16 juuni 2015

Sala-Brežnev ajakirjas "Pikker"


"Pikri" karikatuurinäitusel oli laual lehitsemiseks virn vanu huumoriajakirju. Nende seas oli ka üks number, mida lapsepõlvest eriliselt mäletan ja mis on mul vanematekodus tegelikult ka siiani alles. Tegu oli 1978. aasta neljanda numbriga. Kuna "Pikker" ilmus kaks korda kuus, siis tähendab see 78. aasta veebruari.

Ajakirjas oli nimelt topeltlehekülg, mis pühendatud vene karikaturistile Andrei Krõlovile, toonasele CCCP põhilise huumori- ja satiiriajakirja "Krokodill" peakunstnikule. Tegu seega tähtsa ja ilmselt nomenklatuuri kuuluva mehega vene karikatuuris, kelle piltide avaldamisega ei tohiks mingeid probleeme tulla.


Aga tuli. Olin siis väike ega tea kindlasti juhtunu kõiki asjaolusid. Üldjoontes oli asi vist nii - see "Pikri" number nimelt korjati müügilt ära. Osa tiraaži jõudis siiski ostjateni, ka tellijad said enda ajakirja ilmselt enne kätte kui "jama" avastati.

Kuna mu isa töötas kaubanduses, siis jõudis meile koju nii see haruldane ajakirjanumber kui toimunu detailid. Tegelikult ongi tegu hea näitega sellest, kuidas võimude pihta suunatud satiirilisi torkeid vene ajal süütu pealispinna ja esmaste tähenduste taha varjati.

Nooremad inimesed ei saa ilmselt üldse aru, mida tungrauaga näljase proletaarlase haardeulatusest toidulauda eemale nihutava paksu kapitalisti pilt peale tüüpilise hambutu sotsialistliku satiiri veel tähendada võiks. Ja et ta üldse veel midagi muud tähendama peaks.

Asi selles, et just ajakirja ilmumise paiku tõsteti Nõukogude Liidus kohvi hinda. Kapitalist sellel karikatuuril on täpselt riigijuht Leonid Brežnevi nägu ja kaetud laual on ilmselgelt just kohv. Samuti mäletan ma, et tähtis oli ka see, et tungraud on kohvilauda kergitanud just täpselt neli ja pool hammast.Sellel numbril oli mingil moel otsene seos hinnatõusuga. Milline täpselt, seda ma kahjuks öelda ei oska. Ja küsida ka enam ei saa. Ka ei tea ma, kas pilt oli spetsiaalselt vabamasse provintsiajakirja sokutatud või ilmus ta ka Venemaal.


15 juuni 2015

Libahunt/Werewolf is finally ready


My Werewolf statue, as in June 2015. I think it's finally ready - adding more blood will just mess it up. Now I just need to find a glass dome to cover it with...

Mu kauatehtud Libahundi kuju on lõpuks valmis. Materjaliks akrüülidega värvitud Cernit, kõrguseks 18 cm. Tegelikult oli algusest peale plaan veidi "verd" lisada, aga täpne pihustamine on äärmiselt täpne tegevus ja ma lihtsalt ei riskinud seda teha. Kuniks olin lihtsalt sundseisus, sest vajasin ühe trükise tarbeks oma kujukesest korralikku fotot...

Nüüd tuleb ainult leida selline antiikse moega puitalusel klaaskuppel, nagu neid kõiksugu topiste ja veidruste katmiseks kasutatakse, minimaalse diameetriga 16 cm ja kõrgusega 20 cm. Ehk siis umbes 7" ja 8". Ei tea kahjuks veel, kust sellist osta...

Mock-up

08 juuni 2015

Pikri näitus

 5. mail 2015 avati Tallinna kesklinnas Maneeži tänaval Rahvusarhiivi fuajees näitus "Pikker: karikatuurid 1957 - 1995".


"Pikker" oli teatavasti huumori- ja satiiriajakiri, mis läbi aastakümnete Eesti humoriste ühte koondas ja rahvale läbi punase aja meelelahutust pakkus. "Pikriga" olid mingit pidi seotud kõik tolleaegsed naljamehed, nii karikaturistid kui kirjutajad, nii mõnigi neist sai "käe valgeks" juba koolipoisina. Aga ajakirjas ilmus ka muud, näiteks mitmeid pikki Leo Soonpää artiklisarju karikatuuri ja huumori ajaloost, mis minu teada pole omaette raamatuteks saanudki. Kuigi võinuks ju.


Üldiselt oli tegu päris radikaalse väljaandega, mis materdava ja hambutu või siis lihtsalt ilutseva nõukogude karikatuuri kõrval mõjus üsna erksana. Väga kõrge oli ka joonistuste kvaliteet, mis, vaatamata üsna kehvale paberile ja trükikvaliteedile, jõudis ka lugejani. (Algusaegade ajakiri ilmus tegelikult päris heal paberil, aga "Pikri" põhiaegadel oli ta ikkagi kaks korda kuus ilmuv õhuke vihikulaadne asi.) Nõukogude aja lapse jaoks oli "Pikker" igatahes huvitav meelelahutus, mis kaks korda kuus ajaleheputkasse ilmus.

Muidugi kandis ajakiri suuresti oma aja märke, seda eriti just tekstis, mis on ajaproovile hoopis kehvemini vastu pidanud kui pildid. Aga ka neis oli erinevat, nii visuaalselt alati nauditavat Edgar Valterit kui Stanislav Malahhovi kohustuslikku kommunaalhuumorit ja Roman Ohlau sigalataguseid lägaojasid.


Priit Pärna, Heiki Ernitsa ja Hillar Metsa sürrivõitu musta huumori kõrval leidus ka kunstnikke, kes tõhusa honorari nimel olid alati valmis punast propagandat kokku soperdama. Üks seesugune oli Romulus Tiituse kloonina alustanud  "piibuga alfaisane" Hugo Hiibus, kes suutis ajakirja tagakaasi kuust kuuse "kapitalist + pomm" tüüpi p**aga täita. Üldiselt ajas see tänagi Keskerakonnale Eesti riiki solvavaid pilte vorpiv tüüp juba lapsena südame pahaks. Ja, nagu kuulnud olen, nimetas ka üks prominentne karikatuuriklassik teda "prostituudiks". Aga, eks oli seegi osa "Pikrist".

Originaalide vitriinid

Ajad muutusid, tuli Perestroika, CCCP vajus kokku, "Pikker" kaotas oma ühiskondliku otstarbe ja lõpetas ilmumise. Aastaid hiljem tehti küll Eesti Vabariigis põgus katse "Pikrit" taaskäivitada, aga see ebaõnnestus. Aeg on lihtsalt teistsugune. Vene ajal õitsenud jõuetu kommunaalhuumor tänapäeval ei tööta, erilisi vaenlasi ka pole, keda karistamatult mõnitada. Eks mõnes mõttes on meie aeg ka lihtsalt poliitkorrektsem.

Edgar Valteri krüptiline originaal

Eestlaste huumorimeel pole küll kuhugi kadunud. Huumoril on tekkinud uusi väljendusvorme, kasvõi räpmuusika kaudu, sotsiaalmeedia pakub kuhjaga kiireid nalju, stand-up on populaarne, maailm on ka huumori osas igas suunas lahti. Aeglane ajakiri on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Ilmub küll "Pilkaja", aga see on laiema kõlapinnata nišitoode, mille visuaalne külg ei ole vana "Pikriga" ligilähedaseltki võrreldav. Mulle isiklikult ei meeldi ka selle väljaande irisev mentaliteet - kui ikka "naljapildil" otsib arst patsiendi p****st Eesti riiki, siis see ei ole nähtus, millega ma tahaksin tegemist teha.

koomiksirahvas karkatuurinäitusel

Näitus iseenesest on huvitav. Kuuldavasti on rahvusarhiivis hoiul "Pikri" karikatuurid kuni aastani 1969. Neist ja uuematest piltidest ongi kohalike huumoriaktivistide abil koostatud näitus, kus temaatiliselt jaotatud joonistused on üsna korralikult kujundatud stendidele prinditud, mis aga mingit laiemat taustateavet ei paku. Siiski näeb ka originaale - väiksema osa näitusest moodustavad vitriinid, kus väljas näiteks Edgar Valteri, Romulus Tiituse ja Heinz Valgu pilte. Tasub igatahes käia ja vaadata, näitus jääb mitmeks kuuks lahti. Tulevikus peaks arhiivis leiduv karikatuurikogu olema ka netis kättesaadav.

karikaturist Eduard Tüür näituse avamisel

07 juuni 2015

Kaktus õitseb