Selline oli mu reaktsoon kui seda Hellboy 20ndat sünnipäeva tähistavat raamatut laupäevasel pärastlõunal lebotades lugesin ja lehitsesin. Mitte, et see oleks mingi eriline avastus - Mike Mignola joonistused ON nagu skulptuurid ja see võib lapsest peale plastiliiniga mänginud inimesele omamoodi kinnismõtteks kujuneda.
Ja ma pole ainus. Peter de Sève kirjutab oma eessõnas:
"There's an increasingly sculptural quality to Mike's work as the years go by. The more detail Mignola casts aside, the more his drawings take on a craggy volume, as if all the elements, including Hellboy's pitted face, are carved in stone. In fact, most Hellboy drawings practically beg to be brought into the third dimension. They are composed like solid hunks of granite that fit together in such a chunky, pleasing way that they make you want to turn the forms around and admire them from every angle."
Esimese Hellboy koomiksivihiku ilmumisest sai märtsis 2014 mööda 20 aastat. Algus oli küll juba veidi varem, San Diego festivali bukleti jaoks joonistatud groteskses sarvilises tegelaskujus, kelle rihmapandlale mahtus täpselt absurdne nimi "Hellboy". Ja ilmselt veelgi varasemas ajas, stiililiselt Coppola "Dracula" filmi adaptsioonis ning, nagu koomiksiarheoloogid on avastanud, tegelaskujuna ühe itaalia fänziini tarvis tehtud halli kolliga kaanepildis.
Minu esimene Hellboy raamat oli "Wake the Devil" kogumik. See pidi olema üsna kohe peale ilmumist - raamat tuli välja mais 1997. Sain sellest tegelasest ja Mignolast teada koomiksiteemalisest mailing listist, mida läbi katkeva analoogse telefoniliini ja moodemi e-mailina lugeda püüdsin. Interneti imelised algusajad... :) Amazon see ostukoht polnud, ilmselt hoopis juba toona netis tegutsenud USA koomiksipood, kust tänaseni oma koomiksid saan.
Aga nüüd uuest raamatust. See pole jätkuosa kunagisele "The Art of Hellboy" raamatule, formaat juba on erinev, sisu ka. See siin annab ülevaate Mignola stiili kujunemisest läbi Hellboy aastate ja selle käigus sündinud parimatest piltidest autori enda valikul. Siin on hulgaliselt kaasi, mõned prindid-posterid ning isegi järgnevaid koomiksilehekülgi. Rõhk on siiski viimase kümne aasta loomingul, sest varasem on esimeses raamatus juba piisavalt põhjalikult olemas. Mõnest pildist on siin ka variandivisandid või siis pliiatsilehekülg kõrvuti värvilise lõppvariandiga. Tegu ongi kommentaarivaba pildiraamatuga, kus ainsaks selgituseks lõpus olev piltide päritolu-loetelu.
Arvestades selle kõvaköitelise raamatu üllatavalt madalat kaanehinda, on see päris hea vahend Mike Mignola stiiliga tutvumiseks. Päris uut tuli mulle siin küll üsna vähe ette, aga eks ma olen ka tema tegemistega keskmisest rohkem kursis. Nii neile, kelle jaoks Mignola on üks kõigi aegade parimaid koomiksiloojaid kui ka neile, kelle jaoks Hellboy on pigem hoopis filmitegelane, peaks see raamat küll üsna huvitav olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar