Aga aasta kõige mõttetum film on siiski olemas ja see on
Ega ma tegelikult ju sellest enam suurt midagi mäletagi, aga et tegu minu nähtuist ilmselt üldse kõige igavama ja mõttetuma filmiga, nii panin ma tollel kinopäeval Facebooki kirja. Lool oli tegijate arvates mingi side Vana-Kreeka mütoloogiaga, seda aga ainult tegijate endi arvates.
Julma saatuse läbi vaatasin ma täpselt samal päeval kinos veel teistki filmi - sedasama Peeter Simmi Eestis, Lätis ja Valgevenes üles võetud segapudru. Ilmselgelt püüti struktuuris imiteerida Mehhiko lavastaja Alejandro González Iñárritu filme, seda aga väga ebaõnnestunult. Näiteks kõik, mis oli seotud politsei või meditsiiniga, oli äärmiselt ebausutav, kuigi süžee seisukohalt ju ülioluline. Rosolje Eesti-Läti võttepaikadest ja vennasrahvaste näitlejate käpardlik eesti dublaaž tegi kogu asja veel puisemaks. Üldiselt mulle lihtsalt ei meeldi kui filmitegija peab oma publikut idiootideks, aga selline mulje siit jäi. Võib-olla pidas ta ka rahastajaid idiootideks, ei tea.
Shrek on ju klassika, aga see spin-off tehti küll absoluutselt ilma igasuguse mõistliku stsenaariumita ja ainult raha pärast.
Steven Soderberghi aktsioonfilmis on rohkem staare koos kui Oscari gaalal, aga see ei tähenda midagi. Peosas on mingisugune teatraalmaadlejanna Gina Carano, kes eriti ei näitle ja kelle hääletämber on ka filmis mingil põhjusel moonutatud. Mis, muuseas, torkas vaadates kõrva - mulle tundus, et tema tekstid on hoopis keegi teine peale lugenud. Üsna mõttetu B-film.
Edgar Allan Poe (1809 - 1849) oli geniaalne kirjanik ja mitmes mõttes teerajaja. Kahjuks ka joodik. Tema viimastest salapärastest elupäevadest tehtud filmi kohta sobib sama sõna - kahjuks. Sellist jama ei oleks olnud vaja teha. Ei. oleks. olnud.
Ma jälestan täiega koomiksikass Garfieldi ja kõike, mis temaga seotud. Andrew Garfieldiga pole seis palju parem, eranditult kõik temaga filmid on olnud halvad või isegi väljakannatamatult vastikud. Nüüd siis pandi see tüüp endast kaks korda nooremat Peter Parkerit mängima... Ausalt öeldes on mul ka kõiksugu superkangelastest täiesti savi, seetõttu oli üllatav, et see film oli isegi vaadatav. Emma Stone'i teene ehk? Siiski, tegelikult läks asi mäsuaegadel taaskord igavaks ja lasin mõneks hetkeks kinos ka silma kinni. Igatahes enam ei meenu sellest midagi ja sama hästi oleks see film võinud ka nägemata jääda.
Aardmani "savianimatsioon" (jutumärgid, kuna paljukest seda va plastiliini siin ikka kasutati) oleks kõigi märkide järgi pidanud olema sama hea kui stuudio eelmised asjad, Wallace ja Gromit ja kõik need teised. Aga ei olnud. Lugu oli kokkuvõttes kehvake ja kuidagi hõre, mistõttu on tegelikult kahju vaadata, kuidas sellele nii tohutus koguses andekate inimeste aega ja oskusi kulutati. Muuseas, britid nimetavad seda filmi hoopis teise nimega - "The Pirates! In an Adventure with Scientists!", seetõttu on keerulisem ka tegemisraamatu kohta infot leida.
Kate Beckinsale'i abikaasa Len Wiseman arvas, et on õige mees tegema uusversiooni Paul Verhoveni ulmeklassikust, mille peaosas oli Ahnold ise ja mille aluseks Philip K. Dicki romaan. Loomulikult nii, et ka naisel seal midagi mängida oleks... Sharon Stone'i osa näiteks. Miks mitte! Digitaalne suurlinn nägi kohati ilus välja, algus oli üldse paljulubav. Aga mida edasi, seda tobedamaks läks märul, kuulikindlamaks osalised ja ebahuvitavamaks kogu kupatus. Ja kui film läbi, siis ei olnudki sellest enam suurt midagi järel, mida meenutada maksaks.
Woody Allen on ilmselt võtnud eesmärgiks ära pilastada kõik Euroopa turismipealinnad. Tema Pariisifilm oli lihtsalt üks lääge ja imal ila. See siin polnud võrdluses päris nii hull, aga ikkagi paras sonimine - võtame või surnumatja, kes oskab klassikat laulda, aga ainult duši all, seega - geniaalne produtsent tarib palja mehe koos dušinurgaga lavale. Pluss veel Roberto Benigni, surmhalva huumori posteripoiss.
Kohutavalt ebaloomulik ja ilma igasuguse keemiata romantikafilm kahest inimesest, kes mingil arusaamatul põhjusel abiellusid, mingil arusaamatul põhjusel lahutasid, aga on mingil arusaamatul põhjusel endiselt "bff"-id ja pidevalt ninapidi koos.
Piinavalt ülepunnitatud värvikorrektuuriga ja kohati väga halvasti näideldud kodumaine kinotükk hasartmängusõltlastest. Kuuldavasti on ka lavastajal sama probleem olnud, aga - kui kasiino-orgi otsa sattumine mõnel inimesel tõepoolest nii kergelt käib kui selles filmis näha, siis - good riddance. Primitiivne film.
Ootasin sellest Tim Burtoni nukufilmist paljut, nägin ju isegi filminukke Pariisi kinomuuseumis oma silmaga. Kahjuks aga ei leidnud ma siit filmist enda jaoks mitte ühtegi emotsiooni, ainult kuhjaga Burtoni sadu kordi nähtud klišeesid. Ka tehniliselt oli see mustvalge animafilm juba nii lihvitud ja kõiksugu valgusefektid nii paigas ja detailsed, et käsitöö võlu kippus kaduma. Sama hästi oleks kõik selle võinud kohe arvutis teha, oleks pääsenud palju vähema vaevaga.
Tegelikult oleks ju huvitav teada, mis ikkagi selles tobedas loos miljoneid naisi nii leili ajab?... On see mingi unistus poolpaljast printsist valgel hobusel, allasurutud ihad, lihtsalt mingi geneetiline vajadus eriti primitiivseid inimsuhteid kõrvalt piiluda, toimugu see siis naabrite pool või mõne mormoonitädi kirjutatud kiimases lasteraamatus?
Kuna teadsin ette, et Bella üks boyfriend, no see, kes on hunt ja ennast alatihti paljaks võtab, armuvat ülejäänud kahe peategelase äsjasündinud turbokasvuga tütresse, siis tõotas film korralikku annust nii zoo- kui pedofiiliat. Pidin pettuma.
Wachowskid, kes vanasti olid vennad ja nüüd enam mitte ning Tom "Run Lola Run" Tykwer tegid filmimatuks peetud raamatust Euroopa kalleima kinotüki, milles kõik peaosalised üsna mitut rolli mängisid. Vaatemängu oli siin küllaga, aga oli ka kummalist grimmi ja segast sisu. Emotsioone aga eriti ei olnud ja kuna kogu spektaakli mõte jäi mulle võrdlemisi segaseks, siis jäi sama arusaamatuks ka kogu filmi vajalikkus.
Jah, ka see on siin nimekirjas. Ma isegi ei viitsi enam analüüsida, miks see ühest lapsepõlve lemmikraamatust tehtud film mind nii ükskõikseks jätab... Sõrmuse-triloogia oli üsna meisterlik saavutus, "Kääbikul" tuli nüüd seda edu kuidagiviisi korrata. Samas, lugu kirju seltskonna seas rändavast kääbikust on ju pea täpselt samasugune, vajadus uus triloogia vanaga kokku haakida tingis lisandusi ja muudatusi, digitaaltehnoloogia areng asendas päris näitlejad, propid ja kostüümid arvutisimulatsiooniga, sama süüdlane muutis ka märulistseenid ebausutavaks arvutimänguks...
Ja kui siia lisada veel ka 48-kaadrit-sekundis uudne kinoformaat, mis tegi filmist teleteatri, siis ongi raske tahta, et see film oleks midagi uut ja elamuslikku pakkunud. Vahejutustus päkapikuriigi ajaloost oli küll päris šeff ja draakon Smaug ju tegelikult paljulubav, seetõttu ootan ikkagi tegelikult tulevast kuni 25 minutit pikemat versiooni ja otsustan alles siis lõplikult, mida ma sellest filmist arvan. Seda aga loodan juba nüüd, et et too tihedama kaadrisageduse tõbi teisi filmitegijaid ei nakataks, hetkel õnneks ei paista silmapiiril ühtegi teist HFR-filmi peale sellesama sarja.
Selline oli siis see osa filmiaastast, mis pigem pettumusi kui elamusi pakkus.
8 kommentaari:
Ma neid teisi filme ei tea, vist nägime ära selle "Puss in the Bootsi", (mis jättis sama ükskõikseks kui need Shreki eelnevad jurad). Piraadifilm on meil siin vahepeal plaanis olnud, aga pole nii kaugele jõudnud. Aga kuidas ometigi on sinu nimekirja sattunud "Cloud Atlas"! Kuigi tegemist on vist just sellise pretensioonika armasta või vihka filmiga. Me nägime seda mõned päevad tagasi ja ma suutsin need 3 tundi ilma väiksemagi tüdimuseta ära vaadata. Ma arvan küll, et see eepos läheb filmiajalukku. plusspunkina tukeks ära mainida juba see, et jube Hugh Grant oli lõpuks ometi rollis, milles ta mind iiveldama ei ajanud:D
Ja no see traditsiooniline Twilighti irin... jumala eest, Ivar, sa pole 13 ja naissoost, saa juba kord sellest tõsiasjast üle:D Kas sa otsid Venetsueela seepidest või Õhtulehest ka eksistensi mõtet? Ühesõnaga, elu on liiga lühike selliste asjade jaoks, peaksid seda ise kõige paremini teadma. Sinu alla andmatu huvi antud teema osas on varsti hoopis uurimistööd väärt:D
Deemonid tahaks siiski ära näha. Ja Hobbiti ka, kuigi J on väga negatiivselt selle viimase osas häälestatud. Aga no ega ta nüüd nii halb ikka ka olla ei saa.
Aga muidugi tänud, et viitsid üldse sellist kokkuvõtet teha. Jääme siis heade filmide pingerida ka ootama.
Hugh Granti parim film on "Music and Lyrics".
:)
Mul tõesti ei olnud huvitav "Cloud Atlast" vaadata. Ja näiteks - takkajärgi ei suuda ma üldse tuvastada, mis seos oli muu värgiga sel vanadekodusse pistetud tüübil.
Twilight - no kui kutsutakse läbivaatusele ja mul on vaba päev, siis miks mitte minna. :) Ega ma muidu neid ju vaadata poleks viitsinud, kui, siis esimest. Ja kui juba vaatad, siis tekib igatahes küsimus, kuidas saab ÜLDSE KEEGI seda stoorit tõsiselt võtta?... Twilightis ei ole ju peale klišeede absoluutselt mitte kui midagi. Isegi see vampiiride helendamine oli nüüd nagu ära unustatud.
Ja ma ei saa ju seda oma tabelis ignoreerida kui näinud olen. :)
A muidu, avastasin eile täieliku üllatusena, et olen oma tabeleid kokku pannud selle blogi algusest alates, see aastavahetus on juba viies kord! Arvasin ise, et ehk kolmas. Päris huvitav on üle vaadata ja häid filme meelde tuletada.
No see lahke kutse ja vaba päeva jutt pole minu jaoks nüüd kahjuks kuigi veenev. Palju meie teile oleme neid tasuta kontsertipileteid pakkunud (mille väärtus ületab twilighti piletihinda ikka mitmekordselt, rääkimata muidugi muust väärtusest). Aga, ennäe imet, siis pole küll sul mingit vastupandamatut tõmmet või uudishimu tekkinud:D Aga sellele ajuvabale pubekasaagale lendad kohe peale (kõigile neile osadele, kirevase päralt!).
Mitte kõigile.
:)
Ja filmid on hommikul, kontserdid õhtul...
Tegelikult tuli mul siin vahepeal meelde BBC jutusaade "Hard Talk", kus eelmisel aastal oli külaliseks Alan Moore.
Muidugi küsis saatejuht ka tema raamatutest tehtud filmide kohta, mida Moore väidetavalt ju näinud pole.
Moore ütles hea lause, mida ka mina jõudumööda rakendan - "Eelistan kritiseerida asju ignorantsuse seisukohalt". Noh, näiteks võin ma öelda, et StarFM on ilgelt mõttetu raadiokanal, kuna ma seda kunagi ei kuula. Aga, jah, need tabelid koosnevad siiski päriselt nähtud filmidest.
(Ja "Twilight" on ju ikkagi kultuurifenomen. Muuseas, sel aastal hakkab linastuma sama autori mingil teisel sarjal põhinev filmisaaga, seekord tulnukatega.)
The Hobbit nähtud ja Frankenweenie samuti.Halba pole midagi öelda, mõlemad meeldisid.
Ma ei saa aru, mis sul selle Frankenweenie vastu ikkagi oli. Ma pole mingi Burtoni fänn küll kunagi olnud ja tema klišeedest ei tea suurt midagi, aga toreda koguperemultikana toimis ju asi küll. Olen ikka palju hullemaid multikaid näinud. No seda jubedat saabastega kassi filmi ei anna sellega ikka kuidagi ühele pulgale panna. Tegelikult jäime kolmveerandi peal mõlemad ka magama, aga sellest polnud midagi, vaatasime järgmisel päeval loo lõpuni ja ikkagi meeldis:)
Ja Hobbit oli tegelikult hea üllatus, mul tekkis isegi huvi see LOTR saaga üle vaadata, kuigi olen selle läbivaatamist enda puhul suht võimatuks ürituseks pidanud.Aga see Kääbik oli täitsa põnev, isegi J jälgis kõike algusest lõpuni huviga, keegi ei jäänud ka magama. Meie õnneks või kahjuks pääsesime küll nendest boonuskaadritest.
Kääbikut olen kunagi 12 aastat tagasi isegi lugenud. Aga minu olematu fantaasiavõime suutis tol ajal heal juhul vaid hädise murdosa ette kujutada, võrreldes sellega, mida ma nüüd filmis nägin:D Vau. Oli vist tõesti hea raamat.
Kääbikuga on see asi, et raamat pani lugeja enda fantaasia tööle, kusjuures Kernumehe pildid olid ka abiks. Aga nüüd on olemas film ja uutel lugejatel saab see olema väga raske...
Film on raamatuga võrreldes minu jaoks liiga massiivne ja tegelased liiga digitaalsed. Selliseid viimase hetke kukkumisi-pääsemisi, mis tegelikut oleks pidanud lõppema kogu kamba surmaga, oli ka liiga palju.
Minu õnneks oli minu "Kääbik" roheka kaanega esmatrükk, mingil täiesti arusaamatul põhjusel tehti hiljem erekollase kaanega kordustrükk, mis on lihtsalt imelik ja kohatu. Raamatu vinge välimus lihtsalt tekitab kohe soodsa eelhäälestuse... Samal põhjusel on vanad "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatud hoopis vingemad kui sama kaanepildiga uued kordustrükid.
Tegelikult nägin üleeile raamatupoes uut eestikeelset "Kääbikut", millel kaanepildiks filmist võetud pilt. Illustratsionid on küll Tolkieni enda omad, aga raamat ise tundus kuidagi... hingetu.
(Kunagi nägin sellist ingliskeelset "Kääbiku" kommentaaridega väljalaset, milles palju pilte erinevatest maadest; seal oli ka üsna mitu Maret Kernumehe piti ja nende kohta käiv hinnang oli üsna kiitev.)
Aga Frankenweenie - olen proovinud seda filmi üle vaadata, aga hetkel on mul küll tunne, et ma ei suuda ennast selleks sundida. Kogu see asi mõjub mulle väga kalkuleerituna, umbes nagu mingi burtoni-puzzle, millest siis seekord on selline pilt kokku pandud. Kusjuures mingid empaatiatükid on (jälle!) kasutamata jäänud. Ja ma ei ole meil kodus ainus samal arvamusel inimene...
F ei olnud muidugi halb film, aga ta oleks lihtsalt pidanud olema palju-palju parem.
Postita kommentaar