Hellboy bust - to change it or not?

Huvitaval kombel pole ma siia blogisse praktiliselt postitanudki tolle kujukese pilte, mis tegelikult taaskäivitas mu lapsepõlveaegse plastiliinihobi. Parandan siis selle vea nüüd ja koheselt. Siin ta on - Hellboy büst, versioon 2:


Pilt kusjuures, on tehtud objektiiviga Jupiter-37A. No löö või maha, on teravam kui Pentaxi kit! Kusjuures, punane värv, mida on ülimalt raske eri varjunditega normaalselt pildile saada, eriti kunstvalguses, on siin välguga peaaegu et olemas. (Jpg muidugi rikub kõik ära, png samas on liiga suur. Aga siiski asendasin siia viimase, 1,54MB.)

Aga tegelikult on mul probleem. Nädala pärast peaks olema käes uus laadung resinvaiku. Mis tähendab, et vaja valamiseks valmis panna võimalikult suur hulk vorme - see vaik lihtsalt ei seisa avatuna ja kvaliteetsena väga pikalt. Peaksin taastama ka Hellboy büsti silikoonvormi, mis viimasel valamisel kannatada sai - umbes ruutsentimeetrine ala nimelt kleepus miskipärast resini külge ja rebenes. Ehk - oleks vaja osa vormist uuesti valada. Või tegelikult kogu vorm, sest see on pehmemast ja viletsamast silikoonist kui see, mis mul hetkel varuks.

Probleem ongi selles, et ehk peaks enne valamist võtma ja tegema kuju alusel mõningad muudatused. Täpsemalt - raiuma ära need tobedavõitu lehed ja skulptureerima parema, tihedama ja igapidi coolima ronitaime. Ühest küljest on see riskantne, ma ei tahaks kunagist valmis asja enam torkida. Ahjus tuleb silikoonist läbi käinud ja kuivanud polümeersavisse nagunii probleemseid pragusid juurde. Pealegi on iga muutmine ka loominguline risk - tulemust ju ette ei tea. Samas, ALATI on lõppkokkuvõttes mu uus versioon parem kui vana. Peaks vist ikkagi proovima...

Seda enam, et mul on Pariisireisisilt mõned päris coolid referentsfotod.

Père Lachaise surnuaed:

Versailles:


Ilusad puud, kas pole?

English text coming soon... (But basically I'm thinking about modifying my Hellboy bust's base before I'll restore the moulds. I really didn't give it much thoughts back in 2005 when I made those absurd and flat ivy leaves. )

Vene optika ja mõranev mälukaart

Käisin oma vanematekodus ja otsisin kapist välja mõned veneaegsed objektiivid, millega sai vanasti Zenit-nimeliste aparaatidega pilte tehtud. Asi lihtsalt selles, et hetkel on mul Pentax K20D ja sellele on võimalik vastava bajonett-vahelüli abil M42-keermega vene objektiive ette kruttida. Mõtlesingi seda huvi pärast proovida.

Enda teada oli mul kolm seda sorti objektiivi - esmalt MC Helios-44M-4, mis Zenidiga kaasas, siis Industar-50-2, mille veidi laiema nurga lootuses ostsin, millega aga ma vist üldse ei pildistanud, kuna see oli tegelikult üks ebamugav punn ning 200-millimeetrine Jupiter-21M, millega sai amatööri kohta paar päris korralikku kontsertpilti klõpsitud. Kuigi, too aeg, mil pilte mahtus "tselluloidist ribakujulisele mälukaardile" kõigest 36+2 ja mil tulemuse nägemiseks pidi seda pimedas poolile kerima ja kemikaalides solgutama või siis fotolaborisse viima... See aeg oli ikka kole ja aeglane ja kallis küll.

Ühele filmile mahtus 38 pilti!!! Ja vahel võis film seebikarbis kuude kaupa sees olla. Uskumatu.

Üllatusega avastasin aga, et kapis vedeles veel üks objektiiv, mille olemasolust polnud ja tekkeprotsessist pole mul siiani õrna aimu. Jupiter-37A, fookuskaugusega 135 mm. Ma tõesti ei tea, kust ja kuidas, aga just see objektiiv osutus kogu kambas tegelikult kõige paljulubavamaks.


Tegin kõigi neljaga ning Pentaxi enda kitiga aknast mõned prooviklõpsud, et väikest võrdlusmomenti saada. Teravdada tuli käsitsi, samuti puudus aparaadil ava üle igasugune kontroll, mis on kahtlemata põhjuseks, et testpildid erineva heledusega said. Aga midagi nad siiski näitavad.

Järeldus, mille eelmainitud katsetusest tegin, oli suhteliselt konkreetne - võtsin elegantse ja väikese Jupiter-37A fotokotti kolimiseks kaasa, kuna see on neist ainus, millega tasuks veidi tõsisemalt klõpsimist proovida. Igatahes tundub tema pilt Pentaxi originaaliga võrreldes kuidagi kummaliselt mittedigitaalne ja seejuures väga detailirohke... Netist taustu uurides paistab, et tegu Carl Zeissi koopiaga, mida iganes see peaks ka garanteerima. Kui mitte muud, siis vähemalt, et asja arenduse taga on teistsugused ajud kui vodkaga immutatud vene omad.


...ja siis, kolm päeva hiljem, murdus vatti saanud mälukaardi kestast plastikukild ja jäi kaardipessa klemmide vahele kinni. Sain selle kätte, kuid seepeale ei suuda aparaat enam kaardi olemasolust aru saada. Ja nii ongi mu Pentax enne Jaanipäevi ja kuu enne aastase garantiiaja lõppemist remondis...

Tried some old Russian lenses with my Pentax K20D. It looks like Jupiter-37A is something I should use.

And then, 3 days later, memory card broke and piece of plastic got stuck inside the card slot. I removed it, but after that camera couldn't recognize any cards I tried... So, now my camera is in repair, less than month before 1 year warranty will expire.

Ilsa - finishing touches...

Some sculpting updates:

Made a new and better silicone mould for my Werewolf statue's base. It's by far my best sculpt and the moulds must be as good as I could make them... without pressure pot and all the other pro-equipments. First one had some flaws and it made clean-up very hard. I hope this new one is ok.

I'll try to order some resin this weekend. It also means that I should get some more moulds ready for pouring... Hellboy bust base's silicone needs repairs, as part of it stuck to resin last time I used it. So, I need somehow cut out part of it and pour new silicone in. I'll see...

And, the most important "news" - trying to finish Ilsa's face. Made new right eye and the surrounding area, now I need to get the face symmetrical. Not an easy task, when the eye is some 3 millimeters wide... But I'm almost there. It is possible that I'll finish this statue this weekend.

Then I'll start moulding it. I'll try to take photos and to write another matrix mould making tutorial, this time for my blog. (The one I made a couple of years ago is posted somewhere on Hellboy forum and on Conceptart forum.)

Digipliiats Riigikogus

Tänastes "Aktuaalse Kaamera" uudistes oli lustakas lõik Riigikogust. Teemaks küll töölepinguseadus, aga nali oli mujal.

Nimelt oli päris lõbus vaadata, kuidas rahvaesinduses saab ka loomingulise tööga tegeleda. Erakonna Eestimaa Rohelised esimesel eestkõnelejal ja Riigikogu fraktsiooni aseesimehel Marek Strandbergil oli laual läpakas, selles lahti Painter, tolles lahti valmiv karikatuur. Läpaka kõrval laual veel tablet ja nii see pilt valmis. Ehk võib seda mõnes tulevases "KesKusis" näha? Hea pilt, iseenesest.

Kunagi näitas AK, kuidas Arnold Rüütel parlamendis istudes oma küüsi viilis. Seda nii, et zoom out paljastas alles lõike lõpus, kelle maniküür suures plaanis ja pikalt rahvale koju paistis. Joonistamine on igatahes hoopis asjalikum tegevus. Seda enam, et loominguline, seda enam, et seal kõrval saab ka ajusid liigutada. Ja ma ei ole üldse irooniline, mulle igatahes meeldis, mida nägin. Muidugi, mina ei ole Roheliste valija...

Scene from our national news program, from Estonian Parliament.