Franquin - Die Laughing

Pärast pikki aastaid edasilükkumist ilmus lõpuks 2018. aasta maikuus ka ingliskeelsena üks väga olulisi koomiksiraamatuid - André Franquini "Die Laughing", eesti keeles "Sure naerust", mille originaalnimi "Idées noires" oleks tõlkes tegelikult pigem "Mustad mõtted". Tegu siis ühe Euroopa koomiksi absoluutse tippautori siluetilaadsete lugude sarjaga, kus teemad on üks morbiidsem kui teine, huumor on must ja vägivallal pole piire.

Nimi nimeks, koomiks on oluline ja õnneks tuleb tõdeda, et ameeriklased on osanud teha päris ilusa raamatu. Kaas on hoopis teistsugune kui ühelgi teisel tõlkel, nii ka nimi. Lisaks on tänuväärsel moel raamatu alguses ka Franquini elust ja karjäärist pajatav essee. Soome variandiga võrreldes on paber siin matim ja pilt seetõttu paremini jälgitav. Joon on rastrivaba bitmap, mis tähendab teravat, kontrastset ja kvaliteetset joont.

Aga siiski - mul on olemas selle raamatu prantsuse luksköide (millest lähemalt siin), kus on ära trükitud sarja originaaljoonised. Seda küll rasterdatult, aga siiski sellisena, nagu need pildid päriselt paberil välja näevad. Võrdluses on näha, et tavaformaadis albumis läheb detailsest ja tihedast joonest paratamatult midagi kaduma. Aga see, et klassikaline teos on nüüd kogu ingliskeelses maailmas kätte- ja arusaadav, on küll väga hea saavutus.

kaader Fantagraphicsi raamatust - 7,3 x 5,6 cm

kaader Fluide Glaciali raamatust, ilmselt originaalsuurus

Françoise Hardy biograafia

Prantsuse lauljanna Françoise Hardy jõudis minuni kunagi ammusel briti indie kuldajal kui Blur temaga duetis oma "To The End ( la comedie )" eriversiooni salvestas. Tõsisemalt hakkas Hardy mind huvitama alles suht' hiljuti, tegelikult koos teiste kuuekümnendate ajaproovile vastu pidanud artistidega - Els Himma, Monica Zetterlund, Astrud Gilberto...

Ostsin Pariisist tema väga hea kolmik-kogumiku ja siis sellele lisaks Saint Etienne'i mehe Bob Stanley koostatud Vogue-plaadifirma lugude kogumiku ja Hardy varaste ingliskeelsete lugude plaadi. Aina rohkem hakkas selguma, et tegu on väga huvitava artistiga.

Tema muusikutee oli tegelikult üsna erakordse algusega. Sõja lõpuotsa Pariisis sündinud laps, keda kasvatas üksikema, kelle tüki vanemal isal oli ka "päris" pere ja kõrgem sotsiaalne staatus, kelle õde oli paras puään ja kelle pahur vanaema tekitas ebatüüpiliselt pikas ja peenes plikas eluaegseid komplekse. Karmis katoliiklikus koolis oli ta aga edukas, kuigi õppis miskipärast koos endast vanemate lastega. Lisaks sai ta tänu ema uuele allakäinud aadlikust peikale pikkadel Šveitsi suvepuhkustel ka saksa keele selgeks.

Raadiost sai ta poppmuusikapisiku, oli ingliskeelse Biitlite-eelse popiga kõvasti paremini kursis kui teised prantslased ja kui isa eduka koolilõpu puhul talle kitarri kinkis, asus ta ülikooliõpingute kõrval oma toas kolme-duuri popplugusid välja mõtlema. Suurt muud ta tegelikult ei teinudki, lugusid tuli mitu tükki nädalas.

Kuigi kompleksides, intravertne ja väga häbelik, läks ta laulukursusele ja kui üks plaadifirma (mille tase tema arvates nii madal oli, et võiks temasugusegi vastu huvi tunda) talendiotsingu välja kuulutas, läks ka Hardy, kitarr seljas, ettelaulmisele. See ei olnud küll edukas, aga nii sai ta esimest korda oma häält lindilt kuulda ja veendus, et see ei kõlanudki nii halvasti kui ta kartis.

Pikk lugu lühidalt - Plaadifirma Vogue pakkuski talle varsti lepingut. Mõne tunniga võeti linti firma otsitud lugu ja mõned tema enda palad. Toona oli Prantsusmaal kombeks ilmutada nelja looga singleid, tema debüüdil oli seega ruumitäiteks kolm Hardy enda laulu. Kuigi hitiks arvestati Johnny Halliday tiimi tehtud põhilugu "Oh oh chéri", hakkas raadiotes kõlama hoopis Hardy enda kurvameelsete "teised pubekad on kõik õnnelikud, ainult mina olen üksi" sõnadega lugu "Tous les garçons et les filles". Kui raadiodiskor sellele edu ja 40 000st läbimüüki ennustas, siis Françoise teda muidugi ei uskunud. Kui aga 16-aastane plika järjekordselt Šveitsi puhkuselt naases, selgus, et tema lookesest oligi vahepeal saanud hitt. Singel müüs lõpuks kaks miljonit koopiat. Françoise Hardy oli korra pealt superstaar.

Hardyst sai väga mitmes mõttes ebaharilik poppstaar, kes oli selgelt üle oma algesest ye-ye popitüdruku staatusest. Kuigi ta kuulsus ulatus üle riigipiiride isegi ingliskeelsesse popimaailma, kus teda droolisid nii Bob Dylan, Biitlid kui Stonesid ja ta oli ühtlasi ka globaalne moe-ikoon, ei võtnud FH toonasest rock'n'rolli hullusest eriti osa. Tegelikult lõpetas ta vist peale kuut aastat ka tuuritamise ära. Kuigi tänaseks soliidses eas, kestab Françoise Hardy karjäär siiamaani, uusim album ilmus kevadel 2018. Ja kõik need aastad on ta olnud ise enamuse oma lugude kaasautor, tehes aeg-ajalt koostööd teiste artistidega, kelle seas on lisaks eelmainitud Blurile ka näiteks Iggy Pop, Alain Delon ja tema abikaasa Jacques Dutronc. Tema mõjusid tuleb ka alatasa ette, olgu selleks Robbie Williamsi jänku-lugu "You Know Me" või Wes Andersoni film.

Mais 2018 ilmus lõpuks inglise keeles ka tema autobiograafia "The Despair of Monkeys and Other Trifles". Vaatamata sellele, et toimetamise poolele võiks teha etteheiteid nii kirjavigade kui kuuldavasti ka puisevõitu tõlketäpsuse osas, on see päris huvitav lugemine ka minusugusele, kes Prantsuse kultuuris ja ajaloos just väga kodus pole. Hardy räägib seal üsna lahtiselt oma enda elust, ega hoia tagasi kriitikat ka kaaskondsete osas. Üks päris huvitav sissevaade poolsajandi tagusesse (ja uuemasse) rikaste ja ilusate maailma.

Kummalisel kombel õnnestus mul üsna samal ajal raamatuga osta Discogs.com-ist ka haruldane Hardy esimese viie albumi kogumik "La Collection 62-66", kus kuuendana lisaks ka tema esimene ingliskeelne plaat. Väga ilusatel üleni musta värvi ja vinüüli-replica ümbristes CD-del on kokku 21 lisalugu. Tegu on ilmselt parima võimaliku variandiga Hardy varase loomingu omandamiseks, sest remasterdatud albumeid sellise hulga lisadega vist eraldi ei müüdagi.

Tõuks