Põikasin sisse Rahva Raamatusse ja mida ma näen - uute raamatute seas seinariiulil on Frank Milleri "Sin City" 1. raamat. Eesti keeles! Väljaandjaks Eesti Päevaleht. Huvitav. Kujundus ja köide on täpselt nagu originaalil, praegusel DH väljalaskel siis. Loomulikult ei viitsinud ma seda seal lugeda, aga pealiskaudsel vaatamisel paistis, et ka maakeelde transleeritud jutumullide, fontide ja tekstipaigutusega on asi ok, erinevalt näiteks "Persepolisest", mis on selles osas ikka täielik praak.
Üldiselt ma ei imestaks kui selguks, et "Sin City" on üks esimesi (esimene?) tõeliselt korralikult tõlgitud ja toodetud kaasaegne koomiksiraamat. Tõlkijaks on Holger Loodus, ehk siis isik, kes profina koomiksitega tegelenud ilmselt, julgen pakkuda, sadu kordi enam kui kestahes teine eestlane. Ja lisaks sellele ka päris head muusikat teinud mees... :-)
Loodetavasti leiab raamat siis ka lugejaid ja ostjaid; jõulueelne ilmumisaeg igatahes annab lootust. Ja see, et vähemalt film peaks olema ju laiadele massidele tuttav, järg ka ju tulemas. Ehk näeb tulevikus emakeelsena pildisarja teisigi osi?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
No nii, jääme siis järgmisena ootama frank millerit rahva raamatusee autogramme jagama...aga noh, kuna tal kahjuks pole euroopa liidu kultuuride integratsiooniga midagi pistmist, siis jääb vist siiski ära. loodetavasti david lynch kostab eesti koha pealt paar head sõna ja ta siiski tuleb:D
mina ise ei suuda vist ka enam seda raamatut täiel rinnal nautida(ei tea kas missioonitundest peaksime selle siiiski endale ostma?), aga aastaid tagasi oli see muidugi üsna põnev ja visuaalselt mõjuv raamat minu jaoks.
Võtsin täna selle raamatu taas poes kätte ja sattusin pea kohe näpukale. Mis võis ju olla ka raamatu ainus - ühes jutumullis oli lauselõpu punkt eraldi real... :-)
Tõlke kohta ei oska ikka midagi põhjalikku arvata. Eks ta kuivapoolne oli, aga ega ma ka originaalist nüüd, aastaid hiljem, enam just ülihästi arva. Ja Millerist üldse. Kunagi tundus tema "Ronin" päris korralik asi, samas too kuulus Batmanilugu pani oma tihedusega vaat et pea valutama. Ja "Sin City"... Iseenesest väljapaistev lugu, samas on mul Milleriga see probleem, et ma tõesti ei saa aru, kui tõsiselt ta oma värki võtab. Film Noiri fännamine, homage ja paroodia on üks asi, samas on Milleri värk kuidagi kahtlaselt liiga tõsine. Ja kõik tegelased kaugelt liiga sarnased oma sisemonoloogide baroklikuses... Kahtlustele lisas muidugi tugevat hagu alla tema lavastatud enese-plagiaatlik "Spirit", kus ta paistis kaotavat igasuguse reaalsustaju ja analüüsivõime...
Aga raamat eesti keeles on sellele vaatamata sündmus.
vot mul on sama tunne, et kuidagi ei suuda seda millerit surmtõsiselt lugeda. parim võrdlus, mis ma esimesena suudan välja mõelda on ansambel "Sõnajalad", et muidu nagu iseenesest tore, entusiastlik ja ülevoolav ansambel, minu vennad-õed kristuses ja puha. laulavad asjadest, millega ma üldjoontes väga nõus olen, aga no ei ole ma neid kunagi suutnud ilma huumoriprismata kuulata/vaadata.
no miks peaks mingit koomiksit tõsiselt võtma? asi on kõva, ei pea määgima midagi
Ega ma tegelikult ei oska sinkohal suurt midagi vastata, aga Milleri puhul ongi asi selles liiga tõsiselt võtmises. Selles, et ta ise võtab asja liiga tõsiselt ja ei saa ilmselt aru, et ta on juba ammu muutunud iseenda paroodiaks. Ma ausalt öeldes loodan, et ta hoiab ennast tulevase "Sin City 2" filmi tegemisest võimalikult eemale, kuigi see on ebatõenäoline.
Postita kommentaar