Filmiaasta 2011 - Parimad palad

My favourite films from 2011.

Nagu juba teises tabelis kirjutasin, oli 2011 üks üsna imelik filmiaasta. Tase oli kuidagi ühtlane, polnud ei enneolematuid tippe ega suure rahaga tehtud ja haibitud ülirämpsu. Seetõttu oli ka edetabelit keeruline teha, sest kandidaate viieteistkümne parima sekka oli hulga enam.

Tegelikult jääbki aasta 2011 meelde pigem kui tõeliselt hea telesarja-aasta. Mitmed lemmikud jätkasid oma tuntud headuses, aga tuli ka lisa. Paavstilugu "Borgias" pakkus kvaliteetset ajaloolist kostüümidraamat, enam-vähem sai asjaga hakkama ka katedraalisari "The Pillars of the Earth". Meelt lahutasid Zooey Deschaneli "New Girl", Jeremy Sisto "Suburgatory" ja suure seltskonnaga "Modern Family". Poliitilist põnevust pakkus koju jõudnud sõjavangi lugu "Homeland" Claire Danesi ja Damian Lewisega peaosades. BBC näitas kolm pikka lugu oma "Sherlocki" uusversioonist. Eelmise aasta lemmiku - HBO "Boardwalk Empire'i" teine hooaeg oli endiselt ja ühtlaselt hea, kuigi kolmandat on hetkel küll raske ette kujutada - suur osa põhitegijaid mängiti ju moel või teisel auti...

Aasta põhiline telehitt oli aga muidugi Tallinnaski käinud George R.R. Martini romaanisarja põhjal loodud "Game of Thrones". Raamatuid lugemata ei osanud peale esimest seeriat veel päris seisukohta võtta, aga siis läks asi käima ja jäin minagi tõsiselt konksu otsa. Sellisel tasemel fantaasiaseriaali polegi ju varem olnud - ei torma siin (õnneks!) ringi ei kummist kõrvadega haldjaid ega päkapikke, pigem on tegu keskaegsete võimumängudega, kus lihtsalt juures mõningaid fantaasiaelemente. Mitte, et mul Tolkieni ja tema kloonide vastu midagi oleks, aga "Troonide mäng" tundub igatahes kõigi nende kõrval üsna originaalne. 1. aprillil alustav teine hooaeg tõotab ka head.

Filmidega aga, on jah, keeruline, sest võrdsel tasemel vaadatavat kraami oli päris palju. Mainin mõned neist nüüd lühidalt ära:

"Limitless" - päris nutikas ulmelik lugu ajuvõimeid laiendavast ravimist, mulle meeldis;
"Bridesmaids" - rämedamat huumorit naistega peaosas, hulk telest tuttavaid nägusid;
"Contagion" - kõigi hüpohondrikute lemmikflm, mis ilmselt tõele lähemal kui tahaks mõelda;
"Your highness" - karm nalja kõikvõimalike fantaasia-klišeede aadressil, väga lõbus film, kuigi tegelikult oli red band trailer naljakam kui film ise;
"War Horse" - Steven Spielberg näitas jälle, et tal on ressursse, toomaks samas filmis ekraanile kasvõi mitme riigi armeed. Kahjuks küll on lugu ise üsna konstrueeritud ja ebausutav ning jääb nii brutaalsuselt kui emotsionaalsuselt vanameistri varasematest asjadest kaugele maha. Naistekas, mitte sõjafilm;
"Crazy Stupid Love" - Carell on hea, Emma Stone on hea, Gosling on ka hea, aga lisaks neile on väga hea ka Analeigh Tipton, "American Next Top Modelist" pea ainsana tuntuks saanud tibi. Ühtlasi oli siin suhtekomöödias ka üks parimaid seninähtud Photoshopi-nalju;
"Bad Teacher" - üsna ebapedagoogiline film, milles lisaks Cameron Diazile hiilgas sarkastilise kekaõpsi kõrvalosas Jason Segel;
"Young Adult" - üsna samalaadne film kui eelmine, peaosas Charlize Theron;
"Sleeping Beauty" - kuigi sisu oli sel lool võrdlemisi ebausutav, oli sel filmil siiski omad plussid, mida mõistab igaüks, kes seda näinud;
"30:Minutes or Less" - lõbus lühike lugu luuseritest, pizzast ja pangaröövist, peaosas palgaline neurootik Jesse Eisenberg.
"The King's Speach" - palju kiidetud ja õigusega, kuigi piiratud eelarve paistab udurikastest õuestseenides välja.
"Drive" - tuletas meelde mitmeid häid asju Leonest "Blade Runnerini", kahjuks küll vajus lõpp kuidagi ära;
"50/50" - südamlik ja klišeevaba film tõsisel teemal.

Ja nüüd siis aasta 2011 meeldejäävamad filmid. Järjekord on seejuures puhtalt kosmeetiline, ma ei oskakski neid pingeritta panna:

The Girl With the Dragon Tattoo
David Fincheri varasemad filmid on head, seetõttu oli päris huvitav näha, kuidas erineb tema versioon rootslaste tehtud Stieg Larssoni "Millenniumi"-filmist.
Ja ma ei pettunud. Ootasin ette hoopis suuremat lavastaja egotrippi ja visuaalset välku ja pauku, aga siin oli ikka lugu absoluutselt esikohal ja kõik muu selle teenistuses. Erilist pildiga ja muusikaga trikitamist polnudki, see tehti juba bondlikes algustiitrites ära.
Tegelikult tundub mulle, et skandinaavia film "Män som hatar kvinnor" on isegi šokeerivam, vähemalt on sealne Rootsi ikka üks äärmiselt külm ja kõle paik, mis igal sammul täis pätte ja pervareid. Fincheri film tundus selles osas nagu tüki realistlikum. Uus Lisbeth Salander (Rooney Mara) on ka kuidagi rohkem Asperger ja veidi vähem superhero.

Real Steel
Väliselt on see üks ulmeline robotite poksifilm, sisimas aga pigem lihtne isa ja poja lugu. Iseenesest hea näide stoorist, mis vastab kõigile stsenaariumi-õpikutes ette antud reeglitele, mille süžeepöörded on seetõttu pea alati etteaimatavad, mis aga sellele vaatamata on üks üdini südamlik ja kaasatõmbav film. Suur teene on loomulikult näitlejatel, sest Hugh Jackmani ja Evangeline Lilly kõrval teeb siin ülihea osa pisut enne sajandivahetust sündinud Dakota Goyo. Abiks on muidugi ka see, et aasta 2020 tulevikumaailm näeb loogiline välja ja digitaalsed robotid on ka igapidi ehtsa olemisega.

Paul
"Shaun of the Dead" mulle meeldib, "Hot Fuzz" jättis üsna külmaks, aga see film, kus kaks briti nerdi San Diego Comic-Coni külastades road tripil põgenenud tulnuka peale korjavad, oli igatahes mitmel moel naljakas. Cameosid, karaktereid ja teravmeelseid viiteid on kuhjaga. Komöödiad tavaliselt mu edetabelisse ei jõua, see aga küll.

Super 8
Kui Steven Spielberg produtserib ja J.J. Abrams lavastab, siis on midagi huvitavat oodata. Sci-fi lugu lastest, kes amatöörfilmi tehes kogemata militaarsele rongiõnnetusele peale satuvad, oli tõeliselt mõnus vaatamine. Kuigi minu mõistus ütleb, et pisike Super 8 kaamera ei tohiks ju heli lindistada, see loogikaviga vaadates ei häirinud. Suur osa edus oli erakordselt heal lapsnäitlejate ansamblil, ning eks paar mudelite värvimise nalja läks minusugusele garage kit nerdile ka ju väga hästi peale.

Tinker Taylor Soldier Spy
Vanamoodne põnevusfilm ajast kui igal spioonil ei olnud isiklikku nutitelefoni taskus ja luuramine tähendas seetõttu palju kõndimist, kohtumisi, konspiratiivkortereid ja paberimajandust. Päris stiilselt tehtud, kõik, prilliraamidest raamatukapini oli just nii kole ja pruun nagu korralikus seitsmekümnendate filmis ikka.

Adjustment Bureau
Maksuametniku välimusega inglid kontrollivad inimeste saatuseraamatute ellurakendumist ja kasutavad seejuures imekaabusid, et ühest uksest sisenedes hoopis mujal väljuda. Just seesuguste asjameestega satub sehkendama noor paljulubav poliitik, kes valmis juhuslikult kohatud naise pärast oma karjääri ohtu seadma... Kõlab totralt, aga toimis, tulemuseks natuke "Dark Cityt" meenutav sci-fi, mille aluseks Philip K. Dicki lugu.

In Time
"Gattaca" on üks mu lemmikuid ja seetõttu suhtusin ma peale treilerite nägemist sellessegi Andrew Niccoli sci-fi filmi juba ette poolehoiuga. Eks ta on ju pigem selline "mis oleks kui"-tüüpi sõna- ja mõttemäng ja mitte tõsine tulevikustsenaarium, aga igatahes pakkus ta nii mõtteainet, ilusaid inimesi kui aktsiooni.

Attack the Block
Märkasin seda briti filmi suvel kui seda SDCC-l massiivselt tagant tõugati. Tegu siis looga, kus tulnuk-elukad meteoriitide kombel Londoni agulisse potsatavad ja seal kohalike pätihakatiste seas segadust külvama asuvad. Telesarjade põhjal ei jää briti kooliharidusest just hea mulje, need kaagid siin on veel tavapärasest hullemad, elades ja hängides emigrante täis slummides ja kõneldes üsna perspektiivitut dialekti. Igatahes on see film väga hea minekuga, piisavalt vägivaldne ja saab lisapunktid ka geniaalsete süsimustade elukate eest.

Rango
Ei saaks öelda, et oli just ülevoolav animatsiooniaasta. "Rio" kõlbas vaadata, aga parim animafilm oli minu jaoks just see autost kõrbe pudenenud deliirse kameeleoni westerni-seiklus. Industrial Light & Magicu esimene animafilm, millel lavastajaks piraadifilmide mees Gore Verbinski, on visuaalselt absoluutne maiuspala, mille lugu aga pakub ka piisavalt palju üsna hullu huumorit. Kuhjaga spagetiwesterni klišeesid, "Chinatowni" veeprobleeme ja üks väga tähesõjalik tagaajamine.

Kung Fu Panda 2
Jätkuosa varasemale hitile ei püüdnud püssirohtu leiutada ja jätkas juba sisse töötatud nippidega. Aga kõik see töötas, ja töötas hästi. Mul isiklikult on meeletu nõrkus Nicolas Marlet' kuntnikutööde vastu, loomulikult on sellegi filmi tegelased endiselt tema kujundatud. Kahjuks küll ei ole selle filmi artbook enam nii hea kui oli esimene, seda nii sisult kui kvaliteedilt, aga ikkagi on tegemist keskmisest parema kraamiga.

Captain America: The First Avenger
Superkangelased jätavad mind kinolinal tavaliselt sügavalt ükskõikseks, Marveli omad veel eriti - paljukiidetud Iron Mani filmid näiteks on minu jaoks üsna mõttetud ja igavad. Ei oota ma ka selle aasta "The Avengersist" midagi. Kummalisel kombel aga lugu lipuvärvides kilbiga ringi silkavast musklimehest mulle täitsa meeldis. Põhjus muidugi selles, et lisaks sümpaatsetele näitlejatele ja võrdlemisi muhedale ja auguvabale stsenaariumile on see film ka üks puhas nostalgialaks. Visuaalselt on tegu hüppega tagasi sinna vintage-maailma, mis paistis ka mõnes "Watchmeni" retro-stseenis ja vanas heas Indy-triloogias. Juba puhtalt väljanägemise pärast saab seda patriootliku musklipuntra ja punase pealuu jõukatsumist täiega nautida.

X-Men: First Class
Originaalse X-Meni triloogiaga läks ju halvasti - Fox solgutas peale kahte head ja edukat filmi Bryan Singerit senikaua kuni tollel sai siiber ning ta läks ja tegi mujal hoopis teisi töid. Sarja kolmas film oligi kräpp ja eelnevalt netti lekkinud Wolverine'i soololugu veel hullem. Kui siis nägin esimesi fotosid Matthew Vaughni tulevasest eel-loost, polnud needki just väga innustavad. Aga varem kaks mu lemmikute hulka kuulunud filmi ("Stardust" ja "Kick-Ass") lavastanud mees tuli tanki alt välja ja pani kokku ühe päris mõnusa X-saaga algusloo. Ma pole küll kindel, kas rõivamoed on ikka Kuuba kriisi ajast ja balkanilt pärit venelased pole ka just päris need, aga muidu on see film üks üsna bro asi.

Super
Eelmisel aastal oli ju ka kinodes film, milles tavaline inimene otsustas superkangelase kombel tõde ja õigust jagada. Tegelikult on selliseid olnud hiljaaegu ju rohkemgi... Aga igatahes oli seegi siin üks vaadatav ja kohati ka üsna šokeeriv film kostümeeritud luuserist (Rainn Wilson) ning tema sidekickist (Ellen Page). Tegelikult oli see ikka natuke rohkem kui lihtsalt koomiksifilm.

The Help
Filmid, mis usutavalt ja kaasakiskuvalt mõne senitundmatu ajalooetapi lahti jutustavad, on alati minu silma alla teretulnud. Siin siis lugu sellest, kuidas valge neiu (alati hea Emma Stone) otsustab kirja panna mustanahaliste koduabiliste lood ja tirib nii lõunaosariikides kestva sotsiaalse ebavõrduse kogu riigi silma alla. Käes olid kuuekümnendad, aga osa USA-st elas ikka nagu kodusõjaeelne konföderatsioon... Päris huvitav oli, film küll päris pikk, aga möödus nagu lennates.

Monsters
Kõigest poole milliga tehtud ulmekatastroof sellest, kuidas fotograaf ja miljonäritütar meeleheitlikult mutantelukate laastatud Ladina-Ameerikast tagasi turvalisse USA-sse kipuvad, oli igatahes kordi ja kordi parem kui lugematud teised samasugused, aga kümneid kordi kallimad filmid. Praktiliselt põlve otsas, improviseeritud materjalist ja kaamera ette sattunud kõrvaltegelastega ning kohtades tehtud filmi sünnilugu on igatahes piisavalt huvitav, et sellest tasub Wikipediast pikemalt lugeda.

Selline oligi 2011. Aastast jäi ripakile mitmeid lahtisi otsi, eelkõige "Hugo", loodan lüngad sel aastal takkajärgi ära täita.