Falafel!

Peale Pariisi linna Marais' kvartalis väidetavalt maailma parima falafeli söömisi on alati olnud soov neid pruune lihapalli moodi taimseid jublakaid ning nendega kiirtoitu ka ise teha proovida. Ja täna siis lõpuks tegimegi!

Need kuulid maitsevad tõepoolest üsna seda moodi kui lihapallid, kuigi tegelikult on nende põhikoostisosaks hoopis kikerherned, koos sibula, küüslaugu, köömnete, peterselli, koriandri, natukese jahu, muna ja soola-pipraga.

Lõplik hilisõhtune söömaaeg valmis siis kui poest leitud pisikeste pita leibade vahele sai surutud paari sorti kapsast (ja kapsasalatit), kurki, tomatit, muidugi falafeleid ja peale kreekapärast tzatziki dipikastet. Kaks seesugust leiba ja kõht oli ääreni täis!

Filmiaasta 2012 - Parimad palad

Aasta 2012 oli filmide osas tegelikult ju päris hea, kuigi ootused olid veel tublisti suuremadki kui lõpuks realiseerus. Erilist jama ei juhtunudki nägema, need filmid, mis palju raha teenisid, ei olnud ka kõige hullemad. Raha pole muidugi mingi mõõdupuu (kuigi vähene kassavoog on igatahes hoiatav märk), aga midagi see siiski näitab. Kasvõi seda, kui kehvasti ja valesti mõningaid väga häid asju turundati.

Televisioonis oli selgi aastal rohkem näha kui ära vaadata jõudis. Tegelikult küll suurt midagi uut ma ei avastanudki, aga vanad tuttavad jätkasid endise hooga. "Boardwalk Empire" kolmas hooaeg pakkus tõsise üllatuse, olles parem kui teine ja lõppedes päris tõsise pauguga, seda sõna otseses mõttes. Otse loomulikult jätkus "Game of Thrones", mille kiitmisele ei tasu ruumi raisata. Uutest sarjadest meeldis "Magic City", ajastulugu kuritegevusega maadlevast lukshotelli-omanikust Kennedy-aegases Floridas. Samas, aasta lemmikuks jääb ikkagi austraallaste "Danger 5", austusavaldus vanadele kuuenda kümnendi spioonisarjadele, milles tolle aja klišeesid ja tehilisi piiranguid päris osavalt ja samas sügavalt sooja respektiga tögatakse. Natsid, saurused, mutandid, tibid, seksism, alkohol, dublaaž, tiitrid, mudelitega tehtud "välivõtted" ja muu enam või vähem totter-absurdne - kaua pole midagi nii mõnusat näinud.

Ja nüüd edasi kinno. Eestis tähistati ju kohaliku kino 100. aastapäeva, sellega seoses panime koomiksirahvaga kokku väikese näituse "Eesti Film Koomiksina", millel osales koguni 41 autorit! Ilmselt saab seda kokkuvõttes päris mitmes kohas näha. Aga tuli välja ka mäletamisväärseid filme. "Eestlanna Pariisis" oli (ühte piinlikku kohalike näitlejate stseeni kõrvale jättes) korralik, kuigi mu lemmiklinn oli selles üks üsna pime koht ja film ise emotsioonidelt natuke liiga taltsas ja tasane nagu Põhja-Eesti maastik.

Seenelkäik
Nägin selle filmi ära alles päris aasta lõpus, olles kuulnud kõikjalt ainult kiidusõnu. Ja - ime küll! - oligi hea film! Algusest lõpuni püsis kerge irve näos, dialoogis oli üle hulga aja kuhjaga terevmeelsust, näitlejatööd olid paigas - ei mingit ülemängimist! -, muusika ja montaaž toimisid... Lolle loogikavigu või kohatuid cameosid ka nagu polnud. Päris hea irooniline pilk poliitikamaastikule, mis paistab filmina olevat piisavalt toimiv ja universaalne, et ka mujal maailmas huvi pakkuda. Kristen Michali valge kampsun Mihkel Raua telesaates pani "i"-le veel muidugi piraka täpi peale.

Ja nüüd lühidalt veel mõnest filmist, mis ka aastast 2012 meelde jäävad:

"Prometheus" - Ridley Scotti ulmekas, milles kahjuks liiga palju loogikavigu, et viitsiks üldse pikema versiooni vastu huvi tunda. Aga meelde ta ju jääb;
"The Dark Knight Rises" - Christopher Nolani Batmani-triloogia lõpufilm. Sarja teine osa oli parem, aga hädisele peategelasele vaatamata oli seegi päris ok. Eriti lõpp. Anne Hathaway oli Kassnaisena isegi väga hea;
"John Carter 3D" - see fantaasiaklassika ekraniseering oleks väärinud küll ju küll veidi paremat saatust. Kui otsustada selle järgi, kui käbedalt artbook müügilt haihtus, on tegu ilmselge tulevase kultusfilmiga; 
"Argo" - lõpuhetkedeni põnev ja hästi tehtud lugu Iraani pantvangikriisist;
"The Avengers" - Joss Whedoni superedukas Marveli-adaptsioon pakkus head dialoogi ja päris korralikku vaatemängu;
"Submarine" - kunagist "Adrian Mole'i salapäevikute" telesarja meenutav filmike IT-meeste telesarja peaosaliselt;
"The Hunger Games" - kahtlustan, et raamat on parem, kuidagi põhjendamatu tundus see lambakarjana käitumine, barokkfašism oli ka nagu kuidagi groteskne riigikord;
"Hodejegerne / Headhunters" - ootamatult toimiv ja vägivaldne Skandinaavia krimka;
"Beginners" - suurepärane draama Ewan McGregori ja Christopher Plummerga;
"The Secret World Of Arrietty" - Studio Ghibli kibemagus animafilm ilusate aegade kaduvusest;
"Children Who Chase Lost Voices" - teine anime, mis näitas, et jaapanlased oskavad isegi klišeedest originaalseid fantaasiamaailmu kokku panna;
"Looper" - päris nutikas ajarännu-ulmekas, mille olulised detailid tulid ka treilerit näinuna üllatusena;
"Dredd" - üllatavalt kobe adaptsioon brittide koomiksiajakirja "2000 AD" klassikalisest seriaalist;
"Les Misérables" - täiesti toimiv muusikal, eriti hea oli muidugi üheainsa suure plaani võttega tehtud Anne Hathaway esitus. Hm, juba teist korda mainin siin teda...

Ja nüüd siis aasta 2012 parimad filmid.

ParaNorman
Laika Stuudio nukufilm on ilma kahtlusteta aasta kõige parem animafilm. Nende "Coraline" oli samuti väga hea asi ja latti ei lastud seegi kord üldse mitte madalamale, pigem vastupidi. Peategelase põhjal võiks ehk öelda, et C oli tüdrukute film ja PN on poistekas, aga tegelikult on nad mõlemad üsna universaalsed filmid kõigile vaadata. Vaimudega suhtlev Norman on tõeline nerd ja outsider, kes olude sunnil peab oma kodulinnakese kunagistest nõiaprotsessidest pärit needusest päästma. Siin on palju viiteid horrorfilmi-klassikale, aga see kõik pole vaadates oluline. Oluline on see, et siin filmis on hea huumor ja samas võetakse jutuks tõsiseid teemasid ega püüta kõike madamale keskmisele ühisnimetajale lamandada.

Omaette tase on muidugi kogu filmi tehniline pool - nukufilm on üldse üks üliinimeste tehtud kunstiala ja siin on meistrite kätetöö tohutu tase igal sammul näha. Nii tegelased kui paigad on siin ju täiesti ebasümmeetrilised ja täisnurgavabad, mis tekitab kohe hulgaliselt probleeme. Joonistusena võib see ju toimida, aga et see kõik on suudetud ka päriselt valmis teha, on hämmastav. Pluss - kõik see on lihtsalt ülidetailne. Hoopis teine asi on ju vaadata meisterliku operaatoritöö ja valgusrežiiga filmi kui tead, et suurem osa nähtavast on päriselt olemas ja pole mingi järjekordne pikseli-nikerdajate ja render-farmide silmamoondus. Arvutiteta muidugi ei pääse, värvilised 3D printerid olid selle filmi puhul juba tugevas töös ja nii on see film ka tehniliselt tõeline verstapost ja tema tekkelugu väärt uurimist. Filmi artbook on päris hea, ka Blu-ray lisamaterjalid on sisukad.

Cabin in the Woods
Joss Whedoni "The Avengers" tegi üle maailma ikka si**akanti raha ja polnud paha film, aga see lugu, mille käsikiri samalt mehelt, oli ikka hoopis huvitavam. Ma pole õudukafänn, aga see, kuidas siin klišeed pea peale pöörati, oli väga nauditav. Tegu filmiga, millest on enne vaatamist soovitav võimalikult vähe teada, seepärast ma sisust ei räägi (kuigi... lõbus seltskond noori suundub metsaonni nädalalõppu veetma). Aga ikkagi... Filmis jälgib toimuvat horrorit kontoritäis niiditõmbajast asjapulki, kelle emotsioonitut ilkumist oli võrdlemisi võõrastav jälgida. Kuni taipad, et täpselt samas positsioonis on ju iga "Hosteli"-sarnast piinapornot nautiv kinoline. Irooniat mitmel tasandil.

Chico and Rita
on alternatiivsemat sorti animeeritud asi Kuuba saarest ja selle muusikutest pöördelistel aegadel, mis paneb kohati isegi unustama, et tegu animafilmiga. Esmapilgul robustne stiil võib mõjuda primitiivsena ja huvivähendajana, aga selline müüri-maalingu moodi joonis sobib tegelikult looga väga hästi. Ja ma võin kinnitada, et sellisel moel stiliseeritud inimesi on ilmselt väga raske animeerides tüübis hoida, olgu või tegu rotoskoobiga.

Chronicle

Peale pidu lähevad kolm keskkoolinoort metsa alla maase tekkinud auku uurima ja omandavad seal mingil salapärasel moel ülivõimed, suutes edaspidi mõttejõul asju liigutada ja taevas ringi lennata. Film on päris osavalt vormistatud ühe asjaosalise videopäevikuna ja toimib sel moel vägagi hästi. Tihti võrreldakse seda mõne ameeriklaste superkangelase-looga, aga mulle meenutas "Chronicle" kõige rohkem live-action "Akirat". Mida, ma loodan, kunagi ei valmistata.

Dark Shadows
1225-seerialist gooti seebiooperit (1966-71) ma muidugi näinud pole (kui avaosa välja arvata), seepärast pole mul sellega seoses ka mingit nostalgiat ega osanud ma ka Tim Burtoni uusversioonist midagi oodata. Burton on viimastel aegadel üsna hit-and-miss ja ega seegi film üleliia kiita saanud. Mulle aga tegelikult meeldis, kuigi Burtoni asjade põhihäda - mingi kummaline distants vaatajast ja teatraalne emotsioonitus oli ka siin olemas. Lõpuots läks ka kuidagi tüütuks. Siiski, mida vähem tuuleveskeid ja spiraale tema uutes filmides on, seda parem. Igatahes on see film, mida vaataksin kindlasti veel tulevikuski üle - näitlejatööd ja visuaalne pool on ju mõnnad, kui mainida kasvõi Eva Greeni kontoriseinal olnud võlts-Lempickat.

Brave
Pixari järjekordne täispikk film on kahtlemata ülimalt ilus vaatepilt, olgu siis kahes või kolmes mõõtmes. Siin ei ole lihtsalt midagi vaielda, arvutitest pigistavad nad seal välja viimase, mida antud hetkel üldse pigistada annab. Merida punane juuksepahmakas, mille iga lokk on omaette tooni, keerdude ja käitumisega, Šotimaa kivine loodus oma kõikjal kasvava sambla ja lõputu värvidemänguga... Teostusele ei saa muud hinnet anda kui maksimumi.

Samas on selle looga ka omad probleemid - ma ei saa öelda, et mul kinos filmi tagumist poolt vaadates just ülemäära huvitav oleks olnud... Vahel kiskus ka mäsu nii kiireks, et detaile või toimuvat polnud enam lihtsalt võimalik jälgida. Kokkuvõttes - tundub, et selle filmi lõplik koht Pixari pingerivis saab selgeks alles mõne aja pärast, praegu võiks ta vabalt sinna kusagile parimate filmide sappa paigutada.

Flowers of War
Ajalooliste filmidega, olgu lähedalt või kaugelt, on alati see oht, et pärast tausta juurde lugedes selgub, et filmitegijad on andestamatult palju oma suva järgi ümber kohandanud. Siin seda ohtu vast pole - Jaapani okupatsioon Hiinas oli ka tegelikult väga jõhker, tegelikult isegi hullem kui see, mida siin filmis näha sai. Zhang Yimou ("Hero") film pajatab 1937. aasta Hiina pealinnas Nankingis toimuva loo, kus müüriga ümbritsetud katoliku kirikusse põgenevad varju nii tüdrukutekooli õpilased kui kohalikud eliitprostituudid. Preester on hukkunud, teda matma tulnud joodikust ameeriklane (Christian Bale) leiab eest pommiaugu, aga ka veinivarud ja pehme voodi. Siis aga peab ta olude sunnil ise preestriks kehastuma, lootes, et ehk jaapanlased, kelle taktikaks on põhimõtteliselt kogu rahvastik jõhkraimal moel hävitada, lääne inimesi ja nendega seotud institutsioone ei puutu...

Film on võrdlemisi karm, aga samas väga-väga ilus. Üks peategelasi Ni Ni on ka ilmselt üleüldse üks maailma ilusamaid inimesi... :-) Minu jaoks on see üks parimaid sõjafilme, mis mulle kunagi korda on läinud, koos ameeriklaste "Saving Private Ryani" ja venelaste "Mine ja vaata'ga."

Hugo
Meie keeleski ilmunud paksu piltidega lasteromaani ekraniseering Martin Scorseselt pole mitte ainult tõeline austusavaldus filmikunsti ajaloole ja selle suurmehele Geroges Méliès'le (kelle "Lend kuule" hiljuti värvilisena ära taastati ja uue Airi soundtrackiga varustati), see on ka üks väheseid filme, mille puhul ebamugavad 3D-prillid end ära õigustavad.

Lawless
Keeluseadus on moes, teleekraanidel taaselustab HBO "Boardwalk Empire" seda kummalist ajastut. Seegi film on salaviinast, aga mitte linnainimestest, vaid Virginia osariigi Franklini maakonna samaka-ajajatest, aluseks ajalooline romaan, mille autoriks ühe asjaosalise lapselaps.
Filmi peaosades on Shia LaBeouf, Tom Hardy, Gary Oldman, Mia Wasikowska, Jessica Chastain, Jason Clarke, Dane DeHaan ja Guy Pearce, raske on isegi öelda, kes neist on parem. Selge on, et halb pole neist küll keegi. Samas on minu jaoks ikkagi kõige olulisem, et nii muusika kui tihke stsenaariumi taga pole keegi teine kui härra Nick Cave isiklikult. Ma olin isegi mõnevõrra üllatunud, aga lõppkokkuvõttes sai sellest filmist üks mu aasta suurimaid kinoelamusi.

Moonrise Kingdom
Wes Anderson on väga isikupärase käekirjaga lavastaja, kelle tegevuspaigad on alati nagu detailsed teatri-dekoratsioonid, kaamera tunneb ainult sirget liikumist ja täisnurki ning pääseb takistamatult läbi seinte ja põrandate. Tema filmid on alati huvitavad, kuid see on neist esimene, mis mulle tõepoolest meeldib ja mida ma oma tulevases elus tahaksin veel ja veel näha.

Rise of the Guardians
Kuigi treilerid olid väga ilusad, jätsid nad samas DreamWorksi filmist mulje kui ühest järjekordsest märuliloost, milles tuntud tegelaskujud Jõuluvanast ja Une-Matist kuni Lihavõttejäneseni on lihtsalt superkangelasteks kohandatud. Seetõttu tulid päris hea stsenarium ja väga-väga stiilne välisilme mulle kinos tõsise üllatusena. Filmi tegemisel valminud pildimaterjalist koostatud raamat on samuti väga kõrgel tasemel - nii paber kui trükk tunduvad teistest samasugustest oluliselt paremad ja pildid sama kirkad kui filmikaadrid kinolinal. Uurimist on tegelikult väärt ka oscarivõitjast illustreeriva kirjaniku William Joyce'i lasteraamatud, millel film põhineb.

Skyfall
James Bond ei ole just minu lemmikteema. Loomulikult on ta oluline osa popkultuurist, loomulikult on ka filmid vaadatavad, kuigi oma aja peegelpildina ei pruugi nad alati just alati parimal võimalikul viisil vananeda. Üldiselt läksid ka peaosalised aina kehvemaks, seetõttu oli kaubamärgis Daniel Craigi palkamisega tehtud kannapööre üllatav ja samas päris hea liigutus. Tema kolmas etteaste Sam Mendese lavastatud poolsajandi-juubeli-filmis on ka tõenäoliselt üldse kõigi aegade parim 007, pakkudes just paraja portsu uut ja moodsat koos nutikate austusavaldustega möödunule, olgu see siis auto või mõni ammutuntud tegelaskuju.

Bondi lugudes on alati üks olulisemaid komponente järjekordne kurikael. Seekordne, Javier Bardemi kehastatud Raoul Silva on samuti omasuguste seas parimaid - vahel ülimalt naljakas ja juba hetk hiljem äärmiselt õõvastav. Üldse - hea film, isegi Adele klišeeline filmilaul muutub kujundatud algustiitrite saatel kuulatavaks.

The Artist

Mustvalge ja peaaegu tumm film, mis võidab aastal 2012 Oscareid. Kes oleks võinud seda arvata... Taas üks austusavaldus filmiajaloole, mis ka osutus hoopis paremaks kui treilerid tõotasid. Ehk siis täpsemalt - peategelane polnudki nii kleepuv nilbik ja naistegelane liiga latino. See on üks neid filme, mille loomisloost tahaks rohkem teada saada. Ilmselgelt ei tulnud see kergelt, ilmselgelt on siin hulgaliselt viiteid filmiajaloole, mida lihtne vaataja ei märkagi. Aga hea film ongi selline, mida naudid ka kõiki kihte mõistmata.

Une vie de chat

Prantsuse multikas juveelivarga kannul käivast kassist, väikesest tüdrukust, tema emast, kes politseinik ja Pariisi linnast. Joonisfilm, mis tavapärasest hoopis teistsugusel moel värviliseks tehtud, mõjub igatahes üldpildis üsna originaalse ja omapärasena.

Life of Pi

Ang Lee film, mille peategelane Pi Patel veedab suur osa ekraaniajast päästepaadis koos loomadega, meenutas mulle positiivsel viisil vana head Jean-Pierre Jeunet' "Amélie'd" - oli ju ka tegevuskohal prantsuse kolonistide kaudu seos olemas. See on üks väheseid ekraanitükke, mille puhul 3D formaadina tõepoolest õigustatud on - kogu see film on vaatemäng, juba alguses näidatud loomaaiastseenid pakkusid omapärase ruumilise elamuse. Ehk oleks raamatut lugenuna ka filmi kohta midagi kriitilist öelda, aga mina ju ei ole ja niiviisi oli see minu jaoks üks üsna meeldejääv kinoskäik.

* * *

Ja selline saigi kokkuvõte filmiaastast 2012. Ei mingit Pöff-il elamuste jahtimist või tundmatute asjade seast pärlite sõelumist, puhas primitiivne mainstream. Nii jääb see ilmselt ka edaspidi, vähemalt ma loodan. Muidugi, kui tulevad päikseplahvatused ja vool ära läheb, eks ma siis veedan aega raamatutega. Mis poleks ka paha.

Kassetid

Vanematekodus ilmus välja kaua kadunud kast, kuhu pakkisin ilmselt kusagil maikuus 2000 enne toonast kolimist oma makikassettide kuhilad. Neid oli ikka palju... Täis head ja veel paremat muusikat, teiste hulgas oli näiteks ka hulk muusikaajakirja "Select" kaasande-kassetid.

Proovisin kõik erinevad eksemplarid maha pildistada ja panin neist hiljem Photoshopis kokku väikese kollaaži. Täitsa dekoratiivne ju! :)

Filmiaasta 2012 - Pahn ja pettumused

On jälle aeg filmiaastast kokkuvõtteid teha. Kasvõi enda jaoks - hiljem ju päris hea üle vaadata ja meelde tuletada kui asjad kirjas. Sel aastal mingeid väga halbu asju nägema ei juhtunudki, Adam Sandleri saavutused näiteks jäid kõik rõõmsalt vahele. Seetõttu ei tekitanud kehvad filmid ka erilisi emotsioone, pigem koosneb ka see tabel filmidest, mis pole mitte niivõrd halvad kuivõrd lihtsalt pettumused.

Aga aasta kõige mõttetum film on siiski olemas ja see on

 Wrath of the Titans
Ega ma tegelikult ju sellest enam suurt midagi mäletagi, aga et tegu minu nähtuist ilmselt üldse kõige igavama ja mõttetuma filmiga, nii panin ma tollel kinopäeval Facebooki kirja. Lool oli tegijate arvates mingi side Vana-Kreeka mütoloogiaga, seda aga ainult tegijate endi arvates.

Üksik saar
Julma saatuse läbi vaatasin ma täpselt samal päeval kinos veel teistki filmi - sedasama Peeter Simmi Eestis, Lätis ja Valgevenes üles võetud segapudru. Ilmselgelt püüti struktuuris imiteerida Mehhiko lavastaja Alejandro González Iñárritu filme, seda aga väga ebaõnnestunult. Näiteks kõik, mis oli seotud politsei või meditsiiniga, oli äärmiselt ebausutav, kuigi süžee seisukohalt ju ülioluline. Rosolje Eesti-Läti võttepaikadest ja vennasrahvaste näitlejate käpardlik eesti dublaaž tegi kogu asja veel puisemaks. Üldiselt mulle lihtsalt ei meeldi kui filmitegija peab oma publikut idiootideks, aga selline mulje siit jäi. Võib-olla pidas ta ka rahastajaid idiootideks, ei tea.

Puss in Boots
Shrek on ju klassika, aga see spin-off tehti küll absoluutselt ilma igasuguse mõistliku stsenaariumita ja ainult raha pärast.

Haywire
Steven Soderberghi aktsioonfilmis on rohkem staare koos kui Oscari gaalal, aga see ei tähenda midagi. Peosas on mingisugune teatraalmaadlejanna Gina Carano, kes eriti ei näitle ja kelle hääletämber on ka filmis mingil põhjusel moonutatud. Mis, muuseas, torkas vaadates kõrva - mulle tundus, et tema tekstid on hoopis keegi teine peale lugenud. Üsna mõttetu B-film.

The Raven
Edgar Allan Poe (1809 - 1849) oli geniaalne kirjanik ja mitmes mõttes teerajaja. Kahjuks ka joodik. Tema viimastest salapärastest elupäevadest tehtud filmi kohta sobib sama sõna - kahjuks. Sellist jama ei oleks olnud vaja teha. Ei. oleks. olnud.

Amazing Spider-Man
Ma jälestan täiega koomiksikass Garfieldi ja kõike, mis temaga seotud. Andrew Garfieldiga pole seis palju parem, eranditult kõik temaga filmid on olnud halvad või isegi väljakannatamatult vastikud. Nüüd siis pandi see tüüp endast kaks korda nooremat Peter Parkerit mängima... Ausalt öeldes on mul ka kõiksugu superkangelastest täiesti savi, seetõttu oli üllatav, et see film oli isegi vaadatav. Emma Stone'i teene ehk? Siiski, tegelikult läks asi mäsuaegadel taaskord igavaks ja lasin mõneks hetkeks kinos ka silma kinni. Igatahes enam ei meenu sellest midagi ja sama hästi oleks see film võinud ka nägemata jääda.

The Pirates! Band of Misfits
Aardmani "savianimatsioon" (jutumärgid, kuna paljukest seda va plastiliini siin ikka kasutati) oleks kõigi märkide järgi pidanud olema sama hea kui stuudio eelmised asjad, Wallace ja Gromit ja kõik need teised. Aga ei olnud. Lugu oli kokkuvõttes kehvake ja kuidagi hõre, mistõttu on tegelikult kahju vaadata, kuidas sellele nii tohutus koguses andekate inimeste aega ja oskusi kulutati. Muuseas, britid nimetavad seda filmi hoopis teise nimega - "The Pirates! In an Adventure with Scientists!", seetõttu on keerulisem ka tegemisraamatu kohta infot leida.

Total Recall
Kate Beckinsale'i abikaasa Len Wiseman arvas, et on õige mees tegema uusversiooni Paul Verhoveni ulmeklassikust, mille peaosas oli Ahnold ise ja mille aluseks Philip K. Dicki romaan. Loomulikult nii, et ka naisel seal midagi mängida oleks... Sharon Stone'i osa näiteks. Miks mitte! Digitaalne suurlinn nägi kohati ilus välja, algus oli üldse paljulubav. Aga mida edasi, seda tobedamaks läks märul, kuulikindlamaks osalised ja ebahuvitavamaks kogu kupatus. Ja kui film läbi, siis ei olnudki sellest enam suurt midagi järel, mida meenutada maksaks.

To Rome With Love
Woody Allen on ilmselt võtnud eesmärgiks ära pilastada kõik Euroopa turismipealinnad. Tema Pariisifilm oli lihtsalt üks lääge ja imal ila. See siin polnud võrdluses päris nii hull, aga ikkagi paras sonimine - võtame või surnumatja, kes oskab klassikat laulda, aga ainult duši all, seega - geniaalne produtsent tarib palja mehe koos dušinurgaga lavale. Pluss veel Roberto Benigni, surmhalva huumori posteripoiss.

Celeste and Jesse Forever
Kohutavalt ebaloomulik ja ilma igasuguse keemiata romantikafilm kahest inimesest, kes mingil arusaamatul põhjusel abiellusid, mingil arusaamatul põhjusel lahutasid, aga on mingil arusaamatul põhjusel endiselt "bff"-id ja pidevalt ninapidi koos.

Deemonid
Piinavalt ülepunnitatud värvikorrektuuriga ja kohati väga halvasti näideldud kodumaine kinotükk hasartmängusõltlastest. Kuuldavasti on ka lavastajal sama probleem olnud, aga - kui kasiino-orgi otsa sattumine mõnel inimesel tõepoolest nii kergelt käib kui selles filmis näha, siis - good riddance. Primitiivne film.

Frankenweenie
Ootasin sellest Tim Burtoni nukufilmist paljut, nägin ju isegi filminukke Pariisi kinomuuseumis oma silmaga. Kahjuks aga ei leidnud ma siit filmist enda jaoks mitte ühtegi emotsiooni, ainult kuhjaga Burtoni sadu kordi nähtud klišeesid. Ka tehniliselt oli see mustvalge animafilm juba nii lihvitud ja kõiksugu valgusefektid nii paigas ja detailsed, et käsitöö võlu kippus kaduma. Sama hästi oleks kõik selle võinud kohe arvutis teha, oleks pääsenud palju vähema vaevaga.

Twilight Saga: Breaking Dawn Part 2
Tegelikult oleks ju huvitav teada, mis ikkagi selles tobedas loos miljoneid naisi nii leili ajab?... On see mingi unistus poolpaljast printsist valgel hobusel, allasurutud ihad, lihtsalt mingi geneetiline vajadus eriti primitiivseid inimsuhteid kõrvalt piiluda, toimugu see siis naabrite pool või mõne mormoonitädi kirjutatud kiimases lasteraamatus? 

Kuna teadsin ette, et Bella üks boyfriend, no see, kes on hunt ja ennast alatihti paljaks võtab, armuvat ülejäänud kahe peategelase äsjasündinud turbokasvuga tütresse, siis tõotas film korralikku annust nii zoo- kui pedofiiliat. Pidin pettuma.

Cloud Atlas
Wachowskid, kes vanasti olid vennad ja nüüd enam mitte ning Tom "Run Lola Run" Tykwer tegid filmimatuks peetud raamatust Euroopa kalleima kinotüki, milles kõik peaosalised üsna mitut rolli mängisid. Vaatemängu oli siin küllaga, aga oli ka kummalist grimmi ja segast sisu. Emotsioone aga eriti ei olnud ja kuna kogu spektaakli mõte jäi mulle võrdlemisi segaseks, siis jäi sama arusaamatuks ka kogu filmi vajalikkus.

The Hobbit: An Unexpected Journey HFR 3D
Jah, ka see on siin nimekirjas. Ma isegi ei viitsi enam analüüsida, miks see ühest lapsepõlve lemmikraamatust tehtud film mind nii ükskõikseks jätab... Sõrmuse-triloogia oli üsna meisterlik saavutus, "Kääbikul" tuli nüüd seda edu kuidagiviisi korrata. Samas, lugu kirju seltskonna seas rändavast kääbikust on ju pea täpselt samasugune, vajadus uus triloogia vanaga kokku haakida tingis lisandusi ja muudatusi, digitaaltehnoloogia areng asendas päris näitlejad, propid ja kostüümid arvutisimulatsiooniga, sama süüdlane muutis ka märulistseenid ebausutavaks arvutimänguks...

Ja kui siia lisada veel ka 48-kaadrit-sekundis uudne kinoformaat, mis tegi filmist teleteatri, siis ongi raske tahta, et see film oleks midagi uut ja elamuslikku pakkunud. Vahejutustus päkapikuriigi ajaloost oli küll päris šeff ja draakon Smaug ju tegelikult paljulubav, seetõttu ootan ikkagi tegelikult tulevast kuni 25 minutit pikemat versiooni ja otsustan alles siis lõplikult, mida ma sellest filmist arvan. Seda aga loodan juba nüüd, et et too tihedama kaadrisageduse tõbi teisi filmitegijaid ei nakataks, hetkel õnneks ei paista silmapiiril ühtegi teist HFR-filmi peale sellesama sarja.

Selline oli siis see osa filmiaastast, mis pigem pettumusi kui elamusi pakkus.

Hellboy in Hell

Hellboy

Lühiajalugu

23. detsembril 1944 ilmus tulekerast Hellboy, toimus see Inglismaal, East Bromwichi lähedase kiriku varemetes. Aastal 1952 omistati talle ÜRO spetsiaalse seadlusega auinimese tiitel, misjärel asus ta tööle Paranormaalsete Uuringute ja Kaitse Büroo väliagendina. Aastal 2001 lahkus Hellboy büroost ja rändas Aafrikasse, kus merineitsid ta röövisid. Peale mitmeid aastaid meres ekslemist jõudis ta tagasi Inglismaale, võitles seal hiiglastega, armus ning sai teada, et ta on kuningas Arthuri otsene järeltulija ja niiviisi kogu Britannia õiguspärane kuningas.

Varsti peale seda võitles ta draakoniga ja sai surma.

Eelnev tekst pärineb äsjailmunud koomiksivihiku "Hellboy in Hell" avaleheküljelt. Jaah, Mike Mignola on tagasi koomiksit joonistamas ja nüüd siis on ka uue loo esimene osa lõpuks ilmunud. Nagu eelnev tekst juba aimu andis, pole Hellboy enam see, kes ta varem oli - esmalt võttis Baba Jagaa temalt silma, misjärel sai ta tõepoolest surma ja kukkus pimedasse Põrguauku. Seal ta nüüd siis on, hiidputukate, raudhiiglase, kummalise nukuteatri ja muu veidraga, mis moodustab spetsiifilise Mike Mignola versiooni Põrgust.

Eks näeb, mis edasi saab, siiani on kõik võrdlemisi unenäoline. Teine osa kannab nime "Pandemonium".

Piparkoogid

Tegin ise piparkoogitaigna Nami-Nami retsepti järgi. Glasuur on poest, aga lisaks väga headele muredatele piparkookidele oli ka see üllatus - oranž oli nimelt apelsinimaitseline!

Uus hea film - 48 FPS. "Kääbikust" ka.

Kõik me teame, kuidas kinofilm välja näeb. Oleme ju neid eluaeg vaadanud, varem kraabitud filmilindilt, nüüd aina enam kõvakettalt.

Seejuures on tegelikult veidi kummaline, et 24 kaadrit sekundis ei ole filmi kiiruseks mitte sellepärast, et seesugune pilt oleks silmale kuidagi eriti meeldiv vaadata - tegelikult kasutati tummfilmi aegadel ka teisi kaadrisagedusi, näiteks 16. Asi lihtsalt selles, et 24 kaadrit sekundis läbi projektori rulluv film tagas piisava kiiruse, et lindi servale saaks kvaliteetse optilise heliriba kirjutada.

See, mida me filmide läbi näeme, pole päriselu peegelpilt, isegi kui me nii arvame. Muidugi pole see ka kaugeltki kabukiteater, ka ei pea kurjamil enam ammu olema räme silmameik nagu Chaplini filmides. Aga siiski - filmikunst on omaette keel ja me lihtsalt oleme selle sõnavara ni hästi omandanud, et seesugune monteeritud narratiiv tundub täiesti loomulik asi vaadata.

Aga me tunneme väga hästi ka teistsugust pilti. Televisioonis, mis meil siin Pal-süsteemis, on sekundi-pilte rohkem - 25. Kinofilmi näidates keeratakse lihtsalt kiirust jõhkralt juurde, nii muutuvad filmid Euroopa teles lühemaks ja hääled päkapikuks. Videomaterjaliga on asjad aga põhimõtteliselt teised - tegelikult võetakse need 25 telekaamera-kaadrit üles poolkaadri kaupa 50 korda sekundis. Ka maha ei mängi teler mitte 25 pilti, vaid 50 poolikut pilti sekundis. Ehk - iga telekaader koosneb kahest eri ajahetkel tehtud ja kammilaadselt kokku põimitud pildist. Ehk - sisuliselt näeme me telekas poole rohkem ajahetki kui kinos. Sellest ka hoopis teistsugune pilt, seetõttu ongi esimesest hetkest peale selge, kas tegu on filmi või telesaate / spordiülekande / telelavastusega - asi näeb lihtsalt visuaalselt nii teistsugune välja.

Digitaalseks ja seejärel prillidega 3D-ks muutunud kino ei toonud tegelikult muutusi. Vaataja silmad näevad sekundis ikkagi vana head 24-a erinevat pilti, kuigi projektor vilgutab tegelikult igat neist kummagi silma jaoks (vaheldumisi) 3 korda. Seega käib ekraanilt igas sekundis läbi 24(kaadrit)x2(silma)x3(vilgutust)=144 pilti. See muudab pildi küll silmasõbralikumaks, aga mitte sisuliselt sujuvamaks.

Selline näeb välja tänapäevane film - kohver, milles kõvaketas

Nüüd siis jõuame detsembrisse 2012. Peter Jackson saatis kinodesse laiali oma kääbikutriloogia avaloo "The Hobbit: An Unexpected Journey", mis on esimene suur 48 kaadrit sekundis üles võetud film. Lisaks on ta muidugi ka otsast lõpuni digitaalselt salvestatud ja 3D.

3D HFR formaat oma 48 kaadriga sekundis ei tähenda tegelikult kinonäitamises nii suurt muutust kui võiks arvata. Projektor näitab nüüd iga kaadrit kumbagi prillitatud silmaauku kaks korda ja nii on füüsiliset vaja igas sekundis ekraanile vilgutada 2x2x48=192 pilti.

Teoorias peaks kaadrisageduse kahekordistamine muutma pildi ka kinos sujuva(ma)ks, kaotama suurel ekraanil veel eriti silma torkava panoraamide jõnksumise ning üldse muutma pildi nii eluliseks, et vaataja peaks kõike seda ilu nautides tundma end kui või sees.

Elu on aga ootamatu. Kui Jackson aasta algupoolel oma uue filmi katkendit filmilevitajatele näitas, olid vastukajad rõõmuhüüete asemel vaat et vaenulikud. Kurdeti, et 48 kaadrit muudab pildi liiga selgeks, et süda läheb pahaks ja üldse on kogu see uuendus häiriv ja mõttetu.

13. detsembril näigin siis ka mina uue "Kääbiku" ära. Mida asjast arvan?

Uus viis - 48 kaadrit/sekundis - kino teha näeb tõepoolest välja nagu eriti suure rahaga toodetud telelavastus. Igatahes teistsugune kui tavaline kinopilt. Aga, kui varemgi teleteatrit nähtud, ei sega see tegelikult vaatamist. Kuigi - kas see on enam üldse film, pole ma niiväga kindel. Ja kas seda uuendust on üldse vaja - ei tea ma sedagi.

Tegelikult küll on üsna raske sellise efektipõhise fantaasiafilmi põhjal HFR-formaadi kohta midagi arvata. Üldiselt on mul tunne, et see teeb küll pildi sujuvaks, samas ei ole ma kindel, kas ma ikka tahan üldse kinos nii sujuvat pilti vaadata - nagu keegi võrdles, meenutab film nüüd tõesti liigselt digiajastu alguse odavat indiekino. Lisaks paistavad arvutitrikid nüüd ju veelgi rohkem välja. Ja kui tehispildile lisada veel ilmvõimatu kaameraliikumine, on üsna raske toimuvat millegi muuna võtta kui arvutimänguna, olgu ta kuitahes selge või sujuv.

"Kääbiku" avafilmist arvamisega on ka keeruline. Esiteks juba sellepärast, et JUBA on PJ teatanud, et kuigi kogu kupatus on niigi kolme filmi peale venitatud, tuleb DVD-le esimesest filmist ka kuni 25 mintsi pikem versioon. On siis mõtet enne seda üldse midagi arvata? Vana triloogia pikad versioonid olid ju märgatavalt paremad.

"Kääbiku" raamat, mida lugesin ilmselt kusagil üheksasena, oli mul üks lapsepõlve lemmikuid. Seda paljuski tänu väga õnnestunud rohekale kujundusele ja üliheadele kodumaistele Maret Kernumehe piltidele. Nii ongi mul tunne, et sellest mõnusast seiklusest tehtud filmis on kogu see lugu liiga eepiliseks aetud. Kaugelt liiga palju on siin seesuguseid ülelavastatud massiivse mäsu hetki, kus kogu reisiseltskond taas kord mõnest kukkumisest, rippumisest või kivisajust täiesti terve nahaga pääseb. Tegelikult muidugi oleksid nad juba ammu surnud. Ka ruumi ja ajaga oli midagi veidrat lahti - ülikiired wargid lihtsalt ei jõudnud mitte kui kuidagi koperdavatele päkapikkudele järele, kuigi nood ei põgenenud isegi mitte sirgjoones...

Linnusitase põsega kohtlane Radagast oli isegi huvitav, samas teised ja juba tuttavad kõrvaltegelased olid küll väga vägisi mängu toodud. Sarumani meik oli seejuures silmatorkavalt imelik... Bilbo ehk Martin Freeman on saanud üleüldisi kiidusõnu, kuigi minu meelest oleks ta võinud natuke oma füüsilist komöödiat tagasi tõmmata. Kolm trolli mulle üldse ei meeldinud. Detailsed olid nad küll, aga hetkekski ei tekkinud tunnet, et nad on midagi muud kui pikselitest tehtud renderdused. Üldse - üks tuttav juhtis peale filmi tähelepanu, et varasemast tuttavat musta orgiverd polnud siin filmis üldse näha. Ja oligi nii! Päid ju lendas, aga muidu oli kõik väga verevaene. Lisaks tundusid ka orgid ise olevat digitaalsed, minu arust nägid nad nii ka oluliselt kehvemad ja ebacoolimad välja kui sõrmusetriloogia kollid.

Takkajärgi tundub, et kõige rohkem meeldiski mulle kohe filmi alguses olnud katke, kus näidati päkapikuriigi ajalugu ja kuulsusetut lõppu Smaugi rünnaku läbi. Kahtlustasin ka kinos, et tundsin ühes päkapikus ära Peter Jacksoni cameo, aga hiljem läks see teema üldse meelest. Tundub siiski, et märkasin õigesti.

Kääbikufilmi "häda" vist ongi selles, et tegelikult on kaks Tolkieni raamatut vaat, et identse sisuga - kohusetundlik kääbik läheb kirju kambaga rännakule, et täita mingi oluline ülesanne ja läbib mõlemal korral ka tegelikult samu kontrollpunkte. PJ ei saanud teha kahte samasugust filmi, esimene neist aga oli juba üsna perfektne. Samas ei saanud ta enam ka lasteraamatust päris lastefilmi teha ja nii ta keeraski paatosenupu esimese triloogiaga võrreldes kusagile 3/5 peale. Tulemus - suht' suur osa "Kääbikust" on tegelikult juba varem nähtud, kusjuures paremal kujul.

Kokkuvõttes - vähe emotsioone pakkus see film ja ka silmailu osas jäi ta tegelikult vanale triloogiale alla. Digitaaltrikid pole ikka need, mis vana hea silikoon ja penoplast. Kuigi, siilid olid küll ju väga head.

Bruce Timmi paperback

Bruce Timmi tibiraamatust "Naughty and Nice" ilmus väiksem ja taskukohasem variant. Tõsi küll, ka lehekülgi on 304 asemel 256, aga sel on oma põhjus - puuduvad superkangelased lubasid litsentsitasudest pääseda ja nii raamatu hind all hoida.

Muu sisu tundub olevat sama kui varasemas ja hetkega läbi müüdud kõvaköitelises. Kui päris lähedalt uurida, siis tundub, et pehmes on piltidele pisut heledust ja erksust juurde keeratud. Kokkuvõttes - päris kena ja käepärane raamatuke lehitsemiseks ja räbaldamiseks. Tundub, et peaks kunagi ühe siinse vampiiripildi põhjal väikse kujukese tegema...

Raamatute reklaamiks ilmus ka kaks signeeritud ja nummerdatud A5 sketchbooki, mille sisu suuri raamatuid täiendab, mitte ei dubleeri. Kõigist neist olen ma siin blogis juba varem juttu teinud - Bruce Timm on lihtsalt üks inspireerivamaid kunstnikke, kes koomiksi- ja animatsioonivallas tegutsemas.

Rise of the Guardians

Käisin kinos ja vaatasin ära DreamWorksi arvutianimafilmi "Rise of the Guardians". Lisaprille ei antudki ja helis oli ka stereost väljas ainult ühe tegelase kõne, aga vähemalt oli see ingliskeelne. Jõudsin viimasel hetkel saali, aga olin ikkagi ainus vaataja. Filmi alguses lisandus  ehk veel viis...

A muidu oli film hea - William Joyce'i retrolikud raamatud on juba isegi väga ilusad, aga ka neil põhineva filmi kujundus, valgus, tekstuurid, kaamera ja muu on stiilsem ja silmnähtavalt kvaliteetsem kui suurem osa minu nähtud arvutifilme. Võib-olla, et see ongi kõige ilusam digi-animafilm, kes teab... Tegelikult oli ka lugu lõpuni välja huvitavam kui näiteks Pixari "Brave" - vastu ootusi ei läinud asi superheroks kätte ära ja tuttavatel tegelastel oli igaühel paras kiiks juures (vene aktsendiga tätoveeritud Jõuluvana, austraallasest kergelt ropendav Lihavõttejänes, neurootilised tuutupäkapikud jne). Nii ongi see vist aasta paremuselt teine animafilm peale "ParaNormanit". Ühesõnaga - perfektne pühadefilm, mida kannatab tulevikuski üle vaadata. Nagu Burtoni "TNBC".

Kusjuures, ka filmi artbook on nii kvaliteetne, et viimastest aastatest ei meenu ühtegi sellist, ehk Disney kunagised "Herculese" ja "Notre Dame" raamatud on midagi sarnast. Trükikvaliteet on nii hea, et värvid piltidel ei jää Apple'i saidi HD treileritele millegagi alla.

Enne filmi näidati ka treilereid, need olid miskipärast kõik kõverad. Üks oli eestikeelne reklaam tulevasele Chris Sandersi filmile "The Croods". Kuigi ühte häält tegi isegi vist Ita Ever, oli seegi treiler sama eemaletõukav kui kõik eestikeelsed animatsioonitreilerid - tekstis käis pidev kohmakas "seetamine" ja paar Selveri teadustaja häälega pealelugejat tegid kõik, mis nende võimuses, et asi oleks veel ebaloomulikum.