keerulisi ja detailitäpseid pilte, kusjuures praktiliselt mistahes rakursist ja mistahes teemadel. Just seda ta festivalil tegigi. Seejuures on hämmastav ka tema töövõime, sest need autogrammisessioonid kestsid tunde.
Kim Jung Gi on välja andnud neli suurt kogumikku oma piltidega, ilmumisaastateks 2007, 2011, 2013 ja 2015. Olen neid kallihinnalisi raamatuid ka varem lehitsenud, aga ostmiseni pole kunagi jõudnud. Aga nüüd tundus, et, esiteks – uusim kogumik, mil nimeks “
Omphalos” ehk “
Naba”, on neist parim ja sisaldab kahe eelmisega võrreldes rohkem detailseid pilte. Ja teiseks – ei ole eriti tõenäoline, et juhtun seda Korea autorit veel kunagi kolmandatki korda kohtama. Seetõttu tegin reedesel õhtul, mil rahvast veel mõõdukalt liikvel, otsuse ja ostsingi 2015. aasta raamatu ära. See maksis palju, aga tegu oli ilmselgelt ainukordse võimalusega.
Kim Jung Gi joonistas mu raamatusse ka üsna vinge android-geisha originaalpildi, mida tehes võttis ta juhuse tõttu kätte just vana hea musta
Penteli pocket brush peni. Minu raamatusse tekkinud pilt sai ka tema kaaskondlasest fotograafilt heakskiidu. Muuseas, raamatu tiitellehel on alapealkiri “
Maailma keskpunkt” teiste seas kirjas ka eesti keeles!
Samas rahvusvahelises telgis asus ka
EUNIC-ala. EUNIC – see on
European Union National Institutes for Culture ehk
Euroopa Liidu Kultuuriinstituudid, tegemist on ühiseid kultuurisündmusi korraldava ja koordineeriva ühendusega, kes siis seekord hõivatud ka Brüsseli Koomiksifestivalil.
Just selle ühenduse abil olid seekord oma maade koomiksielu tutvustamas Prantsusmaa (kuigi selle nime all osalesid minu arust kaks Ukraina juurtega autorit), baskid, ungarlased, rumeenlased, poolakad ja... eestlased.
Kuigi meie autoreid on
Helsingi Koomiksifestivalil korduvalt kohal olnud, on ametlik osalemine kaugematel festivalidel siiski suur haruldus. Kui üldse, siis ehk üksikautori ja kutsutud külalisena. Seetõttu oli Eesti Koomiksiseltsi omaenda müügilaua ja näitusega kohalolek otse frankofoonse koomiksikultuuri keskuses üks väga erakordne sündmus.
Teoks sai see tänu
Eike Ellerile, kes on kultuuriesindajaks Eesti Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures Brüsselis. Tema ja teiste riikide kolleegide töö tulemusel oligi festivalil nüüd omaette EUNIC–programmiosa esinemiste, töötubade, näituste ja raamatulettidega.
Trükkisime festivali kaunistuseks ka lahtirullitava
Olimar Kallase tegelaskujudega EKS bänneri, mida saab hiljemgi üritustel kasutada. Plakat oli kujundatud täpselt vastavalt nõutud mõõtudele, mõlemas otsas alad alumiiniumraamile kinnitamiseks. Samas oli seda rohkem kui tegelikult vaja ja nii oligi see kergelt nihkes – üleval paistis liigne riba ja alt jäi samavõrra lahti rullumata. Seetõttu tuli vedruga bännerit veidi lammutada, ümber lõigata ja uuesti kinnitada. Sellest kujunes hotellitoas omaette õhtune tsirkus, mis kulmineerus küll korras stendiga, mis aga tööriistade puudumisel kippus üleliia dramaatiliseks. Aga lõpuks sai kõik korda.
Festival algas reedel kell 15:30, ettevalmistuseks oli osalejatele ette nähtud neljapäeva õhtu ja avamiseelsed tunnid. Saime oma näituse üles õhtul kella seitsmeks. See ei olnudki nii lihtne, sest kapadele trükitud näitus tuli riputada kahte ritta, selleks ettenähtud ketid osutusid aga olema kergelt varieeruva pikkusega, mistõttu tuli ühtlase ilme saamiseks kõigepealt tükk aega kette sorteerida. Aga lõpuks, peale mõningast “mäkaiverdamist” oli näitus üleval. Raamatute ja printide müügilauale sättimine jäi paarile avamiseelsele tunnile.
Reedene päev algas huvitavalt – EUNIC korraldas nimelt oma autoritele kohtumise koomiksikirjastustega. Sellel osalesid põhijõuna kahe olulise kirjastuse –
Casterman ja
Paquet – toimetajad, kes vaatasid kaasavõetud materjale ning ütlesid nii raamatute kui pooleliolevate projektide kohta välja oma otsekohese arvamuse. (Casterman näiteks on kirjastus, kelle autorite hulgas on
Hugo Pratt ja
Moebius.) Eestlased olid, nagu tihti juhtub, kõige esimesena kohal ja said nii peale asjaosaliste saabumist väikese stardieelise.
Kuigi ausalt öeldes oleks selliste oluliste kohtumiste jaoks tulnud teha hoopis rohkem eeltööd ning valmistada ette korralikud tõlgitud promomaterjalid sünopsiste, katkendite ja tegelaste tutvustusega, olid need ikkagi väga kasulikud. Sai selgemaks, kuidas oma projekte rahvusvahelistele kirjastustele pakkuda ja kuidas selliseid pakkumisi toimivaks paketiks vormistada. Kui mõni projekt ei haakunud otseselt kohal olnud kirjastuse enda profiiliga, pakuti välja teisi, kelle poole võiks pöörduda.
Võib vast öelda, et need kohtumised olidki festivali kõige olulisem tulemus. Eesti autoritele oli see ikka täiesti erakordne võimalus, sest seesugust otsest ja pikka kohtumist on tegelikult üsna raske saavutada. See eeldab häid kontakte ja eelkokkuleppeid, sest üritustel, kus kirjastustel sarnased kohtumised kavas, on nad reeglina ka väga hõivatud. Meil oli tegelikult aga koguni kaks sellist kohtumist, teine neist pühapäeva hommikul, kus osales veel paari kirjastuse esindajaid.
Igatahes sai selgeks, et tasemel eesti koomiksiautoril oleks täiesti reaalne töötada mõne Euroopa kirjastuse heaks. Kusjuures tegelikult ei tähenda see isegi, et Eestist tuleks välja pakkuda valmis raamatuprojekt – kui kunstnik (või käsikirjutaja) tõestab, et ta on tasemel ja oskab piltides lugusid jutustada, võib sobiva projekti välja pakkuda ka kirjastus ise.
Kohtumise järel käisime
Belgia Koomiksikeskuses, kus plaanis olnud kõrge kohtumine jäi kahjuks teise poole haiguse tõttu ära. Aga muuseum on huvitav. Lisaks püsiväljapanekule on seal pidevalt üleval suuri ja väikesi ajutisi näitusi, mistõttu tasub seda ka tulevikus külastada. Muuseumis oleks võinud hulga rohkem aega veeta, aga kell kiirustas takka ja nii suundusime tagasi hotelli ning siis kohe festivalile uste avamiseks valmistuma.
Kuigi reedene päev oli publiku osas võrdlemisi lahe, kaasnes avamisega ikkagi tüüpiline hetk, kus telki pääsenud esimesed koomiksifännid tormasid varem valmis mõeldud kirjastuste suunas, et tekkiva autogrammisaba eesotsas kohe koht sisse võtta.
Prantsuskeelne autogramm tähendab nimelt reeglina ka joonistatud pilti, kõik see võtab aega ja seetõttu ei liigu vastavad järjekorrad just kiiresti. Tegelikult küll oli reedene õhtu rahva osas üsna vaikne ja sabad lühikesed või üldse olematud, mistõttu oli just siis õige aeg rahulikult ringi vaadata, huvitavad raamatud ära osta ja autogrammid ära küsida.
Ise ostsin kirjastuselt
Paquet paar
Tony Sandovali raamatut ja kuna hetkel polnud üldse mingit järjekorda, siis joonistas ta mõlemasse väikesed pildid.
Tegelikult oli Eesti esindajate hulgas Sandovali vana tuttav, Tallinnas elav Soome koomiksiautor
Kivi Larmola. Nii jõudis ta hiljem ka meie müügilaua juurde juttu ajama ja raamatuid ning näitust vaatama.
Otse meie lauakese ja näituse vastas asus töölauaga nurgake, koht joonistamiseks ja õpitubadeks.
Juba reede õhtul toimus seal Kivi Larmola ingliskeelne workshop, kus ta jutustas koomiksi väljendusvahenditest, sellest, kuidas ja miks manipuleerida oma koomiksileheküljel nii aega kui vaatepunkti. Lauanaabrid Ungarist korraldasid sealsamas mitu koosjoonistamist, omad ettevõtmised olid seal ka rumeenlannadest õdedel.
Brüsseli festival oli ka selles mõttes ebaharilik, et see oli publikule avatud harjumatult hilise kellajani – reedel-laupäeval suleti telgid alles kell kümme õhtul. Loomulikult tähendas see pikki päevi ka osalejatele. Tegelikult küll hakati otsi kokku tõmbama juba varem, lastele suunatud väljapanekud muutusid õhtuks üsna inimtühjaks. Ka meie lauanaabrid pakkisid oma letid juba peale kaheksat kokku ja olid enne eestlasi läinud.
Laupäev, 5. september oli juba hoopis teistsugune päev. Rahvast oli väga palju ja tundus, et nii mõnigi pere oli otsustanud puhkepäeva koos lastega just koomiksifestivalil veeta. Eriti tihe tegevus toimus telgis, kus kirjastus
Dupuis omaenda
Spirou-ajakirja minifestivali korraldas.
Teist korda toimunud
Spirou Festivalil oli kohal üle viiekümne autori, jagati tasuta koomikseid ja punaseid papist mütse ning pakuti lastele kõiksugu põnevat tegevust. See oli ka festivaliala, mille rahvahulgad meenutasid juba Angoulême’is toimunud trügimist.
Loomulikult pakuti festivalil ka kõiksugu söögipoolist. Pargis oli püsti hulk toidukohti, nende ümber kogunes järjekordadesse ka ikka väga suur rahvahulk, kohati tundus, et rohkemgi kui raamatute juurde.
Kuigi Brüsseli toidupoodidest jäi võrdluses Pariisi omadega üsna kesine mulje, oli festivali kiirtoit – proovisime friikartuleid ja Kambodža
phat mi’d – küll väga hea.
Laupäeval toimus ka kaks meie osalusega esinemist. Esmalt kolmveerandtunnine paneel “
Mille poolest erineb Ida-Euroopa koomiks?”, kus ungarlase
Antal Bayeri modereerituna tutvustasid oma kodumaa koomiksilugu
Cyril Horiszny Ukrainast,
Mari Laaniste Eestist, õed
Maria ja
Ileana Surducan Rumeeniast ja
Marzena Sowa Poolast. Enamusel neist on tegelikult juba tihedam seos Prantsuse koomiksieluga, näiteks Sowa on kirjutanud mitu koomiksialbumit, sealhulgas ka autobiograafilise lapsepõlveloo “
Marzi”. Tema oli ka osalejatest kahtlemata kõige kuulsam.
Veidi hiljem kõneles Mari pool tundi
Priit Pärna legendaarsest koomiksiraamatust “
Tagurpidi”. Ida-Euroopa paneelil oli lõpuks kuulamas vaat, et täissaal, Pärna teemat kuulasid vähesed, aga ettekanne oli sellele vaatamata huvitav. Festivali korraldatud sünkroontõlge eri keeltesse oli ka päris hea, mis europealinnas muidugi ei saagi teisiti olla.
Pühapäev, 6. september jätkus festivalil samas vaimus, kuid osa melust kandus pargist ja telkidest välja kuningalossi ette platsile. Seal kogunesid suurte koomiksiteemaliste õhupallide lennutajad, kes hiljem paraadina ka linnas tiiru tegid.
Samal platsil toimus ka Tintini autoralli finaal, kus hinnati nii koomiksitest tuttavaid retrolikke autosid kui nende sõitjate kostüüme.
Lisaks oli kohal mitmed kostümeeritud orkestrid, teiste seas nii sinised sabadega smurfid kui Super Mariod.
Kogu festival aja liikus telkides ringi ka Star Warsi tegelaskujusid ehk pühendunud belgia fännide
501 FanWars Garrison. Ka neil oli lennutada oma suur õhupall,
Darth Vaderi pea kujuline.
Festival lõppes pühapäeval kell 18. Kuuest Eesti väljapanekuga seotud inimesest neli lahkusid juba varem, et lennujaama suunduda, jättes lõpuspurdi, näituse mahavõtmise ja alles jäänud raamatute-printide pakkimise Sannale ja Kivile.
Brüsseli festival andis päris mitu huvitavat õppetundi.
Üks oli meie raamatumüük ise - huvitav oli ju takkajärgi analüüsida, mis müüs ja mis mitte. See kehtis eriti printide osas, mida meil oli kaasas üsna palju ja erinevaid. Nagu selgus, erines minu ennustus, millised pildid eelkõige ostja leiavad, tegelikkusest üsna palju. Lisaks oli meil kaasas ilmselt isegi liiga suur valik asju.
Teine õppetund oli see, et pole mingit põhjust, miks mõni eestimaine autor ei võiks ka Euroopa suurtes koomiksikeskustes tööd ja populaarsust saada. Selleks tuleb lihtsalt teha tööd ja osata oma loomingut professionaalselt ja arusaadavalt välja pakkuda. Pole isegi vaja valmis koomiksit – kuna enamus pildilugusid maailmas on mitme inimese koostöö, ei pea olema võrdselt hea nii kirjutamises kui joonistamises. Kui oled professionaalne tegija, leiab sulle sobiva projekti ja kaaslased kirjastus ise.
Igatahes ei kahetse Brüsseli festivalil käimist ilmselt keegi. Kõik osalejad said palju uusi kogemusi ja kontakte. Suured tänud veelkord kõigile, kes sealtpoolt asja korraldasid!
