Miki Hiir tõmbab mitmed otsad kokku

Prantsuse kirjastus Glénat, mis annab sealmaal välja nii uusi kui vanu Disney koomikseid, tellis erakordse ettevõtmisena mõned Miki Hiire albumid oma kodumaistelt autoritelt. Tavaliselt see nii ei käi, kogu toodang on ikkagi tõlgitud ja kas siis Ameerikas või näiteks Itaalias joonistatud. Seetõttu on Glénat' neli raamatut üsna harukordne sündmus, sellisena saanud ka hulgaliselt rahvusvahelist tähelepanu ning üsna kiirelt ka tõlkeversioone. Käesoleval hetkel on kaks neist juba saadaval USA-s ja üks isegi Soomes.

Minu jaoks on vaieldamatult neist kõige huvitavam sarja viimane, kultusliku klassiku Loiseli vanadele Floyd Gottfredsoni seiklusribadele austust avaldav raamat "Cafe "Zombo"". Tegu on heas mõttes ilusalt vanamoodsa, punasest kangast seljaga nõnda-nimetatud "Itaalia stiilis" laiupidi raamatuga, milles 80 lehekülge, neist enamusel kaks pildiriba. Raamat olekski nagu värviliste ajaleheribade kogumik. Loo toimumisajaks ja -kohaks on depressiooniaegne Ameerika, mis ju ongi nii filmistaar Miki Hiire kui ka tema ajalehekoomiksite sünniaeg.

Miki ja Goofy on töötud, kes peale järjekordset ebaõnnestunud tööturgu otsustavad Donaldi, Minnie ja Clarabellega väikese telkimisretke teha. Tagasi kodus, avastavad nad, et linn on vahepeal täiesti muutunud - kohalik rahajõmm Rock Fuller on krundid kokku ostnud, plaanib kõik siledaks lükata ja golfiväljaku rajada. Ja mis veel hullem - tema töölised joovad salapärast Zombo-kohvi ja on muutunud... zombideks!... Järgneb hulk seiklusi, kõik see vanas heas Gottfredsoni vaimus. Samas on joonis ja ribade "kaameratöö" ikkagi teistsugune, oma detailirohkuses üsna ilmselge Loisel.

Umbes samal ajal ilmus USA-s Fantagraphics-kirjastuse Floyd Gottfredsoni Miki Hiire ajalehe-koomiksite kaheteistkümnes kogumik (kahes neist on värvilised pühapäevakoomiksid) ja ühtlasi sarja kuues kahe-raamatu-kinkekarp. Aastal 2017 ilmub veel kaks köidet ja siis ongi lõpp, sest kõik Gottfredsoni pikad seiklused on raamatutesse ära raiutud. Ta joonistas küll Miki koomikseid veel koguni paar aastakümmet, aga nood olid igapäevased naljaribad, millel omavaheline järgnevus puudus ja mis ei paku enam ilmselt koomiksifriikidele nii suurt huvi, et töömahukat restaureerimis- ja toimetamistööd õigustada.

Nombrils, Miki ja teised - aastalõpu raamatud Prantsusmaalt

Ostsin veel päris aasta lõpus mõned koomiksiraamatud, seekord Prantsusmaalt. Detsembrikuises pakis oli neid neli. Esiteks üks Kuningas Arturi loo tegelaskuju Morgane variatsioon, mis jäi sügisel Brüsselis ostmata. Väga stiilselt ja dünaamiliselt joonistatud, umbes nagu mõne animafilmi kavandid. Värvid, šeibid, kompad, huvitav. Siis vanamoeline ja kuidagi väga nostalgilise olemisega Loiseli Miki Hiire raamat, milles koomiksiribadena tehtud seikluslugu ja mis otse loomulikult homage Floyd Gottfredsonile ja teistele kuldajastu koomiksiautoritele. Tõeliselt ilus köide.

Kolmandaks üheksa albumi "integraal" sarjast "Pin-up", mis ka omamoodi homaaž, seekord vanadele pin-up staaridele ja filmidele. Albumid toimuvad eri aegadel, aga algus peaks olema teise ilmasõja aastatel, kui üks USA sõdur armub joonistatud plakatistaari, teadmata, et kunstniku modelliks on tema enda tüdruksõber. Selle loo taustu peaks täpsemalt uurima, sest seal on muude koomiksikaadrite seas konkreetselt Milton Caniffi signatuuri ja tegelastega koomikseid. On ka Caniffi nägu tegelaskuju. Hiljem tuleb mängu ka Hitchcock. Seesuguseid kogumikke tehakse reeglina ainult üks trükk ja kui see on otsas, siis lihtsalt ongi otsas. Ja kõik.

Ja lõpuks ehmatavalt suures formaadis Arthur de Pinsi artbook, lademes täis tema vektorpilte ja veidi ka ilma arvutita tehtud asju. Kusjuures, mitut pilti olen isegi aastate jooksul Pariisi Arludiki galerii näitustel näinud.

Novembrikuu raamatute nelikus oli üks tõeline haruldus - aatomistiili klassiku Serge Clerci ulmelugude kogumik, mis nummerdatud ja signeeritud. Teadagi, tema samasugune aastatagune rockiraamat on juba päris korraliku hinnanumbriga trükis. Siis Al Severini uus retrostiilis Spirou, tõeline rastrite ja pintslijoonte möll. Siis kolmeosalise "Le désespoir du singe", taaskord väga stiilselt joonistatud sarja "integraal", mis suvel Pariisis ostmata jäi. Ja lõpuks Kanada autorite tibidesarja "Les Nombrils" teine kogumik.

Sellega seoses tuleb muidugi mainida, et eelmainitud humoorika seriaali autorid Delaf ja Dubuc olid ka Brüsseli festivalil kohal. Väga keeruliste manöövrite tulemusel õnnestus ka mul reserveerida koht signeerimisjärjekorras ning oma kaasavõetud raamatusse autogrammid ja pilt sisse saada.

Aga, nagu öeldakse - seegi pole veel kõik! Enne jõule postitasid nad ootamatult oma Facebooki lehel mu kunagise homaažpildi, mille eest ma toona isegi tegelaste kujudega karbi sain. Kusjuures kunstnik mäletas seda mu pilti ka Brüsselis. :) Igatahes oli see postitus väga ootamatu ja kummaline. Aga ka lõbustav, sest 550+ laiki on kaugelt rohkem kui mu mistahes muu pilt eales netis saanud on.