Beautiful Darkness

Kerascoët on prantsuse koomiksitegija, kes tegelikult polegi mitte üks, vaid kaks inimest - kunstnikud Marie Pommepuy ja Sébastien Cosset. Nad lihtsalt töötavad koos ja kasutavad ühist pseudonüümi.

Inglise keeles on prantsuse koomiksitega hõredavõitu, aga siiski on üks nende joonistatud sari - "Miss Ära Puutu Mind" Ameerikas ilmunud. Väikeses formaadis küll, aga kahes raamatus on sees neli albumit ja niiviisi kogu sari. Päris huvitav krimilugu, mille tegevus toimub art deco ja flapperite ajastu Pariisi bordellis. Hästi ja stiilselt joonistatud ka ega kuulu tegelikult üldse nn. "suurte inimeste koomiksite" alla.

Duo uusim sari on kolmeosaline "Beauté", aga see on veidi varasem muinasjutt, mis nüüd ka inglise keeles ilmus. Kirjastuseks Kanada D&Q, raamatul ingliskeelseks pealkirjaks "Beautiful Darkness" - "Imekaunis hämarus". Raamat põhineb Marie Pommepuy ideel ja selle on kirja pannud Fabien Vehlmann. Akvarellidega joonistatud loo välisilme on absoluutselt võrratu, ilus ja detailirohke. Aga päris muinasjutuks on seda siiski raske nimetada...

Tegelikult on seda lugu ka päris keeruline kirjeldada. Metsas lebava tüdruku surnukeha sees ja ümber elutsevad pisikesed multifilmilikud tegelased, kes võib-olla on haldjad, aga võib-olla ka mitte. Igatahes on neid erinevaid, veidi suuremaid ja väiksemaid, nukulikke ja mangalikke. Oma sagimises käituvad nad nagu väikesed lapsed - emotsionaalselt, irratsionaalselt ja vahel ka kamba juhi eestvedamisel üpris õelalt. Äratuntavad inimsuhted seega, ainult metsaalune aeglaselt kõduneva surnukeha ja tema koolikotist pudenenuga, seda läbi erinevate aastaaegade, on ühtepidi täiesti realistlik, samas aga antud kontekstis veel kuidagi eriti kohatu. Nagu ka see, et raamat tegelikult kubiseb ootamatust ja väga jõhkrast vägivallast ja tegelasi, kes loo lõpuks veel elus, pole just palju.

Üldiselt - meeldejääv raamat, mis meenutab ühest küljest parimaid Jaapani animefilme, teisest küljest aga  mingit eriti rafineeritud painajalikku unenägu, kus räme vägivald ja ninnunännundus on mingiks kummaliseks ja samas oma maailmas raudse loogikaga toimivaks looks kokku segatud. Igatahes saavad lisaks kunstnikele ka käsikirjutajad selle eest kirja suured plusspunktid.

Ever Meulen - Verve

Ever Meulen (1946) on belgia kunstnik ja illustraator, kes pole vist üldse koomikseid teinud, keda aga sellele vaatamata loetakse üheks sealse ligne claire (puhta joone) stiili klassikuks. Omamoodi kummaline, aga arvestades suurt mõju, mida tema tööd on koomiksitegijatele avaldanud, pole seal tegelikult midagi imestada. On ju ka piir illustratsiooni ja koomiksi vahel kohati üsna õrn ja kui Meuleni pilte vaadata, siis liigub ta oma esteetikaga tegelikult nii ühel kui teisel pool.

2013. aasta lõpul oli Meulenil Pariisis autoteemaliste piltide näitus, millega seoses ilmus ka kallis kataloog nimega "Automotiv". Ilus raamat lehitseda, kuid natuke liiga ühte teemasse, lisaks oli selles ka pettumust-tekitavalt palju pilte kahele leheküljele poolitatud. Nii jäigi see ostmata.

Kui ma aga Angoulême'i festivali avapäeval tema raamatut "Verve" nägin, siis polnud enam kahtepidi mõtlemist - ostsin selle ära ja õigesti tegin, sest järgmistel ja hoops rahvarohkematel päevadel oli see otsas. Ja ega seda tegelikult ka Internetis enam mõistliku hinnaga ei leia... Vahemikus 1988-2005 valminud pilte sisaldav kogumik on tõepoolest suurepärane. Kusjuures, jaanuaris 2006 ja Hollandi kirjastuselt Uitgeverij Oog & Blik (või Éditions de l'An 2 Angoulêmes, raamatus on kirjas mõlemad) ilmunud raamat on kakskeelne - kogu tekst, sealhulgas Art Spiegelmani eessõna ja Thierry Groensteeni essee on nii prantsuse kui inglise keeltes.

Proovisin elus esmakordselt ka lehitsemisvideot teha. Siin see on:

Spirou näitus Rahvusraamatukogus

Eestiski on vahel koomiksiüritusi. 6. märtsil 2014 avati Eesti Rahvusraamatukogus ja frankofoonia päevade raames näitus "Euroopa vanim koomiksiajakiri Le Journal de Spirou". Eelnevalt toimus sealsamas tunnine loeng "Koopamaalingutest Tintinini. Koomiksi leiutamine.", esinejaks Belgia Koomiksikeskuse direktor Jean Auquier.

Brüsseli kesklinna ajaloolises juugendhoones asuv koomiksikeskus on suur ja ilus asutus. Riiklikke toetusi nad peaaegu ei saa, sellele vaatamata on nad juba veerand sajandit elus püsinud, korraldavad näitusi, teevad uurimistööd ja on tegelikult selle euroliidu-linna üks peamisi turismiobjekte, mida külastab aastas 200 000 inimest. Põhilised on muidugi kohalikud ja naabermaalased, aga tänu kavalale promole on viimasel ajal märkimisväärseks kujunenud ka... hiinlaste külastajanumbrid. Ja, nagu näha, käiakse ise koomiksiteavet levitamas ka kodust kaugemal.

Tegelikult ei olnud see päeva esimene koomiksiüritus. Veel enne seda toimus Belgia saatkonnas väike kohtumine kohalike koomiksi- ja illustratsiooni-inimestega. Seal oli jutuks meil toimuv, arutati eri maade kogemusi ja tegelikult pakuti keskeurooplaste poolt välja paar huvitavat ideed. See kõik on aga hetkel veel kauge tulevikumuusika, millele on lihtsalt vaja hakata juba vaikselt mõtlema.

Spirou number 1. Huvitav, kui tänapäeval teha lasteajakiri ja mõelda sellele välja nimitegelane - mida peaks ta avanumbri kaanel tegema, et see 75e aasta pärast täiesti kohatu tunduks?

Rahvusraamatukokku üles pandud näituse teemaks ja põhjuseks on äsja 75. juubelit tähistanud belgia koomiksiajakiri. Selle nimitegelaseks on punases livrees hotelli jooksupoiss Spirou, kes koos orav Spipi ja sahmerdisest ajakirjaniku Fantasioga siiamaani aina uutes raamatutes ringi seikleb. Ka ajakiri ilmub tänase päevani, seda koguni igal nädalal. Erandiks Teine maailmasõda ja ka eelmised jõulud, kui tehti nädalane paus ja anti välja topeltnumber.

Seejuures on väga huvitav märkida, et Euroopa ja Ameerika koomiksi jaoks kaks väga keskset tegelaskuju on praktiliselt ühevanused ja tähistasid oma suurt juubelit peaaegu korraga - Spirou žurnaali esimene number ilmus 1938. aasta 21. aprillil, samas kui Action Comics #1, kus alustas oma tähelendu keegi Superman, ilmus sama aasta 18. aprillil. Seega - vahet kõigest kolm päeva!

Jean Auquieri loeng, mida promomaterjalides miskipärast konverentsiks nimetati, kestis tunnikese. Alustas see koopamaalingutest, käis läbi kõik need tavalised Bayeux' vaibad, jaapani puulõiked ja briti karikatuurid, mida koomiksi esivanematena mainitakse, mainis Maxi ja Moritzat, rääkis USA ajakirjanduse Pulitzeri - Hearsti rivaliteedist ja lõpetas oma ülevaate juba kusagil Winsor McCay kandis.

Kuulajaid oli meeldiv hulk, sealhulgas nii illustratsiooni- kui animatsiooni-ala inimesi ja muidugi kohalikku koomikirahvast. Päris palju oli kohal ka Joonistajad Koos-blogiga seotuid. :)

Neile, kes koomiksite ajaloost mitte kui midagi ei teadnud, võis see loeng üsna huvitav olla, kuigi sünkroontõlge oli üsna pika viitega ja muutis vahel koerad kassideks ning smurfid schtroumpfideks. Kindlasti läks ka mulle selles jutus nii mõndagi kaduma.

Samas, isiklikult küll pean ütlema, et olen veidi pettunud, sest päris nii nullist alustavat "tulin ma, valge mees, pärismaalastele klaaspärleid tooma"-mentaliteediga loengu asemel oleksin oodanud pigem konkreetsemat ajaloolist belgia koomiksi ülevaadet. Juttu sellestsamast Spirou ajakirjast, autoritest ja, miks mitte, ka konkureerivast  Hergé "puhta joone" koolkonnast tänase päeva ja "aatomi-stiilini" välja. Sellest kõigest aga ei sõnagi.

Franquini kaanepildiga ajakiri, november 1957

Niisiis, siinkohal veidi Spirou ajaloost. Kirjastuse Dupuis ajakirjale, mille algne maht oli 8 lehte, tegi nimitegelasest pajatavat koomiksit prantslane Rob-Vel. Sõja ajal, veel enne kui ajakiri paberipuuduse, tsensuuri ja muude probleemide tõttu ajutiselt ilmumise lõpetas, asus tema asemele Jijé. Hilisematel aastakümnetel on autorid korduvalt vahetunud. Võib aga täiesti kindlalt väita, et nii ajakirja enda kui Spirou tegelaskuju kuldajaks said sõjajärgsed aastad kui ajakirjaga ühines seltskond animaatoreid, kellest said koomiksitegijana Jijé õpilased. Niinimetatud Marcinelle'i koolkond (otsene konkurent Tintini ajakirja koondunud ligne claire seltskonnale) koosnes nüüdseks legendaarsetest autoritest, kelle loominguna tekkis hulk klassikalisi koomiksitegelasi smurfidest Lucky Lukeni. Kuulsaim neist oli päris kindlasti mees, kes võttis üle ka Spirou sarja, tegi sellest legendi ja tegelikult andis kogu belgia koomiksile talle tänapäevani omase lõbusa, dünaamilise ja seiklusliku näo. See, vabalt võib olla, et kõigi aegade suurim koomiksigeenius oli André Franquin.

Näituse avasid pidulikult Belgia Kuningriigi suursaadik Marc Thunus ja Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo.

Kaanekunstnik - Olivier Schwartz, aprill 2009

Kuuenda korruse näitusesaali seintel on 32 pildiraami, milles näha 30 Spirou kaanepilti läbi aegade, alustades päris esimesega ja lõpetades kusagil aastas 2013. Raamitud on ka näituse promotekst, milles paar lõiku juttu ajakirjast ja antud näitusest endast - alustas see ringlemist Poola Lodzi Koomiksifestivalil ja rändab Tallinnast edasi Tartusse ja Vilniusesse.

Kahjuks ei ole aga kusagil mitte sõnakestki juttu näitusel rippuvatest piltidest, kuigi igal neist on all number ja mingi lihtne kahepoolne A4 poleks olnud ilmselt raske asi tekitada. Miskipärast usun, et tegelikult on selline tekstimaterjal täiesti olemas. Nii ei saagi juhuslik vaataja teada, miks just tuhandete seast need kaaned välja valiti, milline on nende kontekst, kes on tegelaskujud, kes on kunstnikud ja millise arengu üleüldse kogu ajakiri selle 75 aasta jooksul on läbi teinud. Kahju.

Aga muidugi on olemas Internet ja keda asi huvitab, saab selle kõik ka ise järele uurida. Muuseas, tegelikult leiab Euroopa koomiksiajaloo kohta ka eestikeelset kirjandust - massiivses Donald Sassooni raamatus "Euroopa Kultuuri Ajalugu. Aastast 1800 kuni tänapäevani." on sellest päris mitmel leheküljel juttu.

Näitusest lisaks:
Rahvusraamatukogu lehel
ETV Terevisioonis
AK kultuuriuudistes (algus 19:44)
Ajalehes Sirp