Hellboy in Hell

Hellboy

Lühiajalugu

23. detsembril 1944 ilmus tulekerast Hellboy, toimus see Inglismaal, East Bromwichi lähedase kiriku varemetes. Aastal 1952 omistati talle ÜRO spetsiaalse seadlusega auinimese tiitel, misjärel asus ta tööle Paranormaalsete Uuringute ja Kaitse Büroo väliagendina. Aastal 2001 lahkus Hellboy büroost ja rändas Aafrikasse, kus merineitsid ta röövisid. Peale mitmeid aastaid meres ekslemist jõudis ta tagasi Inglismaale, võitles seal hiiglastega, armus ning sai teada, et ta on kuningas Arthuri otsene järeltulija ja niiviisi kogu Britannia õiguspärane kuningas.

Varsti peale seda võitles ta draakoniga ja sai surma.

Eelnev tekst pärineb äsjailmunud koomiksivihiku "Hellboy in Hell" avaleheküljelt. Jaah, Mike Mignola on tagasi koomiksit joonistamas ja nüüd siis on ka uue loo esimene osa lõpuks ilmunud. Nagu eelnev tekst juba aimu andis, pole Hellboy enam see, kes ta varem oli - esmalt võttis Baba Jagaa temalt silma, misjärel sai ta tõepoolest surma ja kukkus pimedasse Põrguauku. Seal ta nüüd siis on, hiidputukate, raudhiiglase, kummalise nukuteatri ja muu veidraga, mis moodustab spetsiifilise Mike Mignola versiooni Põrgust.

Eks näeb, mis edasi saab, siiani on kõik võrdlemisi unenäoline. Teine osa kannab nime "Pandemonium".

Piparkoogid

Tegin ise piparkoogitaigna Nami-Nami retsepti järgi. Glasuur on poest, aga lisaks väga headele muredatele piparkookidele oli ka see üllatus - oranž oli nimelt apelsinimaitseline!

Uus hea film - 48 FPS. "Kääbikust" ka.

Kõik me teame, kuidas kinofilm välja näeb. Oleme ju neid eluaeg vaadanud, varem kraabitud filmilindilt, nüüd aina enam kõvakettalt.

Seejuures on tegelikult veidi kummaline, et 24 kaadrit sekundis ei ole filmi kiiruseks mitte sellepärast, et seesugune pilt oleks silmale kuidagi eriti meeldiv vaadata - tegelikult kasutati tummfilmi aegadel ka teisi kaadrisagedusi, näiteks 16. Asi lihtsalt selles, et 24 kaadrit sekundis läbi projektori rulluv film tagas piisava kiiruse, et lindi servale saaks kvaliteetse optilise heliriba kirjutada.

See, mida me filmide läbi näeme, pole päriselu peegelpilt, isegi kui me nii arvame. Muidugi pole see ka kaugeltki kabukiteater, ka ei pea kurjamil enam ammu olema räme silmameik nagu Chaplini filmides. Aga siiski - filmikunst on omaette keel ja me lihtsalt oleme selle sõnavara ni hästi omandanud, et seesugune monteeritud narratiiv tundub täiesti loomulik asi vaadata.

Aga me tunneme väga hästi ka teistsugust pilti. Televisioonis, mis meil siin Pal-süsteemis, on sekundi-pilte rohkem - 25. Kinofilmi näidates keeratakse lihtsalt kiirust jõhkralt juurde, nii muutuvad filmid Euroopa teles lühemaks ja hääled päkapikuks. Videomaterjaliga on asjad aga põhimõtteliselt teised - tegelikult võetakse need 25 telekaamera-kaadrit üles poolkaadri kaupa 50 korda sekundis. Ka maha ei mängi teler mitte 25 pilti, vaid 50 poolikut pilti sekundis. Ehk - iga telekaader koosneb kahest eri ajahetkel tehtud ja kammilaadselt kokku põimitud pildist. Ehk - sisuliselt näeme me telekas poole rohkem ajahetki kui kinos. Sellest ka hoopis teistsugune pilt, seetõttu ongi esimesest hetkest peale selge, kas tegu on filmi või telesaate / spordiülekande / telelavastusega - asi näeb lihtsalt visuaalselt nii teistsugune välja.

Digitaalseks ja seejärel prillidega 3D-ks muutunud kino ei toonud tegelikult muutusi. Vaataja silmad näevad sekundis ikkagi vana head 24-a erinevat pilti, kuigi projektor vilgutab tegelikult igat neist kummagi silma jaoks (vaheldumisi) 3 korda. Seega käib ekraanilt igas sekundis läbi 24(kaadrit)x2(silma)x3(vilgutust)=144 pilti. See muudab pildi küll silmasõbralikumaks, aga mitte sisuliselt sujuvamaks.

Selline näeb välja tänapäevane film - kohver, milles kõvaketas

Nüüd siis jõuame detsembrisse 2012. Peter Jackson saatis kinodesse laiali oma kääbikutriloogia avaloo "The Hobbit: An Unexpected Journey", mis on esimene suur 48 kaadrit sekundis üles võetud film. Lisaks on ta muidugi ka otsast lõpuni digitaalselt salvestatud ja 3D.

3D HFR formaat oma 48 kaadriga sekundis ei tähenda tegelikult kinonäitamises nii suurt muutust kui võiks arvata. Projektor näitab nüüd iga kaadrit kumbagi prillitatud silmaauku kaks korda ja nii on füüsiliset vaja igas sekundis ekraanile vilgutada 2x2x48=192 pilti.

Teoorias peaks kaadrisageduse kahekordistamine muutma pildi ka kinos sujuva(ma)ks, kaotama suurel ekraanil veel eriti silma torkava panoraamide jõnksumise ning üldse muutma pildi nii eluliseks, et vaataja peaks kõike seda ilu nautides tundma end kui või sees.

Elu on aga ootamatu. Kui Jackson aasta algupoolel oma uue filmi katkendit filmilevitajatele näitas, olid vastukajad rõõmuhüüete asemel vaat et vaenulikud. Kurdeti, et 48 kaadrit muudab pildi liiga selgeks, et süda läheb pahaks ja üldse on kogu see uuendus häiriv ja mõttetu.

13. detsembril näigin siis ka mina uue "Kääbiku" ära. Mida asjast arvan?

Uus viis - 48 kaadrit/sekundis - kino teha näeb tõepoolest välja nagu eriti suure rahaga toodetud telelavastus. Igatahes teistsugune kui tavaline kinopilt. Aga, kui varemgi teleteatrit nähtud, ei sega see tegelikult vaatamist. Kuigi - kas see on enam üldse film, pole ma niiväga kindel. Ja kas seda uuendust on üldse vaja - ei tea ma sedagi.

Tegelikult küll on üsna raske sellise efektipõhise fantaasiafilmi põhjal HFR-formaadi kohta midagi arvata. Üldiselt on mul tunne, et see teeb küll pildi sujuvaks, samas ei ole ma kindel, kas ma ikka tahan üldse kinos nii sujuvat pilti vaadata - nagu keegi võrdles, meenutab film nüüd tõesti liigselt digiajastu alguse odavat indiekino. Lisaks paistavad arvutitrikid nüüd ju veelgi rohkem välja. Ja kui tehispildile lisada veel ilmvõimatu kaameraliikumine, on üsna raske toimuvat millegi muuna võtta kui arvutimänguna, olgu ta kuitahes selge või sujuv.

"Kääbiku" avafilmist arvamisega on ka keeruline. Esiteks juba sellepärast, et JUBA on PJ teatanud, et kuigi kogu kupatus on niigi kolme filmi peale venitatud, tuleb DVD-le esimesest filmist ka kuni 25 mintsi pikem versioon. On siis mõtet enne seda üldse midagi arvata? Vana triloogia pikad versioonid olid ju märgatavalt paremad.

"Kääbiku" raamat, mida lugesin ilmselt kusagil üheksasena, oli mul üks lapsepõlve lemmikuid. Seda paljuski tänu väga õnnestunud rohekale kujundusele ja üliheadele kodumaistele Maret Kernumehe piltidele. Nii ongi mul tunne, et sellest mõnusast seiklusest tehtud filmis on kogu see lugu liiga eepiliseks aetud. Kaugelt liiga palju on siin seesuguseid ülelavastatud massiivse mäsu hetki, kus kogu reisiseltskond taas kord mõnest kukkumisest, rippumisest või kivisajust täiesti terve nahaga pääseb. Tegelikult muidugi oleksid nad juba ammu surnud. Ka ruumi ja ajaga oli midagi veidrat lahti - ülikiired wargid lihtsalt ei jõudnud mitte kui kuidagi koperdavatele päkapikkudele järele, kuigi nood ei põgenenud isegi mitte sirgjoones...

Linnusitase põsega kohtlane Radagast oli isegi huvitav, samas teised ja juba tuttavad kõrvaltegelased olid küll väga vägisi mängu toodud. Sarumani meik oli seejuures silmatorkavalt imelik... Bilbo ehk Martin Freeman on saanud üleüldisi kiidusõnu, kuigi minu meelest oleks ta võinud natuke oma füüsilist komöödiat tagasi tõmmata. Kolm trolli mulle üldse ei meeldinud. Detailsed olid nad küll, aga hetkekski ei tekkinud tunnet, et nad on midagi muud kui pikselitest tehtud renderdused. Üldse - üks tuttav juhtis peale filmi tähelepanu, et varasemast tuttavat musta orgiverd polnud siin filmis üldse näha. Ja oligi nii! Päid ju lendas, aga muidu oli kõik väga verevaene. Lisaks tundusid ka orgid ise olevat digitaalsed, minu arust nägid nad nii ka oluliselt kehvemad ja ebacoolimad välja kui sõrmusetriloogia kollid.

Takkajärgi tundub, et kõige rohkem meeldiski mulle kohe filmi alguses olnud katke, kus näidati päkapikuriigi ajalugu ja kuulsusetut lõppu Smaugi rünnaku läbi. Kahtlustasin ka kinos, et tundsin ühes päkapikus ära Peter Jacksoni cameo, aga hiljem läks see teema üldse meelest. Tundub siiski, et märkasin õigesti.

Kääbikufilmi "häda" vist ongi selles, et tegelikult on kaks Tolkieni raamatut vaat, et identse sisuga - kohusetundlik kääbik läheb kirju kambaga rännakule, et täita mingi oluline ülesanne ja läbib mõlemal korral ka tegelikult samu kontrollpunkte. PJ ei saanud teha kahte samasugust filmi, esimene neist aga oli juba üsna perfektne. Samas ei saanud ta enam ka lasteraamatust päris lastefilmi teha ja nii ta keeraski paatosenupu esimese triloogiaga võrreldes kusagile 3/5 peale. Tulemus - suht' suur osa "Kääbikust" on tegelikult juba varem nähtud, kusjuures paremal kujul.

Kokkuvõttes - vähe emotsioone pakkus see film ja ka silmailu osas jäi ta tegelikult vanale triloogiale alla. Digitaaltrikid pole ikka need, mis vana hea silikoon ja penoplast. Kuigi, siilid olid küll ju väga head.

Bruce Timmi paperback

Bruce Timmi tibiraamatust "Naughty and Nice" ilmus väiksem ja taskukohasem variant. Tõsi küll, ka lehekülgi on 304 asemel 256, aga sel on oma põhjus - puuduvad superkangelased lubasid litsentsitasudest pääseda ja nii raamatu hind all hoida.

Muu sisu tundub olevat sama kui varasemas ja hetkega läbi müüdud kõvaköitelises. Kui päris lähedalt uurida, siis tundub, et pehmes on piltidele pisut heledust ja erksust juurde keeratud. Kokkuvõttes - päris kena ja käepärane raamatuke lehitsemiseks ja räbaldamiseks. Tundub, et peaks kunagi ühe siinse vampiiripildi põhjal väikse kujukese tegema...

Raamatute reklaamiks ilmus ka kaks signeeritud ja nummerdatud A5 sketchbooki, mille sisu suuri raamatuid täiendab, mitte ei dubleeri. Kõigist neist olen ma siin blogis juba varem juttu teinud - Bruce Timm on lihtsalt üks inspireerivamaid kunstnikke, kes koomiksi- ja animatsioonivallas tegutsemas.

Rise of the Guardians

Käisin kinos ja vaatasin ära DreamWorksi arvutianimafilmi "Rise of the Guardians". Lisaprille ei antudki ja helis oli ka stereost väljas ainult ühe tegelase kõne, aga vähemalt oli see ingliskeelne. Jõudsin viimasel hetkel saali, aga olin ikkagi ainus vaataja. Filmi alguses lisandus  ehk veel viis...

A muidu oli film hea - William Joyce'i retrolikud raamatud on juba isegi väga ilusad, aga ka neil põhineva filmi kujundus, valgus, tekstuurid, kaamera ja muu on stiilsem ja silmnähtavalt kvaliteetsem kui suurem osa minu nähtud arvutifilme. Võib-olla, et see ongi kõige ilusam digi-animafilm, kes teab... Tegelikult oli ka lugu lõpuni välja huvitavam kui näiteks Pixari "Brave" - vastu ootusi ei läinud asi superheroks kätte ära ja tuttavatel tegelastel oli igaühel paras kiiks juures (vene aktsendiga tätoveeritud Jõuluvana, austraallasest kergelt ropendav Lihavõttejänes, neurootilised tuutupäkapikud jne). Nii ongi see vist aasta paremuselt teine animafilm peale "ParaNormanit". Ühesõnaga - perfektne pühadefilm, mida kannatab tulevikuski üle vaadata. Nagu Burtoni "TNBC".

Kusjuures, ka filmi artbook on nii kvaliteetne, et viimastest aastatest ei meenu ühtegi sellist, ehk Disney kunagised "Herculese" ja "Notre Dame" raamatud on midagi sarnast. Trükikvaliteet on nii hea, et värvid piltidel ei jää Apple'i saidi HD treileritele millegagi alla.

Enne filmi näidati ka treilereid, need olid miskipärast kõik kõverad. Üks oli eestikeelne reklaam tulevasele Chris Sandersi filmile "The Croods". Kuigi ühte häält tegi isegi vist Ita Ever, oli seegi treiler sama eemaletõukav kui kõik eestikeelsed animatsioonitreilerid - tekstis käis pidev kohmakas "seetamine" ja paar Selveri teadustaja häälega pealelugejat tegid kõik, mis nende võimuses, et asi oleks veel ebaloomulikum.