25 juuni 2013
Puhkus!
Vähemalt esimene ja intensiivsem pool sellest. Sisaldab lühikest ringi Londonis, kus Mari osaleb Greenwichis filmikonverentsil ja mina veedan päeva juhtumisi samal ajal toimuval coolil festivalil ELCAF 2013 ehk 2nd East London Comis & Art Festival.
Siis Eurostariga nädalaks taas kord Pariisi, kus peaks juhtuma ka päris ühte ja teist. Ilmselt teen postitusi ka blogisse, kuigi piirdun peamiselt fotodega ja lisan takkajärgi teksti alles siis kui kodus tagasi.
18 juuni 2013
Nukumeister Marina Bychkova
Canadian doll-maker Marina Bychkova visited Tallinn in November 2012. Of course she had some dolls with her, as also new Russian edition of her book Enchanted Doll.
Vahel on tunne, et Eesti on nii väike maa, et igale hobile jagub siin ainult üks huviline. Seetõttu on võrdlemisi ootamatu, et Tallinna Vanalinna Katariina käigus asub keskaegne hoone, mis on kogu täiega pühendatud nukukunstile - Eesti Nukukunsti Maja. Tõsi küll, eesti keelega pole seal suurt midagi peale hakata - kogu subkultuur tundub möllavat vene keeles. Aga koht on olemas ja tegutseb, mais 2013 korraldasid nad Lauluväljakul isegi rahvusvahelise nukumessi.
Siinkohal tuleb mainida, et jutt ei käi sugugi mitte mänguasjadest. Seesugused (portselan)nukud on autori looming ja puhas käsitöö, reeglina on tegu ainueksemplaridega. Ka nukkude juuksed, rõivad ja muud aksessuaarid võivad olla üsna luksuslikud. Siit on selge, et tegu on ka üsna kalli hobiga, seda nii tegijaile endile kui ostjaile-kollektsionääridele.
Üldiselt satub mõne elitaarsema hobi tippnimesid Eestisse võrdlemisi harva. Seetõttu oli üsna tähelepanuväärne kui 2012. aasta novembri keskel oli paariks päevaks Tallinnas Marina Bychkova (eestipäraselt ehk Bõtškova), Vene päritolu Kanada nukumeister, kes näitas oma loomingut just sealsamas Nukukunsti Majas. Lisaks oli tal kaasas ka äsja vene keeles ilmunud raamat, mille kaks ingliskeelset väiketiraaži kohe ja kiirelt läbi müüdi. Ebays võis seda kohata hinnaga 750$ - jah, selles hobis on isegi raamatud kallid.
Marina tegevusvaldkonnaks on nn. Ball-jointed dolls ehk maakeeli "kuul-liigestega nukud" (BJD). Seesuguseid nukke valmistatakse nii tehastes kui käsitööna, neid on eri suuruses, eri materjalist ja eri välisilmega, aga üks omadus on ühine - nad pole jäigad, neil on liigesed. Just nagu inimestel, seetõttu saab neid ka erinevatesse ja üsna loomulikesse poosidesse paigutada. Kui loomulikesse, sõltub autori oskustest, sest BJD konstrueerimine on tegelikult üsna keeruline, peaaegu, et inseneritöö. Nukk pole siiski inimene, mistõttu tuleb teha ka mõningaid kompromisse. Näiteks on seesugustel nukkudel reeglina topelt-liigestega põlved (ja küünarnukid) - muidu lihtsalt ei õnnestuks jäigast materjalist reit ja säärt paralleelsesse poosi sättida.
Nukke on mitmest materjalist, koos hoiab neid vedrudest, metalldetailidest ja kummipaeltest süsteem. Neil on vahetatavad parukad, mõne silmad on maalitud, mõnel peas spetsiaalsed klaasist tehtud silmad koos kleebitavate ripsmetega. Selles, kui detailsed või realistlikud on rõivad ja milliseid materjale on seal kasutatud, pole mitte mingisuguseid piiranguid. Eelneval Tuhkatriinul näiteks on hõbedast kostüüm.
Marina Bychkova sündis 1982. aastal Novokuznetskis, Siberi kaevurite ja metallurgide linnas. Juba pisikesest peale meeldis talle meisterda. Vanaisa tööriistad olid tihtipeale koduste esemete lammutamisel abiks ja peagi oli kõigil selge, kes on järjekordse kadumis- või lõhkumisjuhtumi peamine kahtlusalune.
Nukud huvitasid teda ka juba lapsest peale, oma esimese liigestega printsessi tegi ta juba kuueselt. Nukk oli paberist, liikuvad käed kinni kahe massiivse vanaisa kapist leitud kruviga, kooslus, mis loomulikult eriti hästi ei toiminud. Siit sai ta oma esimese kvaliteediõppetunni - "Ära kasuta raskeid kruvisid. Ja kasuta pappi, mitte paberit."
Edasi tulid Pioneeride Maja mitmekesised kunstitunnid, kuni 1997. aastal emigreerus kogu pere Kanadasse Vancouverisse. Seal järgnesid juba tõsisemad kunstiõpingud. Nukud olid siiski endiselt meeles ja kui lõpuks tõsisemaks meistritööks läks, valis ta juba portselani - tugeva ja igavese materjali.
Nüüdseks on Bychkoval kogunenud muljetavaldav hulk nukke, suur hulk neist õnnelike kollektsionääride omanduses. Tema äratuntavat loomingut iseloomustavad paar silmatorkavat detaili - esiteks juveliirioskusi kasutades loodud väärismetallidest aksessuaarid. Ja teiseks nn. "tätoveeritud portselan" - meetod, kus mustrid ei ole mitte lihtsalt nuku kehale maalitud, vaid alul gravüürilaadselt nõelaga toksides niiskele portselanile joonistatud. Seejärel põletatakse nukk ahjus kõvaks nagu keraamika ikka, lisatakse värv ja põletatakse taas. Seega, kui õigesti aru saan, on tema nukkude tätoveeringud mõnevõrra ruumilised ja sama igavesed kui portselanist nukk ise.
Käisin minagi ta näitust vaatamas. Kuna mul oli kindel plaan ka tema raamat "Nõiduslikud nukud" osta, siis juhtus nii, et käisin seal tegelikult kahel päeval - laupäeval nimelt polnud raamatud veel kohal, vaid endiselt teel Narva kandist Tallinna. Seetõttu sain tegelikult Marinaga ka päris pikalt juttu ajada, tema tegevuse ja tehnoloogiliste detailide kohta päris mitu küsimust küsida.
Portselanist nukkude tegemine pole sugugi lihtne. Nagu öeldud, on seal suur tükk inseneritööd ja konstrueerimist, originaal valmib polümeersavist. Portselanist detailid tulevad vormidest ja lähevad ahju, kus nad valmis küpsetatakse. Kusjuures - Marina nukkude käed näiteks väljuvad vormidest neutraalsena, enne keraamikaahju suundumist muudab ta aga sõrmede poosi just selliseks, nagu valmiva nuku kontseptsioon ja isikupära vajab. Vahel muudab ta ka nuku näoilmet või lisab kehale detaile. Tegelikult pole ka põletusprotsess probleemideta - kas kõik portselanist detailid ahjust ka deformeerumata väljuvad, näeb alles peale jahtumist. Kui mitte, tuleb lihtsalt uus teha.
Loomulikult on sellistes autorinukkudes peale tehnoloogia - konstruktsioon, vedrud, nahast vahepuhvrid jne jne - ka suur hulk intuitsiooni, kunsti ja käsitööd. Nukud ei pea tingimata ka olema muinasjutulised või ilusad - paar Bychkova nukku seekordselgi näitusel olid üsna sotsiaalse sisuga, näiteks eelmisel pildil olev Abikaasa aastast 2011.
Sellest kõigest võib põhjaliku pildimaterjali saatel lugeda ka tema raamatust. Kaks ingliskeelset trükki (500 + 250) on läbi müüdud, vaevalt, et venekeelsetki enam väga liigub (selle tiraaž oli vist 2000, kui mälu ei peta). Aga kuuldavasti tuleb ka uus ja täiendatud Kanada väljalase.
Igatahes oli väga huvitav kohtuda selle ala tipptegijaga ja näha oma silmaga juba aastaid varem Internetis kohatud nukke. "Elusana" on nad veelgi muljetavaldavamad kui piltidel.
Vahel on tunne, et Eesti on nii väike maa, et igale hobile jagub siin ainult üks huviline. Seetõttu on võrdlemisi ootamatu, et Tallinna Vanalinna Katariina käigus asub keskaegne hoone, mis on kogu täiega pühendatud nukukunstile - Eesti Nukukunsti Maja. Tõsi küll, eesti keelega pole seal suurt midagi peale hakata - kogu subkultuur tundub möllavat vene keeles. Aga koht on olemas ja tegutseb, mais 2013 korraldasid nad Lauluväljakul isegi rahvusvahelise nukumessi.
Siinkohal tuleb mainida, et jutt ei käi sugugi mitte mänguasjadest. Seesugused (portselan)nukud on autori looming ja puhas käsitöö, reeglina on tegu ainueksemplaridega. Ka nukkude juuksed, rõivad ja muud aksessuaarid võivad olla üsna luksuslikud. Siit on selge, et tegu on ka üsna kalli hobiga, seda nii tegijaile endile kui ostjaile-kollektsionääridele.
Üldiselt satub mõne elitaarsema hobi tippnimesid Eestisse võrdlemisi harva. Seetõttu oli üsna tähelepanuväärne kui 2012. aasta novembri keskel oli paariks päevaks Tallinnas Marina Bychkova (eestipäraselt ehk Bõtškova), Vene päritolu Kanada nukumeister, kes näitas oma loomingut just sealsamas Nukukunsti Majas. Lisaks oli tal kaasas ka äsja vene keeles ilmunud raamat, mille kaks ingliskeelset väiketiraaži kohe ja kiirelt läbi müüdi. Ebays võis seda kohata hinnaga 750$ - jah, selles hobis on isegi raamatud kallid.
Marina tegevusvaldkonnaks on nn. Ball-jointed dolls ehk maakeeli "kuul-liigestega nukud" (BJD). Seesuguseid nukke valmistatakse nii tehastes kui käsitööna, neid on eri suuruses, eri materjalist ja eri välisilmega, aga üks omadus on ühine - nad pole jäigad, neil on liigesed. Just nagu inimestel, seetõttu saab neid ka erinevatesse ja üsna loomulikesse poosidesse paigutada. Kui loomulikesse, sõltub autori oskustest, sest BJD konstrueerimine on tegelikult üsna keeruline, peaaegu, et inseneritöö. Nukk pole siiski inimene, mistõttu tuleb teha ka mõningaid kompromisse. Näiteks on seesugustel nukkudel reeglina topelt-liigestega põlved (ja küünarnukid) - muidu lihtsalt ei õnnestuks jäigast materjalist reit ja säärt paralleelsesse poosi sättida.
Nukke on mitmest materjalist, koos hoiab neid vedrudest, metalldetailidest ja kummipaeltest süsteem. Neil on vahetatavad parukad, mõne silmad on maalitud, mõnel peas spetsiaalsed klaasist tehtud silmad koos kleebitavate ripsmetega. Selles, kui detailsed või realistlikud on rõivad ja milliseid materjale on seal kasutatud, pole mitte mingisuguseid piiranguid. Eelneval Tuhkatriinul näiteks on hõbedast kostüüm.
Marina Bychkova sündis 1982. aastal Novokuznetskis, Siberi kaevurite ja metallurgide linnas. Juba pisikesest peale meeldis talle meisterda. Vanaisa tööriistad olid tihtipeale koduste esemete lammutamisel abiks ja peagi oli kõigil selge, kes on järjekordse kadumis- või lõhkumisjuhtumi peamine kahtlusalune.
Nukud huvitasid teda ka juba lapsest peale, oma esimese liigestega printsessi tegi ta juba kuueselt. Nukk oli paberist, liikuvad käed kinni kahe massiivse vanaisa kapist leitud kruviga, kooslus, mis loomulikult eriti hästi ei toiminud. Siit sai ta oma esimese kvaliteediõppetunni - "Ära kasuta raskeid kruvisid. Ja kasuta pappi, mitte paberit."
Edasi tulid Pioneeride Maja mitmekesised kunstitunnid, kuni 1997. aastal emigreerus kogu pere Kanadasse Vancouverisse. Seal järgnesid juba tõsisemad kunstiõpingud. Nukud olid siiski endiselt meeles ja kui lõpuks tõsisemaks meistritööks läks, valis ta juba portselani - tugeva ja igavese materjali.
Nüüdseks on Bychkoval kogunenud muljetavaldav hulk nukke, suur hulk neist õnnelike kollektsionääride omanduses. Tema äratuntavat loomingut iseloomustavad paar silmatorkavat detaili - esiteks juveliirioskusi kasutades loodud väärismetallidest aksessuaarid. Ja teiseks nn. "tätoveeritud portselan" - meetod, kus mustrid ei ole mitte lihtsalt nuku kehale maalitud, vaid alul gravüürilaadselt nõelaga toksides niiskele portselanile joonistatud. Seejärel põletatakse nukk ahjus kõvaks nagu keraamika ikka, lisatakse värv ja põletatakse taas. Seega, kui õigesti aru saan, on tema nukkude tätoveeringud mõnevõrra ruumilised ja sama igavesed kui portselanist nukk ise.
Käisin minagi ta näitust vaatamas. Kuna mul oli kindel plaan ka tema raamat "Nõiduslikud nukud" osta, siis juhtus nii, et käisin seal tegelikult kahel päeval - laupäeval nimelt polnud raamatud veel kohal, vaid endiselt teel Narva kandist Tallinna. Seetõttu sain tegelikult Marinaga ka päris pikalt juttu ajada, tema tegevuse ja tehnoloogiliste detailide kohta päris mitu küsimust küsida.
Portselanist nukkude tegemine pole sugugi lihtne. Nagu öeldud, on seal suur tükk inseneritööd ja konstrueerimist, originaal valmib polümeersavist. Portselanist detailid tulevad vormidest ja lähevad ahju, kus nad valmis küpsetatakse. Kusjuures - Marina nukkude käed näiteks väljuvad vormidest neutraalsena, enne keraamikaahju suundumist muudab ta aga sõrmede poosi just selliseks, nagu valmiva nuku kontseptsioon ja isikupära vajab. Vahel muudab ta ka nuku näoilmet või lisab kehale detaile. Tegelikult pole ka põletusprotsess probleemideta - kas kõik portselanist detailid ahjust ka deformeerumata väljuvad, näeb alles peale jahtumist. Kui mitte, tuleb lihtsalt uus teha.
Loomulikult on sellistes autorinukkudes peale tehnoloogia - konstruktsioon, vedrud, nahast vahepuhvrid jne jne - ka suur hulk intuitsiooni, kunsti ja käsitööd. Nukud ei pea tingimata ka olema muinasjutulised või ilusad - paar Bychkova nukku seekordselgi näitusel olid üsna sotsiaalse sisuga, näiteks eelmisel pildil olev Abikaasa aastast 2011.
Sellest kõigest võib põhjaliku pildimaterjali saatel lugeda ka tema raamatust. Kaks ingliskeelset trükki (500 + 250) on läbi müüdud, vaevalt, et venekeelsetki enam väga liigub (selle tiraaž oli vist 2000, kui mälu ei peta). Aga kuuldavasti tuleb ka uus ja täiendatud Kanada väljalase.
Igatahes oli väga huvitav kohtuda selle ala tipptegijaga ja näha oma silmaga juba aastaid varem Internetis kohatud nukke. "Elusana" on nad veelgi muljetavaldavamad kui piltidel.
15 juuni 2013
The Croods print
Selline animafilmi The Croods promoprint sattus üsna ootamatult minu valdusse... 223/500. Sama pildiga plakatit kinkis lavastaja, animaator ja koomiksikunstnik Chrs Sanders ka 2012. aasta SDCC-l, aga see siin on väiksem, koos paspartuuga 41x51 cm, happevabal krobelisel paberil ja kestvate tintidega trükitud. Ilus pilt.
Tänud teile, Hea Film!
09 juuni 2013
See pilt ei tekkinud küll Joonistajad Koos blogi jaoks, aga sobib täpselt ka sealsesse "Viienda Elemendi" teemasse. Tegu siis ühe vana filmiajakirja kaanepildi moodi üsna kiirelt tehtud pin-upiga.
03 juuni 2013
Carl Barksi kogumikud
Täna on koomiksiajaloo ja -klassika huvilistele käimas ikka tõeline kuldaeg - mitte kunagi varem ei ole olnud ilmumas nii palju vanade sarjade kvaliteetseid kogumikke. Neid on tõepoolest palju, nii üksikuid raamatuid, autorite rikkalikult illustreeritud ülevaateid kui ka pikki ja täielikke raamatusarju, millesse kogutud aastakümnete jagu pildiribasid või ajakirju.
Seejuures on kvaliteedi-latt ikka üsna kõrgele aetud - kui võimalik, otsitakse välja originaalid, skännitakse vanad trükifilmid, puhastatakse tušijooned ja rastrid ning asendatakse logisev värv digitaalse, kuid võimalikult originaalilähedasega.
Väga suur töö, aga tulemus on seda väärt. Üks paremaid seesuguseid näiteid on kirjastuse Fantagraphics raamatusari Carl Barks'i piilupardi-lugudega. Kui võrrelda neid Egmonti kogumikega, mis ka Skandinaavia keeltes olemas, siis on tegu ikka hoopis teise maailmaga - Egmonti digitaalne, gradientidest kubisev ja lihtsalt valedes toonides värv on lihtsalt jäle vaadata (seda näeb ka eestikeelses Don Rosa raamatus). Fanta aga lähtub taastamistööl just sellest välisilmest, mis lugudel originaalina ilmudes oli.
Carl Barks (1901-2000) alustas Disney stuudios faseerija ja käsikirjutajana, liikus siis aga peale pausi koomikseid tegema ning sinna ta jäigi. Tema tegelikult lõigi nii Pardilinna kui mõnedki selle kuulsad asukad, olgu mainitud või onu Robert. Kuigi Disney kunstnikud olid reeglina anonüümsed, olid Barksi lood ja joonistused niivõrd äratuntavad ja oodatud, et lugejad panid nende autorile parema puudusel hüüdnimeks "hea pardikunstnik". See, kuidas paar fänni tõsise detektiivitöö tulemusel lõpuks nende lugude taga olnud mehe välja selgitasid, on omaette põnev lugu.
Muuseas, alles siis sai ka Barks ise aimu, mida ta lugudest arvatakse - kirjastus mõistis küll väga hästi nende väärtust ja laskis seetõttu üsna segamatult tööd teha, samas aga ei edastanud tegelikult ka mingisugust lugejapoolset vastukaja. Ühesõnaga - Barks töötas pikki aastaid praktiliselt pimesi. Siis asi muidugi muutus ja temast sai üks armastatumaid koomiksikunstnikke läbi aegade. Kuisjuures, kuulsus väljaspool USA-d oli tegelikult veel suurem kui kodumaal. Barksi mõju on üleüldse väga raske üle hinnata, otseseid mõjutusi leiab isegi Indiana Jonesi filmidest.
Nüüd siis annab Fantagraphics välja täieliku raamatusarja Carl Barksi piilupardi-koomiksitega. Aastas on planeeritud ilmuma 2 raamatut, mis tähendab, et ootamist jätkub ikka väga pikkadeks aastateks. Praeguseks on väljas neli köidet, kolm Donaldist, üks Robertist, jõulude paiku ilmub viies. Lisaks koomiksitele on raamatus ka artikleid ja illustratsioone, valgustades niiviisi nii autori kui lugude taustu.
Kui tahakski veidi ka kriitikat teha, siis ega väga põhjust leiagi. Ainus asi tulebki tegelikult otseselt sarjast endast - kuigi igas raamatus on koos mingi ajaperioodi lood, nii pikemad kui lühemad, ei ilmu raamatud kronoloogilises järjekorras. See tähendab - esimesena ei ilmunud mitte Barksi esimeste pardilugude raamat, vaid see, milles kuulus Andidesse eksimise ja kandiliste kanamunade lugu aastast 1949. Turunduslikus mõttes tundus aga kaanele või seljale suure järjekorranumbri panek juhuostjat peletav ja nii ongi tegelikult üsna raske aru saada, mis järjekorras raamatud peaks riiulis asuma. See on kirjas ainult raamatu lõpuleheküljel.
Isiklikult ootan, millal lõpuks leian mõnest kogumikust ka tuttavaid lugusid - ainsas Nõukogude Liidus ilmunud Disney koomiksiraamatus "Piilupart, Miki ja teised" oli nimelt kolm Carl Barksi koomiksit.
24 mai 2013
Kumu 2003 ja 2013
KUMU art museum on two of my photos, one from October 2003 and another from may 2013.
Tegin tiiru Kadriorus ja katsetasin oma uut fotokat. Kodus tagasi, otsisin sellega seoses välja 2003 aasta 9. oktoobril muuseumi ehitusplatsil tehtud panoraami ja lisasin selle tänasele otse aparaadis töödeldud lainurkfotole.
Päris huvitav on neid pilte kõrvuti vaadata. Muuseas, see pole küll nii väikesel pildil eriti hästi näha, aga umbes esimesel kolmandikul, valge ekskavaatori kohal ja kerkiva heledama betoonseina ülaserval on keegi alpinist suure graffiti kirja pannud. Peab ikka tahtmine olema...
Aga KUMU on vaieldamatult üks Tallinna olulisemaid hooneid. Ilus maja, ilus sisu, olen selle mudelit isegi paaris 3D ajakirjas kohanud. Igatahes on äärmiselt meeldiv, et ka meie põlvkonnalt jääb tulevastele põlvedele väärtuslikku arhitektuuri maha.
16 mai 2013
Joonistajad Koos piknik 19. mail 2013!
Seoses Kalamaja Päevadega on samas hoovis kell 11-18 avatud Hoovikohvik söögi, joogi ja kunstinäitusega.
Blogilised võiksid koguneda keskpäeva paiku. Kes viitsib, võiks kaasa võtta ka mõne oma A4 formaadis pildi, et neist pesunöörile väike pop-up pildinäitus teha.
(Väike söök-jook ja muud piknikutarbed nagu näiteks istumisalus kuluksid ka ehk ära.)
Loomulikult kaasa ka joonistusvahendid!
Halva ilma korral kolime tuppa.
Näeme pühapäeval!
12 mai 2013
Joonistajad Koos - 5 aastat!
Kollektiivne joonistamisblog Joonistajad Koos sai 6. mail viieaastaseks! Viis aastat virtuaalset koosjoonistamist - see on ligi kakssada nädala-pildi-teemat, üle tuhande ühesaja postituse (oleks hulga rohkemgi, aga mõni kasutaja on tänaseks ühes oma piltidega bloggerist kadunud), ligi kolmtuhat kommentaari... Lisaks tõelised koosjoonistamised vestluste, toitude, raamatute ja joonistustarvetega.
Maikuu kolmandal nädalavahetusel peetakse Kalamaja päevi. Ilmselt ühildamegi blogi sünnipäevapikniku 19. mail ühes teatud Salme tänava hoovis toimuva aiakohvikuga. Loodetavasti teeb ka kevadine ilm koostööd, loodetavasti astub läbi ka haruldasemat rahvast. Saab siis näha.
01 mai 2013
Vegas Blues
Soomlased on ehitanud vana suitsuautomaadi ümber... koomiksiautomaadiks (Sarjakuvaautomaati), millest nüüd saab paari euromündi eest osta karbikestesse pakitud minikoomikseid. Päris omapärane idee.
Alati ei tööta see ajalooline aparaat aga valutult - kui Helsingis olime, kukkusid meie mündid automaadist taas välja ja koomiksisahtlid ei avanenud. Nüüd siis, mõned kuud hiljem, sain Petrilt endalegi seal valikus oleva hispaania kunstniku Ken Niimura minikoomiksi "Vegas Blues". See on tõeliselt mini, mul ei ole varasemast kohe päris kindlasti ühtegi NII väikest koomiksit - A8 on vist formaat. Aga ilus ja nunnu on ta ikkagi. :-)
27 aprill 2013
Picnic ja Wolfred 2013
19 aprill 2013
Animekunst KUMU-s
There was an anime art exhibition in KUMU art museum in Tallinn.
KUMU on päris cool muuseum, ja mitte ainult seetõttu, et olen tema mudelit mitmes 3D-ajakirjas näinud. Ta on tõepoolest igas mõttes täielik pärl Tallina kaasaegses arhitektuurirämpsus. Üks maja on meil tulevastele põlvedele pärandada, hea seegi. Ja mitte ainult hoone ise pole cool, ka sees on tihtipeale midagi huvitavat vaadata.
Astusime just vabal õhtul KUMU-st läbi - muuseum oli kolmapäeval kaheksani lahti ja pilet ka imeodav. Skulptor Jaan Koorti väljapanek oli oma puises-töntsis korduvuses võrdlemisi ebahuvitav, aga oli seal veel üks teinegi näitus, mis hoopis põnevam.
"Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked" sisaldab just seda, mida lubab - animefilmide tegemisel loodud pildimaterjali. Seintel on nii storyboarde ehk visuaaltahvleid (mis minu jaoks uus emakeelne sõna. Päris hea ju? Või vähemalt esimene tõlge, mis nii enam-vähem.), animatsioonifaase, mitmes astmes kaadrivisandeid ning valmis taustamaale, mis täpselt sellisena ka filmides näha.
Saali mitmetel ekraanidel, osa neist omaette kambrites musta eesriide taga, jooksevad ringiratast ka just need filmid ja katked, mille toormaterjale seintel näha saab. Siin on mitmeid filme ja autoreid, mis/kes ka põgusale animehuvilisele tuttavad.
Isiklikult mulle jätsid kõige võimsama mulje Hiromasa Ogura akvarelltaustad Mamoru Oshii klassikalisele "Ghost in the Shellile". Nad on üllatavalt väikeseformaadilised - mitte oluliselt suuremad kui A4 - ja samas ülimalt detailsed. ÜLIMALT. Ja nii mõnigi taust tõi silme ette konkreetse filmikatke.
Kui ma ainult suudaks mõista, miks on keegi ajukääbus selle klassikalise filmiloo nime meie keelde tõlkinud kui "Hing anumas"?... Sedasama totrat tõlget kohtan ma ikka ja jälle, sel pole aga mitte mingit keelelist ega sisulist põhjendust. Jaapani pealkiri tähendab hoopis midagi muud, ingliskeelne aga lihtsalt ja loogiliselt "Hing kestas".
Kokkuvõttes - väga huvitav ja tunnustust väärt, et seesugune näitus nii kiirelt just Tallinna jõudis, huvilisi oleks ju kõikjal maailmas. Vägisi meenuvad seda uurides muidugi ka Studio Ghibli filmid ja nende suurepärased loodustaustad. Tahaks neidki kunagi oma silmaga näha, see oleks ikka hoopis midagi muud kui kuitahes kvaliteetne pildiraamat või Blu-ray stoppkaader.
PS: KUMU pood, mis on alati kinni kui mina sinna majja satun, müüb ka saksa-ingliskeelset kõvas köites raamatut selle näituse materjalidega.
KUMU on päris cool muuseum, ja mitte ainult seetõttu, et olen tema mudelit mitmes 3D-ajakirjas näinud. Ta on tõepoolest igas mõttes täielik pärl Tallina kaasaegses arhitektuurirämpsus. Üks maja on meil tulevastele põlvedele pärandada, hea seegi. Ja mitte ainult hoone ise pole cool, ka sees on tihtipeale midagi huvitavat vaadata.
Astusime just vabal õhtul KUMU-st läbi - muuseum oli kolmapäeval kaheksani lahti ja pilet ka imeodav. Skulptor Jaan Koorti väljapanek oli oma puises-töntsis korduvuses võrdlemisi ebahuvitav, aga oli seal veel üks teinegi näitus, mis hoopis põnevam.
"Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked" sisaldab just seda, mida lubab - animefilmide tegemisel loodud pildimaterjali. Seintel on nii storyboarde ehk visuaaltahvleid (mis minu jaoks uus emakeelne sõna. Päris hea ju? Või vähemalt esimene tõlge, mis nii enam-vähem.), animatsioonifaase, mitmes astmes kaadrivisandeid ning valmis taustamaale, mis täpselt sellisena ka filmides näha.
Saali mitmetel ekraanidel, osa neist omaette kambrites musta eesriide taga, jooksevad ringiratast ka just need filmid ja katked, mille toormaterjale seintel näha saab. Siin on mitmeid filme ja autoreid, mis/kes ka põgusale animehuvilisele tuttavad.
Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance (2009)
Takashi Watabe märkmikud
Isiklikult mulle jätsid kõige võimsama mulje Hiromasa Ogura akvarelltaustad Mamoru Oshii klassikalisele "Ghost in the Shellile". Nad on üllatavalt väikeseformaadilised - mitte oluliselt suuremad kui A4 - ja samas ülimalt detailsed. ÜLIMALT. Ja nii mõnigi taust tõi silme ette konkreetse filmikatke.
Kui ma ainult suudaks mõista, miks on keegi ajukääbus selle klassikalise filmiloo nime meie keelde tõlkinud kui "Hing anumas"?... Sedasama totrat tõlget kohtan ma ikka ja jälle, sel pole aga mitte mingit keelelist ega sisulist põhjendust. Jaapani pealkiri tähendab hoopis midagi muud, ingliskeelne aga lihtsalt ja loogiliselt "Hing kestas".
Kokkuvõttes - väga huvitav ja tunnustust väärt, et seesugune näitus nii kiirelt just Tallinna jõudis, huvilisi oleks ju kõikjal maailmas. Vägisi meenuvad seda uurides muidugi ka Studio Ghibli filmid ja nende suurepärased loodustaustad. Tahaks neidki kunagi oma silmaga näha, see oleks ikka hoopis midagi muud kui kuitahes kvaliteetne pildiraamat või Blu-ray stoppkaader.
PS: KUMU pood, mis on alati kinni kui mina sinna majja satun, müüb ka saksa-ingliskeelset kõvas köites raamatut selle näituse materjalidega.
09 aprill 2013
The Croods artbook
DreamWorksi uusima animafilmi "The Croods" artbook on tõepoolest kõva sõna. Nii nagu filmi, võib ka raamatut juba praegu nimetada omasuguste seas aasta parimaks. Ta on tõepoolest shock full of maastikupilte ja tegelaste kontseptuaalvisandeid, autorite hulgas nii lavastaja Chris Sanders kui näiteks geniaalne kunstnik Carter Goodrich. Teksti on väga vähe, peamiselt vaid lõigukesed iga peatüki alguses. Ja peatükke on nii igast peategelasest kui tegevuspaigast, pikk ja põhjalik lahkab lõpuks näitena üksipulgi lahti piraajalindude rünnakustseeni #2975.
Jah, kui sellel aastal (2013) osta ainult üks animafilmide artbook, siis oleks see just nimelt "The Art of The Croods".
08 aprill 2013
Miki Hiir 1992
Disney koomiksid oma kogujate ja fännidega on pildiseeriate maailmas täiesti omaette nähtus. Ei olegi vaja eriti kaugele minna - piisab kui vaadata, mis toimub meie meretaguste naabrite juures ja ongi selge, et meil siin ei toimu isegi mitte liivakastimänge.
Ka mina ei ole just eriline Disney koomiksite huviline. Gotfredsoni ja Barksi klassikud on muidugi hoopis omaette lugu - need kuuluvad lihtsalt maailma koomiksite paremikku. Aga kõik need teised...
Tegelikult on Disney pildikatega üks kummaline lugu. Veneaegsel raamatul "Piilupart, Miki ja teised" oli minugi lapsepõlves väga oluline koht, kardetavasti oli just see üks eluaegse koomiksinakkuse allikaid. Samas on selle raamatu pähekulumise tulemuseks see, et tegelaskujud, kes sellesse raamatusse ei sattunud, tunduvad tänaseni kuidagi nagu vähem päris kui need, kes seal kogumikus ringi seiklesid. See on imelik, aga nii see on.
Tegelikult ei olegi ma maakeelseid "disnikaid" rohkem lugenud, hiljutine Tallinnas toimunud lugu ongi vast ainus erand. Teisi ajakirjanumbreid pole ma üldse ostnudki. Sama lugu on ka taskuraamatutega - ainult kolm paksu kogumikku Ladina-Ameerika, rüütlite ja viikingitega on sundinud rahakotti kergendama.
Tegelikult küll olen ma kunagi kolm kodumaist koomiksivihikut ikkagi ostnud ka, need sattusidki mulle hiljaaegu makulatuuri tuulates näppu. Üks neist on kõige esimene kodumaine Miki Hiire ajakirjanumber - mahuks 32 lehekülge pluss kaaned, väljaandjaks AS "Mats" ja ilmumispaigaks 1992. aasta Tallinn. Teise ajakirja kaanel on juba kiri "Nr. 1 - 1992", lehekülgi kokku 32 ja kirjastajaks A/s Egmont Estonia.
Kolmas trükis on 48-leheküljeline klassikalise "Lumivalgekese" muinasjutu üsna filmitruu adaptsioon. Trükikvaliteet on nagu on - värvid on kuidagi agressiivsed ja tüpograafia kehvapoolne. Muidugi, raamatus olev tekst "PRINTALL 4254, 1992" annab aimu ilmumisaastast ja arvata võib, et tuttavad fondid on paberile saanud mõne maatriksprinteriga. Aasta oli ju üldse erakordne - krooni saabumisaeg ju - ja selles valguses ei näe see raamatuke üldse halb välja. Pabergi on tänaseni täiesti valge.
Kõik need kolm raamatut on ilmselt suhteliselt haruldased, eriti seesuguses võrdlemisi vigastusevabas konditsioonis. Samas, erilisi koomiksikollektsionääre Eestis ilmselt polegi, ka pole Disney koomiksite kataloog Inducks meie osas just väga põhjalik. Seetõttu ei oskaks ka neid rahasse ümber arvutada, kuigi omamoodi kuriositeetidena oleks neil ehk ka välismaiste kollektsionääride jaoks mingi väärtus siiski olemas. Või äkki ka meil siin, nii ehk umbes viiekümne aasta pärast - Soomes aastal 1952 "Aku Ankka" erinumbrina ilmunud "Lumivalgeke" on nii haruldane, et selle saamiseks tuleb nüüd välja käia... 20 000 eurot.
Tellimine:
Postitused (Atom)
