Hellboy koomiksisarja autor Mike Mignola on üks mu pikaajalisemaid lemmikuid. Kui selgus, et tema, kes ta aastas vaid paaril festivalil osaleb, on seekord tulemas Taanis Kopenhaagenis toimuvale Art Bubble’le, oli see tõsine mõtlemiskoht. Ei ole just väga põhjust loota, et ta kunagi veel mõnele siitkandi – Skandinaavia ju siiski lähedal – festivalile satub… Kuna Taani on mulle senini olnud vaid läbisõidumaa, siis otsustasimegi võtta ette ühe novembrikuise nädalalõpureisi.
Ilm Kopenhaagenis oli eestipäraselt jahe, vihmane ja tuuline. Ööbimispaigaks sai Steel House, netis mitmel pool kiidetud ja tegelikult ka päris cool hostel, kus kuuenda korruse rõduga tuba mahutas küll põhiliselt voodi, kus aga tegelikult oleks olnud hulk võimalusi numbritoast väljas aega veeta – söögikohad, korralik kõigi võimalustega köök, jõusaal, isegi bassein ja seejuures ka tõeliselt kiire wi-fi.
Hosteli asukoht oli ka hea – reede lõuna paiku lennujaamast Tivoli kõrvale rongijaama jõudnud, kulus kohvrite Steel House’i vedamiseks kümmekond minutit. Tegelikult muidugi kauem, sest tegime aega parajaks ja vaatasime enne veel ka kesklinnas ringi. Ilmaga tegelikult sel nädalalõpul väga ei vedanud, oli see üsna tuuline ja vihmane.
Linnaga tutvumiseks jäigi põhiliselt reede-laupäeva varaselt pimedad õhtud ja pühapäeva pealelõuna. Festival võttis oma aja, nii me linnas lõpuks väga laialt ringi ei liikunudki. Tegime siiski vanalinnas mitu ringi, vaatasime poodidesse, ostsime saiakesi, sõime aasia toitu, põikasime hetkeks ka muuseumisse ja vee äärde ning ostime õhtuselt jõuluturult glögi.
Päris maitsev ja meeleolukas oli, mõlemad jõuluturud muidugi lumevabad, aga kõiksugu käsitööd ja veidraid toite oli piisavalt. Näiteks käsitööseepi, šokolaadist polte ja torutange.
Külastasin ka kolme koomiksipoodi, kõik vanalinnas kõrvuti, kõigil Tintinist inspireeritud nimeks Faraos Sigarer. Üks sisaldab kohalikus keeles koomikseid ja seal oli näha, et tegelikult on kogu oluline osa Euroopa klassikast taani keeles saadaval, eriti kenad olid näiteks kasvõi Moebiuse boksid. Hiljem kodus kuulsin, et kunagi, kui soomekeelseid tõlkeid veel eriti palju polnud, olid just Taani raamatud rootsi keele kaudu ka soomlastele aknaks frankofoonse koomiksi maailma.
Teine pood müüs kõiksugu mängukraami ja kolmas ingliskeelseid koomikseid. Taani kroonidest eurodesse teisendades olid hinnad muidugi päris krõbedad, näiteks äsjailmunud “Akira” boksi Taani hind oli vist pea topelt kallim kui mu Amazoni ost. Aga ühe raamatu siiski ostsin – ELCAF-ilt tuttava WJC ja Mignola uue vampiiriloo, seda muidugi samal õhtul signeerimiseks.
Tagasilend oli meil pühapäeva õhtul, mistõttu oli meil veel piisavalt aega nii festivaliks kui linnas hulkumiseks. Jätsime kohvrid ennelõunal hosteli 20-kroonisesse pakihoidu ja tulime neile õhtul enne rongile ja lennuväljale suundumist järele. Väga mugav.
Üldiselt jättis Copenhagen linnana võrdlemisi sümpaatse mulje. Kusagil Taanis on LEGO, viikinglaevad ja Roskilde festival, mida väikese riigina polegi nii vähe. Midagi väga enneolematut selles Skandinaavia suurlinnas siiski vast pole, mistõttu võib vabalt juhtuda, et ma tulevikus sinna enam ehk ei satugi. Kui, siis lennujaama.
