Filmiaasta 2011 - pettumused ja pahn

About the worst, most disappointing and boring movies I saw in 2011.

2011 oli üks üsna imelik filmiaasta. Kui nähtud asjade nimekirja mälu värskendamiseks üle vaatasin, selgus, et ega nagu ei olegi suurt midagi meenutada. Jah, kuidagi tasapaks oli see aasta - ei olnud siin ei ülimalt halbu filme, aga ei olnud ka midagi, mis oleks eriti erksalt mällu jäänud. Seetõttu said ka seekordsed lemmikute ja rämpsu edetabelid ehk natuke kummalised.

Kui nüüd kehvema otsa asjadest rääkida, siis tegelikult sai alljärgnev nimekiri selline nagu ta sai paljuski lihtsalt seetõttu, et nii mõnigi ilmselgelt halb film jäi mul lihtsalt nägemata. Näiteks pole ma seetõttu eriti pettunud "Kariibi piraatide" neljandas osas, sest treileris ujuvad ju ringi kuumad merineitsid ja kõva häält teeb vana lemmik Ian "Lovejoy" McShane. Karta aga võib, et peale filmi vaatamist oleks mul siin tabelis kuraditosin osalist...

Samas on siin negatiivses nimekirjas mitmeid ilmselt üllatavaid filme, mis ei oleks kirevamal filmiaastal seda kohta saavutanud. Tegelikult ongi nii, et seekordne pahna-nimekiri on suuresti hoopis pigem pettumuste list - ehk siis loetelu filmidest, millest ma ootasin hoopis rohkem kui kinosaalis näha sain. On siin muidugi ka lihtsalt halbu asju, aga sellest kõigest juba allpool täpsemalt.

The Hangover Part II
No see oli ikka tegelikult ka halb film. Ei suutnud ega viitsinud see avaosale mitte midagi uut lisada, ei näkku tehtud tätokad ega maharaiutud tšellistisõrmed loksutanud eriti asjaosalisi enditki. Täielik haltuura.

Thor
Aasta kõige halvem koomiksifilm on ilmselt "Green Lantern", juba selle treiler oli ikka uskumatu käkk. Aga seda pole ma näinud. "Thor" oli samas ka ikka üsna piinav. Selle ebaergonoomilise hiidhaamriga vehkiva superhero loogikast pole ma kunagi aru saanud ja ega film ka teda sümpaatsemaks ei teinud. Digitaalses teises ilmas toimuv oli kõik üdini võlts, love interest Natalie Portmani esituses oli ka ikka väga õhukesest papist välja lõigatud ega tekitanud nimitegelasega mitte mingisugust ekraanikeemiat. Peale elulooraamatu lugemist saan ma aru küll, et koomiksileidur Jack Kirby oli tegija, aga kellele just see tegelaskuju peaks midagi pakkuma, ei saa ma aru. Minule igatahes ei paku igasugu traageldatud võltsmütoloogiaid juba pikka aega mitte mingit huvi.

Hanna
Lugu Põhja-Soomes erakuna üles kasvanud teismelisest überkillerist oli kogu täiega absoluutselt ebausutav. Produtsent Luc Bessoni filmides näiteks on virnade viisi coole ja ilusaid naiskangelasi, võib ainult ette kujutada, milline oleks Saoirse Ronan kui sellegi filmi taga oleks too prantsuse popkorni-kino suurkuju. Lisaks suudab Besson ka kõige jaburamast stsenaariumist teha lustilise meelelahutuse, see film aga, jah, oli üsna hall ja ajuvaba.

Rise of the Planet of the Apes
Laboris üles kasvanud primaat saab ravimi läbi targaks, ässitab kõik lugematud San Francisco ahvid ka üles ning üheskoos lähevad nad üle silla ja ronivad puu otsa. Ongi kõik.

Red Riding Hood
Catherine Hardwicke lavastas kunagi korraliku noortefilmi "13". Aga ilmselt ajas vahepealne "Twilighti" tegemine tal juhtme kokku, sest versioon Punamütsikesest, kes elab põhiliselt juuksuriametit pidava elanikkonnaga metsakülas, on kaugelt liiga üledisainitud isegi selleks, et olla mingi söödav naistekas.

The Adventures of Tintin: The Secret of the Unicorn
Ma pole lugenud ühtegi Hergé albumit, mis muidugi on tõsine lünk mu koomiksihariduses. Ma lihtsalt jagan Cyril Pedrosa arvamust, et selles koomiksis on sees mingi creepy ebakõla vormi ja sisu vahel, mis ei lase mul seda nautida. Aga see selleks.
Film iseenesest on ju korralik, repect, Jackson ja Spielberg. Digikunstnikud on teinud ära meeletu töö ja see on näha. Miks siis on see film siin nimekirjas?
Vaatasin Tintinit kinos olude sunnil poolteist korda, mõlemal korral eestikeelsena. Teistkordne algusotsa nägemine näitas kahjuks, et sel filmil pole tegelikult erilist uusvaatamisväärtust - ei olnud lihtsalt enam eriti huvitav. Üks massiivne tagaajamine ja paar head nalja on natuke vähe. Isegi taustadetaile pole ju, mida märgata.
Teine ja suur probleem oli kohalik dublaaž - see lihtsalt OLI kuidagi väga imelik. Kapten Haddocki hääl (Indrek Taalma?) tegi väga head tööd, paremini poleks enam saanudki. Samas tuli Tintini enda suust puhast tuima ja ebaloomulikku kantseliiti. Eriti ebameeldiv oli aga kurjam Sakharine'i hääl, mis ei sobinud ei kõlalt ega kõnemaneerilt tegelasega üldse kokku. Kusjuures mul on tunne, et olen sedasama kohatut häält kuulnud korduvalt halbades eestikeelsetes trelierites ja filmides. See lihtsalt ILGELT häiris vaadates ja rikkus praktiliselt kõik vastavad stseenid ära.
Mnjah, ei olnud minu film, ma tõesti ei tunne isegi mingit huvi võimalike Blu-ray lisade vastu.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows
Guy Ritchie ei ole mulle kunagi meeldinud, tal lihtsalt puudub mõõdutunne, samas tahab ta olla maailma kõige nutikam kinolavastaja ja seetõttu ajab oma asjad reeglina kaugelt liiga pikaks ja keeruliseks. Robet Downey Jr. tüpaažina pole mulle ka kunagi eriti istunud. Seetõttu pole ju ime, et motoorselt rahutust cross-dresserist pajatav äkšon oli minu jaoks üks väga-väga-väga igav film. BBC teleseriaalis "Sherlock" on mitte ainult idee, stsenaarium ja peaosalised paremad, isegi montaaž ja aeg-luubi stseenid pühivad kinoversiooniga põrandat.

Sucker Punch
Ilusad fetishriietes tibid, steampunk soldatid, zeppeliinid, draakon, kabareenumbrid, mecha-samurai, cool soundtrack, action nagu arvutimängus - kuidas on võimalik, et kõigist neist komponentidest tuleb kokku midagi nii masinlikult tuima ja venivat? Zack Snyder tegi "Watchmeni" ja too sai hea, aga selle projektiga pani ta küll puusse. Keegi kirjutas kusagil, et SP tõestab, et nerdile ei tasu ikka kontrollimatult filmi tegemiseks raha anda. See ongi ilmselgelt tõeline nerdi tehtud nerdifilm ja kui olla ise paadunud arvutimängur, siis ilmselt võtaks siit rohkem emotsioone välja. Praegu on see film tervikuna oluliselt verevaesem kui mõni temast endast pärit mõneminutine klipp.
Film oli tüütu, artbook oli ehk tiba parem ja soundtrack juba päris hea.

11-11-11
No see oli ikka üks hea idee horrorfilmiks küll, täielik no-brainer. Kui ma ei eksi, linastus see saatanlik maailmalõpu-kuulutus ka just nimelt 11. novembril. Kas seda päev hiljem üldse keegi kinos vaatas, siis kui maailm juba läbi? Ei tea. Mina nägin seda enne ja saalis, kus olid küll mugavad nahktoolid, aga peale minu veel täpselt üks inimene. Oli nii igav, et ajasime suures osas lihtsalt juttu.

Midnight in Paris
Woody Allen alustab oma Pariisi-filmi mitu minutit kestva vaatevideoga, milles paistavad need kõige triviaalsemad ja tüütumad turistilõksud. Ühesõnaga, film algab nagu Lauri Leesi reisisoovitus. Edasi läheb kõik ka mööda täiesti ebaoriginaalseid radu - tegelaskujud on klišeelised (südamlik kirjanik, tema pinnapealne naine, tümikast äiapapa ja tõusikust ämm jne jne), peategelane kohtab oma retkel twilight zone'is just kõiki neid samu kuulsusi, keda kohtaks igal hullumaja rollipeol ja kogu see moos on kokkuvõttes nii lääge, et ajab südame pahaks.

Transformers: Dark of the Moon
Kui oled öösel nii umbes viie tunni ringis maganud ja siis ennast ennelõunal kinno vead, saab üsna ruttu selgeks, kas film on hea või ei - lihtsalt uni tuleb ja murrab hea mitu korda maha. Juba eelmised transformerid ajasid vägisi une peale, uusim osa, milles ju tegelikult päris huvitav kuutulnukate algidee, oli seegi kord kaugelt liiga pikk ja tüütu ning sisaldas lisaks veel ka alatasa nutuselt vigisevat peategelast.

Mission: Impossible - Ghost Protocol
Brad Bird tegi "Iron Gianti", mis võib vabalt olla viimaste aastakümnete parim USA joonisfilm. Seejärel tegi ta Pixarile paar asja ja nüüd siis lavastab päris inimesi. Tore oli ju näha põhjanaabrite Samuli Edelmanni, aga muidu mulle see film ei meeldinud. Originaalsest telesarjast pole mul mingeid mälestusi, aga uuem versioon sisaldas leidlikke lahendusi erinevatele situatsioonidele. Telesari siis. Filmis käis aga mingi mõttetu punnitamine ühelt turismiobjektilt teise ja Kremlist Burj Khalifasse. No ei ole vaja teisele korrusele serveriruumi mööda majaseina ronida, ei ole! Vähemalt mitte mingi kuradi imikinnastega. Ja mis üldse sai sellest venkust, kelle Cruise'i filmi algul miskipärast vanglast välja lohistas? Elegantsete spioonimängude asemel käis põhimõtteliselt kogu aeg mingisugune hammaste ravimine läbi istmiku. Ja kõike seda suure haamri ja tangidega. Mõnele võib ju meeldida, aga...

PS: Ma tõepoolest loodan, et turundustrikk nimega 3D läheb varsti üle, sest olen näinud ainult paari kogu seda prillidega seotud ebamugavust väärt filmi. Mõttetu gimmick.

PPS: Tegelikult oli aasta halvim film hoopis teisena aastal 2011 nähtud asi "Gulliver's Travels", aga see läks mul täiesti meelest ära! Piinlik. Väga piinlik.