31 mai 2014
Edgar Valterit lehitsedes
Tegin Edgar Valteri uuest kogumikust "Lasteraamatute illustratsioonid 1948 - 2005" väikese lehitsusvideo.
Tegemist on päris-päris hea raamatuga, kus küll kõik pildid pole originaalidelt skännitud - neid lihtsalt ei ole enam alles, tõenäoliselt visati nad toimetustes lihtsalt minema. Esitlusel rääkiski Leelo Tungal, kuidas ta ühe oma loo pildid sisuliselt prügihunnikust päästis, ega julenud seda Etsile öelda... Kvaliteet mõne üksiku erandiga päris sellele vaatamata päris hea, koostajad on tõeliselt südamega oma tööd teinud.
Tuntumate ja korduvalt ümber ja üle joonistatud raamatute juurde on pilte on püütud leida nii eri aastate trükkidest kui isegi ajakirjadest, kus antud loo katked esmakordselt ilmusid. Sipsikust näiteks on illustratsioone läbi üsna mitme aastakümne. Lisaks on siin piltide kõrval ka lugude sisukokkuvõtted, hulgaliselt mälestuskilde kolleegidelt ning lõpus ka Valteri illustreeritud raamatute päris põhjalik nimekiri.
Edgar Valter oli hämmastavalt mitmekülgne kunstnik, Vähe sellest, ta oli oma stilistikaga ka täiesti ajakohane ja kannatab igati välja võrdluse ka nende tuultega, mis puhusid samal ajal kusagil kaugel raudeesriide taga. Häbeneda pole mitte midagi, see raamat peaks küll huvi pakkuma illustratsioonihuvilistele üle maailma.
14 mai 2014
Edgar Valteri pildiraamat 1948 - 2005
12. mail esitleti Eesti Lastekirjanduse Keskuses uuenduskuuri läbi teinud Edgar Valteri galeriid ja äsjailmunud massiivset pildiraamatut "Edgar Valter. Lasteraamatute illustratsioonid 1948 - 2005".
04 mai 2014
Hellboy 20 esimest aastat
"Vastikult skulpturaalsed pildid. Minge p****e."
Selline oli mu reaktsoon kui seda Hellboy 20ndat sünnipäeva tähistavat raamatut laupäevasel pärastlõunal lebotades lugesin ja lehitsesin. Mitte, et see oleks mingi eriline avastus - Mike Mignola joonistused ON nagu skulptuurid ja see võib lapsest peale plastiliiniga mänginud inimesele omamoodi kinnismõtteks kujuneda.
Ja ma pole ainus. Peter de Sève kirjutab oma eessõnas:
"There's an increasingly sculptural quality to Mike's work as the years go by. The more detail Mignola casts aside, the more his drawings take on a craggy volume, as if all the elements, including Hellboy's pitted face, are carved in stone. In fact, most Hellboy drawings practically beg to be brought into the third dimension. They are composed like solid hunks of granite that fit together in such a chunky, pleasing way that they make you want to turn the forms around and admire them from every angle."
Esimese Hellboy koomiksivihiku ilmumisest sai märtsis 2014 mööda 20 aastat. Algus oli küll juba veidi varem, San Diego festivali bukleti jaoks joonistatud groteskses sarvilises tegelaskujus, kelle rihmapandlale mahtus täpselt absurdne nimi "Hellboy". Ja ilmselt veelgi varasemas ajas, stiililiselt Coppola "Dracula" filmi adaptsioonis ning, nagu koomiksiarheoloogid on avastanud, tegelaskujuna ühe itaalia fänziini tarvis tehtud halli kolliga kaanepildis.
Minu esimene Hellboy raamat oli "Wake the Devil" kogumik. See pidi olema üsna kohe peale ilmumist - raamat tuli välja mais 1997. Sain sellest tegelasest ja Mignolast teada koomiksiteemalisest mailing listist, mida läbi katkeva analoogse telefoniliini ja moodemi e-mailina lugeda püüdsin. Interneti imelised algusajad... :) Amazon see ostukoht polnud, ilmselt hoopis juba toona netis tegutsenud USA koomiksipood, kust tänaseni oma koomiksid saan.
Aga nüüd uuest raamatust. See pole jätkuosa kunagisele "The Art of Hellboy" raamatule, formaat juba on erinev, sisu ka. See siin annab ülevaate Mignola stiili kujunemisest läbi Hellboy aastate ja selle käigus sündinud parimatest piltidest autori enda valikul. Siin on hulgaliselt kaasi, mõned prindid-posterid ning isegi järgnevaid koomiksilehekülgi. Rõhk on siiski viimase kümne aasta loomingul, sest varasem on esimeses raamatus juba piisavalt põhjalikult olemas. Mõnest pildist on siin ka variandivisandid või siis pliiatsilehekülg kõrvuti värvilise lõppvariandiga. Tegu ongi kommentaarivaba pildiraamatuga, kus ainsaks selgituseks lõpus olev piltide päritolu-loetelu.
Arvestades selle kõvaköitelise raamatu üllatavalt madalat kaanehinda, on see päris hea vahend Mike Mignola stiiliga tutvumiseks. Päris uut tuli mulle siin küll üsna vähe ette, aga eks ma olen ka tema tegemistega keskmisest rohkem kursis. Nii neile, kelle jaoks Mignola on üks kõigi aegade parimaid koomiksiloojaid kui ka neile, kelle jaoks Hellboy on pigem hoopis filmitegelane, peaks see raamat küll üsna huvitav olema.
PS: raamatu kaanepilt ilmus 2011. aasta suvel 334mm x 433 mm prindina, mille signeerisid nii Mignola kui kolorist Dave Stewart. Ilmus see 150-ses tiraažis, millest minul on #3/150.
Selline oli mu reaktsoon kui seda Hellboy 20ndat sünnipäeva tähistavat raamatut laupäevasel pärastlõunal lebotades lugesin ja lehitsesin. Mitte, et see oleks mingi eriline avastus - Mike Mignola joonistused ON nagu skulptuurid ja see võib lapsest peale plastiliiniga mänginud inimesele omamoodi kinnismõtteks kujuneda.
Ja ma pole ainus. Peter de Sève kirjutab oma eessõnas:
"There's an increasingly sculptural quality to Mike's work as the years go by. The more detail Mignola casts aside, the more his drawings take on a craggy volume, as if all the elements, including Hellboy's pitted face, are carved in stone. In fact, most Hellboy drawings practically beg to be brought into the third dimension. They are composed like solid hunks of granite that fit together in such a chunky, pleasing way that they make you want to turn the forms around and admire them from every angle."
Esimese Hellboy koomiksivihiku ilmumisest sai märtsis 2014 mööda 20 aastat. Algus oli küll juba veidi varem, San Diego festivali bukleti jaoks joonistatud groteskses sarvilises tegelaskujus, kelle rihmapandlale mahtus täpselt absurdne nimi "Hellboy". Ja ilmselt veelgi varasemas ajas, stiililiselt Coppola "Dracula" filmi adaptsioonis ning, nagu koomiksiarheoloogid on avastanud, tegelaskujuna ühe itaalia fänziini tarvis tehtud halli kolliga kaanepildis.
Minu esimene Hellboy raamat oli "Wake the Devil" kogumik. See pidi olema üsna kohe peale ilmumist - raamat tuli välja mais 1997. Sain sellest tegelasest ja Mignolast teada koomiksiteemalisest mailing listist, mida läbi katkeva analoogse telefoniliini ja moodemi e-mailina lugeda püüdsin. Interneti imelised algusajad... :) Amazon see ostukoht polnud, ilmselt hoopis juba toona netis tegutsenud USA koomiksipood, kust tänaseni oma koomiksid saan.
Aga nüüd uuest raamatust. See pole jätkuosa kunagisele "The Art of Hellboy" raamatule, formaat juba on erinev, sisu ka. See siin annab ülevaate Mignola stiili kujunemisest läbi Hellboy aastate ja selle käigus sündinud parimatest piltidest autori enda valikul. Siin on hulgaliselt kaasi, mõned prindid-posterid ning isegi järgnevaid koomiksilehekülgi. Rõhk on siiski viimase kümne aasta loomingul, sest varasem on esimeses raamatus juba piisavalt põhjalikult olemas. Mõnest pildist on siin ka variandivisandid või siis pliiatsilehekülg kõrvuti värvilise lõppvariandiga. Tegu ongi kommentaarivaba pildiraamatuga, kus ainsaks selgituseks lõpus olev piltide päritolu-loetelu.
Arvestades selle kõvaköitelise raamatu üllatavalt madalat kaanehinda, on see päris hea vahend Mike Mignola stiiliga tutvumiseks. Päris uut tuli mulle siin küll üsna vähe ette, aga eks ma olen ka tema tegemistega keskmisest rohkem kursis. Nii neile, kelle jaoks Mignola on üks kõigi aegade parimaid koomiksiloojaid kui ka neile, kelle jaoks Hellboy on pigem hoopis filmitegelane, peaks see raamat küll üsna huvitav olema.
Tellimine:
Postitused (Atom)
